mm..

Esmaspäeva hommikul läksime kuskil ühetesitkümneks kooli (neil algab kool iga esmaspäev kell üks), otsisime keskkonna kunsti kohta natuke. Kodus sõime kartuleid. Pärastlõunal molutasime vist niisama, sest mul küll meelde ei tule, mis me tegime. Suht vähe inimesi oli koolis. Hiljem läksime postkontorisse, ma panin postkaardi issile teele ja ostsin Muumide postmarke, aga nad on nii nunnud, et vist ei raatsi kuhugi panna neid. Kodus vaatasime “Fauni(?) labürinti”, mis oli teistmoodi kui ma ootasin, aga päris äge film. Siis lõikasime Leeloga juukseid ka. Tal on ümbes selline soeng nagu Uma Thurmanil Pulp Fictionis, lühikesed ja siis tukk ka. Ma lihtsalt piirasin.

Teisipäeval läksime Lappeenranta realiseerimiskeskusesse, mis oli hiigelsuur ja alguses oli tunne, et sealt võib kõike leida, aga mda aeg edasi seda vähem huvitav kõik oli. Aga seal oli ikkagi tohutult palju põnevaid asju. Näiteks ühed väga armsad teetassid, mis olid sellised üliväiksed kopsikud. Siis nad ostsid sealt 300 euro eest igasugust kraami, mis on eriti irooniline, sest asi peaks selline keskkonnasõbralik olema, aga nad ikka ostavad täiega.

Lõuna ajal rääkisime Tuijaga veel natuke, aga ma olin veidi väsind ja polnud suurt midagi öelda. Proovisime lihatoite ka. Suht head, aga need pajaroad mulle ei meeldi nad panevad nendesse mingeid veidraid asju nagu oad ja spinat.

Pärastlunal hakkasid nad seda hönnät tegema siis. Meist suurt abi polnud, kuna me ei saanud aru, mis vaja teha on, aga nad olid ise ka suht segaduses.

Õhtul läksime teise koolimajja pärast pikka vaevlemist, kuna ma väga ei viitsinud. Teekond oli kena, aga Leelo kõnnib minust kiiremini nii et see oli veidi tüütu. Jõudsime kuskil 45 minutiga kohale. Seal oli ainult paar inimest, igaüks tegi oma asja, õpetajat polnud. Aga tore oli jälle joonistada. Hiljem kõndisime teiseltpoolt jõge tagasi, tegime pilte ka.

Kodus lugesin natuke Sandman’i ja siis läksime magama. Uni oli hea, aga ärgata oli küll vääga raske.

Kolmapäeval olimegi patused ja jäime kooli veidi hiljaks, vahet küll polnud, sest kõik hilinesidki koguaeg. Teised tegid hönnät edasi, me tegime plakati ja maketi vakstust.

Õhtul vaatasime “Shokolaadi”. Tore film. Johnny Deppiga.

Neljapäeval läksime raamatukokku, panime hönnä üles. Täiega äge raamatukogu oli. Seal on niiiii palju koomikseid! Isegi üks Neil Gaimani oma!! Ja CD-sid on ka palju. Ja isegi ingliskeelset kirjandust. Nii et raamatukogu meile meeldis. Laenutasime hunniku koomikseid ja CD-sid ja ühe raamatu soomekeelsete unelauludega.

Lõuna ajal rääkisime paari inimesega ka – Laura, Jasu ja Saimaga. Jasu oli see roosa pluusiga poiss (see nädal tal oli teine pluus), kellel oli äge tukk ja Laura oli üks lokkis punakate juustega tüdruk, kes mulle ka kohe meeldis. Kahjuks me neid nüüd järgmine nädal ilmselt ei näe. Õhtul vaatasime “Matrixit”. Leelo oli vaimustunud.

Üldiselt meil see nädal polnud nii tore. Eks alati on raske kellegagi päev otsa ninapidi koos olla. Elab üle.

Oleme igast asju teada saanud üksteise kohta. Näiteks et tal on mingi sada poolõde-venda. Noh okei, tegelt umbes 8.

Ma olen suutnud oma parema käe pöialt kaks korda vannitoa uksevahele jätta.

Reede hommik oli üsna mõttetu. Pärastlõunal läksime vahetusõpilaste bussituurile Imatras ja Lappeenrantas. Me poleks pidanud seal tegelt olema, sest see oli üliõpilastele, aga Eero sokutas meid kaasa. See oli üsna uskumatu ja äge, sest neid oli nii palju ja pooled neist olid üsna segased. Seal oli mingi 8 pranslast ja kaks toredat läti poissi. Nad olid igasugustest erinevatest koolidest seal piirkonnas. See tuutor, kes seda asja ajas oli seal kolm aastat õppinud tüüp Kaplinnast, ta nägi seline pisut araablane välja või väga päevitunud hispaanlane. Ta kandis lillasid tunkesid, mille küljes olid käerauad ja piits, nii et suht huvitav tüüp. Lahe oli, et vahelduseks inimesed tulid ise meiega rääkima, kuigi nad olid täpselt selised ohjeldamatu nooruse näited. Eks vahetusõpilased vist lähevadki käest ära veidi. Nad kutsusid meid igastahes ühele peole, aga hiljem me otsustasime koos ühe armsa soome tüdrukuga ühte Imatra klubisse minna. Igastahes ma olin üsna rahul ja rõõmsameelne, et lõpuks natuke aega koos ekstravertsete ja rõõmsameesete inimestega sai koos olla, aga Leelol olid vist ainult halvad emotsioonid jäänud, sest me rääkimine ja siis mul läks ka kogu rõõm ära, eriti kuna ta nii eelarvamuslikult negatiivselt suhtus kõigesse. Ma tundsin end siis halvasti ja tõmbusin endasse. Kodus hakkasin lugema ja ei tahtnudki midag muud teha. Alles siis kui 22.22 telefoni vaatasin nägin, et see soome tüdruk oli meile bussiajad ka saatnud. Siis oleks tahtnud minna ja mul olid süüpiinad kah, et ma talle varem ei öelnud, et me ei tule. Vaatasime “Equilibriumi”.

Laupäeval olin ma kurb ja pettunud ja vihane ja kahetsesin ja olid süüpiinad ja üleüldse oli kogu reede ja laupäev minu jaoks täiesti rikutud. Nutsin siis natuke ja proovisin halbadest tunnetest lahti lasta. Vahepeal aitas ka. Käisin jalutasin. Leidsi ühe ilusa koha raudtee ääres, kus kodune tunne oli. Mõnus sumin ja lage maa. Leidsin paju ka, tõin oksi koju. Halb enam polnud, aga selline tühi oli. Mõtesin, et miks ma siia Soome tulin üldsegi.

Kodus siis lugesin. Aga kui Leelo koju tuli, siis mul hakkas nii kurb jälle, et ma hakkasin nutma ja nutsin kaua. Siis me rääkisime Leeloga ja mul hakkas parem ja ma sain taga normaalselt rääkida jälle. Tegin nutmise ajal kartuleid, väga head kartulid tulid. Nüüd on kõik okei, kahju ainult untsuläinud ajast. Aga ehk see tähendab, et hullemat madalseisu enam ei tule. Eks neid juhtub Eestis ka.

Vaatasime “5 sentmeetrit sekundis”, mis oli ka teistmoodi kui ma ootasin, aga väga huvitav, omamoodi, filosoofiline ja ilus. Lugesin Sandman’I ka lõpuni.

Täna (pühapäeval) käisime ujumas. Hästi väike ja tihe ujula on. Ühes ruumis 5 rada, beebide bassein, lastebassein ja toru.Vees on kloori vähem kui Eestis. Pilet on 3.20 eurot. Aurusaun on jumalik. Saun on ka päris äge, kiviistmed on. Talisuplust saab ka teha.

Suht mõnus oli ujuda. Vahepeal tekkis väike võistlusmoment ühe poisiga, siis sai mõnusalt ujutud ikka.

Hiljem kodus vaatasime House’I esimese hooaja lõpuni.

Citymarket on pühapäeviti kinni. Väga sürr. Seal on nii kirjas: 9-21 9-18 (12-21). Mis need sulud peaks tähendama? Et mõnikord on lahti?

Aa, ja meil vist ongi koristaja. See reede oli ka prügi ära viidud ja mitte ainult. Ta oli isegi asju ümberpaigutanud, et kenam oleks või midagi. Mis neil viga on? Millised inimesed tahavad, et nende korteris koristaja käiks? Uskumatu.

Pole aimugi, mis me järgmine nädal õpime. See Jannnnnne on ikka imelik mees. Eks näis mis saab.

Tahaks kassipoega. Aga ma tahan alati kassipoega. Nad on nii armsad.

Veebruari viimane nädal on neil vaheaeg. Mõtlesime, et teeme koomiksi siis, et punkti saada.

Siin on vahepeal täitsa kena. Olge siis tublid. Eks ma proovin ka olla.

Hei!

Niisiis , raporteerin Soomest. Ei teagi kohe, kas alustada algusest või praegusest ja tagasi liikuda. Arvan, et alustan algusest.
Esmaspäeva öösel magasin päris hästi, umbes kolm korda ärkasin üles ka. Nägin neid klassikalisi jään-laevast-maha unenägusid ja ühte unenägu, kus ma olin hästi õnnelik ja kõndisin õuna süües Toomemäel paljajalu ringi. Hommikul jätsin siis ema ja isaga hüvasti (issit kallistada ei jõudnudki :( ) ja läksin oma üliraske kotiga rongile.
Rongis olin ikka magamiseks liiga ärevil, kirjutasin sommidele väikse enesetutvustuse. Tallinas jätsin veel Mirjuga hüvasti ja läksimegi laevale. Siis hakkas väike reisiärevus kohale jõudma.
Mingi hetk läksime laeva peale kolama, hästi suured lained olid või “rasked ilmastikuolud” seega me käisime nimoodi ühest seinast teise kõikudes. Väga lõbus oli me naersime tükk aega nagu hullud. Käisime välistekil ka väga kaunis oli. Natuke valgust langes läbi pilvede Tallinnale, nagu oleks miskilt tõotatud maalt ära sõitnud. Mingi hetk hakkas küll kõikumisest halb ka. Siis üritasin feta salatit osta aga see müüja ei saanud vist aru, hiljem saime ikka kätte, küll hirmsa hinna eest aga ikkagi. Vaatasime mingitest puuetega inimestest saadet telekast, mida mingid sommid lummatult jälgisid, ja tsillisime niisama. Pisut igav oli. Palju alkoholikaste oli näha :P.
Helsingi nägi üsna hirmuäratav välja, nagu mingi hiiglaslik tehas. Aga need nunnud kivisaarekesed, millest me laevaga möödusime, meenutasid kohe muumisid. Sadamast läksime bussile, saime rongijaama ja seal maandusime ühes kohvikus. Teenindajad olid armsad, maja ka üsna ilus. Rongipiletid olid täiega veidrad. Saime teada, et vauno on vagun. Meie rong jagunes poole peal kaheks ja läks eri suundades (noh, et nii pidigi minema).
Rongid olid sellised väga ilusad ja veidi hirmsad, sest igalpool pidi nuppu vajutama. Aga süüa sai osta. Seal olid praktiliselt mõttetud väiksed padjad, mis pead üldse ei toetanud. Veel oli vagunis neli ekraani, mis näitasid reisi alguses umbes viis minutit mingit videot ja siis ülejäänud aeg ainult kella. Neid ekraane mõnitades sai väga palju nalja. Üldse tegime nalja enda ja soomlaste üle ja väga lõbus oli. Kontrolör ütles meile midagi ja me ei saanud aru ja siis ta ütles sellise eriti pahase häälega, et “ei mitä”, mis oli ka naljakas. Leelo oli veendunud, et ta ütles midagi siivutut meile. Soomlased olid ülivaiksed ja meil oli oma vestluse ja naermisega tunne nagu oleksime miskid lõunamaallased.
Üks hetk oli rong millegipärast väga vaikne (mootoreid polnud ka kuulda) ja siis ma parajasti seletasin midagi ja jäin aina vaiksemaks ja vaiksemaks, sest mu hääl kõlas lihtsalt nii valjusti. Rongis saime ka sõnumi, et raha saame alles reedel. Enne Imatrat tõusin ma hullult vara ja läksin sinna seisma, kõik teised ootasid veel mingi 10 minutit.
Imatras oli meile vastu tulnud projektijuht Jean-Eric (me Leeloga kutsume teda prantsusepäraselt, muidu ütlevad nagu Janne aga ülipika n-iga) ja üks tuutor Eero, selline suur habemik mees. Jean küsis kohe, mis me õppida tahame ja suunas meid sellisele kursusele nagu Environmental art (umbes nagu keskonna kunst). Siis viis meid meie korterisse ja näitas kuidas kooli saab. Ja see nagu oligi kõik. Rohkem me temast kuulnud pole. Müstika. Vahepeal need tuutorid ikka ütlevad et “you must ask jannnne that” (te peate seda jannnelt küsima), kui nad midagi ei tea. Kui teisipäeva hommikul kooli läksime siis ta ei tundnud meid vist äragi. Ja ma korra helistasin talle, et wifi kohta küsida ja siis ta ei saanud vist üldse arugi mis see wireless internet on.
Meie korter on kolmetoaline, millest ühes magame, teise võib mingi hetk keegi juurde tulla ja kolmas on selline elutuba. Rõdu on ka ja köök ja vannituba. Meenutab sellist annelinna korterit natuke, mis on enam-vähem korda tehtud. Et pole just euro korter aga elada saab. Ahi on natuke jura, selline väga vana, ei tea kas saab kooki küpsetada. Aga siin on mingid ägedad vanad kummutid, mis on vahvad. Leelo jaoks on väga oluline et meil vann on. Kohe siin kõrval on pood Siwa, mis on selline väike külapoeke.
Wifit pole. Üldse mulle tundub, et nad nagu ei saa päris aru, mida ma mõtlen. Küllap Eesti on meid ära rikkunud. Neil pole siin Imatras mitte kuskil wifit nagu on Eestis kohvikutes või ostukeskustes või bussis, rongis. Luuserid. Kuidas nad üldse hakkama saavad. Aa, muide trantspordi hinnad olid meiele parajaks üllatuseks: Helsingi-Imatra 46 eurot, Imatra 10 korra busssipilet 30 eurot, kuupilet 56 eurot. Nagu..karm. Aga meie ei maksa selle eest vähemalt :P.
Viimased kolm päeva oleme Leeloga hästi tublid olnud, ärkame 7.30, magama lähme umbes 22.30. hommikuti, õhtuti võimleme. Sööme hommikul, lõunal ja 5-6 paiku õhtul. Muide koolilõuna on meie tasuta ja neil on siin väga hea ja mitmekülgne toit. Õhtuti loeme kordamööda igasuguseid lugusid ka ette üksteisele (meil on ühtekokku 26 raamatut, neist 8 inglise keelsed).
Olen juba Leelot veidi paremini tundma ka õppinud. Ta on vahel selline juhmivõitu ja ajab mind vahepeal närvi, kui koos midagi teeme. Aga ta on ka hästi optimistlik ja me ajame üksteist naerma koguaeg ja toetas mind kui ma hästi kurb olin. Ei tea kas meil on sarnane huumorisoon, aga nalja saab ikka kõvasti. Ma pole vist elusees nii palju naernud kui siin olles (kohati oli see küll selline naer läbi pisarate, väljend, mida ma varem ei mõistnudki päris).
Enda kohta olen ka paar asja avastanud. Siis kui teise päeva pärastlõunal selline eriti ühiskonnast isoleeritud tunne oli avastasin, et ma olen inimestest ja ühiskonda kuulumise tundest siiski üsna sõltuv, mida ma pole varem täheldanud. Ja see ka, et nii imelik tunne on, et mitte keegi siin peale Leelo ei tunne mind, mis tekitab ka kuidagi ankruta tunde, mis on samuti midagi sellist, mida ma ei oodanud. Tuleb välja, et ma olen üsna sõltuv enda tutvusringkonnast.
Niisiis. Esimene päev. Pärast hommikusi toiminguid läksime kooli, aega veel oli kuskil veerand tundi. Kohtusime oma õpetaja Marjaga, kes sai ka alles siis teada, et me ta loengusse tuleme. Uitasime seal siis ringi, Eero lubas meile maja näidata, aga siis meil algas tund juba, kohtusime teise tuutori Katriga ka. Eero tundub hästi sõbralik (üks päev ta rääkis mingist star warsi värgist ühe teise vahetusõpilasega), Katri on seline imelik pisut kõhedusttekitav tüdruk. Ta on kuidagi nii tuim (soomlased vist ongi sellised), aga tema oli esimene, kes meiega rääkis ja meile linna näitas ja üldse me ei teaks temata mitte midagi.
Loengust me suurt midagi muidugi aru ei saanud aga huvitav oli ikkagi. Siis anti meile ülesanne teha väikestele saviruudukestele erinevaid pindu. Tegime neid kuni lõunani. Lõbus oli, aga veidi isoleeriv ja üksik on ikka võõras keelekeskonnas olla. Keegi neist meiega eriti seltsima ka ei tulnud. Õpetaja on hästi tore ja äge, ta ütleb nii lahedalt joo ja nii, hästi pikalt ja mõtlikult ja entusiastlikult. Ta tundub meiega rahul, kuigi vahepeal me mõtleme, et äkki ta lihtsalt arvab, et oleme kaks pisut uina-muina virukat, et meist polegi midagi oodata.
Lõuna ajal saime koos Katriga teise majja lõunat sööma sõita, mis asub umbes 5 km kaugusel. Toit on väga hea. Neil on siin taimetoitlastele ja eraldi toit ja salatilett ja üldse väga hea.
Pärastlõunal vist midagi erilist ei juhtunud. Tegime saviruudukesi edasi.
Õhtul läksime koos Katriga linna, et Leelo sünnat tähistada. Jõgi on ilus ja pimedas on seal jõeääres täitsa kena jalutada. Need vahemaad on ikka harjumatud, aga mis teha. Siin on ujula ja raamatukogu. Paari nädala pärast lähme vist talisuplema ka.
Kesklinn oli nagu ikka, aga rahustav oli natuke neoonvalgust vahelduseks näha. Käisime restoranis Rosso söömas Leeloga. Toit oli väga maitsev, Leelo sõi juustusuppi suitsutatud põdralihaga, mis hästi hea oli. Hiljem tulime bussiga tagasi, kena bussijuht oli. Väga harva käivad siin bussid küll, kord tunnis.
Too õhtu ma vist olingi kõige kurvem. Kõik oli kuidagi pettumuse valmistanud (va. see skulptuuri tund). Keegi meist ei huvitunud või ei hoolinud ja tundusid nii ükskõiksed. Aga isegi kui pisarad olid silmad, siis musta huumorit jagus ja naerda sai ka. “Huumor päästab maailma” nagu kirjutas Hesse.
Kolmapäeval pidime koolis tegema juppidest kokku ehitise või varjupaiga moodi asja. Me tegime sellise tetrise kujukese, aga nii palju kui me teisi nägime, siis ehitasid nad väikseid savionnikesi või telliskivi maju. Vähemalt meil oli lõbus, isegi kui oli tunne, et kas me ikka saime õigesti aru. Aga me otsustasime, et nad ei ole lihtsalt nii loomingulised kui meie (mõned lõpptulemused olid tegelikult täitsa toredad).
Mingi värk oli, et Katri ütles, et me ei saa auto peale tulla ja me ootasime bussi siis, mida ei tulnud. Lõpuks Leelo ikka hüppas neile auto ette ja nad võtsid meid peale. Ma olin igastahes väga solvunud ja masendunud, aga nad vist sellepärast ei tahtnud meid võtta, et nad ei sõitnud tagasi tervet teed, mis on eriti loll põhjus. Noh, ma igastahes mossitasin siis. Katri tutvustas meid ühele tüdrukule nimega Tuija, kes 20. Eestisse tuleb õppima. Nii et, Karmen, kui sa seda loed, ma panen sulle südamele, et sa ta eest hoolitseks, et ta ennast nii hüljatu ja üksikuna ei tunneks nagu meie Leeloga tundsime.
Pärast pidime siis pisut maad kõndima, mis oli üsna meeldiv. Päike piilus pilvevahelt natuke. Me siis rääkisime ja jõudsime järeldusele, et meil olid lihtsat liiga kõrged ootused ja me ei kujutanud ette, et peame kõigega ise hakkama saama ja et meist nii vähe hoolitakse. Sellest hakkas kuidagi kergem. Leelo lohutas mind ka palju ja oli tõeline päiksekiir. Pärast kooli olime kodus ja tegime kreeka salatit ning vaatasime “House’i”.
