Jaa. Sajab vihma. Väljas ja sees ja igalpool. Ja päike on ka kuskil.. pilve taga või kellegi sees. Päikest on vaja. Vihma ka. Vihm puhastab. Ilma vihmata ei oska päikest igatseda. Täna sadas.. Homme.. Homme on võib-olla jälle päike. Kui homme pole, siis ülehomme kindlasti. Muidugi, mis ma virisen? Mul on halvemaidki päevi olnud. Tänane oli omamoodi ilus.. Eriline.. Ka kurbus võib ilus olla. Ja oli ka. Selline südantsoojendav nukrus. Ja mõttetus... Aga... Läheb üle. .Ikka läheb. Muidugi. Lihtsalt õpin sellest üht teist.
Täna polnud tähti. On pilved.. Aga ka pilvede taga on tähed.. Alati... Nad ei lähe kunagi ära.. Nad on alati sinuga. Nad surevad ja sünnivad, kuid nad ei lahku kunagi. Iialgi, ei iialgi. Jah, tähed. Mmm.. nukrus. Sa oled rumal. Jaah, olen. Ikka, loomulikult, tihti, alati. Ja siis?
Aga Sillu tuli minuga kiikuma. Ta on tore ja armas. Temas on päike.. See on hea.
Kiikumine on ka hea. Jaa, väga hea.
Sain isegi veidi õpitud, seega läks päev asja ette. Oleks muidugi rohkem võinud, aga see segas veidi, see kurbus. Enam seda pole, no enne vist ka polnud. On.. On mingi tunne.. Selline tunne, et midagi on valesti. Kõik teavad seda tunnet, ma arvan , nii et seletada pole vaja. Raske on aru saada sellest tundest.. Pole viga. Küll aeg asjad paika paneb. Tahaks msn-i.. Aga uru arvuti teeb mingeid veidraid trikke.
Raske on midagi mõelda, mis õige oleks, raske millelegi kindlaks jääda..ma olen nii vastandlik ja üldse.. Ma küll mõtlen kõike mida ütlen, aga samas ei mõtle ka. Sest näiteks ütlen üht asja, see on täiesti tõsi ja osa minust on selles veendunud, aga samas osa minust jälle leiab, et see ikka päris pole nii. Mida sellise mõistusega teha, ah? Tegelikult.. tegelikult on mul ükskõik. Saadaks kõik kuradile praegu ja läheks..läheks teeks midagi põhjapanevad. Tahaks kellegagi rääkida kõigest. Või lihtsalt emajõe kaldal vaikides istuda. Või Slovakkiasse lennata.. Või olen ma lihtsalt füüsiliselt väsinud ja tahan magada.
Asi on ikkagi selles, et ma tunnen seda rahuloelematust ja tahan midagi teha, et ma ei tunneks seda miski-on-valesti tunnet enam. See paneb mind ohkama ja mossitama ja kurvastama ja ei lase mul naeratada. Damn you, you stupid feeling! No homme on parem.. Jaa, homme... Alati on homme. Noh, kuni seda enam pole.. Kui elad sellisel ajal.. või sellisel vanusel. Aga praegu on.. alati on.. ja nii kerge on lükata kõik sellesse nägematusse homsesse. Homme. Ma teen seda homme.
Võib-olla teen kah. Ma loodan, et teen. Ja kardan täna, et homme ma seda ikkagi ei tee.. Kardan, et jään igavesti kartma ja lootma ja... Praegu räägib minus üks nukker päev ja väsimus. Pessimism ei ole hea.. Hirm ei ole hea... Tõde.. jaa, tõde on hea.. Hmmm. Sellisel juhul.. jah, ma kardan selle homse pärast. Kardan, et ta tuleb samasugune nagu tänane. Vahel on vaja kurbust ja väsimust, et endale halbu asju tunnistada. Olgu nii. Nüüd ma tean seda, tunnistan seda. Ja siis? Mida ma nüüd teen?
Mis ma ikka teen...
Mõtlen sellele homme...
Homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar