pühapäev, 30. detsember 2007

.

Nii. Aega on vaid kolm minutit ja ma kasutan seda aega et öelda : laske oma sisemisel lapsel domineerida, nad teavad paremini.
Nähke ja kuulake rohkem, arvake vähem.
Naeratage iga päev vähemalt viis minutit, naermine on isegi parem.
Manipuleerige enda ajuga positiivses suunas, see on üsna lihtne ja väga tervislik.
Ärge virisege nii palju.
Nautige pühi.
Stress on nõme.
Kuigi natuke stressi kärab küll.
Tahaks langevarjuga hüpata.
Üldiselt on päris hästi.
Hea vaheaeg. Pole enam nii kurb.
ok, 20 sek

esmaspäev, 17. detsember 2007

..just another day...

Ma tunnen end natuke... nagu.. Raske on seda seletada.
Vist uhkus annab tunda. Ja eneseväärikus. Mis ütlevad, et aitab küll nüüd sellest jamast. Sa ei ole nii hale ju. Ei. Sa oled intelligentne ja andekas naine. Ilusate silmadega. Unistuste ja kirega. Humaansete vaadetega ja armastusega. Nii et aitab nüüd küll. Tuleb ise ennast väärtustada, et teised seda teeks. Noh, ja kui nad pigem loobuvad minust, kui natuke pingutavad, siis polegi nad mind väärt. Vot.
Aga kas mina teid olen väärt?
Ehk ikka.
Mõnikord.

Eile oli väga veider päev. Millegi pärast meenusid mulle läbi aastate jubedamad hetked mu elust. See oli suht piinarikas. Siis mul õnnestus endale veelgi rohkem haiget teha sellega, et lootsin asju, mida niikuinii ei juhtu. No eks ma vist olengi selline. Pettun palju elus.. Aga elame edasi.
Ma arvan, et asi on hindamistes. Ma olen siis alati väga närviline ja iga väiksemgi halb asi viib tasakaalust välja. Oleks ju kena kui keegi toetaks siis veidi, aga ega vist nii palju ka ei saa tahta. Tuleb ikka ise hakkama saada. Noh, seda olen ma alati teadnud. Ennekõike ennast usaldada. Teised inimesed tulevad ja lähevad...tulevad ja lähevad...
Ilmselt see on mingi emo-rant siin. Ja midagi traagilist pole juhtunud, ma olen lihtsalt tsipuke pettunud inimestes.

I'll give you a winter prediction: It's gonna be cold, it's gonna be grey, and it's gonna last for the rest of your life. (Phil "Groundhog day")

reede, 7. detsember 2007

Roger Waters - Lost Boys Calling

Tegelikult elu pole nii hull. Mõnikord on täitsa tore.
: )

esmaspäev, 3. detsember 2007

See on ametlikult kõige kohutavam talv, mis mul olnud on.

Ja ometigi on kõik nii hästi läinud.

Aga ma tunnen ennast kohutavalt. Hullemini kui kohutavalt.

Ja kõik inimesed käituvad nii rõvedalt. Kuigi nad käituvad nagu tavaliselt. Aga praegu on selline tunne nagu kuulaks seda jubedat penoplasti heli, kui ma neid jälgin. Ma olen oma tolerantsuse kilbi kaotanud... Varsti saab minust Acre. Ehk nii hulluks ikka ei lähe. Aga siiski.. Ilmselt hakkan ma õelutsema ja kõiki vihkama. Shit. No vähemalt kunagi tuleb kevad.
Ma ise käitun ka jubedalt. Te muudate mind oma jubedusega jubedaks. Tahan ilusate inimeste juurde.

(Nad peavad ju kuskil olema???!!)))
miks kõik inimesed nii vastikud on? (mina ka)

Pluss poole pealt: lammutasin pesumasinat, leidsin kaotatud raha, sõin, olin rõõmus. Nüüd tahan TsinkPlekkPange, McDonaldsisse (blasphemy, I know) ja ujuma. Kellegi heaga. Kurat, selliseid pole! Te kõik olete halvad!!!
Ma ei armasta teid enam.




Ennast vist ka mitte...

Kurat.

laupäev, 1. detsember 2007

neljapäev, 29. november 2007

Mõtlesin siin et... Tahaks...
Hmm.
Noh. Ei tea.. Aga mõnikord nagu tahaks...Samas vist ikka mitte...
Noh et tahaks nagu...Kedagi päriselt omale. .. Aga selleni on vast aega.. Elu on alles ees. Praegu ei tasu veel asju tõsiselt võtta. Või noh, üldse ei tasuks asju tõsiselt võtta, elu on lihtsalt.. sõit karusellil...
Aga mõnikord tahaks seda kindlust ja noh.. Teada, et minust hoolitakse ja nii... Aga pole viga, ehk leian ma kunagi kellegi sellise..
Kes mulle oma südame, mõistuse ja hinge kingib..
Võib-olla....
Aga praegu.... Loodan, et ma liiga palju haiget ei saa.
Aga põrgusse kah. Elame olevikus janiiedasi. Peaks kooliga mässama veits, aga ma olen ala-motiveeritud.
Pealegi nagu ma ütlesin, ei tasu asju tõsiselt võtta.
Ohjah.
Hmm. Peaks vist mingeid vitamiine vms sööma. See on juba liig. Liiga palju depressiooni.
Ja hambaarst kuluks ka ära.
Ja nüüd ma lähen bussile ja koju ja siis kooli ja teen ka vahelduseks midagi..

Ninasarvik, kus sa oled!

(Nägin unes kilpkonna, jube nunnu oli!)

reede, 16. november 2007

Jeff Dunham - Achmed the Dead Terrorist

Lihtsalt..olge õnnelikud

:)

:)


:D


Arvake kellel on hea tuju ? :D

Hee.

Mu kursusejuhataja võib teinekord ikka päris tore olla. Sain sellise positiivse energialaksu praegu. Nii hea on kellegagi arutada asju, mis väga paeluvad..Tahan veel. Ta rääkis bioväljadest ja Bachi õieteraapiast jms. Väga huvitav oli ja üldse just selline jama, mis mulle meeldib. Kõik see värk energiate klappimisest. Vilja on ikka väga inspireeriv mõnikord :p. Mõnus. :)
Pluss veel teine asi, mis mu südame alati põksuma paneb. Ei teagi kuidas seda nimetada, metafüüsika? Kõrgem matemaatika? No see oli tegelt rohkem keemia/füüsika, ehk siis üritasin ette kujutada millised molekulid ja aatomid ikkagi välja näevad.. Hullult ebamaine tunne tekiv kui kujutada seda kuidas kõik koosneb mingitest ilgelt väikestest asjadest, mis liiguvad ja mis koosnevad veel väiksematest asjadest ja mida hoiavad koos vaid laengud jne jne. Korraks tekkis isegi mõte kas ma valel alal pole... Aga ma ei viitsiks enne põnevaid asju nii palju kuiva matat tuupida. Agamuidu on füüsika huvitavad tahud ikka ülikõvad. Ilmselt seda inimesed tunnevadki, kui nad religioosset kogemust saavad...

Tahan rohkem aega või rohkem energiat. Just. Tahan aega iseendale ja energiat, et seda kasutada. Lihtsalt üksi olemine pole päris see. Kuigi mõnikord on parem olla pigem üksi kui koos kellegagi, kellega halb on. Mõnikord on inimesed nii väsitavalt negatiivset (siin haakub hästi see energiate teema... negatiivse energia lähedus pole eriti mõnus, või mis?).. Ja siis ei jaksa ise ka rõõmus olla. Veel vähem seda levitada. Teinekord jälle julmalt pingutan, et seda head energiat anda ja siis seda kas lihtsalt ei võeta vastu või ei oska ma seda õigesti anda, igastahes - pole mõju ja endal ka selline tühja käsna tunne.

Aga hetkel olen täis entusiasmi ja on reede ja ma lähen täna koju ja täna ei lase ma mitte kellelgi oma tuju rikkuda (nii et teie kõik väiksed tusatsejad, tõmmake uttu!). Vot nii.

Kuigi varsti on praktika nädal, mis saab ilmselt väike väljakutse olemas.. Pluss mingi sadamiljonit kooliasja mis teha, aga praegu ei huvitagi eriti. Ja kõik teised inimesed võivad ka põrgusse käia, mis mul teist ikka. Tunnen end üle pika aja niimoodi..Nii nagu kuskil eelmise kevade alguses. Hea on. Optimism omab. Ei tule minu energiat imema, vampiirid. Küll ma annan teile ise, kui nii küllastunud saan, et endale aitab. Praegu on seisund veel liiga habras.
Aga tunnen end hästi. Tunnen end jälle tervikuna. Kontakt taastatud :). Jep.. I'm the love of my life..
Aga kõik teie armsad kallid tupsununnud, kes te end nüüd hüljatuna tundsite, siis ärge muretsega, ma tegelikult armstan teid ka ja näitan seda nii palju kui jaksan. Ma ehk ei tee seda nii nagu teie teeksite, aga üritage mõista, et ma olen teist erinev ja miski, mis teile tegelikult midagi ei tähenda, tähendab mulle palju. Eks ma vaikselt õpin, mis teilegi oluline on.. Nii kuis jaksan. Võite mulle öelda ka teate ;). Aa, aga palun, armstage mind vastu ka. Ma ei suuda heategevusorganisatsioon olla, nagu ma olen avastanud. Näiteks... kallistused, kingitused ja sõnad sobivad kenasti.
Mmm.. seda ka, et olge rõõmsad, hoidke ja armastage asju, mis teil on ja ärge kardke (eelkõige siis ärge kardke tunda..ja ärge kardke teiste inimeste armastust vastu võtta).

Ma olen sõna armastus vist veidike liiga palju kasutanud juba :P. Aga praegu on lihtsalt selline tunne. Hea ju. Talvel juhtub seda nii harva. Liiga palju külmust ja surma ja tühjust. Samas ka seal on oma võlu... Lumi..lagendik, tähistaevas ja virmalised..Mm...unistus. Polegi juba ammu unistanud. Tere, unistused. Tore näha, et te, kullakesed, tagasi olete.
Peaks vist veel jälle vabandama ka kui ma teinekord liiga terav ja kuri olen. Juhtub. Mõnikord on kontroll liiga lõtv või midagi... Ma üritan teile nii vähe haiget teha kui saan... Mõnikord ronib küll selline õelus hinge, et tahaks tagasi teha, kui keegi on midagi halvasti öelnud või ütlemata jätnud... Mõnikord ma vist olen lihtsalt liiga õrnake.. Et kujutan olematuid deemoneid ja loodan liiga palju. Jah... Noh... Tegelt ma arvan, et ma pole üksinda. Me kõik tahame et meid armastataks (ja seda hästihästi palju). Selleks, et mina end piisavalt armastatuna tunneks on vist küll umbes väikeriigi elanikonna suurust jumaldajatehordi vaja.

Nonii. Seda vist tahtsingi öelda. Ega midagi uut pole, ma räägin seda sama asja lihtsalt uuesti ja uuesti. Ilmselt nii terve elu.


Aga jah.. Kallistused, musid ja suudlused teile (take your pick..).

//peaaegu unustasin: Samorost

laupäev, 20. oktoober 2007

Jah, ma tean, et ükskord saab seegi läbi

Siis kui kõikehõlmav sünk sarkasm

Ja tume loogika on värvin’d mustaks

Apelsini sinu käes

Ja päevade ja aastate sametist revolver

Tapab meid aeglaselt

Sa võtad igava musta jaki ja

Nööbid ta kurguni kinni



Aga täna ei ole veel see päev

Täna me hiilime treppidest salaja üles su tuppa

Ja sinu vanemad ei kuule meid

Kui sa liibud hääletult vastu mind



Nii vaikselt, nii tasa

Sünnib see, mida mäletada



Ei täna ei ole veel see päev

Ultramelanhool - Sametist revolver


Hea lugu. Lihtsalt sõnu lugedes nii hea pole.
Niisiis. Sügis on väga ilus.
Koolis on sadamiljon pluss üks asja teha.
Ja siis veel see, et..Heh. Aga sellest ma siin ei räägi.. Või üldse mitte kuskil.
Üldiselt.. Veider. Mitte halb, aga teistmoodi..
Noh. Eks näis mis saab...

pühapäev, 7. oktoober 2007

A good day :)

Jep.
Üldse on olnud hea nädal. Igast ootamatuid ja häid ja toredaid asju on juhtunud. Mmhmh. Veidi nagu jube ka, aga nii heas mõttes.. Noh, et veits nagu.. Noh, ootamatused on alati..ootamatud..ja hirm tundmatu ees janiiedasi. Aga kokkuvõttes siiski hea.
Nädalavahetusel oli Mirju siin. See oli ka väga tore. Tegime mingeid väga tsikkide asju :P. Näomaske ja pillow-talki jms. See oli armas. Polnudki teda ammu näinud. Aa, Mirjule meeldis lennata ka :).
Jah, käisin lendamas jälle.. Ja ma mõtlesin juba et mulle ei saa see rohkem meeldida..Aga täna... See oli....lihtsalt liiga...IMELINE.
Lendasime mere kohal. Meri oli... Kõige maagilisem asi, mida ma näinud olen. See oli nagu kuskilt teisest maailmast. Ja hiigelsuured tehasehooned imeväiksena mu all.. ja karjäär oli ka hullult vinge. Ja põldude kohal lendavad linnuparved nagu.. ei oskagi võrrelda. Maagiline. Võrratu. Olgugi et jalad olid jäätunud (ja on ikka veel ebanormaalselt külmad ja üldse olen vist veidi haigeks jäänud) ja oli ebamugav.. Ja raputas ka mõnusalt (aga see oli pigem kaif. Oligi adrenaliini vähe). Aaaaahhhh...... See oli tõeliselt tõeliselt lahe. Ma pole vist nii ilusaid pilte enne näinud oma elus.. Meri oli lihtsalt nii . Noh.. ! ..Teate...
Okei, te ei mõista. Ma ei oska seletada ka. No mis seal ikka.
Mm. Mida veel. Vaatasin lõpuks ometi Stalkeri ja Hero ära. Mirju luges enamiku ajast, kui Stalkerit vaatasime, mingit moeajakirja. Ma ei süüdista teda.. See läks oma kaadtite pikkuse ja tühjuse poolest sinna Kubricu kanti.. Aga mulle meeldis. See oli ikka väga hea tegelikult. Eriti need..mõned kohad... need spookyd kohad.
Hero oli lihtsalt kena.
22.22 tagasi Tartus. Armastan seda kellaaega.. (eino kena küll. msn-il mingi jube viirus. kuidas sellest lahti saada huvitav...).
Aa, jaa. Tartu. Heh.
Just.

kolmapäev, 3. oktoober 2007

Läksin juukseid kammima,
kamm see kukkus merre.
Merest tõusis kullast mees,
ütles ole terve.