Neljapäeval lõpetasime jupimajaga. Hakkasime lõpliku ülesannet kavandama “Hönnä”. Ajutine eluase põgenikele või kodututele ümbertöödeldud materjalidest. Enamik vist hakkasid kohe tegema, aga me ikka kavandasime ja vaidlesime naersime ja lollitasime kõvasti.
Eero näitas meile kooli ka, hästi armas ja ilus, küll endsine sealaut, aga väga äge. Eriti lahe on et diplomitöö tegijatel on omad boksikesed, kus nad siis töötavad (me pole küll näinud kedagi sinna minemas või välja tulemas). Graafikaklassid olid ka päris vahvad, parajasti käis remont seal.
Leelo räägib nendega tuutoritega peamiselt (reedel küsis Eero mult kas ma inglise keelt oskan. Nojah siis). Ta oli üsna tore, aga jälle see, et küsige kui midagi vajate. Võib-olla me lihtsalt tundume nii igavad siis. Veider, kuidas selline jääralik soov panna end maksma ja inimesi mind austama mul just siin tekib. Küllap eestis on mul alati olemas mingid inimesed, kellelt ma seda saan, aga siin...
See on lahe, kuidas meie õpetaja meile ütleb lahkudes “Don’t work too hard!” (Ärge liiga kõvasti töötage). Tavaliselt oleme seal viimastena. Nüüd küll enam mitte, sest üks poiss, kes alguses puudus on nüüd ka seal kauem. Ta kannab sellist roosatriibulist pluusi ja tal on hästi veider tukk. Vahepeal ta vahetab koolis ka riideid, mis on hästi imelik. Veel on siin üks pisikene mustapäine mees, kes kannab ägedaid riideid ja platvormtosse, ta nimi on vist Matti või midagi. Veidi selline trollilik on (nagu need Norra trollid), üks tüdruk on ka, kes on selline väike ja suure juuksepahvakaga, kes on trolli moodi. Üks tüdruk, Eeva tõenäoliselt, on selline klassikaliselt ilus, Leelo kutsub teda muinasjutu-tüdrukuks. Ülejäänud on sellised nagu nad on. Üks imelik poiss on veel, kes koguaeg õpetajale midagi seletab (mille peale õps siis: Niiiii. Joooo). Ükskord ta vist kutsus õpetajat niimoodi sõrmi nipsutades.
Kui lõunat sööma läksime, siis olime alles üleval, kui riides Katri meile järgi tuli. Ma siis vaatasin, kuidas ta tuleb, aga nagu ei osanud midagi öelda. Hiljem Leelo kirjeldas, et mul oli selline mõttelage nägu peas.
Söömas kohtasime Tuijat ja tema sõbrannat, kelle nimi ka Tuija oli. Värskendav oli kellegagi lõpuks normaalselt rääkida ja nii, et mõlemal on vestluspartner. Aga me vist hirmutasime nad ära, sest kui me hästi entusiastlikult ütlesime, et homme näeme siis polnud nad just vaimustunud (ja ega me neid ei näinudki järgmine päev). Õhtul vedelesime kodus jälle.
Reedel tegime alguses kavandeid, aga siis tuli Marja ja ütles ühe meie idee kohta, et me seda edasi eeks (äkki ta lihtsalt tahtis, et me edasi liiguks) üldse oli ta palju leebem kui meie õpetajad, me oleme ikka harjunud et kõik ideed enne läbi nokitakse. Ta tegi meile peaaegu seda joooo asja, ütles umbes yeeeees. See on ikka nii eriline, kuidas ta seda ütleb. Kohe omaette maailm. Me üks õhtu arutasime, et kui ikka õigesti joo ei õpi ütlema, siis pole soome keel selge (oleme vaikselt iga päev paar sõna õppinud). Ma olen tähele pannud et nad kõik ütlevad seda üsna süvenenult, aga Marja eriti. See on selline mõtlik ja heakskiitev ja huvitatud ja see-on-tõesti-hea-idee. Paneb kohe mõtlema, et küllap neis savimajakestes ikka midagi on, et nii sügava usuga saab joo öelda.
Me teeme sellise kuusnurga kujulise telgi asjanduse, kus keskel on ahi ja igas nurgakeses on paar inimest. Proovime ühendada idee ümbertöötlemisest, rõõmust, ringlusest ja tsirkusest (sest telk on tsirkusetelgi moodi). Õhtul me vist lärmasime ja naersime nii palju, et roosatriibuline poiss kolis alla tööd tegema.
Aga peamine: päike paistis!!! Nägime seda küll ainult hommikul ja lõunal, aga ilus oli. Eriti hommikul oli tunne nagu päike tõuseks igaltpoolt sest kõikjal oli silmapiir roosa. Imatra ei tundugi enam nii kole, omamoodi kena.
Lõuna ajal näitas eero meile teist kooli ka. Tõsiselt vinged foto ruumid ja arvutiklass täis Mac’e. Üldse on palju ruumi, aga teine koolimaja on pisut hubasem.
Õhtul viis Katri meid ühte teiseringi poodi. Teel sinna rääkisime millestki ja tuli välja, et ta on tärpentinile allergiline ja ei saa koolis maalida (ta tundub ülde pisut haiglane või tal lihtsalt ei vea). Siis ta rääkis meile tärpentini ohtudest ja kuidas ta on tundnud kunstnike, kes on olnud “Salves of turpentine” (tärpentiini orjad) ja et nad pidid iga päev tärpentini nuusutama. Jaa. Slaves of turpentine... Võib-olla ta oli alarmeeritud sellest, et Leelo päeval suures koolis ütles, et kohe õige kunstikooli tunne tekib kui tärpentini lõhn on. Aga igastahes see värk ajas üsna naerma. Nad on siin Soomes ikka pisut paranoilised. Kuigi ma tean et tärpentiin on tõesti mürgine.
Pood oli üsna vinge. Ostsin paar postkaarti.
Pärast läksime nende Citymarketisse. Nii äge oli hiiglaslikus poes, kus on tundmatud tootemärgid. Ja kommilett! Ja pingviinijäätis!!! Aga hapukoore kilo maksab neil siin 205 kr. Väga defitsiit tundub. Päris hea ja kreemine on muidu.
Ostsin 10 Marabou piparmündi shokolaadi. Halvaad ei leidnud.
Neil on siin mingi veider tootja Pirkka, mis teeb vist kõike lambipirnidest nisujahuni.
Veel toimus üks üliveider ja salapärane intsident, millele me pole seni seletust leidnud (kuigi nüüd on juba ükskõik ka) – koju tulles oli prügi välja viidud ja uued prügikotid asemele pandud. Oli see puhtustarmastav varas, kortermajade puhastusteenus, päkapikud, Soome iseeneseslikult hävinev prügi või uneskõndimine, kes teab.
Laupäeval plaanisime ujuma minna, aga kui olime hommik otsa lugenud ja välja läksime, siis unustasime võtme tuppa. Nii et selleks ajaks kui võtme saime ja ujulasse jõudsime, enam ujuma ei saanud, käisime jälle Citymarketis ostsime hunniku postkaarte (MUUMID!!). Kodus tegime õunakooki. Seest jäi ikka toorevõitu, vist oli liiga palju tainast. Vaatasime “Juno”t väga armas ja lahe film.
Täna (pühapäeval) ma lugesin, õppisin ja vaatasime “Shokolaadi”, ka hea film. Homme plaanme uuesti ujumisega õnne ja teisipäeva õhtul lähme ühele õhtusele joonistamiskursusele sinna kaugesse kooli.
Leelo ema helistab talle peaaegu iga õhtu, ma vist niisama eriti ei mõtleksi kodu peale, aga siis tuleb ikka jälle meelde.
Ilmselt ma järgmine nädal enam nii põhjalikult ei kirjuta, aga säravamad hetked proovin ikka jäädvustada.
Olge k6ik ikka m6nsad ja vahvad! Kallistan!

Nonäedsa. Nüüd kus ma asusin oma talvemasekaga võitlusesse ei olegi mul enam pikki filosoofilisi postitusi nagu eelmstel aastatel.

Ei tea kas see on hea või halb. 

Arvan et järgmine nädal kirjutan pikemalt, siis juba Imatras.