Kõik kordub..uuesti ja uuesti..

Nii vähemalt tundub. Mulle. Vib-olla asi ongi puhtalt minus. Sest ma suudan alati samu vigu korrata. No seekord ma üritan mitte. Kuradima keeruline on, muide. Üritan säilitada mälestust sellest, et see oli halb ja valus ja vale ja ma ei tohiks enam olla nii rumal, et lasen endale haiget teha. Aga see valu kaob nii kiiresti. Ja pärast seda tulnud kurbus kaob. Ja jääb tuimus. Ja aegamisi tungivad sinna tuimusesse vaiksed värelused rahulolust, rõõmust. Ja elu läheb edasi. Ja mina tõusen jälle püsti ja jooksen mõtlematult edasi, äsja marrastatud põlv juba unenud. Aga unustada ei tohi.. Vähemalt seekord mitte. Sest üks kord on juba isegi rumal, aga kaks korda oleks juba täiesti naeruväärne. Kuigi valu polegi nii hull, see ei kesta väga kaua. Kuigi, siis kui ta kestab on tunne nagu jääks ta igaveseks.. Nagu need pisarad ei saakski otsa ja miski ei ole enam nii nagu enne. Ja siis ma kardan seda valu ja tahaksin varjuda müüride taha ja peita oma süda ära, et ta enam iialgi haiget ei saaks.. Aga.. Ilma riskimata ja pidevalt valu kartes ei saa elada. Olen seda ise näinud. Nii et.. Seinu ehitada ei tohi. Aga rumal ka ei tohi olla. Kuigi ma seda nii tihti olen. Rumal rumal rumal. Ise teen endale haiget, ise olen loll. Ja ise saan sellest valust üle ja elan edasi.. ja teen uusi vigu, ja vanu vigu ja saan jälle haiget, uuesti ja uuesti. Aga pole viga. Elu läheb edasi. Kuigi see lühikegi aeg on jube. Ja isegi praegu kui ma sellele mõtlen siis see haavab ja täidab mind valu ja vihkamisega. Ainult hetkeks ja ainult nõrga kajana.. Aga piisavalt, piisavalt et mäletada... Jah, vigu võib teha ja korrata.. Aga palun mitte enam nii pea, las ma paranen veidi, las ma ootan aastake või paar, kuni armid on unustatud. Ja palun mitte enam samade inimestega. Palun. Hmph. Asjatud palved. Ma tean. Selles suhtes ma endale valetada ei oska. Ma tean, et ma unustan selle varsti, või lihtsalt ei leia, et see nii hull oleks, või lihtsalt olen liiga tahtejõuetu. Rumal. Noh. Proovida võib.. Äkki seekord, mõneks ajaks, kuuks ehk, õnnestub.
See kõik on muidugi väga tore, aga mida ma nüüd tegema peaks? Lihtsalt edasi elama? Ilmselt küll. Võib-olla tuleb välja. Kuigi.. tahaks, et ta aru saaks. Aga ilmselt ei saa. Vahet pole. Ükskõikükskõikükskõik, unusta see ära, ela edasi. Lihtsalt niisama... Ükskõik.
Ma olen nii üksi. Nii neetult üksi. Peaks vaatama, äkki teleturg müüb sõpru. Oleks päris mugav. Aga seda ei saa osta.. Ja üldse... Ah, neetud. Tund hakkab. No õhtul tulen ma niikuinii füüsikat õppima, nii et siis on selleks ka aega.
Kõik on niii...... halb.