Viimasel ajal märkan aeg-ajalt, et käitun ebameeldivalt. Enda jaoks ja ma arvan ka et teistele, aga rohkem endale. Ma ei ole enam laps.. Aga ma pole ka täiskasvanu. Mul pole õigust käituda lapsikult, aga pole ka meelekindlust käituda täiskasvanulikult. Mõtlen mõnikord tagasi ja ei mõista kuidas inimesed võisid mind mu irratsinaalsete tujudega kannatada. Ja mulle veel tundus, et ma polnud eriti tiineidzer. Kuigi tõesti polnud ma kõige hullem, siis ma ei saa aru ka kuidas ma nii rumalasti oma kehva meeleolu teiste peale välja valasin ja nii lapsikult oma tujusid demonstreerisin. Ja hullem veel, ma teen seda ikka. Mossitan ja nurisen ja solvun ja vihastan. Inimeste peale, kes seda ei vääri, juba sellepärast, et nad pole nii olulised. Ma vist mõistan lõpuks Fitzi, miks ta selline idikas oli. Ta lihtsalt.. Ei teagi. Aga ma tunnen temaga hingesugulust. Siiski, miks? Äkki kestab see puberteediiga ikka ja võib süüdistada hormoone? Või mu halba temperamenti? Kehva kannatust? Suutmatust end kontrollida? See laps minus ärritab mind kui ta niisugune on.. Ma ei tea... Ei, see pole mu sisemine laps, tema nutaks ja trambiks jalgu vastu maad. Äkki see on see, mis tast alles jääb, kui too täiskasvanu teda maha surub. See sapisus ja väiklus. Või on ikkagi asi mu kannatuses, ma lihtsalt ei suuda taluda kui mind õpetatakse, ei suuda neid sarkastilisi märkusi endale hoida, ei suuda viisakalt öelda, et, jah, ma juba tean seda, vaid ikka pean midagi läbi hammaste nähvama. Peab endale suukorvi muretsema. On vist aeg õppida ühiskonnaga toime tulema. Ka aususeks on oma koht ja oma kannatamatuse demonstreerimine igal võimalusel pole see. Peab ära õppima viisakuse käänuteed. Eks ka viisakus võib õel olla...Samas on ausus alati olnud tugevalt mu osa. Võimetus valetada endale ja teistele. Või ka jultumus ja taktitus, kuidas soovite. Ütlen, enne kui mõtlen... Pole just suurem asi voorus, kuid siiski miski, millele oma põhimõtteid rajada. Aga kes ma olen siis ilma aususeta? Samas loomulikult pole see ausus, see on lihtsalt.. ma võin ju seda endale ka hoida. ma võin end väljendada ilma viha ja kurjuseta.
Saab raske olema.
Laupäeval on mäng, ma pole hästi valmistunud ja kardan. Aga ma kavatsen end nautida, kuigi mu tegelasel on nii palju probleeme. Ah, see selleks. see pole tegelikult ju probleem.. Kui on aeg vahetada dimensiooni, siis teeme seda. Või annan endast vähemalt parima..et rolli sisse elada...
Igasuguseid asju võiks rääkida, ühest unenäost, nagu Mirju seda tihti teeb, minu tragikoomilisest arstiülevaatusest ja sellest, et mu kehas on 16 kilo rasva (oh woe), aga ikkagi tahaks toda head kooki, mis mu õde teeb; mu pidevast koduigatsusest, nagu sügelus ligipääsmatus kohas; oma väsimusest ja apaatiast ning koolist; inimestest, kuidas ma ei jaksa nendega tegeleda praegu; kuidas ma ihaldan rahu ja vaikust ning kuidas ma kardan, et selline ongi elu ning selliseks ta jääbki.
