..tegelikult küll rohkem.
Neid on palju.. Aga taevast on ka näha. Sinine. Nagu ikka. Soe on ja päike paistab.
Mõtlesin eile selle peale, miks me nimetame valuks seda, mis tegelikult valu pole? Või on see lihtsalt teist tüüpi valu? Üks asi on füüsiline valu.. See näitab, et midagi on su kehas valesti eks ole. Aga vaimne valu.. või ükskõik kuidas seda nimetada.. see pole ju päris valu. See on rohkem selline lämmatav ebameeldiv surve või ängistus. Kuigi tõesti, valu on selle tunde kirjeldamiseks vist kõige parem.
Ja ma tõepoolest paranen hästi. Täiesti imeline. Ja uskumatu. Kuigi mitte ka nii hästi kui ma arvasin, aga ikkagi päris hästi. Paremini kui ma tegelikult ootasin. Aga võib-olla just niisama hästi kui teised inimesed.
Teise asjana üllatasin ma end sellega kui palju ja sügavalt ma haiget võin saada ja kui palju valu tunda. Täielik müstika. Mul on tunne, nagu oleks ma varem ka nii palju haiget saanud, aga kui mõtlen millega, siis tunduvad need väga tühised asjad. Ilmselt on asi selles, et nooremana on ka väiksemad mured, mis teevad küll sama palju haiget. Hnmm.. Kehv sõnastus, aga mõte peaks kohale jõudma.
Üldiselt ma ei tea, mida selle valuga peale hakata. Ma osalt sõdin sellega, osalt lepin sellega, ja ajaga see ilmselt maheneb ja ununeb. Probleem on selles, et põhjus, miks ma seda tunnen on alles. Ja ma ei tea mida sellega teha. Ma võiksin selle endast eemaldada.. Nagu jala amputeerimine. Aga see oleks väga valus. Ja mu moraal vist ka ei luba seda. Või ma ei tea mis. Headus. Mis iganes. Siis üks võimalus on sellega tegeleda, aga ma kardan, et siis ma mitte ainult ei saa haiget vaid lähen katki, ja paranemine pole enam niiväga lihtne. Ma ei tea, mida teha.
Iseenesest oleksin ma praegu õnnelik. Või lihtsalt rahul. Aga kogu see valu rikkus kõik ära ja tegi mind õnnetuks, ja see ei lähe ära ka (ja mille kuradi pärast ma koguaeg "ja"-de ette komasid panen??). Aga muidu on suhteliselt rahulik olla. Praegu vähemalt. Ilus ilm on. Kõik on hästi. Välja arvatud üks asi.
Üks asi, mis mind imestama paneb on see, et ma olen viimasel ajal avastanud, et ma polegi selline egotsentriline mõrd nagu ma alati arvanud olen. Üldse olen ma imepäraselt isetu ja ennastohverdav. Võib-olla on see ainult mingi enesepettus. Aga tõesti. Kuigi mingit tänu ma selle eest ei saa, aga ma polegi seda eriti tahtnud.. Samas oleks asjad palju lihtsamad kui lähtuksin põhimõttest, et mina enne teisi. See lahendaks paljud probleemid. Aga millegipärast ma ei suuda seda. Ilmselt ma hoolin kellestki siis rohkem kui endast. Päris veider.
Vähemalt saab see nädal varsti läbi ja ma saan Tallinna minna ja koju.
Nägin tõeliselt veidrat unenägu täna öösel. See oli väga pikk ja keeruline. Praegu mäletan ma ainult seda osa, kus muuseumis kipskujud märatsema hakkasid ja mingi maffia-teema oli seal.
Be happy, don't worry.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar