..you never know what you're going to get...
Noh. See sai endale vähemalt vastuse... Miinuseid on, aga plusse kindlasti rohkem, vähemalt mulle.. Nii et kurvastamiseks pole põhjust. Mingi nädalaga saan üle. Üldsegi olen ma kurb hoopis teistel põhjustel kui võiks arvata. Mingi naiste värk vist.. või jäärade.. või Allyde... Aga need pole eriti targad põhjused ega ka pikaajalised nii et nad lähevad varsti ära. Sest ma olen tugev. Ja tark ja ilus :). Kellel on suur ego? Minul on! :). Aga nagu ma eile Lindale ütlesin, siis kuni ma sellega kedagi ei kahjusta pole ju vahet?! Pigem vastupidi. Sest nõrgemaid peab kaitsma ja aitama.. Ehk siis kõiki peab kaitsma ja aitama.. Nii palju kui ma suudan.. Mida tegelikult pole palju. Aga natuke ikka. Parandame maailma! Ja endast nõrgemate peale pole mõtet ka vihastada, sest sa paraned kiiremini kui nemad ja üldsegi.. ilmselt nad ei mõista iseenda vigu. Lihtsalt... aidata... Muidugi... Ma ikkagi ei oska eriti.. Kuigi ma üritan. Aga ma olen veidi liiga temperamentne ja otsekohene ja aus ja taktitundetu. Nii et ma teen veidi rohkem kahju kui kasu... Aga vähemalt ma proovin..
Peale selle mõtlesin ma eile, et kuna ma nii .. selline..noh. Olen selline nagu ma olen, siis kindlasti teen ma oma elus paljudele haiget. Tahtmatult. Ja mul on niii kahju neist kõigist.. Kõik need vaesed väiksed inimesed... Isegi kui ma üritan ennast muuta, siis keegi saab kindlasti haiget. Mina ka loomulikult. Aga mitte väga. Või noh.. Armid ju jäävad, aga.. Ei. Mul on elamisega liiga palju tegemist, et neile mõelda või oma südant valutada. Sekundid jooksevad.. Elu lõpp tiksub aina ligemale. Mul on tunne nagu raiskaks ma oma elu parimaid aastaid praegu... Ma tahan elada!! Teha asju... Teha kõiki neid asju, mida ma tahan teha. Kõike mis pähe tuleb. Nähe kõike, tunda kõike. Korraks oli tunne nagu ma juba peaaegu saaks seda teha. See tundus nii võimalik.. Nii reaalne.... Aga siis võeti see jälle ära. Seda leinan ma kõige rohkem. Aga mitte ka üleliia. Sest kõige olulisem olen ikkagi mina. Ja kui ma piisavalt tahan ja piisavalt pingutan saan ma ka üksi hakkama. Mul ei ole selleks kedagi teist vaja.
Jõudsin järeldusele, et mul pole sõpru.. On kül inimesed, kellest ma ääretult-ääretult hoolin, aga.. Aga pole kedagi, kes minust sama ääretult hooliks. Peale mu enda loomulikult. Aga see on rohkem selline fakti nentimine, mitte kibestumus või midagi. Ma lihtsalt jõudsin äratundmisele.. Võite mind ümberveenda kui tahate. Aga ma lihtsalt ei tunne seda.. Seda, et keegi must hooliks. Aga pole viga. Sest nõrgemaid peab hoidma ja kaitsma ja armastama . Ei saa ju loota, et keegi sinule sama teeks. Pole viga..pole viga.. Praegu vähemalt mitte. Ma ammutan jõudu endast ja maailmast ja lootusest ja kõigest sellest ilust ja imest mu ümber. Pole viga.
Optimism omab :).
Mul oleks vaja, et ma oskaks teid rohkem aidata.. Ei oska. Lihtsalt.. ei oska. Need on minu jaoks liiga suured. Jah. Isegi minu jaoks...
Andke mulle andeks, palun..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar