Kodu

Esimene aprill. Peaks vist mingeid lollusi tegema või...?

Kodu. Kodu pole koht... Või on? Mm.. Ei. Kohas võib olla kodu, aga ta ise ei saa kodu olla. Kodu on sinus endas, sinu südames. Kodu on seal, kus süda ...
Kodu on miljonis väikses detailis. Kodu on õhus, päikses, lõhnas, tundes. Kodu on selles, et neid asju tunnetades koged sa jälle neid kunagisi tundeid.. Soojust..
Kodu on.. siin.. kodu on Tartus. Kodu on mu sõprades... Kodu on kevades. Kodu on minus endas.
Siin on hea olla. Millegipärast... Siin on hea ja kindel ja tuttav. Siin on sadu mälestusi.. See on minu kindlus, minu kodu. Sellepärast mulle ei meeldigi siia eriti inimesi tuua. See on liiga isiklik koht..
Siin tundub päike soojem ja kõik on palju intensiivsem. Siin on hea...
Kas see koht oleks sama ilma inimesteta? Võib-olla... Mälestused jääks ju ikka. Jah. Kodu.
Tartu on teistmoodi kodu. Seal saan ma peavarju, kui teised asjad alt veavad. Kui siinne kodu äkki vaenulik ja halb tundub.. Mida ta vahel teeb... Sõbrad on ka sellised... Neilt saab lohutust, kui muu seda ei paku. Ja kui ka sõbrad seda ei paku siis.. Well, then you're fucked.
Või ka mitte... Oleneb. Sa võid kas murduda või alla anda ja needa kõike ja ennast. Või võib otsida tuge endast ja edasi minna. Mõnikord võib teha mõlemat... Mõnikord on raske teha kumbagi.. Raske on võidelda, raske on alla anda. Aga võitlema peab ja alla anda ei tohi. Sellepärast peabki end kaitsma. Et keegi su tuge sinult ära ei saaks võtta...
Jah. Kodu on minus endas. Alati.
Isegi kui ma seda mõnikord üles ei leia.... See on muidugi kohutav tunne. Kui sa ennast ei leia. Kui kõik sinu ümber on läinud ja sa ei suuda isegi ennast leida... Aga ka see möödub.
Kõik möödub.
Ja kõik tuleb tagasi.
Mõnel moel.
Ja on asju, mis juhtuvad, kui sa oled kannatlik ja ootad. Kannatlikkus on voorus. Mis mul puudub. Ma tahaks kõike, kohe. Aga ei saa. Kunagi ei saa. Miks? Miks?? MIKS?
Miks ma ei võiks kordki saada, mida ma tahan? Kordki, nagu see kord.
Mh.
Pole aus.
Miski pole aus.
Ja ma olen rumal ja naeruväärne mõeldes nii nagu ma mõtlen. Kasva suureks.
Ei taha.
Nii palju mõtteid.... Ja ma ei saa neist jälle aru.

Mul on tunne nagu ma oleks midagi valesti teinud. Või mitte päris. Midagi on valesti ja see on mu enda süü. Mm. Just. Mul on tunne nagu ma oleks milleski süüdi, aga pole aimugi milles. Teaks ma vähemalt, mida ma teinud olen... Keegi pole mulle midagi öelnud.. Lihtsalt endal on selline tunne. Äkki mu alateadvus üritab mulle midagi öelda? Öelda, et ma olen halb ja rumal? Jaa, võib-olla. Vist ongi nii. Aga miks? Mida ma tegin? Seal läheb asi ähmasemaks.. Asi vist pole selles, mida ma teen või tegin vaid rohkem selles, et ma olen.. olen see, kes ma olen...
See on rumal.
Naeruväärne...
Mis mul viga on? See on nii eba-minulik. Või ei ole? Well, praegu kuluks see ära kui ma teaks, kes kurat ma olen... Aga tean ju! Või.. kas ikka tean???


(Lõpp läks kuidagi hullumeelseks sonimiseks. Ignoreerige.)