Aga tõde on, et elu ongi tõepoolest just see. See lõputuna sirutuv tee, mis siiski läheb liiga kiiresti. See pidev voolav alla-üles mäge minek.. Ei mingit säravat homset, kus kõik igavesti säraks, ainult ühelt tipult teisele. Hirmutav on mõelda, et elu ei lõppegi minu häppi endinguga vaid sirutub ja laiub lõputuna ilma konkreetse lõputa, peale surma muidugi. Tekib tunne, nagu oleks ma jõel triiviv leht (nii kasutatud väljend, ma tean). Kõik mu eesmärgid on tühised ja mõttetud... Võib-olla peaks mõne usu poole pöörduma, et leida oma elule mõte, aga tean, et ei suudaks ühegiagi kaua olla. Tegelikult ma ju tean, et sellistest mõtetest pole kasu. Ela tänases... Aga inimesed, raisad, on loodud olema pidevalt arutlevad elajad.
Aga see on lihtsalt jälle üks auk, isegi mitte suur, ning pärast ülesmäge ronimist tuleb jälle too hetkeline päikesevalgus...nii, et tegelikult pole ju vahet... kaugelt vaadates on näha vaid künklik maastik, mitte iga soomülgas või tipust avanev vaade.
Ma tahan, et laupäev oleks hea.
Ma teen nii, et laupäev oleks hea.
neljapäev, 17. aprill 2008
laupäev, 12. aprill 2008
teisipäev, 8. aprill 2008
esmaspäev, 7. aprill 2008
absurdsus kuubis
Emoemoemoemoemoemoemo*laseb ennast maha*
Hullult veider on ennast ühtaegu haletseda ja samal ajal tänitada, et "jumal küll, laps, lõpeta see nõmetsemine nüüd ära ja hakka elama". Ohjah. Teate, et mõned inimesed tõepoolest sooritavad enesetapu nii, et valavad end bensuga üle ja panevad põlema?! Nagu kui haige saab veel olla! Miks? Miks te seda teete?? On ju olemas palju rahulikumad meetodid. Aga äkki tahavadki pauguga lahkuda. Või, et neist midagi alles ei jääks. Või, et nad ikka kindlalt sureksid. Kõige kindlam viis end tappa oleks vist nii, et seisad pangal, võtad alkot ja uinuteid valad end selle värgiga üle, mis veega leeki juurde saab ja hüppaks alla merre. Kui jõuab võib veel randme ka ribadeks tõmmata. Siis vast ikka ellu ei jää nagu nende vaeste hingedega, keda ära päästetakse juhtub. Aga miks selline jube morbiidne tekst? Aga ei ole ju! Lihtsalt huvitav minu arvates.
Kas poleks maailm huvitav, kui kõik oleks ühesugused? Tegelt ei oleks ju, Kuigi. Äkki ikkagi. Või saaksid arutelud liiga kiiresti otsa? Ilmselt inimesed toituvad konfliktidest, nii et siis läheks jah igavaks(näljaseks). Aga siis ei saaks keegi viriseda teiste vigade kallal, sest kõigil oleks need.
Ma vihkan silmakirjalikkust ja püüan sellest hoiduda, aga mõnikord juhtub kogemata, ise ei saa arugi. Aga silmakirjalikkus, mis kohe näkku kargab on küll tülgastav. Äkki pole praegu hea aeg kirjutata, sest mul nii halb tuju on? Kes teab, ehk olengi ausam. Inimesed on niiiii niiii nõmedad!!! Kohutavad!! Silmakirjalikud peletised!!! Ja miks? Sellepärast, et ma tunnen, et ma ise olen selline, seega ma kannan kogu oma negatiivsuse võrdelisesse mõistesse ülejäänud maailmaga. Huvitav, kas pole? Kui ma olen rõõmus ja jumaldan end, siis jumaldan ma ka kõiki teisi, kogu maailm on ilus ning täiuslik. Aga millised nad siis ikkagi on, noh, see oleks sama hea, kui küsida, et kas ma olen siis pidevalt õnnetu või pidevalt rõõmus.
Ja sellepärast ongi egoistid kõige paremad inimesed!
Kui nad just nii skisod pole, et teisi ei näegi.
Aga ärge halage koguaeg! Kas mina halan või? Jah! Nii et te võite ka ! Muidu oleks ma silmakirjalik!
Aga kui halada ei tohi (no nagu selgus, siis tegelt võib, aga see on lihtsalt nõme), siis kuidas negatiivsusest vabaneda, kui see vastu kõiki ootusi siiski tšakraid ummistama hakkab? No siis, kullake, tuleb. Teha näiteks selline postitus. Ma arvan et ka röökimine, nutmine ja peksmine on head lahendused. Selleks, et vältida karmavõla tekkimist oleks hea teha eelpool mainitud tegevusi teiste inimeste kuulde ja nägemisulatusest välja, et neile mitte emotsionaalseid, vaimseid või füüsilisi vigastusi tekitada.
No ma natuke nutsin, aga koolis ei saa korralikult, inimesed lähedal, isegi korteris nad ilmselt kuuleks mind, nii et see langeb ära, röökimine vist ka. Peksmine.. Noh, see pole tegelt rahuldav kui nõrk olla. Ma vist pean proovima seda keerulisemat meetodit ja kuskil rahulikult istuma ja laskma asjadel endast välja nõrguda.
Nagu te mõistate, peksan ma täiega segast.
Mäletan, et tahtsin 18 sünnipäeval, midagi suuremat teha. Siis midagi väikemat ja nüüd leidsin, et miks pingutada. Ühest küljest, mind ei koti sünnad üldse, aga nüüd on küll seletamatult nukker olla. Äkki, sest väiksena sai sünnipäeval hästi palju tähelepanu ja armastust ja nüüd vaid ühe sühise sms-i, kui sedagi. Noh, mind tõesti ei huvita, no ma sündisin 18 aastat tagasi, so what? AGA näib et ikka kotib. Mingi kauge kaja ajast, mil soovisin sünnipäeval olla koos inimestega keda mina armastaksin ja kes mind armastaks. Nii et tahaks et keegi kallistaks ja sooviks entusiastlikult head sünnipäeva, mitte lihtsalt sisutäiteks, tahaks olla rõõmus ja teha midagi erilist. Ilmselt on see mingi ühiskonna poolt üles haibitud teema, 18 jne. Või on asi selles et niigi on kurb ja siis nüüd on veel kurvem sellepärast, et pole päris suvakas päev. Aga mul ei seisa kellegi teise sünnipäev ka meeles ja ma ei soovi kunagi kellelegi palju õnne, sest ma armastan neid niigi ja, mis mõttega, nii et ma ei oodanudki midagi... Aga täitsa niisama tavaline esmaspäev on ka kohutavalt masendav. Nüüd ma olen lihtsalt lambist 18, ilma tseremoonitsemiseta...
Igatsen kohutavalt Hannat, Zelorit ja Mirjut, täna rohkem kui tavaliselt.
Kuidas saab küll nii jubedalt hale olla? Kohutav on kuulata enda mõtteid. Väga väga emo. Ma vist olen juba ses kurbusemullis sees, et on raske välja toksida. Oleksin juba peaaegu kirjutanud midagi sellest kui üksi ma olen ja kuidas keegi mind ei armasta, kuid sain ikka aru, et see oleks juba liig.
Tundub, et minu peamine võte enesehaletusesust üle saamiseks ongi see, et mingi osa mu ajust ütleb, et aitab, see on juba liiga napakas ja siis ma hakkan naerma selle üle, kui hale-naljakat juttu ma suust välja ajan (või trükin või mõtlen).
Tegelikult ma tahtsin hoopis teistest asjadest rääkida, no teinekord siis.
Mm, nüüd ma tunnen enda vastu sooja kiindumust. Palju parem, näib et vaikne natmine aitab siis ka.
Ja mis ma rääkisin? Nüüd on kõik palju armsam.. Tegelikult on õues ilus ilm ja Sillu on nunnu ja Karmen on tore ja seitsme mäe ja mere taga olevad HZM on vahvad ja head. Vist on nii palju soojust jagatud, et raske on unustada seda, ja ega ma tahagi. Loodan, et ma üksi nii ei tunne. Hea on, kui sellistel päevadel nagu täna võid ikka loota, et tegelikult kuskil on keegi, kes sulle mõtleb.
Ma armastan teid kõiki. Ärge seda kurjasti kasutage, neile, kes seda teinud on.. Mul on kahju, aga teie armastamine teeb liiga palju haiget. Ma parem kasutan seda energiat seal, kus see õitsele lööb.