Tahtis anda suisa suud,
kaela kullast raha.
Küsis kaasaks kindlasti
tulla talle tahan.

Lubas ainult kätel mind
kogu elu kanda.
Vikerkaare otsa alt
varanduse anda.

Mina talle vastasin
enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse
annan ennast kätte.

Üles-alla, juuksed valla,
taeva servalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Mis ma kulla kutsele
oskan ikka kosta.
Pole ilmas varandust,
mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu,
pole mõistust meelel
kõval kullast asemel
pole laule keelel.

Üles-alla juuksed valla
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Puna palgeilt kolletab,
surmub silmist sära,
vikerkaare väravalt
võtme võtab ära.
Sestap talle vastasin,
enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse
annan ennast kätte.

Üles-alla, juuksed valla,
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

***
Kuulasin seda täna palju kordi joonistamise ajal. See vist eriti mu eluga ei seostu hetkel.. Aga lugu on sellegipoolest hea.

esmaspäev, 1. oktoober 2007

....

Jah, ma just postitasin, aga tekkis isu veel üht-teist öelda. Lugesin siin vanu postusi ja.. Ei teagi..Lihtsalt tulid mõned mõtted.
Näiteks, ma pole vist rääkinud, et mu õde Tiina sai 29. augustil tütre Ronja, kes on väga armas, õrn ja karvane :P. Ja ta on imeilus ja ma loodan, et temast tuleb hea inimene..ja üritan sellesse ka panustada veidike.
Mis tähendab, et ma ei vihkagi väikseid lapsi enam nii väga kui vanasti. Kuigi mingid 3-5 aastased on muidugi teine asi kui beebid..
Ja siis paljud vanad postitused olid sellised veidi kurvad ja segased. Aga ei olegi nende seletuseks midagi öelda..Oli selline aeg lihtsalt.
Praegu hakkab varsti Saksa keel. Ma ei taha sinna minna. Sest. Lihtsalt..
Täna pole eriti hea päev olnud.. Üldse kohe mitte...
Aga tuleb see lihtsalt üle elada vast..Äkki homme on parem.. võib-olla... näen kedagi toredat või midagi...
(see klaviatuur on ilgelt räpane btw)
Fyd ei toimu ja Elesgali ka mitte. Nii et pole eriti ühtegi mängu mida oodata või kuhu minna. Omamoodi hea, kuna mul oligi sellest veidi kopp ees.
Samas Fy tegelast oleks tahtnud mängida. Olla hull, vägivaldne ja lõbutseda.
Varsti on Toompeal Birma toetuseks protest..Mul on kahju et mind seal pole. Aga täna on lihtsalt selline päev olnud....
Eile õhtul..Kui ma läksin raudteejaamast koju mõtlsin ma üksildusest..Ja see oli päris huvitav. Aga ma ei suuda vist oma mõttekäiku taasluua.. Üldiselt..Inimesed on alati üksi.. Aga saab olla üksi ka koos olles..Ja siis sa nagu unustad selle üksilduse mõneks ajaks.. Kuid.. Mingil tasemel on võimalik olla ka mitte-üksi..aga tavaliselt me ei julge sinna minna..või ei oska. kuid rohkem siiski ei julge. Kuid see on ka see mis paneb meid elama.. tahe olla mitte-üksi.. olla koos ühe kindla inimesega või mitmekümnega..või tunda sidet looduse või mõne muu elusolendiga..või vaadata silma igale võõrale, kes sulle tänaval vastu tuleb, et korraks tunda seda sädet.. või reisida maailmas ja olla ühendatud kõigega..või minevikuga..mõne hoonega..mõne ideega...ja mõned inimesed panevad end üksildust unustama rääkides palju-palju, mõned lugedes/kuulates teiste mõtteid..või kuulates muusikat..või vaikust..või lihtsalt mitte mõeldes vaid tehes midagi.. ja näiteid on igasuguseid..
Ja liikumapanevaim jõud maailmas on üksildus. Ning see on ka üks asi mis meil kõigil on ühine...
Kuigi...Ma arvan ja loodan, et maailmas on käputäis inimesi, kes ei ole üksi. Kunagi (kui veab) jõuame ka meie kõik nii kaugele..
veidi kobamisi kirja pandud..pole päris selgelt sõnastanud seda mõtet endale.. te ei pea nõustuma või midagi.. ega vastu vaidlema...lihtsalt.. see oli üks mõte, mis mul oli..ja tahtsin selle jädvustada, juhuks kui kunagi on vaja..

Sellised mõtted siis...

...

//kui kedagi huvitab, siis te võite nüüd kommenteerida ilma et te sisse peaks logima vms. Nii et..tehke seda..
Olen seda mingis 6-s kohas näinud juba nii et mõtlesin, et võiks ju kah..

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Minu teada mitte

2. Millal viimati nutsid?
See oli vist mõned nädalad tagasi kui ma Fools Errandit lugesin ja see oli nii kurb.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Ei taha hetkel toidust mõelda, vastan kunagi hiljem..

5. Kas sul on lapsi?
........ei..

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Oleneb. Esmapilgul arvaksin, et ta on mingi ülbe egotsentriline mõrd, aga kui paremini tundma õpiks siis meeldiks küll (eeldusel, et ma temaga suhtlema hakkaks pärast esmamuljet). Aeg-ajalt käiksin tõsiselt pinda endale. Aga siis tuleb lihtsalt teiste inimestega suhelda.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei. Peamiselt kas otsekoheselt õel..või lihtsalt valestimõistetud.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei, aga poolel perekonnal on ja mul taheti ka kunagi.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Vabalt.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
...I'm not even going to answer that...

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Jup.

12. Kas pead end tugevaks?
Vaimselt..hmm, mitte just tugevaks, aga paindlikuks ja kiiresti paranevaks. Füüsiliselt ma arvan, et piisavalt.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Vanilje-iiris/piparmünt-shokolaad.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu, silmi, juukseid, käsi.

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Ei teagi.. Paljud asjad võiks teisiti olla veidi, aga siis poleks ma enam mina. Näiteks ma võiks vähem püsimatu olla, aga siis ma oleks juba hoopis keegi teine..
Võib-olla vastuolulisus. Või see, et ma ei mõista inimesi eriti..aga nii on see vist kõigiga..

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Midagi ei igatse. Minevikust vähemalt mitte. Tulevikult ootan nii mõndagi.

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Ei huvita eriti.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Valged sokid ja pükse pole, on must seelik.

20. Mida viimati sõid?
Jääteed, saiakesi (kuigi nad on saatanast, aga noh..), shokolaadi. Väga ebatervislik..Aga....

21. Mida hetkel kuulad?
Midagi. Vaikust. Arvuti suminat.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumepunane oleks kena..Aga kui võtta olemuse järgi, siis selline tume oranzikas-punane-pruun.

23. Lemmiklõhn?
blaah... Vee lõhn..st. vihma, mere jne jne.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Ühe isa sõbraga. Don't ask.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Midaiganes.
Ok, jalgpall, kui nad üksteisele jalga taha panevad ja nii.

26. Su juuksevärv?
Mingi pruun-blond.

27. Su silmade värv?
Hallid.

28. Kas kannad kontaktläätseid?
Ei.

29. Lemmiktoit?
vt küsimus nr 4.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Oleneb tujust.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
See oli päääris ammu... Ei mäletagi.

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Mingi helepruun mustritega ja teine on must.

33. Suvi või talv?
Kevad.

34. Kallistused või suudlused?
Võtaks küll mõne.

35. Lemmikmagustoit?
Vt. küsimus nr 4 ja 29.

36. Mis raamatut hetkel loed?
Loen tavaliselt umbes 5 raamatut korraga.. Hetkel kõige aktiivsemalt loen Wheel of time, Veronika decides to die ja mingid erialakirjandusvärgid, ei viitsi rääkida sellest..

37. Mida su hiirematt kujutab?
Mis mõttes minu ? Ma ei oma isiklikku arvutit rääkimata hiirematist..

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Pole telekat vaadanud umbes kuu aega vähemalt (kui mitte arvestada seda mingit soome või vene värki Tarus või mõned jupid mis möödaminnes Auras on nähtud).

39. Lemmikheli?
Oleneb.. Mere hääl on ilus. Ja metsas vaikust kuulata ka (sest see pole täiesti vaikus)..Puude kohin.. Lume krudisemine... Mõne inimese hääl...jne.

40. Rolling Stones või The Beatles?
.....ei..oska..vastata.....

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Prantsusmaa.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Oskan joonistada vist.. Aga midagi väga vapustavat teha ei oska. Võib-olla veel avastan elu jooksul oma ande.

43. Kus sa sündisid?
Rakveres (kuigi ma ei välista, et ma polregi sündinud vaid tulnukad tegid mu tehislikult vms, sest ma ei mäleta oma sündi(mis pole küll suur üllatus, aga..))

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
0. Aga tegelt oleks äge kui keegi midagi ütleks...Aga ei oota tõesti.

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Umm...Mitte keegi. Äkki Melian. Ta on paar korda midagi öelnud. Naah, vaevalt küll.

Noh, oli siis huvitav? Saite midagi uut teada? Didn't think so..

laupäev, 29. september 2007

-

Tuleb väga selgelt meelde see suvi kui olin pärnus ja jalutasin rannal, kuni jõudsin muulini. Noh..muul oli nagu muul ikka.. ja seal lõpus oli mingi väike..julla..tornike vms. kivid olid nii sinka-vonka..eriti selgelt ei näinud kui hästi käidav ja nii.. tundus täitsa normaalse pikkusega. Hakkasin minema. Miks, pole aimugi. Aga kui ma kõndisin, mõtlesin ja keskendusin ma vaid kividele, järgmisele sammule.. Mõnes kohas pidi tegema pikki hüppeid..või võtma riske.. ja tee osutus oodatust palju pikemaks loomulikult. oli veidi keeruline, aga ka hea, sest see oli nii fokusseeritud tegevus ja iga edukas samm või hea suur ja lame kivi tõi rõõmu. ja lõpuks jõudsin ma siis sinna lõppu..aga mingit võidurõõmu polnud, pigem nukrus, et see teekond otsa sai..

kolmapäev, 26. september 2007

Alleria sanoo

Haa. Vot seda mu web messenger mulle ütleb..sest see on soomekeelne mingil salapärasel põhjusel.
Kuulan Genticorumi, aga rohkem nii taustaks, sest vaikus oleks liiga kurb.
Nii. Ma tean, et ma olen tahtnud blogi kirjutada juba ammu, aga miks? Pole aimugi.
Üks päev kummitas see lugu: (video on mingi suvaline)
Ei tea miks. Üks rida sellest vist seostus kuidagi..minuga..või ma ei tea. Suht depressiivne lugu muidu.
Aa, jaa, ma olen väga õnnelik :).
Lihtsalt..niisama..ja see on hea hea tunne :).
Woot! Happiness!
Ja sügis on ka ilus, kohati. Näiteks eile ja üleeile olid nii ilusad päiksepaistelised ilmad...Hullult kena..Oranzid lehed vastu sinitaevast..või kollased lehed tuulekeerises ja mina nende keskel. Chill.
Samas. See jube külmik on endiselt mu korteris. Ok, tegelt see pole üldse oluline ja mul on suht ükskõik.
Läti-reis jääb vist ära kuna Galal ja Sillul on liiga palju õppida.
Samas Mirju tuleb millalgi külla, mis on positiivne :).

Mul tuli just meelde kui palju asju mul teha on o_o.

Aga see pole oluline tegelt. Oluline on olla õnnelik.
Mmmhmh.
Elagu egoistid....

Või noh... Eriti tore on ju õnnelik nii, et sa teed teisi ka õnnelikuks, eks?

Mulle meeldib elu. see on nii huvitav.
igasuguseid ootamatuid asju juhtub...
Sellepärast ei tohikski kunagi meelt heita..sest tulevikku me ei näe (või mina vähemalt mitte, mõni vb näeb ka).

Black fox on hea, seda saab lõputult kuulata, nice..

Kuna mul pole siia vist muud kirjutada siis... tõmbame otsad kokku. Ainus põhjus miks ma kirjutasin oligi vist, et öelda, et ma olen õnnelik.
Olge teie ka. (St. maailm)

teisipäev, 18. september 2007

Vihmapilved ja kollased lehed..

Sügis...Vaieldamatult sügis, kuigi kalender nii veel ei väida.
Inimesed on nagu ikka..ehk veidi nukramad kui muidu. Olen koolis (nagu ikka) ja mõtlesin, et kirjutaks veidi (lugesin Oti blogi jälle..deem, see on liiga hea, lugege kindlasti (kui keegi seda blogi loeb)). Hetkel on siin ainult üks inimene veel.. aga küll neid tuleb veel.. Päikesest on kahju..sellest, et teda pole..
Õhtud on täidetud peamiselt väsimuse ja tühjusega..Lihtsalt energiat ei ole..
Aga üldiselt ei oska elurütmi kuidagi iseloomustada..Ehk siis väsimusega..Selline sügisene melanhoolia..Ei jaksa olla ei kurb ega õnnelik. Lihtsalt olen. Kuigi tahaks elada.
Aga tahtmisest on vähe..vaja on pidevat pingutust.. Näiteks, et olla vabam.. Ma olen kindlasti palju vabam kui olin mõned aastad tagasi.. aga tahan veel!
Ja lugege Dali "Geeniuse päevik"-ut. Väga väga hea.
Joke on esimesel kursusel siin.. Rääkisin temaga natuke..Või täitsa palju. Ta käis ühel matkal. Kandis mu kotti. Tundub tore. Kuigi muidu on I kursus veidi veider... Aga mis seal ikka. Ongi hea. Kuigi eriti suhelnud pole nendega, ilmselt peamiselt sellepärast, et pole suitsetajate ringis :P. Noh, see-eest ei haise ma nii haigelt kui nemad.
Mulle ei meeldi sügis.
Talv on veel hullem. Aga sügis on ka halb.
Kõik on nii..masendav... Või on asi vaid minus.
Kuigi Silluga Toomel kiikuda oli küll seff. Peaks seda kordama.
Ilmselgelt täna siit mingit asjalikku teksti küll ei tule.

Ohjah.

