Mis on harilik kosmos?

Ilutaim.

So .. much.. physics...

Täielik, absoluutne juhe. Ja ma armastan Uraani. Ta on nii armas. Tõeliselt. Olgu, armastan on ehk veidi ränk sõna. Aga ikkagi. Ja 90 muusika. Jaa. Mälestused. Mälestused mälestustest tegelikult pigem.

Mina oma hüpleva iseloomuga jõudsin siis juba sellest suuremast masendusemäest üle saada ja liigun vaikselt jälle pideva õnne seisundisse. Hetkel olen sellises rahulolu ja üldise rahulikkusse seisundis. Aga ikkagi haavatav. Ja ma üritan inimesi vältida, kuigi samas tahan neid. Viimasel ajal muud polegi (tegelikult vist koguaeg), et ma ei suuda midagi ainult ühes suunas mõelda. Tahan ja ei taha ka. Koguaeg. Veidi häiriv. Ja koguaeg kui ma kummagi neist saan, siis tahan kohe teist. Väljaarvatud ükskud momendid. Ja ma ei suuda ka pikka viha pidada või endale kindlaks jääda või teha midagi, et midagi tõestada (kui aru saate). Sel pole muidugi tegelikult mingit mõtet, sest keegi ei hooli piisavalt, et vahet märgata.
Jah. Keegi ei hooli piisavalt. Kuna ma olen jälle oma tavapärases pohhui-küll-kõik-läheb-hästi seisundis, siis mul on ükskõik. Kuigi nii armas oleks kui oleks tõesti keegi, kes pühendaks sulle oma jäägitu tähelepanu, hoolituse ja armastuse ja oleks alati olemas kui sa teda vajad ja ei kaoks kuhugi ära (igas mõttes) . Kes hoiaks ja kaitseks mind ja ei jätaks mind lihtsalt niisama lambist üksinda ja lubaks mulle, et ei lähe iialgi ära (isegi kui ta seda teeb) ja ei läheks ka niipea. Anyone? Vastutasuks pakun kõike seda ja.. ee... ennast? No ükskõik mida. Tegelikult ju vahet polegi mida lubada, sest kedagi sellist pole. Njaa. Teeb veidi kurvaks. No väga tore küll, mul õnnestus ennast jälle kurvaks teha.
Lõpuks ongi nii nagu ma olan alati teadnud.. Et lõpuks oled sa üksi ja kõik teised su ümber kaovad. Ja ainus kellele loota saad oled sa ise... Muidugi ma olen alati ainult iseendale lootnud. Kellele siis veel? Sõpru on muudeks asjadeks vaja. Ilmselt selleks, et nad sind armastaksid. Ja et sul oleks kedagi armastada. Aga noh... Iseenda sõber on muiugi kena olla, aga.. Tahaks nagu midagi veel. Aga ma vist ei oska eriti hästi sõpru valida (ei tegelikult mitte, enamik neist on ikkagi fantastilised, isegi kui nad on veidi keerulised) või olen ma lihtsalt naeruväärselt nõudlik.
Tegelikult mul polegi vist kunagi olnud sellist sõpra nagu ma vajaks. Sellepärast, et ma olen liiga omandihimuline ja tahan kedagi kelle jaoks ma oleksin teistest olulisem. Aga mõned on mulle ikkagi päris kallid olnud... Aga nad on kadunud... Ja nii keeruline on neid tagasi saada. Eriti kuna.. Asjad on nii keerulised. Võib-olla kunagi. . .
Aga mis sellest ikka halada. Nagu ma juba pikemat aega olen teinud. Elu läheb edasi. Vist.
Tundub, et kõik minu geniaalsed ideed on mind maha jätnud, et ma päevad läbi ainult ühest asjast mõelda saaks. Väga julm neist. Varem oli mul küll koguaeg miljon mõtet peas ja nüüd siis niimoodi... Üks asi tuli vähemalt meelde... Iga kord kui ma üle Emajõe kõnnin on selline tunne, et tahaks vette hüpata. Ja ma mõtlesin et ühel päeval võiks seda teha ka, suvel millalgi. Et kõnniks mingi jumala pohhuil mööda silda ja roniks siis järsku üle selle aia ja hüppaks. Inimesed võiks väga wtf olla. Kahjuks üks mu kursaõde purustasmu roosa unistustemulli öeldes mulle, et sillalt allahüppamise eest on trahv : (. Kurb.. Muidugi ma võiks seda näiteks öösel teha. Või siis maski pähe panna, et keegi mind ära ei tunneks. Või kiiresti välja ujuda ja ära joosta. Tegelikult emajõgi on suhteliselt räpane. Ja mulle ei meeldi jõed. Õudsed kohad minumeelest.. Aga ikkagi, see oleks niii äge.

Joonistamine mulle meeldib ja see on ka üks aine kus mul tõesti tuleb kõik hästi välja, paremini kui teistel (va imelaps Jaan ja vb veel mõni). Seal on mõnus. Muu läheb veidi allamäge, aga mis teha. Inglise keele sain 9, mis on päris hea, kuigi enne oli 10, no tegelt seekord ka, aga ta võttis mingi hilinemise eest punkti alla (ma ei tea täpselt küll mida ta mõtles, aga noh...). Mata sain 10, füüsika 6, aga ma proovin selle 8 või 9 peale tõsta. Ma ei tea küll päris kuidas, sest need ristsõnad on ikka mingid eriti haiged. Aga ta on tore õpetaja, küll ta annab mingi võimaluse.

Kell on 21.53. Või 50, sest mu kell on mõned minutid ees. See tähendab, et 29/32 minutit hea kellaajani. Õhtu läks nii kiiresti, et selline tunne on nagu ma pole midagi teha jõudnud, ometigi olid mul täna nii suured plaanid. Muidugi võin ma lihtsalt hiljem magama minna, kuid ma kardan, et sellest ei tule midagi välja, sest ma olen koguaeg nii väsinud. Mul pole õrna aimugi mille kuradi pärast ma seda siia kirjutasin.

Ruum on suur, valge ja sumiseb. Ma olen üksi, kui mitte arvestada kõiki neid väikseid elektriimpulsse, mis neis kümness arvutis elutsevad. Siin oleks väga väga vaikne, kui poleks seda vaikset mühinat ja minu klõbistamist. Lagi on kõrge ja valge. Nagu muugi.. Katsena vähendada veidi seda pidevat silmade lihvimist, mis siin toimub on laes pikad lambid, mis säravad nagu mõned operatsioonisaali prožektorid. Valus hakkab, kui neid vaadata. Kuigi valge on siin küll. Aknad on suured ja ilmselt tuleks neistki palju valgust, kui poleks juba pime. Mingeid kardinaid siin pole, aknast, mida ma näen kui keeran oma pead umbes 30 kraadi paremale (või lihtsalt kõõritan pingsalt üles ja paremale), peegelduvad need päikese-lambid nagu mingid säravad ekskavaatorid, mis üksteise peale on meile tundmatutel põhjustel laotud. Aknaraamid on tumepruunid. Värv sobib hästi selle veidra oranzikaga, millena paistab vastasmaja sein läbi selle akna. Veider. See on muidu valge. Asi on ilmselt välisvalgustuses. Või milleski... Veel kaugem maja on tuhm tume oranzikas või lihtsalt tuhm punakaspruun. Taevas on must. Tegelikult muidugi mitte. Tänu klaasile ja peegeldustele on see rohkem hall ja pruun kui must. Aga mina tean, et tegelikult on ta must.Must.