Muusika ja unistused

Kõigepealt muusika.
Käisin Folgil. Muusika oli hea.
Lemmik oli Genticorum, kelle tegemisi ma ka edaspidi kavatsen jälgida. Nad on ikka jubepalju reisinud ja reisivad ka edaspidi, aga sellegipoolest on väga avatud ja sõbralikud ja jutukad. Pole aimugi kuidas nad seda suudavad. Ilmselt on tore kui sul on sõpru üle maailma.. Tahaks ka nii elada. Ilus. Imeline.
Ühesõnaga... Ostsime õega kahepeale kaks nende plaati. Üldiselt naeratasin ma terve festivali igast suvalistel hetkedel sest mul tulid nad jälle meelde :). Nad andsid kolm kontserti, aga ühega juhtus nii, et oli jube ilm ja halb reklaam ja ilmselt ei tulnud ka kõrge hind ega kurjad turvamehed kasuks.. Kokkuvõttes olime me Anuga ainsad kes seal olid. Ooh, kui imelik oli.. Aga ei kahetse üldse :). Kui kolm toredat meest kes mängivad head muusikat ikka sulle laule pühendavad ja ainult sinule muusikat mängivad ja naeratavad siis ..ohjah :). Ja üks neist laevas mulle oma fliisi, sest ma olin nii läbivettinud :). Ja nad on nii armsad ja lõbusad ja tegid palju nalja ja üldse.. Jube toredad. Rääkisime nendega veel vahepeal ja värki.. Ja hiljem järgmistel päevadel kuskil tänaval vms kohtudes nad ikka vahetasid ka paar sõna meiega :). Like.. how sweet can you be? Ja muusika on hea ja prantsuse keel ilus :). Loodan, et näen neid veel kunagi.. Eks ikka. Pole üldse võimatu.
Nooh, edasi siis ... Ma muutun alati bloge lugedes ja nii väga selliseks.. Ma ei teagi.. Väga pehmeks.. Sirvisin igastages Genticorumi festivale jne.. Ja see, et nad nii palju inimesi kohtavad ja kohti.. See on lihtsalt.. Teate nii valus igatsus. Ma nii tahaks seda... Ja sattusin veel ühte tüdruku kodulehte vaatama, ka muusik, 19. Ja ta on juba mitu aastat mööda maailma tuuritanud... Ma ei tea miks aga see on nii ..võluv, see... saate aru.. festivalid, muusika, magamiskotid, võõrad kohad..rongijaamad... uued tuttavad, muusikud kunstnikud... See on.. Teadmatus, hetk, elu, ilu.. See on unenäos elamine. See on.... Aga miks pingutada.. Te kas teate seda tunnet või ei.. Ei teagi kumba loota, see on ühtaegu valus aga ka kaunis.

Ja.. Siinkohal tänaksin Riionid ja tema blogi, mis mind alati kas mõtlema või naeratama paneb. Või samamoodi igatsema.. Sul on ilusad mõtted.

Mõnikord.. Kui elada..lihtsalt.. mõtlemata, noh.. Seda on raske kirjeldada. Kui ma elan, kiiresti ja väsitavalt ja palju seltsides või nii, siis ma ei jõua mõelda. Mul on selleks üksi vaja olla. Kuigi viimasel ajal ma olengi üksi koguaeg. Aga miski summutab mu mõtteid pidevalt. Mul on pidev näriv tunne nagu mul oleks vaja asju läbi mõelda, aga .. Ei teagi. Midagi igastahes on..
Ja olen sel suvel mitu korda kogenud ka selgushetki. Omamoodi kirgastumist. Nähes maailma selgemalt.. Peamiselt seisneb see selles, et ma tajun väga selgelt kui väga ma ikka armastan oma sõpru. Ma tahaks seda neile kuidagi näidata. Ma arvan, et leian mõne viisi kuidas..
Armastage oma lähedasi ja näidake neile seda, ärge öelge vaid näidake. Ja armastage maailma. Armastage kõiki ja kõike, ning eelkõige armastage iseend, sest ainult nii saate seda ka teistele jagada. Ja ärge kellelgi laske seda ära võtta. Armastuse allikas ei kustu iialgi. Mõnikord on seda võib-olla vaja veidi hoida, kuid.. Ta taastub. Ta tuleb alati uuesti. Kuniks on elu...

Või nii me loodame.

Armastage. See on ainus mis meil on. Armastus.

Oh those midnight posts...

Miks ma kirjutan alati südaöösel? Ju mul on siis palju aega. Ma pole vist maininud, et kaks mu õdedest saavad lapse :). Tore.
Igastahes... Mõtlesin üks päev, et huvitav kas teiste inimeste mõtlemine käib samamoodi nagu minu oma...Võib-olla... Endiselt igatsen ja põlastan inimeste seltsi samaaegselt.
Ehh....
Keskendun praegu sisemise rahu leidmisele. Mida muud mul ikka teha on. Vabaneda häbist ja kahetsusest ja valust. Vaikselt edeneb ka.
Ja kui sa järgid oma südamesoovi siis toetab sind terve Universum.. Ma ei tea kas ma usun seda, aga.. Ma unus endasse ja oma unistustesse. Ja ma ei loobu oma naiivsusest ja unistustest ja igavesest otsingust sinisema taeva järgi. Ja ma tunnen kaasa inimestele, kes seisavad elu lävepakul ja heidavad päikese kõrvale kui lapseliku naiivsuse. Mina tahan seda päikest ja taevast ja maailma. Ja käigu kuradile kõik kes arvavad et ma ei leia seda iialgi! Otsimisega saavutan ma ikkagi rohkem kui teie iial suudate!

Ride on my gallant huntsmen!
When must I come again?
For you should never want for a fox
to chase all over the glen.
And when your need is greatest
just call my upon my name.
And I will come and you shall have
the best of sport and game.

"Black fox" Heather Dale

Niiice : ).

Käisin Pärnus. Sadas peamiselt. Vaatasin neid dok filme päris palju... Need olid imehead. Poleks varem uskunud. Need polnud üldse nii tüütud ja kuivad kui ootasin. Need rääkisid elust endast, väikestest asjadest, mis moodustavad igapäeva elu.. Aga need olid omamoodi võõrad, nii et polnud igav ja samas nii tuttavad, et polnud liiga võõrik... Mõned olid väga armsad..Mõned kurvad ja mõtlemapanevad... Andis rohkem aimu kui suur ja kirju on maailm... Kuigi see tekitab minus alati sellise veidra jõuetustunde.. Nii palju on valesti, tahaks midagi muuta.. Muidugi kõik algab endast..Oma lähedastest, oma maast.. Aga ikkagi tahaks teha midagi suurt ja tähendusrikast..

Tuli praegu meelde kui me Mirjuga käisime talvel vanalinnas ringi ja kirjutasime lume sisse asju Final Fantasyst :P. See oli armas... Ja kõik need ilusad ja armsad hetked Hannaga..Nii palju olulist ununeb. Jama.

Mul on tunne nagu tahaks või peaks midagi ütlema, aga sõnad ei taha end ilmutada praegu... Eks siis hiljem. Praegu kajavad laulud mu peas juba vastu, väsimusest on aju mõttetööd vähendanud...
eks siis magama.

Taevas on palju tähti. Palju palju... Aga me ei näe neid.... Ja kui näeme siis me ei vaata.
Palun palun, süda mõistus hing, ära unusta tähti vaadata, otsida, iialgi!