No proovida võib ikka.
Näiteks.. Kui mõtekaks lugeda mu tundeid..Hmm.. Kohe räägime neist..
Olen vabanenud päris paljudest halbadest asjadest.. Halbadest mälestustest.. Ja ma juba peaaegu, et ei vihkagi kedagi.. Ainult väääga tsipuke on veel selliseid negatiivseid tundeid. Tunnetest vabanemine on üllatavalt lihtne. Palju lihtsam kui nende allasurumine (ja sel juhul teevad nad ootamatuid külastusi aeg-ajalt). Tundub, et positiivseid juurde leida on keerulisem ja siis on selline tühi moment praegu...
Aga ma ei kurda, elu tõotab ülesmäge minna (samas, ülesmäge on raskem, aga seeeest rõõmsam :)).
Täna on hea päev...
Ma vist ei jää ikkagi kooli... Toomemägi kõlab ahvatlevalt.
Umm. Näeme millalgi. Võtke ühendust.

esmaspäev, 30. juuli 2007

Muusika ja unistused

Kõigepealt muusika.
Käisin Folgil. Muusika oli hea.
Lemmik oli Genticorum, kelle tegemisi ma ka edaspidi kavatsen jälgida. Nad on ikka jubepalju reisinud ja reisivad ka edaspidi, aga sellegipoolest on väga avatud ja sõbralikud ja jutukad. Pole aimugi kuidas nad seda suudavad. Ilmselt on tore kui sul on sõpru üle maailma.. Tahaks ka nii elada. Ilus. Imeline.
Ühesõnaga... Ostsime õega kahepeale kaks nende plaati. Üldiselt naeratasin ma terve festivali igast suvalistel hetkedel sest mul tulid nad jälle meelde :). Nad andsid kolm kontserti, aga ühega juhtus nii, et oli jube ilm ja halb reklaam ja ilmselt ei tulnud ka kõrge hind ega kurjad turvamehed kasuks.. Kokkuvõttes olime me Anuga ainsad kes seal olid. Ooh, kui imelik oli.. Aga ei kahetse üldse :). Kui kolm toredat meest kes mängivad head muusikat ikka sulle laule pühendavad ja ainult sinule muusikat mängivad ja naeratavad siis ..ohjah :). Ja üks neist laevas mulle oma fliisi, sest ma olin nii läbivettinud :). Ja nad on nii armsad ja lõbusad ja tegid palju nalja ja üldse.. Jube toredad. Rääkisime nendega veel vahepeal ja värki.. Ja hiljem järgmistel päevadel kuskil tänaval vms kohtudes nad ikka vahetasid ka paar sõna meiega :). Like.. how sweet can you be? Ja muusika on hea ja prantsuse keel ilus :). Loodan, et näen neid veel kunagi.. Eks ikka. Pole üldse võimatu.
Nooh, edasi siis ... Ma muutun alati bloge lugedes ja nii väga selliseks.. Ma ei teagi.. Väga pehmeks.. Sirvisin igastages Genticorumi festivale jne.. Ja see, et nad nii palju inimesi kohtavad ja kohti.. See on lihtsalt.. Teate nii valus igatsus. Ma nii tahaks seda... Ja sattusin veel ühte tüdruku kodulehte vaatama, ka muusik, 19. Ja ta on juba mitu aastat mööda maailma tuuritanud... Ma ei tea miks aga see on nii ..võluv, see... saate aru.. festivalid, muusika, magamiskotid, võõrad kohad..rongijaamad... uued tuttavad, muusikud kunstnikud... See on.. Teadmatus, hetk, elu, ilu.. See on unenäos elamine. See on.... Aga miks pingutada.. Te kas teate seda tunnet või ei.. Ei teagi kumba loota, see on ühtaegu valus aga ka kaunis.

Ja.. Siinkohal tänaksin Riionid ja tema blogi, mis mind alati kas mõtlema või naeratama paneb. Või samamoodi igatsema.. Sul on ilusad mõtted.

Mõnikord.. Kui elada..lihtsalt.. mõtlemata, noh.. Seda on raske kirjeldada. Kui ma elan, kiiresti ja väsitavalt ja palju seltsides või nii, siis ma ei jõua mõelda. Mul on selleks üksi vaja olla. Kuigi viimasel ajal ma olengi üksi koguaeg. Aga miski summutab mu mõtteid pidevalt. Mul on pidev näriv tunne nagu mul oleks vaja asju läbi mõelda, aga .. Ei teagi. Midagi igastahes on..
Ja olen sel suvel mitu korda kogenud ka selgushetki. Omamoodi kirgastumist. Nähes maailma selgemalt.. Peamiselt seisneb see selles, et ma tajun väga selgelt kui väga ma ikka armastan oma sõpru. Ma tahaks seda neile kuidagi näidata. Ma arvan, et leian mõne viisi kuidas..
Armastage oma lähedasi ja näidake neile seda, ärge öelge vaid näidake. Ja armastage maailma. Armastage kõiki ja kõike, ning eelkõige armastage iseend, sest ainult nii saate seda ka teistele jagada. Ja ärge kellelgi laske seda ära võtta. Armastuse allikas ei kustu iialgi. Mõnikord on seda võib-olla vaja veidi hoida, kuid.. Ta taastub. Ta tuleb alati uuesti. Kuniks on elu...

Või nii me loodame.

Armastage. See on ainus mis meil on. Armastus.

esmaspäev, 16. juuli 2007

Oh those midnight posts...

Miks ma kirjutan alati südaöösel? Ju mul on siis palju aega. Ma pole vist maininud, et kaks mu õdedest saavad lapse :). Tore.
Igastahes... Mõtlesin üks päev, et huvitav kas teiste inimeste mõtlemine käib samamoodi nagu minu oma...Võib-olla... Endiselt igatsen ja põlastan inimeste seltsi samaaegselt.
Ehh....
Keskendun praegu sisemise rahu leidmisele. Mida muud mul ikka teha on. Vabaneda häbist ja kahetsusest ja valust. Vaikselt edeneb ka.
Ja kui sa järgid oma südamesoovi siis toetab sind terve Universum.. Ma ei tea kas ma usun seda, aga.. Ma unus endasse ja oma unistustesse. Ja ma ei loobu oma naiivsusest ja unistustest ja igavesest otsingust sinisema taeva järgi. Ja ma tunnen kaasa inimestele, kes seisavad elu lävepakul ja heidavad päikese kõrvale kui lapseliku naiivsuse. Mina tahan seda päikest ja taevast ja maailma. Ja käigu kuradile kõik kes arvavad et ma ei leia seda iialgi! Otsimisega saavutan ma ikkagi rohkem kui teie iial suudate!

Ride on my gallant huntsmen!
When must I come again?
For you should never want for a fox
to chase all over the glen.
And when your need is greatest
just call my upon my name.
And I will come and you shall have
the best of sport and game.

"Black fox" Heather Dale

Niiice : ).

Käisin Pärnus. Sadas peamiselt. Vaatasin neid dok filme päris palju... Need olid imehead. Poleks varem uskunud. Need polnud üldse nii tüütud ja kuivad kui ootasin. Need rääkisid elust endast, väikestest asjadest, mis moodustavad igapäeva elu.. Aga need olid omamoodi võõrad, nii et polnud igav ja samas nii tuttavad, et polnud liiga võõrik... Mõned olid väga armsad..Mõned kurvad ja mõtlemapanevad... Andis rohkem aimu kui suur ja kirju on maailm... Kuigi see tekitab minus alati sellise veidra jõuetustunde.. Nii palju on valesti, tahaks midagi muuta.. Muidugi kõik algab endast..Oma lähedastest, oma maast.. Aga ikkagi tahaks teha midagi suurt ja tähendusrikast..

Tuli praegu meelde kui me Mirjuga käisime talvel vanalinnas ringi ja kirjutasime lume sisse asju Final Fantasyst :P. See oli armas... Ja kõik need ilusad ja armsad hetked Hannaga..Nii palju olulist ununeb. Jama.

Mul on tunne nagu tahaks või peaks midagi ütlema, aga sõnad ei taha end ilmutada praegu... Eks siis hiljem. Praegu kajavad laulud mu peas juba vastu, väsimusest on aju mõttetööd vähendanud...
eks siis magama.

Taevas on palju tähti. Palju palju... Aga me ei näe neid.... Ja kui näeme siis me ei vaata.
Palun palun, süda mõistus hing, ära unusta tähti vaadata, otsida, iialgi!

teisipäev, 26. juuni 2007

Once upon a time

Rütm.
Tuhat liibuvat keha üksteise vastas.
Tuhat hinge üheks põimund’.
Tuhat häält karjumas üht.
Rütm.
Viib sind edasi.
Teine reaalsus
Teine ilm.
Teine mõistus,
Teised inimesed.
Rütm.
Võtab sind ja veel
999 hinge.
Laenab kolmeks minutiks..
Üheks õhtuks..
Terveks eluks...
Ja sel korral on vooluga kaasaminek
hingematvalt hea.
Tunne rütmi.
Kumedat heli
Sinu südame rütmi.
Ja tuhat hinge saavad üheks.
Rütmiks.


Neetult sitt on olla. Miks? Ei tea. No tean.. Aga ei tea ka.
Lihtsalt mingi madalseis veits jälle. Olen viimased päevad põhimõtteliselt lihtsalt mööda vedelenud. Alguses oli tore küll jah.. Aga nüüd on nagu.. Igav. Kõik on nii tuim ja veniv ja ahistav ja kõige hullem on see, et mul pole mingit isu midagi teha. Peale selle kerge ärevuse, mis mul alati on. Ma pole kurb ega midagi ja naeratan ja naudin kodu ja kõik.... Aga tüdinud olen ... Tüdinud oma elust ja sõpradest ja probleemidest ja maailmast.
Mul on tunne, et lõikasin endale kallid inimesed oma elust ära ja kui nad mulle enam kallid polnud kaotasin ka osa endast. Sest midagi on kindlasti puudu.
Teate, Pod aitab. Tõsiselt. Pole midagi paremat kui palju bassi ja rokki.... Tunnen juba palju rohkem optimismi. Elagu POD!
Ma olen liiga tühi. Pean end täitma uuesti. Teistest ja maailmast ja endast. Et saaksin jälle teistele ja maailmale midagi tagasi anda.
Selleks oleks vaja... Ma ei tea mida täpselt.
Esiteks.. Minna Tartusse, maalida. Teiseks.. näha kedagii väga toredat, näiteks minna tallinna. Kolmandaks.. tutvuda uute inimestega, kasvõi põgusalt (larp?). Neljandaks.. teha ühel päeva kõike mida pähe tuleb, Curu soovitas. Kõlab põnevalt.
Aga. Siin saan ma multikaid vaadata.
Yes, It's a lame excuse, I know.
Ohhh... Ok, the Avatar must wait I guess.
Igastahes pean ma midagi tegema. See lämmatab mind.
Praegune hetk.
Homme on.. Kolmapäev.....Hmm. Sobib. Tartu, siit ma tulen.
Oh kuidas mulle meeldiks rohkem lause Maailm siit ma tulen. See peab ootama. Aga mitte kaua.
Varsti lähen ma nii segi et riigipiirid mind ei peata.

Voodoo people.

Watch out.

Their in your ear. And comeing closer.


Btw. Comment. Siis on mul huvitavam.

laupäev, 9. juuni 2007

Päike. Rohi. Taevas.

Suvi. Kodu.
Käisin lendasin täna. Suht tore oli.

Tore on olla. Eemaldasin end vist kõigest, mis mulle muret võiks teha ja alustasin uuesti. Ei tea, kas see on hea või halb... Aga mul on suhteliselt ükskõik...
Three Days Grace on hea bänd.

Huvitav kas normaalsed inimesed tunnevad end nii? See on omamoodi hea, aga tundub kuidagi vale. Ma oleks pigem mina ise, kui normaalne.

Red Hot Chili Peppers on ka hea.

Ja raamatud. Eriti Hobb. Gaiman ka.
Anansi, jaa...

Torukübarad.
Love them.
Leidsin Vidocq. Mmhmh. Hea. Ja üks selline fil, Scanner Darkly, Dicki raamatu järgi. Ka hea, huvitavalt tehtud.

Aa, Riia on ka kena.

Kas see on mõtetu postitus või mis??

*sisesta lause, mida ma tahaksin öelda*

teisipäev, 22. mai 2007

Feeling kind of funny..

..yeah..funny...
Lühis.
Ma tunnen üheaegselt tuimust, totaalset pohhuismi, väsimust, veidrat seletamatut õnnelikkust, ehedat meeliülendavat rõõmu ja ebamugavust. Peale selle valutab terve mu keha, eriti pea ja lihased ja üldse kõik on väga kurnatud. Jah. Kurnatud. Selline õudselt tühjaksimetud tunne on. Sellepärast eriti ei tahagi kellegagi suhelda. Nad ainult võtavad ja võtavad ja võtavad.. Ühest kallistusest piisaks, heast sõnast, huvist, armastusest. Ma kahtlen iga päevaga aina rohkem selles, kas see on seda ikka väärt. Ja üldse.. Aga ma arvan et keegi pole nii paljuks petmiseks võimeline. I'm so naive.. Aga kahju on, et usaldus on läinud. Head mälestused määrduvad ja hääbuvad unustusse. Mineviku headus hävitatakse oleviku leekides.
Hetkel on kaks asja millest ma jõudu ammutan: see, et mu õde saab lapse (millegipärast teeb see mind ülemõistuse õnnelikuks) ja see, et ma näen Hannat varsti. Viimasega kardan ma, et teen temaga samamoodi nagu minuga on tehtud - võtan rohkem kui annan.. Ma proovin mitte. Minu arvates ei saa oodata sõbralt toetust ja abi seda ise pakkumata. See on ju loomulik... Võib-olla ongi selles asi.. Et tasuks nagu võlga, mineviku võtmisi. Võib-olla, aga seegi limiit saab ju ükskord täis. Siis on veel see, et teenid krediiti tulevikuks. Aga saab see tasutud? Või oled lihtsalt isetu ja teed kõike armastusest. Aga... Võib-olla see on ebanormaalne ja räige, et iga asja eest tahetakse midagi vastu, aga.. Ütleme, et on klaasitäis vett, kõik võtavad sellest lonksukese, andmata midagi vastu. Ühel hetkel saab klaas tühjaks. See... Ei ole hea.
Pealegi ei taha ma teeneid või midagi. Ma juba mainisin millest piisab. Pool aega kõikidest vestlustest ootan ma ainult küsimust "Kuidas sul läheb?". On seda liiga palju? Võib-olla. Aga suva.
Ma olen nii tühi praegu.
Ma arvan et asi võib hindamistes olla. Palju stressi, tööd ja loomingut. See võtab ikka päris palju välja sinust.. Imeb tükikesi mu hingest. Valus valus valus. Kui ma praegu veel kedagi lohutama peaks.. Mul on tunne, et siis ma laguneksin lihtsalt laiali nagu peotäis lehti...
Naljakad võrdlused.
Ma olen isekas inimene. Ma armastan ennast. Ma armastan kõike muud siin ilmas. Kas palava fanatismiga või lihtsalt õrna kiindumusega. Ma võtan asju nii nagu nad on ja armastan neid nii nagu nad on. Armastan nende vigu ja puudusi. Ma ei mõista midagi hukka. Võib-olla mõistan ka, aga ainult heade kavatsustega. Maailmas on palju halba, aga miks nende üle vinguda? Miks viriseda sellest kuidas kõik sulle haiget teevad ja inimesed on julmad? See on loomulik. Nii ongi. Tuleb elada heade asjade pärast mitte rikkuda kõike halvaga. Imelik. See on selle isiku minu jaoks vist rikkunud. Ta ei ole üldse see kellena ta tundus. Võib-olla polnud see tahtlik, aga ikkagi.. Ma ei salli silmakirjalikkust. Asjad nähku välja sellised nagu nad on ja inimesed käitugu nii kui nad mõtlevad. Üks kallis inimene kutsus mind kord silmakirjalikuks. Leian, et mitte ausalt. Aga samas ma ei tea. Oma arust olen ma nii siiras kui üldse oskan olla. Aga see selleks. Kord mind nii kutsuti ja olgu ma neetud kui keegi seda veel kunagi teeb.

Niisiis. Olen koolis. Õpin üldkompat (pole alustand aga ikkagi..). Mulle meeldib koolimaja öösel. Kuigi praegu on siin ebatavaliselt palju inimesi. Hindamised ju. A-rühmast on kohe eriti palju. Aga ma ei oska nendega eriti suhelda nii et olen parem siin.
Mis siis veel? Mingit filosoofiat pole vist eriti mõtet siia rääkida, kuna ma pole juba ammu midagi mõelnud. Täiesti tõsiselt. Ma ütlen noh, tuimus.

Comfortably numb.

reede, 18. mai 2007

Disaaiiiin.....

Disainisime galeriid. Üllatavalt fun oli. St. ma alati mõtlesin et "oh, õpiks disaini" aga tundus muidu ilgelt igav. Aga see oli tõesti lahe!!! Nagu väga!!! Kuigi me tegime kahe peale seda ja mul õnnestus jälle mingi debiilne värdjas kaaslaseks saada kes midagi ei tee. Viimane kord kui paaristööd teen. Ma vihkan kellestki sõltumist. Muidu olin suht rõõmus mõneks hetkeks, kuna töö kaitsmine läks ka päris hsti, veidi tekst lonkas ja unustasin mõned asjad ära, aga iseenesest olin suht kindel ja käed ei värisenudki väga. Peale selle avastasin et Patrik ja Jaan on hullult toredad, st. teadsin seda enne ka aga ikkagi.. Viimane nädal olen kuidagi sattunud nendega kokku koguaeg. Päris hea on lollitada niimoodi. Üldse on suht norm kursus. Kuigi imelikud on nad ikkagi.
Inimeste ignoreerimine ei õnnestu eriti hästi. Nad otsivad mu ise üles. Deem. Ja ma ei oska kuidagi delikaatselt neile öelda ka, et...umbes, sorri, su probleemid on mulle liiga suured. Aga juba sellega tulid igasugused asjadf meelde ja hullem uppumistunne on. kohutavkohutav, aga ma ise olen niiviisi üksi jäänud, ma ei taha teistele ka nii teha.
Väga palju stressi.
Üldkompa!!
Uni.
Või mitte uni vaid väsimus ja roidumus.
õudne.
Nälg ka, aga isu pole.
Deeeeeeemmm.
Peaks magama. Ja sööma.
bleh.

teisipäev, 15. mai 2007

Müristamine, vihm, rahe välk, müristamine

just sellises järjekorras on nad täna ilmnenud. Ilgelt tsill nagu. Kurat, kuidas oleks tahtnud õues olla.. Selle asemel olin ateljees ja viitsin aega kuna mul ei tulnud pilt välja nii et jätsin selle pooleli lihtsalt. Kohe hakkab materjaliõpetus. Neli tundi. Disainime galeriid. Palun tapke mind keegi. Anyone? Ok, asi polegi väga hull, aga see on niiii tüütu. Imbi aina räägib ja räägib ja räägib...Bleh.
Aga ujumine on päris tore. Eriti kui ma muid asju mõtlen, siis ma ei pane eriti tähelegi mida ma teen ja ei väsi ära :). Mõtlesin proovida koomiksit joonistada.. Aga nii keeruline on asju piltidega väljendada.. Sõnadega on ikka palju parem.. Aga ma arvan, et see on niiviisi palju huvitavam.
Aga muidu on tore. Peas on õnnis tühjus koguaeg. Kui mõni mõte tuleb matertatakse ta eos surnuks. Unenägudes on see veits keerulisem, aga pole viga. Nii niii tore on ainult koolile mõelda :). Kuigi pärast saab ikka päris raske olema, aga teate mis? Mul on jumala pohhui! Praegu vähemalt...
Terve korter on mingi julm laga muidu.. Üksi on seal suht tore.. Aga Gala on nii spooky kuidagi. Kui temaga rääkida, siis on normaalne, aga kui ta vaikselt omi asju ajab, siis on selline tunne nagu .. Ma ei tea.. Hästi ebamugav ja külm ja õudne. Ma arvan, et ta on mu peale pahane (kes ei oleks, eks ole?), aga mul on vist suht suva.. Ma võin vabandada ja kõik ja mul on kahju, aga ma ei usu, et sellest talle piisaks. Pealegi nagu ma ütlesin on mul ükskõik. Kõigest. Peale kooli. Kes ikka inimsuhteid vajab, põrgusse ma ütlen.
Üldkompa imeb.
Kõik muu saab korda.
No Üldkompa ka ma loodan..

Igatsen Hannat.

Kardan igasuguseid asju. Või mitte äris ei karda vaid nad tekitavas minus ebamugavust ja sisemist tõrget. No mitte koguaeg, ainult kui ma neile mõtlen, ja ma üritan seda vältida, nagu ka nende asjade juhtumist (nagu näiteks inimestega kokku saamine).

Huvitav kuidas Curul läheb.

Võib-olla peaks lihtsalt kõik maha matma ja käega lööma.
Naah, liiga keeruline.
Lihtsalt..pohhui..
Ükskõik.
Ignoreeri.
Mõtle koolist.. Nii..väga hea...mõtle koolist...

Tore.
Mu käed on kuivad.
Vastik.
Ja madal vererõhk imeb.

Aga kõige olulisem on tegelt et täna oli sitaks lahe ilm!!!

neljapäev, 10. mai 2007

Kool...Kool.Kool!!!!!!!!!!!!

Kerged süümepiinad ja samas ka kergendus on vahelduseks muretseda millefi nii tühise pärast kui kool. Põhimõtteliselt, ma puudun kuradi palju ja hindamised on nädala pärast, mul on miljon asja teha ja ma ei jõua neid valmis... Kuid ma arvan, et nii hull asi pole, et mind välja visataks või midagi, aga halvasti läheb ilmselt küll... Näiteks avastasin ma, et ma olen mingi kolmes arvutigraafika tunnis käinud ainult (!!!) õnneks jäin skulptuuri arvelt tundi ja tegin mõned asjad ära. Seegi hea. Muidu siis on veel skulptuur... Aga seda saan ma (Thank god!!) kodus teha. Joonistamise ja maali saan mõne õhtuga korda. Kompast ma ei taha mõeldagi. Eriala kompa ja kirjaõpetuse saan ka korda ma arvan. Vabajoonistamine on ka mingi üheõtu värk.. Ja.. aa... Rohkem polegi.. No siis pole väha hullu. Aga ikkagi. Üsna paha. Kurat kui paha paha inimene ma olen!! Miks ma nii.. kohusetundetu või mida iganes, olen??!!!! No suva. Pole oluline eriti.. No ma muidugi kardan ja muretsen, sest see n ikkagi suurem osa mu elus..vist.. No stress on suht julm. Vähemalt mu pea ei valuta enam. Eile valutas. aga see oli sellepärast et ma mingi kolm päeva frikin lugesin non-stop ja ei maganud eriti. Kui magasin siis kooli arvelt. Shit shit SHIT!!!!
No parem hilja kui mitte kunagi. Peaasi mingidgi hinded saada. Alati on järgmine poolaasta. No vähemalt mingi aeg eks ole. Ee... üldiselt. Kõik muu saatsin ajutiselt sinnasamusesse ja mul on kõigist ja kõigest niiiii pohhui. Mul on ennat vaja päästa vahelduseks. Ma ei taha kedagi näha ka, Gala oli isegi hull. Kuigi nüüd, siin internetis olles, on veidi isu jälle inimesi näha.. Aga ei. Parem mitte. See on paha paha paha!!! Nope, ei kedagi. Parem keskendun ühele asjale: kool. Ja blokeerin absoluutselt kõik muu. Siis äkki saan veel midagi muuta.. Muidugi saan, alati annab midagi muuta. Usus on jõud, kuni on usku, on lootut.. usu. usu.... ... No ma üritan. Aga kas ikka üritan??? Ma ei tea.. Võib-olla. Ma tahaks, ma pean!!! No ühe nädala võib ju kohusetundlik olla.. Pealegi on mõne aine hindamine vb nädala lõpupoole, siis jääb veel paar päeva.. pluss veel nädalavahetus.. Nii. Tubli. Hinga. Rahu. You can do it. Ofcourse I can. I'm a queen. Queens can do anything.. Anything at all...

*end of mad ranting*

esmaspäev, 30. aprill 2007

And I don't want the world to see me,
cause I don't think that they'd understand.
When everything's made to be broken,
I just want you to know who I am.

Miks ma nii õnntu olen? Kuidas on võimalik nii õnnetu olla? Kuidas saab kedagi nii õnnetuks teha.. Ja kuidas ma võin lasta endal nii õnnetu olla?
Jah, ma olen tõepoolest rumal.
Aga tühja sellest.

Negatiivsust on juba liiga palju. Samas ongi ju vaid negatiivsed ja positiivsed emotsioonid.. Ja kui ma end halvasti tunnen ja seda väljendada tahan, siis ma teen seda. Parem ju ikka kui lihtsalt rääkida mida ma täna tegin. Midagi ei teinud, muide. Eile ma kirjutasin siia pikalt kui väsinud ma olen, aga siis tuli elektrikatkestus ja post kadus, mina läksin magasin. Kas pole veider ja kohutav, et me iga päev vajume pikkadeks tundideks lihtsalt mingisse musta tühjusesse? Kui ma seda Prätsu raamatut lugesid, kus Surm esimest korda magas ja sellest väga shokis oli, mõtlesin ma vist esimest korda, et, tõesti, me lihtsalt kaotame oma elust mingid tunnid iga päev. Samas, ilma uneta me funktsioneerida ei saaks. Ma mõtlesin sellele ükspäev, päris kohutav oleks koguaeg mõelda. Päev otsa seda teha on niigi piinarikas. Ja mõtleme me ju igal viimselgi sekundil.. Välja arvatud magades. Kui ei vea, siis mõtleme seal ka. Been there, done that.
Ma tunnen ennast kohutavalt.
Ma ei tea, mida ma tegema peaks...
Mul pole midagi öelda ka.
Ega teha vist...
Ilmselt see lihtsalt laheneb ise mingil hetkel.

Ilmselt küll.
Kuidas ma igatsen neid aegu, kui kõik oli hästi. Need olid parimad... Tõeliselt tõeliselt fantastilised.
Tulevad uued ajad muidugi.
Eilse pärast pole mõtet muretseda, homse pärast küll... Ja olevikku pole olemas.

Cowboy Bebop..77% tõmmatud... Loodan, et see on mingi hea variant.

Teate mis? Ma peaksin rõõmus olema sellega mis mul on. Ma peaksin olema õnnelik, et mul on olemas pere, kelle juurde tulla, õde, kes on mulle ka hea sõber, hoolivad vanemad, isegi kui nad mulle närvidele käivad; hea kool, toredad õpetajad ja kursusekaaslased; imeilus kodumaa; imeilus linn, kus ma elan; armas korter; hoolivad inimesed Tallinnas; toredad tuttavad Tartus; ilusad, teravad emotsioonid; peale selle olen ma imeline ja kaunis olend; mul on.. mu tulevik ja unistused ja minu usk ja tugevus... mul on.. ma ise. Mul on.. terve maailma imed..

Nii et pole põhjust viriseda. Sest iseenesest pole midagi halvasti. Said kõrvetada, kah mul asi.. Elad üle.

Huvitav, kas see on väga veider, et ma endale kolmandas isikus viitan pidevalt?

Aga keda huvitab, tõsiselt? Mind mitte.

Ma lähen ja kaotan oma elust nüüd 8-10 tundi. Loodan ka teile kena ajakaotust.

pühapäev, 29. aprill 2007



Taas on kätte jõudnud
selle maailma lõpp
ning ennustatud, et
ta tuleb ülehomme jälle.
Taas käes on viimsed tunnid -
see armuaegon napp,
me haarame surilinad
ja heidame need ülle.


Me ürpidele maalitud
on võikad surmamärgid -
irvitavad kolbad
ja süsimustad käed.
Lõkkekumas helendavad
valged surnusärgid,
mille tuhmudes saab mööda
järjekordne viimnepäev.


Canis Vedru

neljapäev, 26. aprill 2007

Taevas on üks pilv..

..tegelikult küll rohkem.
Neid on palju.. Aga taevast on ka näha. Sinine. Nagu ikka. Soe on ja päike paistab.

Mõtlesin eile selle peale, miks me nimetame valuks seda, mis tegelikult valu pole? Või on see lihtsalt teist tüüpi valu? Üks asi on füüsiline valu.. See näitab, et midagi on su kehas valesti eks ole. Aga vaimne valu.. või ükskõik kuidas seda nimetada.. see pole ju päris valu. See on rohkem selline lämmatav ebameeldiv surve või ängistus. Kuigi tõesti, valu on selle tunde kirjeldamiseks vist kõige parem.
Ja ma tõepoolest paranen hästi. Täiesti imeline. Ja uskumatu. Kuigi mitte ka nii hästi kui ma arvasin, aga ikkagi päris hästi. Paremini kui ma tegelikult ootasin. Aga võib-olla just niisama hästi kui teised inimesed.
Teise asjana üllatasin ma end sellega kui palju ja sügavalt ma haiget võin saada ja kui palju valu tunda. Täielik müstika. Mul on tunne, nagu oleks ma varem ka nii palju haiget saanud, aga kui mõtlen millega, siis tunduvad need väga tühised asjad. Ilmselt on asi selles, et nooremana on ka väiksemad mured, mis teevad küll sama palju haiget. Hnmm.. Kehv sõnastus, aga mõte peaks kohale jõudma.
Üldiselt ma ei tea, mida selle valuga peale hakata. Ma osalt sõdin sellega, osalt lepin sellega, ja ajaga see ilmselt maheneb ja ununeb. Probleem on selles, et põhjus, miks ma seda tunnen on alles. Ja ma ei tea mida sellega teha. Ma võiksin selle endast eemaldada.. Nagu jala amputeerimine. Aga see oleks väga valus. Ja mu moraal vist ka ei luba seda. Või ma ei tea mis. Headus. Mis iganes. Siis üks võimalus on sellega tegeleda, aga ma kardan, et siis ma mitte ainult ei saa haiget vaid lähen katki, ja paranemine pole enam niiväga lihtne. Ma ei tea, mida teha.
Iseenesest oleksin ma praegu õnnelik. Või lihtsalt rahul. Aga kogu see valu rikkus kõik ära ja tegi mind õnnetuks, ja see ei lähe ära ka (ja mille kuradi pärast ma koguaeg "ja"-de ette komasid panen??). Aga muidu on suhteliselt rahulik olla. Praegu vähemalt. Ilus ilm on. Kõik on hästi. Välja arvatud üks asi.

Üks asi, mis mind imestama paneb on see, et ma olen viimasel ajal avastanud, et ma polegi selline egotsentriline mõrd nagu ma alati arvanud olen. Üldse olen ma imepäraselt isetu ja ennastohverdav. Võib-olla on see ainult mingi enesepettus. Aga tõesti. Kuigi mingit tänu ma selle eest ei saa, aga ma polegi seda eriti tahtnud.. Samas oleks asjad palju lihtsamad kui lähtuksin põhimõttest, et mina enne teisi. See lahendaks paljud probleemid. Aga millegipärast ma ei suuda seda. Ilmselt ma hoolin kellestki siis rohkem kui endast. Päris veider.
Vähemalt saab see nädal varsti läbi ja ma saan Tallinna minna ja koju.
Nägin tõeliselt veidrat unenägu täna öösel. See oli väga pikk ja keeruline. Praegu mäletan ma ainult seda osa, kus muuseumis kipskujud märatsema hakkasid ja mingi maffia-teema oli seal.

Be happy, don't worry.

esmaspäev, 23. aprill 2007

Mis on harilik kosmos?

Ilutaim.

So .. much.. physics...

Täielik, absoluutne juhe. Ja ma armastan Uraani. Ta on nii armas. Tõeliselt. Olgu, armastan on ehk veidi ränk sõna. Aga ikkagi. Ja 90 muusika. Jaa. Mälestused. Mälestused mälestustest tegelikult pigem.

Mina oma hüpleva iseloomuga jõudsin siis juba sellest suuremast masendusemäest üle saada ja liigun vaikselt jälle pideva õnne seisundisse. Hetkel olen sellises rahulolu ja üldise rahulikkusse seisundis. Aga ikkagi haavatav. Ja ma üritan inimesi vältida, kuigi samas tahan neid. Viimasel ajal muud polegi (tegelikult vist koguaeg), et ma ei suuda midagi ainult ühes suunas mõelda. Tahan ja ei taha ka. Koguaeg. Veidi häiriv. Ja koguaeg kui ma kummagi neist saan, siis tahan kohe teist. Väljaarvatud ükskud momendid. Ja ma ei suuda ka pikka viha pidada või endale kindlaks jääda või teha midagi, et midagi tõestada (kui aru saate). Sel pole muidugi tegelikult mingit mõtet, sest keegi ei hooli piisavalt, et vahet märgata.
Jah. Keegi ei hooli piisavalt. Kuna ma olen jälle oma tavapärases pohhui-küll-kõik-läheb-hästi seisundis, siis mul on ükskõik. Kuigi nii armas oleks kui oleks tõesti keegi, kes pühendaks sulle oma jäägitu tähelepanu, hoolituse ja armastuse ja oleks alati olemas kui sa teda vajad ja ei kaoks kuhugi ära (igas mõttes) . Kes hoiaks ja kaitseks mind ja ei jätaks mind lihtsalt niisama lambist üksinda ja lubaks mulle, et ei lähe iialgi ära (isegi kui ta seda teeb) ja ei läheks ka niipea. Anyone? Vastutasuks pakun kõike seda ja.. ee... ennast? No ükskõik mida. Tegelikult ju vahet polegi mida lubada, sest kedagi sellist pole. Njaa. Teeb veidi kurvaks. No väga tore küll, mul õnnestus ennast jälle kurvaks teha.
Lõpuks ongi nii nagu ma olan alati teadnud.. Et lõpuks oled sa üksi ja kõik teised su ümber kaovad. Ja ainus kellele loota saad oled sa ise... Muidugi ma olen alati ainult iseendale lootnud. Kellele siis veel? Sõpru on muudeks asjadeks vaja. Ilmselt selleks, et nad sind armastaksid. Ja et sul oleks kedagi armastada. Aga noh... Iseenda sõber on muiugi kena olla, aga.. Tahaks nagu midagi veel. Aga ma vist ei oska eriti hästi sõpru valida (ei tegelikult mitte, enamik neist on ikkagi fantastilised, isegi kui nad on veidi keerulised) või olen ma lihtsalt naeruväärselt nõudlik.
Tegelikult mul polegi vist kunagi olnud sellist sõpra nagu ma vajaks. Sellepärast, et ma olen liiga omandihimuline ja tahan kedagi kelle jaoks ma oleksin teistest olulisem. Aga mõned on mulle ikkagi päris kallid olnud... Aga nad on kadunud... Ja nii keeruline on neid tagasi saada. Eriti kuna.. Asjad on nii keerulised. Võib-olla kunagi. . .
Aga mis sellest ikka halada. Nagu ma juba pikemat aega olen teinud. Elu läheb edasi. Vist.
Tundub, et kõik minu geniaalsed ideed on mind maha jätnud, et ma päevad läbi ainult ühest asjast mõelda saaks. Väga julm neist. Varem oli mul küll koguaeg miljon mõtet peas ja nüüd siis niimoodi... Üks asi tuli vähemalt meelde... Iga kord kui ma üle Emajõe kõnnin on selline tunne, et tahaks vette hüpata. Ja ma mõtlesin et ühel päeval võiks seda teha ka, suvel millalgi. Et kõnniks mingi jumala pohhuil mööda silda ja roniks siis järsku üle selle aia ja hüppaks. Inimesed võiks väga wtf olla. Kahjuks üks mu kursaõde purustasmu roosa unistustemulli öeldes mulle, et sillalt allahüppamise eest on trahv : (. Kurb.. Muidugi ma võiks seda näiteks öösel teha. Või siis maski pähe panna, et keegi mind ära ei tunneks. Või kiiresti välja ujuda ja ära joosta. Tegelikult emajõgi on suhteliselt räpane. Ja mulle ei meeldi jõed. Õudsed kohad minumeelest.. Aga ikkagi, see oleks niii äge.

Joonistamine mulle meeldib ja see on ka üks aine kus mul tõesti tuleb kõik hästi välja, paremini kui teistel (va imelaps Jaan ja vb veel mõni). Seal on mõnus. Muu läheb veidi allamäge, aga mis teha. Inglise keele sain 9, mis on päris hea, kuigi enne oli 10, no tegelt seekord ka, aga ta võttis mingi hilinemise eest punkti alla (ma ei tea täpselt küll mida ta mõtles, aga noh...). Mata sain 10, füüsika 6, aga ma proovin selle 8 või 9 peale tõsta. Ma ei tea küll päris kuidas, sest need ristsõnad on ikka mingid eriti haiged. Aga ta on tore õpetaja, küll ta annab mingi võimaluse.

Kell on 21.53. Või 50, sest mu kell on mõned minutid ees. See tähendab, et 29/32 minutit hea kellaajani. Õhtu läks nii kiiresti, et selline tunne on nagu ma pole midagi teha jõudnud, ometigi olid mul täna nii suured plaanid. Muidugi võin ma lihtsalt hiljem magama minna, kuid ma kardan, et sellest ei tule midagi välja, sest ma olen koguaeg nii väsinud. Mul pole õrna aimugi mille kuradi pärast ma seda siia kirjutasin.

Ruum on suur, valge ja sumiseb. Ma olen üksi, kui mitte arvestada kõiki neid väikseid elektriimpulsse, mis neis kümness arvutis elutsevad. Siin oleks väga väga vaikne, kui poleks seda vaikset mühinat ja minu klõbistamist. Lagi on kõrge ja valge. Nagu muugi.. Katsena vähendada veidi seda pidevat silmade lihvimist, mis siin toimub on laes pikad lambid, mis säravad nagu mõned operatsioonisaali prožektorid. Valus hakkab, kui neid vaadata. Kuigi valge on siin küll. Aknad on suured ja ilmselt tuleks neistki palju valgust, kui poleks juba pime. Mingeid kardinaid siin pole, aknast, mida ma näen kui keeran oma pead umbes 30 kraadi paremale (või lihtsalt kõõritan pingsalt üles ja paremale), peegelduvad need päikese-lambid nagu mingid säravad ekskavaatorid, mis üksteise peale on meile tundmatutel põhjustel laotud. Aknaraamid on tumepruunid. Värv sobib hästi selle veidra oranzikaga, millena paistab vastasmaja sein läbi selle akna. Veider. See on muidu valge. Asi on ilmselt välisvalgustuses. Või milleski... Veel kaugem maja on tuhm tume oranzikas või lihtsalt tuhm punakaspruun. Taevas on must. Tegelikult muidugi mitte. Tänu klaasile ja peegeldustele on see rohkem hall ja pruun kui must. Aga mina tean, et tegelikult on ta must.Must.

Kõik kordub..uuesti ja uuesti..

Nii vähemalt tundub. Mulle. Vib-olla asi ongi puhtalt minus. Sest ma suudan alati samu vigu korrata. No seekord ma üritan mitte. Kuradima keeruline on, muide. Üritan säilitada mälestust sellest, et see oli halb ja valus ja vale ja ma ei tohiks enam olla nii rumal, et lasen endale haiget teha. Aga see valu kaob nii kiiresti. Ja pärast seda tulnud kurbus kaob. Ja jääb tuimus. Ja aegamisi tungivad sinna tuimusesse vaiksed värelused rahulolust, rõõmust. Ja elu läheb edasi. Ja mina tõusen jälle püsti ja jooksen mõtlematult edasi, äsja marrastatud põlv juba unenud. Aga unustada ei tohi.. Vähemalt seekord mitte. Sest üks kord on juba isegi rumal, aga kaks korda oleks juba täiesti naeruväärne. Kuigi valu polegi nii hull, see ei kesta väga kaua. Kuigi, siis kui ta kestab on tunne nagu jääks ta igaveseks.. Nagu need pisarad ei saakski otsa ja miski ei ole enam nii nagu enne. Ja siis ma kardan seda valu ja tahaksin varjuda müüride taha ja peita oma süda ära, et ta enam iialgi haiget ei saaks.. Aga.. Ilma riskimata ja pidevalt valu kartes ei saa elada. Olen seda ise näinud. Nii et.. Seinu ehitada ei tohi. Aga rumal ka ei tohi olla. Kuigi ma seda nii tihti olen. Rumal rumal rumal. Ise teen endale haiget, ise olen loll. Ja ise saan sellest valust üle ja elan edasi.. ja teen uusi vigu, ja vanu vigu ja saan jälle haiget, uuesti ja uuesti. Aga pole viga. Elu läheb edasi. Kuigi see lühikegi aeg on jube. Ja isegi praegu kui ma sellele mõtlen siis see haavab ja täidab mind valu ja vihkamisega. Ainult hetkeks ja ainult nõrga kajana.. Aga piisavalt, piisavalt et mäletada... Jah, vigu võib teha ja korrata.. Aga palun mitte enam nii pea, las ma paranen veidi, las ma ootan aastake või paar, kuni armid on unustatud. Ja palun mitte enam samade inimestega. Palun. Hmph. Asjatud palved. Ma tean. Selles suhtes ma endale valetada ei oska. Ma tean, et ma unustan selle varsti, või lihtsalt ei leia, et see nii hull oleks, või lihtsalt olen liiga tahtejõuetu. Rumal. Noh. Proovida võib.. Äkki seekord, mõneks ajaks, kuuks ehk, õnnestub.
See kõik on muidugi väga tore, aga mida ma nüüd tegema peaks? Lihtsalt edasi elama? Ilmselt küll. Võib-olla tuleb välja. Kuigi.. tahaks, et ta aru saaks. Aga ilmselt ei saa. Vahet pole. Ükskõikükskõikükskõik, unusta see ära, ela edasi. Lihtsalt niisama... Ükskõik.
Ma olen nii üksi. Nii neetult üksi. Peaks vaatama, äkki teleturg müüb sõpru. Oleks päris mugav. Aga seda ei saa osta.. Ja üldse... Ah, neetud. Tund hakkab. No õhtul tulen ma niikuinii füüsikat õppima, nii et siis on selleks ka aega.
Kõik on niii...... halb.

reede, 20. aprill 2007

Rääkimata asjad.

Rääkimata asjad ja väljaütlemata tunded ja kõik..Rasketest asjadest on hea rääkida, sest siis hakkab kergem. Kui sul pole neist asjadest kellelegi rääkida on veidi raskem. Kui sul oli selline inimene, aga ta on ühel või teisel viisil su ulatusest välja hõljunud on asi veel raskem. Nagu minul praegu. Kuigi.. Natuke aitas üks teine asi. Ja praegu on mul isegi päris normaalne olla. Lihtsalt oodata on vaja.... Oodata... Unustada...
Kui piisavalt kaua oodata tulevad kõik asjad su enda juurde.. Jaaa....
Ja kõik haavad paranevad.. Ja teised asjad ka...
Kuigi...
Aga see ei loe. eriti. Lihtsalt...
Saan hakkama. Kindlasti saan. Muidugi, loomulikult.
Igatsus... Kahetsus...Ei, seda mitte.
Igatsus küll, ja kurbus kaotatud asja pärast või hirm seda mitte enam tagasi saada.
See on tõsi, et mõnda asja märkad alles siis, kui see kadunud on. Praegu on küll nii. Kõik viib ühe asjani, mida mul enam pole. Vähemalt praegu.
Ma peaks selle tagasi võitma või võtma.
Kuigi. Peaks vist vastupidi olema, mu uhkus ütleb ka midagi sarnast. Samas, minu jaoks toimub kõik liiga aeglaselt, nii et kõige parem on asjad enda kätte võtta. Muidugi ilmselt rikun ma nii jälle kõik ära, aga keda huvitab? Pealegi ma arvan, et pole enam eriti midagi rikkuda. Ei, pigem, et selleks, et nii palju seda rikkuda, et kõik kadunud oleks, peaksin ma ikka väga üliinimlikke pingutusi tegema.
Jah, nii et pole viga.
Mu uhkus ikkagi viriseb nurgas natuke, aga ma pole kunagi suutnud eriti kaua kellegi peale pahane olla. Pealegi ei tohi ka. Ilmselt ta ei saa arugi, et ma olen või peaksin olema. Kuigi see on tema viga. Aga ükskõik. Sel pole ju vahet, tegelikult. No veidi, sest sellega saaks veidi huvitavaid olukordi tekitada, aga ma pole nii õel et kedagi tahtlikult haavaks, isegi kui selle mõttega on hea mängida.
Nii et... Kõik saab korda. Need teised asjad ka.. Kui ma pingutan ja kõik.
See pole muidugi nii oluline. Oluline on olla õnnelik.
Mida ma tavaliselt olen. Ajutised tagasilöögid ei vääri mainimist. Tegelikult tunnen ma juba praegu, et olen jälle veidi elurõõmsam.
Ma mõtlesin veel igasuguseid asju, aga nüüd kogu see emotsioonide pundar minus tahtis kuidagi välja ronida ja ma unustasin need ära.. Teisekord siis.
Asjad on mõnikord ikka täiesti mõttetult keerulised.

neljapäev, 19. aprill 2007

Mmm.. vihmvihmvihm

Jaa. Sajab vihma. Väljas ja sees ja igalpool. Ja päike on ka kuskil.. pilve taga või kellegi sees. Päikest on vaja. Vihma ka. Vihm puhastab. Ilma vihmata ei oska päikest igatseda. Täna sadas.. Homme.. Homme on võib-olla jälle päike. Kui homme pole, siis ülehomme kindlasti. Muidugi, mis ma virisen? Mul on halvemaidki päevi olnud. Tänane oli omamoodi ilus.. Eriline.. Ka kurbus võib ilus olla. Ja oli ka. Selline südantsoojendav nukrus. Ja mõttetus... Aga... Läheb üle. .Ikka läheb. Muidugi. Lihtsalt õpin sellest üht teist.
Täna polnud tähti. On pilved.. Aga ka pilvede taga on tähed.. Alati... Nad ei lähe kunagi ära.. Nad on alati sinuga. Nad surevad ja sünnivad, kuid nad ei lahku kunagi. Iialgi, ei iialgi. Jah, tähed. Mmm.. nukrus. Sa oled rumal. Jaah, olen. Ikka, loomulikult, tihti, alati. Ja siis?
Aga Sillu tuli minuga kiikuma. Ta on tore ja armas. Temas on päike.. See on hea.
Kiikumine on ka hea. Jaa, väga hea.
Sain isegi veidi õpitud, seega läks päev asja ette. Oleks muidugi rohkem võinud, aga see segas veidi, see kurbus. Enam seda pole, no enne vist ka polnud. On.. On mingi tunne.. Selline tunne, et midagi on valesti. Kõik teavad seda tunnet, ma arvan , nii et seletada pole vaja. Raske on aru saada sellest tundest.. Pole viga. Küll aeg asjad paika paneb. Tahaks msn-i.. Aga uru arvuti teeb mingeid veidraid trikke.
Raske on midagi mõelda, mis õige oleks, raske millelegi kindlaks jääda..ma olen nii vastandlik ja üldse.. Ma küll mõtlen kõike mida ütlen, aga samas ei mõtle ka. Sest näiteks ütlen üht asja, see on täiesti tõsi ja osa minust on selles veendunud, aga samas osa minust jälle leiab, et see ikka päris pole nii. Mida sellise mõistusega teha, ah? Tegelikult.. tegelikult on mul ükskõik. Saadaks kõik kuradile praegu ja läheks..läheks teeks midagi põhjapanevad. Tahaks kellegagi rääkida kõigest. Või lihtsalt emajõe kaldal vaikides istuda. Või Slovakkiasse lennata.. Või olen ma lihtsalt füüsiliselt väsinud ja tahan magada.
Asi on ikkagi selles, et ma tunnen seda rahuloelematust ja tahan midagi teha, et ma ei tunneks seda miski-on-valesti tunnet enam. See paneb mind ohkama ja mossitama ja kurvastama ja ei lase mul naeratada. Damn you, you stupid feeling! No homme on parem.. Jaa, homme... Alati on homme. Noh, kuni seda enam pole.. Kui elad sellisel ajal.. või sellisel vanusel. Aga praegu on.. alati on.. ja nii kerge on lükata kõik sellesse nägematusse homsesse. Homme. Ma teen seda homme.
Võib-olla teen kah. Ma loodan, et teen. Ja kardan täna, et homme ma seda ikkagi ei tee.. Kardan, et jään igavesti kartma ja lootma ja... Praegu räägib minus üks nukker päev ja väsimus. Pessimism ei ole hea.. Hirm ei ole hea... Tõde.. jaa, tõde on hea.. Hmmm. Sellisel juhul.. jah, ma kardan selle homse pärast. Kardan, et ta tuleb samasugune nagu tänane. Vahel on vaja kurbust ja väsimust, et endale halbu asju tunnistada. Olgu nii. Nüüd ma tean seda, tunnistan seda. Ja siis? Mida ma nüüd teen?

Mis ma ikka teen...
Mõtlen sellele homme...

Homme.

kolmapäev, 18. aprill 2007

Life is like a box of chocolates...

..you never know what you're going to get...
Noh. See sai endale vähemalt vastuse... Miinuseid on, aga plusse kindlasti rohkem, vähemalt mulle.. Nii et kurvastamiseks pole põhjust. Mingi nädalaga saan üle. Üldsegi olen ma kurb hoopis teistel põhjustel kui võiks arvata. Mingi naiste värk vist.. või jäärade.. või Allyde... Aga need pole eriti targad põhjused ega ka pikaajalised nii et nad lähevad varsti ära. Sest ma olen tugev. Ja tark ja ilus :). Kellel on suur ego? Minul on! :). Aga nagu ma eile Lindale ütlesin, siis kuni ma sellega kedagi ei kahjusta pole ju vahet?! Pigem vastupidi. Sest nõrgemaid peab kaitsma ja aitama.. Ehk siis kõiki peab kaitsma ja aitama.. Nii palju kui ma suudan.. Mida tegelikult pole palju. Aga natuke ikka. Parandame maailma! Ja endast nõrgemate peale pole mõtet ka vihastada, sest sa paraned kiiremini kui nemad ja üldsegi.. ilmselt nad ei mõista iseenda vigu. Lihtsalt... aidata... Muidugi... Ma ikkagi ei oska eriti.. Kuigi ma üritan. Aga ma olen veidi liiga temperamentne ja otsekohene ja aus ja taktitundetu. Nii et ma teen veidi rohkem kahju kui kasu... Aga vähemalt ma proovin..
Peale selle mõtlesin ma eile, et kuna ma nii .. selline..noh. Olen selline nagu ma olen, siis kindlasti teen ma oma elus paljudele haiget. Tahtmatult. Ja mul on niii kahju neist kõigist.. Kõik need vaesed väiksed inimesed... Isegi kui ma üritan ennast muuta, siis keegi saab kindlasti haiget. Mina ka loomulikult. Aga mitte väga. Või noh.. Armid ju jäävad, aga.. Ei. Mul on elamisega liiga palju tegemist, et neile mõelda või oma südant valutada. Sekundid jooksevad.. Elu lõpp tiksub aina ligemale. Mul on tunne nagu raiskaks ma oma elu parimaid aastaid praegu... Ma tahan elada!! Teha asju... Teha kõiki neid asju, mida ma tahan teha. Kõike mis pähe tuleb. Nähe kõike, tunda kõike. Korraks oli tunne nagu ma juba peaaegu saaks seda teha. See tundus nii võimalik.. Nii reaalne.... Aga siis võeti see jälle ära. Seda leinan ma kõige rohkem. Aga mitte ka üleliia. Sest kõige olulisem olen ikkagi mina. Ja kui ma piisavalt tahan ja piisavalt pingutan saan ma ka üksi hakkama. Mul ei ole selleks kedagi teist vaja.
Jõudsin järeldusele, et mul pole sõpru.. On kül inimesed, kellest ma ääretult-ääretult hoolin, aga.. Aga pole kedagi, kes minust sama ääretult hooliks. Peale mu enda loomulikult. Aga see on rohkem selline fakti nentimine, mitte kibestumus või midagi. Ma lihtsalt jõudsin äratundmisele.. Võite mind ümberveenda kui tahate. Aga ma lihtsalt ei tunne seda.. Seda, et keegi must hooliks. Aga pole viga. Sest nõrgemaid peab hoidma ja kaitsma ja armastama . Ei saa ju loota, et keegi sinule sama teeks. Pole viga..pole viga.. Praegu vähemalt mitte. Ma ammutan jõudu endast ja maailmast ja lootusest ja kõigest sellest ilust ja imest mu ümber. Pole viga.
Optimism omab :).
Mul oleks vaja, et ma oskaks teid rohkem aidata.. Ei oska. Lihtsalt.. ei oska. Need on minu jaoks liiga suured. Jah. Isegi minu jaoks...
Andke mulle andeks, palun..

pühapäev, 15. aprill 2007

Huvitavad asjad..

...ja lihtsad asjad ja keerulised asjad.. ja imelikud asjad... Üldiselt.. Head asjad? Või..? Hmm.. Oleneb kelle jaoks.. Minu jaoks.. Hee... Jaa, mõneti head, mõneti halvad.. Teiste jaoks vist vahet pole. Mõne inimese jaoks halb. Mõne jaoks hea. Vähemalt praegu.. Aga ma ei taha kellelegio halba.. Aga lõpuks ikkagi keegi saab ju haiget... Ma ei tahaks seda. Aga mida kuradit ma tegema peaks? Mina küll midagi välja ei suuda mõelda. Põhimõtteliselt võib ju nii ka.. aga... mitte et see tore poleks :P. Hee. On küll. Aga... Hmm... Aga see tundub mõneti vale.. Aga ka mitte... Hmmm, eks aeg näita. Ma arvan.. Vist... Aaaga... Ma ei tohiks ju... Või? Mh?Ah? Või tohin? No siis võiksin kui ma ainult ennast kahjustaks. Mida ma küll ka teen.. Aga teisi ka. Nemad on olulisemad.. Sest esiteks oleks see minu süü ja teiseks ei parane nad nii hästi kui mina. Ma arvan. Hmm. Crap. Keeruline. Liiga keeruline... Miks ma seda teen? Sest ma tahan? Aga kas tahan ikka? Jaa tahan küll, samas aga ei taha ka... Kuigi... põhimõtteliselt oleks see ju võimalik..vist... Teha nii, et kõigil oleks hea.. Ja keegi ei saaks viga... Njaa.. No ma üritan. Või noh.. proovin... või midagi.
Tegelikult eelnev tekst ei olnud eriti abistav.. See ei teinud asju eriti selgemaks..Aga ükskõik. Ja kõigile keda huvitab: ma ei taha sellest teiega rääkida nii et jah. Vabandust aga.. Njah...

Mmm.. Üldiselt on hästi. Ka keerulised asjad võivad head olla..Vähemalt on huvitav, elu muutuski liiga igavaks. Kuigi kui igav oli tahtsin põnevust ja nüüd tahaks jälle igavust .... Noo.., tegelikult ikkagi mitte.

Unistused on head.. Alati on võimalus, et need teostuvad :).

Mmmh.... Miks? Miks? Miks? Miks? Miks nii? Nagu.. See ei sobi üldse... Mina olen mina.. Ma olen ... Liiga... Liiga palju igasuguseid asju....
Ohjeebus.

Eks elu näitab...

neljapäev, 5. aprill 2007

Külm on.

Võiks soojem olla.
Rumalad inimesed on nõmedad. Või inimesed, kes räägivad rumalaid asju.. Aga tegelikult, kes olen mina, et neid hukka mõista? Mul pole seda õigust. Kellelgi pole, aga ikkagi seda tehakse. Või just nimelt kõigil on? Või on ainult neil, kes suudavad tõesti näha vigu jne. Aga kas selliseid on?Hmm.. Põhimõtteliselt on, aga nad ei näe ka kõiki vigu.. Mina näen palju vigu, aga kas need on päriselt seal? Ja kas neist tasub rääkida, kui teha niikuinii midagi ei saa? Või ikkagi saab? Või käin ma lihtsalt kõigile pinda rääkides asjadest, mis mind häirivad? Ilmselt küll... Mitte, et ma arvaks, et ma ise ideaalne olen. Ma tean küll enda vigu. Neid on palju.. Üldse on kohati tunne, et ma olen kohutav inimene. Ja see on tõsi.. Aga see on ka vale. Mingi alaväärsuskompleks umbes. Aga... Mh. Ja mõnikord on mul tunne, et ma olen hiilgavaim isik maamunapeal ja ka see on vale ja ka see on tõsi. Ühest küljest tundub kõik see, mis ma olen praegu siia kirjutanud väga õige ja nagu ma mõtlekski nii. Samal ajal vaidleb osa minust vastu öeldes, et see on naeruväärne ja kõigel võib ju olla mitu poolt, aga sel poleks mingit mõtet. Ja kuidas ma saan sellega leppida, et kõik nii ebamäärane on?! Kuidas üldse niimoodi elada.....?
Jah.. Kuidas üldse elada...
Kuidas elada? Kuidas käib elamine? Ükskõik, kas siis õigesti või valesti elamine. Kas lihtsalt.. Lihtsalt nii, et lased asjadel minna? Et kõik, mis sa teed ongi elamine? Või on see vaid pettus, unistus, unelm. Sa kujutad ette, et sa elad, kuigi sa seda ei tee.... ei tee. ei tee. ei tee! Ei ela! Miks? Miks ei? Ma ei tea. Aga see pole ju elu! Või on? Mis on üldse elu... Elu on... Kas elu on see, kui sa hingad? Kas elu on see, kui sul on mingi eesmärk mille nimel elada? Kas elu on siis, kui sind armastatakse või kui sina armastad? Kas elu on sinu soontes tormav adrenaliin? Kas elu on see joovastav elujanu, elusoov, instinkt? Kas elu on.... magamine, söömine? Kas elu on kõik need asjad kokku?
Elu... Mida see tähendab? Või.... sa võid elada.... aga mitte elada. Tõeliselt.. ihu ja hingega.... Või kas saab elada ka vaid hinge ja mõistusega? Lennata kõrgustesse... Sest keha..Keha, see on kasutu raske ja takistav mass... Masin, mis hoiab meie tõelist keset elus.. Aga samas takistab ka seda. Jaa... Ma tahaks lennata, elada, olla... Käia kohtades, kus keegi veel käinud pole...
Aga mõnikord ma tahan lihtsalt .. olla.... lihtsalt mugavalt ära elada. Ja teinekord on selline tunne, et mu süda rebeneb igatsustest lõhki, igatsusest, janust maailma järgi. Ma tahaks kõike endasse ahmida... Kõike, kohe! Alati...
Inimese elu on nii lühike... Või on ta just piisavalt pikk? Kas asjad, millest unistan praegu, püsivad ka edaspidi? Või kahekümne aasta pärast pole sellest midagi alles? Kas ma muutun, muutun nii palju, et ei tunne ennastki ära? Võib-olla.. Eks siis näen.. Kui ikka näen.. Kas ma siis veel mäletan, milline olen praegu?
Võib-olla.. Võib-olla sünnime me pidevalt ümber ja elame juba ei-tea-mitmendat elu. Aga kui me neid eelmisi ei mäleta, siis mis mõtet sellel on? Sa võid ju surra ja näha teispoolsust, aga kui sa hiljem seda ei mäleta, siis seda ju nagu poleks olnudki?
Mõned inimesed ütlevad, et nad mäletavad oma eelmisi elusid jne.. Aga... miks teised seda ei tee? Miks mõned inimesed on veendunud, et pärast elu pole midagi ja teised veendunud, et on? Või on kõikide jaoks see, mis nad endale ette kujutavad? Võib-olla kui inimene sureb, ühineb tema "hing" ülejäänud energiaga ja on siis kuni uuesti sündimiseni mingis unenäos? Ja sellepärast on "taevas" kõigile erisugune. Need, kes arvavad, et pole midagi, ei näe lihtsalt und.. Ja on kinnise ja "surnuna". Ja need, kes kujutavad endale põrgut näevad õudusunenägusid...
Võib-olla on see ka uni...
Aga parem ilus uni kui julm üles ärkamine.

esmaspäev, 2. aprill 2007

Feeling really emo today...

Või ma ei tea. Selline väääga imelik tunne on. Selline tunne, et laseks end hea meelega maha. Mitte mingi masendus vaid selline "argh!!!!" tunne. Umbes, et, mis mul viga on? Ja mida ma tegema peaks?? Ja üldse... Ja vääga väga halb on. Süda kripeldab. Ja halb on ja rumal ja tobe tunne on. Tunne, et ma olen viimane idioot ja üldse... Ja miljon ja üks mõtet on peas ja niiiii palju asju on öelda, aga selle asemel vaikin... Et mitte veel suurem idioot olla. Ja ma ei saa millelegi keskenduda, sest kõik need tunded on ees. Õnneks on mingi eriti lebo nädal, nii et elan üle.
Mul on vaja kellegagi rääkida. Kuigi millest? Ma olen kõigest rääkinud juba. Aga see pole aidanud eriti.. Üheks õhtuks on ehk veidi kergem hakanud, aga...
Ma vihkan seda.
See on rumal.
Eriti niimoodi...
Ja sellega see tehnika, et nuta ja saa sellest üle ei tööta, sest see on liiga väikestes kogustes..

Umm. Midagi juhtus just. Ja... noh.. kõik need tunded, mis ennegi pluss midagi positiivset ja veidi adrenaliini. Omamoodi kaif.
Ja nüüd on mul lihtsalt rahulikum olla. Mitte nii tobe enam.. Aga halb on ikkagi.

Pea valutab.

Külm on ka.

Ja tahaks magada.

Võib-olla olen ma haige?
Viis päeva kuni ma 17 saan :). Ja kuni H/Z/M-i näen. JEEE!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ok, see muutis mind veidi rõõmsamaks.
:)
Peaks kiikuma minema.

pühapäev, 1. aprill 2007

Kodu

Esimene aprill. Peaks vist mingeid lollusi tegema või...?

Kodu. Kodu pole koht... Või on? Mm.. Ei. Kohas võib olla kodu, aga ta ise ei saa kodu olla. Kodu on sinus endas, sinu südames. Kodu on seal, kus süda ...
Kodu on miljonis väikses detailis. Kodu on õhus, päikses, lõhnas, tundes. Kodu on selles, et neid asju tunnetades koged sa jälle neid kunagisi tundeid.. Soojust..
Kodu on.. siin.. kodu on Tartus. Kodu on mu sõprades... Kodu on kevades. Kodu on minus endas.
Siin on hea olla. Millegipärast... Siin on hea ja kindel ja tuttav. Siin on sadu mälestusi.. See on minu kindlus, minu kodu. Sellepärast mulle ei meeldigi siia eriti inimesi tuua. See on liiga isiklik koht..
Siin tundub päike soojem ja kõik on palju intensiivsem. Siin on hea...
Kas see koht oleks sama ilma inimesteta? Võib-olla... Mälestused jääks ju ikka. Jah. Kodu.
Tartu on teistmoodi kodu. Seal saan ma peavarju, kui teised asjad alt veavad. Kui siinne kodu äkki vaenulik ja halb tundub.. Mida ta vahel teeb... Sõbrad on ka sellised... Neilt saab lohutust, kui muu seda ei paku. Ja kui ka sõbrad seda ei paku siis.. Well, then you're fucked.
Või ka mitte... Oleneb. Sa võid kas murduda või alla anda ja needa kõike ja ennast. Või võib otsida tuge endast ja edasi minna. Mõnikord võib teha mõlemat... Mõnikord on raske teha kumbagi.. Raske on võidelda, raske on alla anda. Aga võitlema peab ja alla anda ei tohi. Sellepärast peabki end kaitsma. Et keegi su tuge sinult ära ei saaks võtta...
Jah. Kodu on minus endas. Alati.
Isegi kui ma seda mõnikord üles ei leia.... See on muidugi kohutav tunne. Kui sa ennast ei leia. Kui kõik sinu ümber on läinud ja sa ei suuda isegi ennast leida... Aga ka see möödub.
Kõik möödub.
Ja kõik tuleb tagasi.
Mõnel moel.
Ja on asju, mis juhtuvad, kui sa oled kannatlik ja ootad. Kannatlikkus on voorus. Mis mul puudub. Ma tahaks kõike, kohe. Aga ei saa. Kunagi ei saa. Miks? Miks?? MIKS?
Miks ma ei võiks kordki saada, mida ma tahan? Kordki, nagu see kord.
Mh.
Pole aus.
Miski pole aus.
Ja ma olen rumal ja naeruväärne mõeldes nii nagu ma mõtlen. Kasva suureks.
Ei taha.
Nii palju mõtteid.... Ja ma ei saa neist jälle aru.

Mul on tunne nagu ma oleks midagi valesti teinud. Või mitte päris. Midagi on valesti ja see on mu enda süü. Mm. Just. Mul on tunne nagu ma oleks milleski süüdi, aga pole aimugi milles. Teaks ma vähemalt, mida ma teinud olen... Keegi pole mulle midagi öelnud.. Lihtsalt endal on selline tunne. Äkki mu alateadvus üritab mulle midagi öelda? Öelda, et ma olen halb ja rumal? Jaa, võib-olla. Vist ongi nii. Aga miks? Mida ma tegin? Seal läheb asi ähmasemaks.. Asi vist pole selles, mida ma teen või tegin vaid rohkem selles, et ma olen.. olen see, kes ma olen...
See on rumal.
Naeruväärne...
Mis mul viga on? See on nii eba-minulik. Või ei ole? Well, praegu kuluks see ära kui ma teaks, kes kurat ma olen... Aga tean ju! Või.. kas ikka tean???


(Lõpp läks kuidagi hullumeelseks sonimiseks. Ignoreerige.)

laupäev, 31. märts 2007

Heli ja valgus.

Hea, kui maailmas on veel midagi uut kogeda. Ja ma arvan, et alati on. Võimalusi napib. Või tahet või oskusi.
Miks on asjad nii nagu nad on?
Ma ei usu saatusesse. Liiga detailne plaan peaks olema. Ma usun juhustesse ja kokkulangevustesse. Ja, et üks asi viib teiseni. Võib-olla hakkan ma kunagi teisiti mõtlema.
Evolutsioon ja inimesed on huvitavad. Ma mõtlen pidevalt mingitele sellistele asjadele, mis on täiesti loomulikud ja kujutan siis ette kuidas need arenesid ja miks need kunagi ja praegugi vajalikud on. Nagu näiteks see, et meile ei meeldi kibedad asjad, aga meeldivad magusad. Või, et näiteks igasugused vaglad jms. tekitavad vastikust, aga nt. mesilased pooltki mitte nii palju. Ja ma mõtlen sellest.. Selliseid asju on päris palju. Igalpool me ümber. Ja see on huvitav, see näitab arengut.
Mis oleks juhtunud kui dinosaurused poleks hävinud? Kas nad oleksid jäänud oma süsteemi ja taseme juurde või oleksid nad aja jooksul saavutanud sama intelligentsuse taseme, lihtsalt teisel füüsilisel vormil ja teistsuguste vaimsete väärtuste ja ühiskonnasüsteemidega? Või oleksid seda teinud veeloomad? Või putukad? Või väiksed imetajad? Ja nemad oleks lihtsalt suurteks terroristideks jäänud? Vastused polegi olulised, mõtlemine on... Isegi taolistel naeruväärsetel teemadel.
Võib-olla peaksin ma hoopis mõtlema sellele, miks inimesed on sellised nagu nad on. Miks kõik elavad omas kastis ja elavad vaid endale. Kõik räägivad sellest nii halvasti.. Arvavad nad, et nad ise seda ei tee? Miks see nende arvates nii halb on? Kas inimkond peaks olema üks suur empaatiline kogukond, kes elab ühtse organismina? Või mida??? See võib ükskord juhtuda.. Kuidagi. Ma arvan...et inimesed arenevad (kui nad ennast ja maailma enne õhku ei lase) nii kaugele, et nad saavad ooma füüsilisest kehast loobuda ja siis elavad meie kõigi teadvused vabana ja ühtsena. Või mitte päris ühtsena, aga me mõistaks teineteist rohkem. Sest tegelikult on inimestest raske aru saada... Mõnikord isegi lähematest sõpradest. Kui palju kordi olen ma soovinud, et ma suudaks teiste tundeid ja mõtteid mõista.. Aga meie peame seda raskemat teed pidi tegema - tutvuma, sõbraks saama jne. Veab neil telepaatidest ossidel, kes fantaasiamaailmas elavad.
Mmm... Dnd..... drool.... Goblin on kuradima hea dm. Ja ikka väga hea mäng oli.... tahan veel......
Hmh. Offtopic.
Kas enda mõtetes saab offtopicut olla?

Pigem.
Kas enda mõtetes saab on-topicut olla?

neljapäev, 29. märts 2007

Manamanah.

Kas parem on negatiivsed emotsioonid välja elada või need headega nullida? See on oluline küsimus tegelikult. Dilemma. Soovitati välja elada. Hea meelega teeks seda. Aga kõik negatiivsed emotsioonid minus sünteesivad ennast alati hästi kiiresti kurbuseks ja enesehaletsuseks.. Kuidas välja elada kurbust? Hmm.. Vägivaldsed kujutluspildid, kahjuks küll mitte minu suhtes kasulikult...
Mmm... Vähemalt... Nüüd on sel mingi lõplikus. Aga sellega on omad probleemid. Aga nüüd ma võin vähemalt alla anda. Nüüd peaks kaadritagune hääl karjuma: No! Never give up! NEVER!!!
Põrgusse see.
Vahet pole.
On küll! Ma vajan mõnda sõpra...
Kohe.
Shit.

Vau. Ma kogesin just mingit naljakat asja... Ma jõudsin väga halva enesetundeni ja hakkasin siis äkitselt end rõõmsalt tundma. Nagu... Wtf?
Aga nüüd kui ma seda vaatan.. Nojah... Mis teha. Aga vahet pole, sest mul on veel pikk elu ees ja kokkuvõttes pole seal mingit vahet eksole :). Heh. Tõsi :D. Kuule, see on nagu lahe! Ma tunnen ennast positiivse ja optimistliku ja rõõmsana! Way to go, man!
Peaasi, et see säiliks.
Aga ma tunnen, et natuke kergem on nagu. Lihtsam.. Samas veidi nukker on ikkagi, aga mis teha... Elu on elu.
Ma vist jõudsin sellesse punkti, kus ma olen nõus maha rahunema ja mitte nii palju muretsema teatud asjade pärast. Omamoodi tore. See närvitsemine hakkas mulle juba kergelt ajudele käima.
Olgu. Nüüd olen ma rahunenud vähemalt. Vaja veel kurbus võita.

Srumpffhh.h

Mulle ei meeldi kui mulle öeldakse, mida ma teha ei oska. Mulle ei meeldi kui mulle öeldakse, mida ma teha oskan. Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, et ma midagi tegema pean ja seda ei põhjendata, miks. Mulle ei meeldi ebavõrdsus. Mulle ei meeldi, kui inimesed mind ei mäleta. Mulle ei meeldi, see, et ma tihti rahulolematu olen. Mulle ei meeldi see, et ma tihti rahulolev olen. Mulle ei meeldi otsustusvõimetus. Mulle ei meeldi põhjendamatu lootus. Mulle ei meeldi stereotüübid. Mulle ei meeldi rumalus. Mulle ei meeldi ülbus. Mulle ei meeldi tobedus. Mulle ei meeldi ülepingutatud komplimendid. Mulle ei meeldi liigsed sõnad. Mulle ei meeldi häbeneda. Mulle ei meeldi kurb olla. Mulle ei meeldi vihane olla. Mulle ei meeldi suitsu lõhn. Mulle ei meeldi toitujäätmed. Mulle ei meeldi, kui mind kiidetakse asjade eest, millega ma vabalt hakkama saan. Mulle ei meeldi kui mulle räägitakse kui ekslikud on mu valikud või põhimõtted. Mulle ei meeldi vaielda inimestega, kes ei mõista mu väiteid. Mulle ei meeldi kui minu peale karjutakse. Mulle ei meeldi paljud asjad.
Mulle meeldib tõde. Mulle meeldib konkreetsus. Mulle meeldib rõõm. Mulle meeldib naeratamine. Mulle meeldib asju saavutada. Mulle meeldib teada, kes ma olen. Mulle meeldib punane värv. Mulle meeldib koristada. Mulle meeldib kui minu soovid täituvad. Mulle meeldib kui mind meeles peetakse. Mulle meeldib, kui mulle öeldakse, et ma olen tore sellisena nagu ma olen. Mulle meeldib kui minult eeldatakse asju, millega ma hakkama saan. Mulle meeldib jalutada. Mulle meeldib meri. Mulle meeldib võtmete kõlin. Mulle meeldib kevad. Mulle meeldib krohvi lõhn. Mulle meeldib vee lõhn. Mulle meeldib niiskuse lõhn. Mulle meeldib liiv. Mulle meeldib adrenaliin. Mulle meeldivad paljud asjad.

Kips on veider.

Ma olen pidevalt ärritunud ja rahulolematu nagu oleks mu keha mulle kitsaks jäänud. Tahan rohkem ruumi. Ja rohkem kogemusi ja rohkem asju ja rohkem konkreetsust. Ja ma ei taha et mind millekski sunnitakse, aga õudselt nõme on viriseda ka kõige pärast. Ma tahaksin selle halva tunde endast kuidagi välja saada, poksikotti taguda või midagi. Mulle kohe üldse üldse ÜLDSE EI meeldi see tunne. See on paha PAHA!!!. Kill it. Ma tahan õnnelik olla, või rahulolev. Rahulolev nii, et ma oleksin rõõmus, mitte, et ma oleksin mugav. Ma tahan midagi teha, midagi tunda. Ma tahan katuselt alla hüpata ja jalaluu murda, ma tahan mõne akna käega puruks virutada. Või... kellegi peale karjuda... või ükskõik mida. ma tahan midagi muud tunda. Kasvõi valu, kui seda kõige lihtsam saavutada on. Aga see kestab jälle vähe.
Mmm. See on halb. Nii ei tohiks olla. Nii ei tohiks mõelda. Paljugi mis ei tohi, muidugi... Kõige võti on enesesisendus, sisenda endale, et rohkem on asju, mille pärast rõõmu tunda ja oledki võitnud. Aga praegu ei saa ma seda millegipärast teha, mingi sisemine tõke on ees. Ilmselt ma naudin seda. Mm, masohism. Või midagi. Aga see on halb!
Ma ei tea isegi, mida ma tahan, et mul parem oleks. Tehniliselt ma arvan, et tean, aga millegipärast pole ma ikka kindel, kas see on see. Ma arvan, et pole. Samas, platseebo, eks. Kui arvan, et on, siis see mõjubki nii nagu oleks. mmh. või nii. võib-olla.
Aga see onüldsegi kõrvaline, sest seda ei juhtu, mis tähendab, et ma jäängi selliseks, kuni a) ma vajun mingisse depressiooni b)ma muutun hüperrõõmsaks.
Mis elu see selline on ? Mingi neetud maniakaal-depressiivsus koguaeg. No mul on sellest ükskõik muidugi, aga mida kõik mu ümber arvama peavad. Kindlasti käin ma neile väga pinda. Kui nad mind üldse märkavad.
Emo tekst.
Jah.
Ja peale selle väga selline.... hmm.... mingi puberteediealise oma vist. Aga minulik ka.. nii et suva.
vahet pole... kõigest on ükskõik....




või ka mitte.

teisipäev, 27. märts 2007

Mõtlesin, et ma mõtlen oma mõtetest, milles ma mõtlen sellest, et ma mõtlen.

Ja seda ma teen. Koguaeg. võiks ju arvata, et kui sa palju mõtled jõuad sa lõpuks milleski selgusele ja mõistad asju paremini. Aga ei. Kõik muutub vaid segasemaks, ideid ja seisukohti aina lisandub ja lõpuks ei mõista mitte midagi. Ja ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Mõtlen sellest, et ma mõtlen. Miks ma mõtlen. Millest ma mõtlen. Mõtlen. Mõtlen endast, teistest, elust, kõigest. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda vähem ma mõistan. Vähem mõtteid ja rohkem tundeid. Ja siis ma mõtlen oma tunnete peale ja mõtlen, miks ma neid tunnen ja lahkan need väikesteks osadeks, kuni jääb alles vaid hunnik mõtteid. Ma mõtlen oma mõtete üle ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Ja mõtteid on nii palju, et nad asutavad oma tsivilisatsiooni, religiooni ja ühiskonnakorra. Ja peavad sõdu ja sõlmivad liite ja vaidlevad, oi kui palju vaidlevad.. Mõnikord jääb seal veidi kitsaks... Aga teinekord on nad tublid ja viisakad ja võtavad ilusasti ritta nagu praegu.. Mmm. Valge müra. Kergelt hüpnotiseeriv. Mõttedmõtemõtlemamõtleminemõtlenmõtteismõtlikultmõtetest.
Nägin ühte taksi mõned tunnid tagasi. Kodu tuli meelde. Taks oli musta värvi ja väga omas mullis.
Pärast seda nägin ma ühte väikest tüdrukut jänesega jalutamas.. Pani mind naeratama hetkeks. Pärast seda nägin Curut ja ma mõtlesin veel veidi ja tundsin veel rohkem ja ta aitas mul paarist asjast aru saada. Aga ikkagi on kurb. Ikkagi!
Mh.
Pole aus!
Nojah, miski pole aus.
Ära vingu.
Argh, jääge vait lihtsalt!
Kes?
Sina?
Mina või sina?
Meie?
Te kõik!
Mis mõttes? Sina oled ju ka osa meist.
Kellest te räägite?
Kes need "te" veel on?
Mis toimub üldse?
Ok, see on viimane hoiatus - jääge vait!!!
*vaikus*
Ikkagi pole aus!

Igapäevane vestlus Ally peas.
Minu peas.
Meie kõigi peas.

See on mõttetu. Või on ikkagi sellest mingit kasu? Sellest, et mul on miljon eri isiksust ja järeljäreljärelmõtted? Hmm. Võimalik. Ma pole kindel. Eneseanalüüs peab ju millekski hea olema. Äkki see aitab isiksuse arengul või midagi? Võimalik. Kes teab. I sure as hell don't.
Mõtted on head, need aitavad sul asju mõista. Tunded on head, need aitavad sul elada. Tahan rohkem emotsioone. Kurbust, rõõmu midaiganes. Tegelikult neid vist on juba piisavalt. Mida ma tegelikult tahan on põnevus ja närvikõdi ja adrenaliin. Oleks mul läätsed ma läheks langevarjuhüppeid tegema. Aga miks mitte? Teeme ära. Ostan ühekordsed läätsed ja tandemhüpe 2500 krooni. Kui vanemad lubavad, siis ma teen seda. Ilmselt ei suuda ma hiljem enam lõpetada... Ah, julm.
Keemia. See on ainult keemia. Aga mis siis? Kõik ilusad asjad elus on keemia või füüsika. Teadus ongi ilus. Nojah. Aga vahet pole. Sest see on lihtsalt unistus, mull. Ja mullid lõhkevad. Sel pole mõtet. Mitte millelgi pole. Nojaa siis? Proovida võib ikka... Jah, aga see nõuab julgust. On sul julgust? Ei ole. Hale luuserist tropp olen, parem seda kohe tunnistada. Samas nagu Curu ütles pole mul midagi kaotada... Nii et.... Riskida? No ise ma ju alles virisesin adrenaliini vähesuse pärast. See pole adrenaliin, see on lihtsalt ebakindlus ja kahetsus. Ikkagi. See ei muuda midagi peale selle, et teeb mind õnnetumaks. Ja mis loeb see õnnetu-olemine näiteks kümne aasta pärast või viie kuu pärast? Midagi. Või ikkagi midagi loeb? Ma ei usu. Aeg hävitab kõik. Ja see on hea.
Uu, lahe. Tunded.
Njaa.
See jänes omas ikkagi täiega.
Tal olid kõrvad.

Sulni suve silmad...

Mõned sõnad on sellised, et nende sisu polegi oluline, sest nende kõla ütleb juba niigi rohkem kui mistahes muu... Mõnikord võib lugeda terveid lehekülgi sõnu mõistmata vähimalgi määral nende mõtet, isegi mitte üritama. Võib muidugi proovida, aga kui mõte ise jääb neile sõnadele alla on asi võib-olla pisukene rikutud. Muidugi mitte alati. Miski ei kehti absoluutselt. Aga võiks ju? Võiks olla miski, mille juures ei peaks alati lõppu lisama "aga on ka erandeid". Miski millel poleks erandeid. Aga võib-olla see poleks ikkagi hea? Võib-olla rikuks see mingit maailma harmooniat? Mis harmooniat.. Kus on see neetud harmoonia? Harmooniat pole olemas Pole olnud, ei tule ka. Aga see ongi hea. Harmoonia ongi see harmoonia puudumine, mida me ekslikult nimetame valesti - harmoonia. Segadus, kaos ja areng. See on kõik nii juhuslik ja segane ja ärev ja liikuv. Mis kokku ehk moodustabki harmoonia... Nii nagu meie seda mõistame. Minu jaoks on maailm kaos. Lõputu liikumine... Nagu ma isegi. Aga ma olen liiga väike ja liiga tühine, et end sinna pildile kuidagi paigutada. On see tõsi? Kas ma mõtlengi nii? Mõnikord, osa minust. Mul on nii palju neid "minasid", ma ei suuda otsustada, mida ma mõtlen või kes ma olen. Aga pole vajagi.. Ma arvan... Mõnikord, osa minust.
Hanna ütles kunagi, midagi, mida keegi oli juba öelnud, "rohkem sisu, vähem kunsti". Ma pole nõus... Sisu on igalpool, muud polegi kui sisu. Kus on kunst? Kunst on surnud. Kunst on üleräägitud ja üledisainitud. Kõik on liiga siiras või liiga ülemõeldud. Kunst on ilu. Kunst peaks olema ilu. Ilu igas mõttes. Ilu nagu roostes rattarehvil või ilu nagu õites roosid. Aga ehk ongi nii, et kõik need kunstiteosed on kellegi jaoks ilusad? Võib-olla... Siis vajame me tõesti rohkem sisu ja vähem kunsti. Või ikkagi mitte? Ma ei tea. Ma ei tea üldse midagi. Ja ei saa ka teadma. Aga seda on nii lihtne öelda, eks ole? Ma ei tea. Lihtne. Jutul lõpp.
Miks ma seda siia kirjutan üldsegi? Selleärast, et ma pean niikuinii endaga pidevaid sisediskussioone ja ma võin seda samahästi teha kirjalikult. Ehk saan ma asjadest paremini aru niimoodi. Mul ükskõik, kas keegi seda loeb, ma ei usu, et keegi seda teeb või tegema hakkab, kuna mul pole erilist plaani seda kohta avalikustada. Võib-olla keegi otsib..võib-olla kedagi huvitab. Minul on sellest tegelikult ükskõik. Ja niipalju kui ma ennast mõistan, tundub, et see on tõsi.
Ma lugesin ühe inimese mõtteid... Ja... Need olid... Need tegid mind ühtaegu ütlemata rõõmsaks ja samas ka kurvaks. Need panid mind teda armastama ja samas ka kartma. Need panid mind häbenema ja naeratama. Sõnadel on jõud. Ja on fantastiline, et on olemas keegi, kes suudab oma sõnadega mind nii liigutada. Aga nüüd olen ma täis sõnuseletamatut ärevust ja täitmatut tühjust ja ma tahan midagi või kedagi, kes selle täidaks - sõnadega..armastusega, ükskõik millega... Aga on sellist inimolendit siin maapeal? Ma ei tea.. aga usun, et on... Tahan istuda Emajõe kaldal ja hoida kellegi käest kinni ja kuulata seda sumisevat elu me ümber... Ja tunda päikest ja kevadet... Kas seda on palju palutud? Jah, mõnikord küll. Inimesi on palju.. Aga müüre meie vahel veelgi rohkem. Unusta oma kurbus ja naerata. Naerata, sest sa oled kurb, naerata, sest sa tahaksid nutta, naerata, sest sa oled olemas, sest on nii palju asju, mis on seda väärt, naerata. Naerata maailma pärast, enda pärast. Naeratan. Kui elada, elada nii, et sa seda naudid. Ja kui sa saad paku seda naudingut teistelegi. Mina... Mina ei saa... Ma mõnikord proovin, aga ma ei tea, kas see ka aitab. Ma armastan ennast ja ma armastan maailma ja oma sõpru ja iga väiksematki detaili me universumis. Ma armatan teid, aga ma ei suuda teid aidata hävitamata ennast. Mul on kahju... See on minu süü.
Kõik kaob... Varem või hiljem. Ainus vähegi jääv asi mu elus olen ma ise. Ja ma elangi nii - mina eelkõige. Ma tean, et lõpuks loen ainult ma ise ja kõik materjaalne ja hingeline mu ümber hävineb. Peaasi on ise mitte hävineda. On see halb? Olen ma halb inimene? Ma arvan, et olen, sest minust pole kellelegi kasu, kuna ma ei ela teistele vaid endale. Ma olen parasiit. Parasiit, kes armastab elu. Aga ma ei tunne ennast süüdi.. Ma lihtsalt nendin fakti.
See võib vale olla.
See ongi vale.
Kellegi jaoks. Võib-olla minu jaoks.
Kuid kas me kõik pole sellised? Inimesed on parasiidid. Alati on mõni parasiit.
Ma arvan, et ma ei teinud viga. See peabki nii olema. Lihtsalt... See on veidi kurb. Vähemalt ma ei kahetse midagi. Aga kahju on nendest asjadest, mida ei hakka juhtuma. Kuigi kõike saab alati panna juhtuma. Või nii vähemalt öeldakse. On see tõsi? Ei ole. Kõike ei saa juhuma panna, kui väga sa seda ka ei sooviks või ei üritaks. See on reaalsus. Teise tahu pealt muidugi on kõik võimalik, sest kui sa ennast veenad millegi tõelisuses, siis see muutubki selleks. Maailm on selline, millisena me seda näeme. Kui sinu pettekujutelm eemaldub liiga palju teiste omast muutud sa ühiskonnale koormaks. Minu ettekujutus maailmast... On... Segu reaalsusest ja unelmatest, mõlemad ilusti reguleeritavad. Mõnikord ma mõtlen kuiväga erineb see sellest, mida teised näevad.

Mõte? Kus on mõte??