Tegelikult ma hoolin teist väga ja ma tahan, et iga teie päev oleks täis avastusi ja rõõmu, isegi kui ma teise sünnipäeval seda ei ütle. Loodan, et teiega on samamoodi, siis saan ma uskuda, et te armastate mind iga päev ja ei pea vajalikuks seda täna kinnitada. See oli ilgelt naeruväärne lause ja väga raske uskuda. Aga see kehtib minu puhul, see võib kehtida ka teiega, sellisel juhtul, aitäh :):
Hullult veider on ennast ühtaegu haletseda ja samal ajal tänitada, et "jumal küll, laps, lõpeta see nõmetsemine nüüd ära ja hakka elama". Ohjah. Teate, et mõned inimesed tõepoolest sooritavad enesetapu nii, et valavad end bensuga üle ja panevad põlema?! Nagu kui haige saab veel olla! Miks? Miks te seda teete?? On ju olemas palju rahulikumad meetodid. Aga äkki tahavadki pauguga lahkuda. Või, et neist midagi alles ei jääks. Või, et nad ikka kindlalt sureksid. Kõige kindlam viis end tappa oleks vist nii, et seisad pangal, võtad alkot ja uinuteid valad end selle värgiga üle, mis veega leeki juurde saab ja hüppaks alla merre. Kui jõuab võib veel randme ka ribadeks tõmmata. Siis vast ikka ellu ei jää nagu nende vaeste hingedega, keda ära päästetakse juhtub. Aga miks selline jube morbiidne tekst? Aga ei ole ju! Lihtsalt huvitav minu arvates.
Kas poleks maailm huvitav, kui kõik oleks ühesugused? Tegelt ei oleks ju, Kuigi. Äkki ikkagi. Või saaksid arutelud liiga kiiresti otsa? Ilmselt inimesed toituvad konfliktidest, nii et siis läheks jah igavaks(näljaseks). Aga siis ei saaks keegi viriseda teiste vigade kallal, sest kõigil oleks need.
Ma vihkan silmakirjalikkust ja püüan sellest hoiduda, aga mõnikord juhtub kogemata, ise ei saa arugi. Aga silmakirjalikkus, mis kohe näkku kargab on küll tülgastav. Äkki pole praegu hea aeg kirjutata, sest mul nii halb tuju on? Kes teab, ehk olengi ausam. Inimesed on niiiii niiii nõmedad!!! Kohutavad!! Silmakirjalikud peletised!!! Ja miks? Sellepärast, et ma tunnen, et ma ise olen selline, seega ma kannan kogu oma negatiivsuse võrdelisesse mõistesse ülejäänud maailmaga. Huvitav, kas pole? Kui ma olen rõõmus ja jumaldan end, siis jumaldan ma ka kõiki teisi, kogu maailm on ilus ning täiuslik. Aga millised nad siis ikkagi on, noh, see oleks sama hea, kui küsida, et kas ma olen siis pidevalt õnnetu või pidevalt rõõmus.
Ja sellepärast ongi egoistid kõige paremad inimesed!
Kui nad just nii skisod pole, et teisi ei näegi.
Aga ärge halage koguaeg! Kas mina halan või? Jah! Nii et te võite ka ! Muidu oleks ma silmakirjalik!
Aga kui halada ei tohi (no nagu selgus, siis tegelt võib, aga see on lihtsalt nõme), siis kuidas negatiivsusest vabaneda, kui see vastu kõiki ootusi siiski tšakraid ummistama hakkab? No siis, kullake, tuleb. Teha näiteks selline postitus. Ma arvan et ka röökimine, nutmine ja peksmine on head lahendused. Selleks, et vältida karmavõla tekkimist oleks hea teha eelpool mainitud tegevusi teiste inimeste kuulde ja nägemisulatusest välja, et neile mitte emotsionaalseid, vaimseid või füüsilisi vigastusi tekitada.
No ma natuke nutsin, aga koolis ei saa korralikult, inimesed lähedal, isegi korteris nad ilmselt kuuleks mind, nii et see langeb ära, röökimine vist ka. Peksmine.. Noh, see pole tegelt rahuldav kui nõrk olla. Ma vist pean proovima seda keerulisemat meetodit ja kuskil rahulikult istuma ja laskma asjadel endast välja nõrguda.
Nagu te mõistate, peksan ma täiega segast.
Mäletan, et tahtsin 18 sünnipäeval, midagi suuremat teha. Siis midagi väikemat ja nüüd leidsin, et miks pingutada. Ühest küljest, mind ei koti sünnad üldse, aga nüüd on küll seletamatult nukker olla. Äkki, sest väiksena sai sünnipäeval hästi palju tähelepanu ja armastust ja nüüd vaid ühe sühise sms-i, kui sedagi. Noh, mind tõesti ei huvita, no ma sündisin 18 aastat tagasi, so what? AGA näib et ikka kotib. Mingi kauge kaja ajast, mil soovisin sünnipäeval olla koos inimestega keda mina armastaksin ja kes mind armastaks. Nii et tahaks et keegi kallistaks ja sooviks entusiastlikult head sünnipäeva, mitte lihtsalt sisutäiteks, tahaks olla rõõmus ja teha midagi erilist. Ilmselt on see mingi ühiskonna poolt üles haibitud teema, 18 jne. Või on asi selles et niigi on kurb ja siis nüüd on veel kurvem sellepärast, et pole päris suvakas päev. Aga mul ei seisa kellegi teise sünnipäev ka meeles ja ma ei soovi kunagi kellelegi palju õnne, sest ma armastan neid niigi ja, mis mõttega, nii et ma ei oodanudki midagi... Aga täitsa niisama tavaline esmaspäev on ka kohutavalt masendav. Nüüd ma olen lihtsalt lambist 18, ilma tseremoonitsemiseta...
Igatsen kohutavalt Hannat, Zelorit ja Mirjut, täna rohkem kui tavaliselt.
Kuidas saab küll nii jubedalt hale olla? Kohutav on kuulata enda mõtteid. Väga väga emo. Ma vist olen juba ses kurbusemullis sees, et on raske välja toksida. Oleksin juba peaaegu kirjutanud midagi sellest kui üksi ma olen ja kuidas keegi mind ei armasta, kuid sain ikka aru, et see oleks juba liig.
Tundub, et minu peamine võte enesehaletusesust üle saamiseks ongi see, et mingi osa mu ajust ütleb, et aitab, see on juba liiga napakas ja siis ma hakkan naerma selle üle, kui hale-naljakat juttu ma suust välja ajan (või trükin või mõtlen).
Tegelikult ma tahtsin hoopis teistest asjadest rääkida, no teinekord siis.
Mm, nüüd ma tunnen enda vastu sooja kiindumust. Palju parem, näib et vaikne natmine aitab siis ka.
Ja mis ma rääkisin? Nüüd on kõik palju armsam.. Tegelikult on õues ilus ilm ja Sillu on nunnu ja Karmen on tore ja seitsme mäe ja mere taga olevad HZM on vahvad ja head. Vist on nii palju soojust jagatud, et raske on unustada seda, ja ega ma tahagi. Loodan, et ma üksi nii ei tunne. Hea on, kui sellistel päevadel nagu täna võid ikka loota, et tegelikult kuskil on keegi, kes sulle mõtleb.
Ma armastan teid kõiki. Ärge seda kurjasti kasutage, neile, kes seda teinud on.. Mul on kahju, aga teie armastamine teeb liiga palju haiget. Ma parem kasutan seda energiat seal, kus see õitsele lööb.
Tegelikult ma hoolin teist väga ja ma tahan, et iga teie päev oleks täis avastusi ja rõõmu, isegi kui ma teise sünnipäeval seda ei ütle. Loodan, et teiega on samamoodi, siis saan ma uskuda, et te armastate mind iga päev ja ei pea vajalikuks seda täna kinnitada. See oli ilgelt naeruväärne lause ja väga raske uskuda. Aga see kehtib minu puhul, see võib kehtida ka teiega, sellisel juhtul, aitäh :):
Tellimine:
Postitused (Atom)