Võiks soojem olla.
Rumalad inimesed on nõmedad. Või inimesed, kes räägivad rumalaid asju.. Aga tegelikult, kes olen mina, et neid hukka mõista? Mul pole seda õigust. Kellelgi pole, aga ikkagi seda tehakse. Või just nimelt kõigil on? Või on ainult neil, kes suudavad tõesti näha vigu jne. Aga kas selliseid on?Hmm.. Põhimõtteliselt on, aga nad ei näe ka kõiki vigu.. Mina näen palju vigu, aga kas need on päriselt seal? Ja kas neist tasub rääkida, kui teha niikuinii midagi ei saa? Või ikkagi saab? Või käin ma lihtsalt kõigile pinda rääkides asjadest, mis mind häirivad? Ilmselt küll... Mitte, et ma arvaks, et ma ise ideaalne olen. Ma tean küll enda vigu. Neid on palju.. Üldse on kohati tunne, et ma olen kohutav inimene. Ja see on tõsi.. Aga see on ka vale. Mingi alaväärsuskompleks umbes. Aga... Mh. Ja mõnikord on mul tunne, et ma olen hiilgavaim isik maamunapeal ja ka see on vale ja ka see on tõsi. Ühest küljest tundub kõik see, mis ma olen praegu siia kirjutanud väga õige ja nagu ma mõtlekski nii. Samal ajal vaidleb osa minust vastu öeldes, et see on naeruväärne ja kõigel võib ju olla mitu poolt, aga sel poleks mingit mõtet. Ja kuidas ma saan sellega leppida, et kõik nii ebamäärane on?! Kuidas üldse niimoodi elada.....?
Jah.. Kuidas üldse elada...
Kuidas elada? Kuidas käib elamine? Ükskõik, kas siis õigesti või valesti elamine. Kas lihtsalt.. Lihtsalt nii, et lased asjadel minna? Et kõik, mis sa teed ongi elamine? Või on see vaid pettus, unistus, unelm. Sa kujutad ette, et sa elad, kuigi sa seda ei tee.... ei tee. ei tee. ei tee! Ei ela! Miks? Miks ei? Ma ei tea. Aga see pole ju elu! Või on? Mis on üldse elu... Elu on... Kas elu on see, kui sa hingad? Kas elu on see, kui sul on mingi eesmärk mille nimel elada? Kas elu on siis, kui sind armastatakse või kui sina armastad? Kas elu on sinu soontes tormav adrenaliin? Kas elu on see joovastav elujanu, elusoov, instinkt? Kas elu on.... magamine, söömine? Kas elu on kõik need asjad kokku?
Elu... Mida see tähendab? Või.... sa võid elada.... aga mitte elada. Tõeliselt.. ihu ja hingega.... Või kas saab elada ka vaid hinge ja mõistusega? Lennata kõrgustesse... Sest keha..Keha, see on kasutu raske ja takistav mass... Masin, mis hoiab meie tõelist keset elus.. Aga samas takistab ka seda. Jaa... Ma tahaks lennata, elada, olla... Käia kohtades, kus keegi veel käinud pole...
Aga mõnikord ma tahan lihtsalt .. olla.... lihtsalt mugavalt ära elada. Ja teinekord on selline tunne, et mu süda rebeneb igatsustest lõhki, igatsusest, janust maailma järgi. Ma tahaks kõike endasse ahmida... Kõike, kohe! Alati...
Inimese elu on nii lühike... Või on ta just piisavalt pikk? Kas asjad, millest unistan praegu, püsivad ka edaspidi? Või kahekümne aasta pärast pole sellest midagi alles? Kas ma muutun, muutun nii palju, et ei tunne ennastki ära? Võib-olla.. Eks siis näen.. Kui ikka näen.. Kas ma siis veel mäletan, milline olen praegu?
Võib-olla.. Võib-olla sünnime me pidevalt ümber ja elame juba ei-tea-mitmendat elu. Aga kui me neid eelmisi ei mäleta, siis mis mõtet sellel on? Sa võid ju surra ja näha teispoolsust, aga kui sa hiljem seda ei mäleta, siis seda ju nagu poleks olnudki?
Mõned inimesed ütlevad, et nad mäletavad oma eelmisi elusid jne.. Aga... miks teised seda ei tee? Miks mõned inimesed on veendunud, et pärast elu pole midagi ja teised veendunud, et on? Või on kõikide jaoks see, mis nad endale ette kujutavad? Võib-olla kui inimene sureb, ühineb tema "hing" ülejäänud energiaga ja on siis kuni uuesti sündimiseni mingis unenäos? Ja sellepärast on "taevas" kõigile erisugune. Need, kes arvavad, et pole midagi, ei näe lihtsalt und.. Ja on kinnise ja "surnuna". Ja need, kes kujutavad endale põrgut näevad õudusunenägusid...
Võib-olla on see ka uni...
Aga parem ilus uni kui julm üles ärkamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar