Rääkimata asjad ja väljaütlemata tunded ja kõik..Rasketest asjadest on hea rääkida, sest siis hakkab kergem. Kui sul pole neist asjadest kellelegi rääkida on veidi raskem. Kui sul oli selline inimene, aga ta on ühel või teisel viisil su ulatusest välja hõljunud on asi veel raskem. Nagu minul praegu. Kuigi.. Natuke aitas üks teine asi. Ja praegu on mul isegi päris normaalne olla. Lihtsalt oodata on vaja.... Oodata... Unustada...
Kui piisavalt kaua oodata tulevad kõik asjad su enda juurde.. Jaaa....
Ja kõik haavad paranevad.. Ja teised asjad ka...
Kuigi...
Aga see ei loe. eriti. Lihtsalt...
Saan hakkama. Kindlasti saan. Muidugi, loomulikult.
Igatsus... Kahetsus...Ei, seda mitte.
Igatsus küll, ja kurbus kaotatud asja pärast või hirm seda mitte enam tagasi saada.
See on tõsi, et mõnda asja märkad alles siis, kui see kadunud on. Praegu on küll nii. Kõik viib ühe asjani, mida mul enam pole. Vähemalt praegu.
Ma peaks selle tagasi võitma või võtma.
Kuigi. Peaks vist vastupidi olema, mu uhkus ütleb ka midagi sarnast. Samas, minu jaoks toimub kõik liiga aeglaselt, nii et kõige parem on asjad enda kätte võtta. Muidugi ilmselt rikun ma nii jälle kõik ära, aga keda huvitab? Pealegi ma arvan, et pole enam eriti midagi rikkuda. Ei, pigem, et selleks, et nii palju seda rikkuda, et kõik kadunud oleks, peaksin ma ikka väga üliinimlikke pingutusi tegema.
Jah, nii et pole viga.
Mu uhkus ikkagi viriseb nurgas natuke, aga ma pole kunagi suutnud eriti kaua kellegi peale pahane olla. Pealegi ei tohi ka. Ilmselt ta ei saa arugi, et ma olen või peaksin olema. Kuigi see on tema viga. Aga ükskõik. Sel pole ju vahet, tegelikult. No veidi, sest sellega saaks veidi huvitavaid olukordi tekitada, aga ma pole nii õel et kedagi tahtlikult haavaks, isegi kui selle mõttega on hea mängida.
Nii et... Kõik saab korda. Need teised asjad ka.. Kui ma pingutan ja kõik.
See pole muidugi nii oluline. Oluline on olla õnnelik.
Mida ma tavaliselt olen. Ajutised tagasilöögid ei vääri mainimist. Tegelikult tunnen ma juba praegu, et olen jälle veidi elurõõmsam.
Ma mõtlesin veel igasuguseid asju, aga nüüd kogu see emotsioonide pundar minus tahtis kuidagi välja ronida ja ma unustasin need ära.. Teisekord siis.
Asjad on mõnikord ikka täiesti mõttetult keerulised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar