And I don't want the world to see me,
cause I don't think that they'd understand.
When everything's made to be broken,
I just want you to know who I am.

Miks ma nii õnntu olen? Kuidas on võimalik nii õnnetu olla? Kuidas saab kedagi nii õnnetuks teha.. Ja kuidas ma võin lasta endal nii õnnetu olla?
Jah, ma olen tõepoolest rumal.
Aga tühja sellest.

Negatiivsust on juba liiga palju. Samas ongi ju vaid negatiivsed ja positiivsed emotsioonid.. Ja kui ma end halvasti tunnen ja seda väljendada tahan, siis ma teen seda. Parem ju ikka kui lihtsalt rääkida mida ma täna tegin. Midagi ei teinud, muide. Eile ma kirjutasin siia pikalt kui väsinud ma olen, aga siis tuli elektrikatkestus ja post kadus, mina läksin magasin. Kas pole veider ja kohutav, et me iga päev vajume pikkadeks tundideks lihtsalt mingisse musta tühjusesse? Kui ma seda Prätsu raamatut lugesid, kus Surm esimest korda magas ja sellest väga shokis oli, mõtlesin ma vist esimest korda, et, tõesti, me lihtsalt kaotame oma elust mingid tunnid iga päev. Samas, ilma uneta me funktsioneerida ei saaks. Ma mõtlesin sellele ükspäev, päris kohutav oleks koguaeg mõelda. Päev otsa seda teha on niigi piinarikas. Ja mõtleme me ju igal viimselgi sekundil.. Välja arvatud magades. Kui ei vea, siis mõtleme seal ka. Been there, done that.
Ma tunnen ennast kohutavalt.
Ma ei tea, mida ma tegema peaks...
Mul pole midagi öelda ka.
Ega teha vist...
Ilmselt see lihtsalt laheneb ise mingil hetkel.

Ilmselt küll.
Kuidas ma igatsen neid aegu, kui kõik oli hästi. Need olid parimad... Tõeliselt tõeliselt fantastilised.
Tulevad uued ajad muidugi.
Eilse pärast pole mõtet muretseda, homse pärast küll... Ja olevikku pole olemas.

Cowboy Bebop..77% tõmmatud... Loodan, et see on mingi hea variant.

Teate mis? Ma peaksin rõõmus olema sellega mis mul on. Ma peaksin olema õnnelik, et mul on olemas pere, kelle juurde tulla, õde, kes on mulle ka hea sõber, hoolivad vanemad, isegi kui nad mulle närvidele käivad; hea kool, toredad õpetajad ja kursusekaaslased; imeilus kodumaa; imeilus linn, kus ma elan; armas korter; hoolivad inimesed Tallinnas; toredad tuttavad Tartus; ilusad, teravad emotsioonid; peale selle olen ma imeline ja kaunis olend; mul on.. mu tulevik ja unistused ja minu usk ja tugevus... mul on.. ma ise. Mul on.. terve maailma imed..

Nii et pole põhjust viriseda. Sest iseenesest pole midagi halvasti. Said kõrvetada, kah mul asi.. Elad üle.

Huvitav, kas see on väga veider, et ma endale kolmandas isikus viitan pidevalt?

Aga keda huvitab, tõsiselt? Mind mitte.

Ma lähen ja kaotan oma elust nüüd 8-10 tundi. Loodan ka teile kena ajakaotust.