And I don't want the world to see me,
cause I don't think that they'd understand.
When everything's made to be broken,
I just want you to know who I am.

Miks ma nii õnntu olen? Kuidas on võimalik nii õnnetu olla? Kuidas saab kedagi nii õnnetuks teha.. Ja kuidas ma võin lasta endal nii õnnetu olla?
Jah, ma olen tõepoolest rumal.
Aga tühja sellest.

Negatiivsust on juba liiga palju. Samas ongi ju vaid negatiivsed ja positiivsed emotsioonid.. Ja kui ma end halvasti tunnen ja seda väljendada tahan, siis ma teen seda. Parem ju ikka kui lihtsalt rääkida mida ma täna tegin. Midagi ei teinud, muide. Eile ma kirjutasin siia pikalt kui väsinud ma olen, aga siis tuli elektrikatkestus ja post kadus, mina läksin magasin. Kas pole veider ja kohutav, et me iga päev vajume pikkadeks tundideks lihtsalt mingisse musta tühjusesse? Kui ma seda Prätsu raamatut lugesid, kus Surm esimest korda magas ja sellest väga shokis oli, mõtlesin ma vist esimest korda, et, tõesti, me lihtsalt kaotame oma elust mingid tunnid iga päev. Samas, ilma uneta me funktsioneerida ei saaks. Ma mõtlesin sellele ükspäev, päris kohutav oleks koguaeg mõelda. Päev otsa seda teha on niigi piinarikas. Ja mõtleme me ju igal viimselgi sekundil.. Välja arvatud magades. Kui ei vea, siis mõtleme seal ka. Been there, done that.
Ma tunnen ennast kohutavalt.
Ma ei tea, mida ma tegema peaks...
Mul pole midagi öelda ka.
Ega teha vist...
Ilmselt see lihtsalt laheneb ise mingil hetkel.

Ilmselt küll.
Kuidas ma igatsen neid aegu, kui kõik oli hästi. Need olid parimad... Tõeliselt tõeliselt fantastilised.
Tulevad uued ajad muidugi.
Eilse pärast pole mõtet muretseda, homse pärast küll... Ja olevikku pole olemas.

Cowboy Bebop..77% tõmmatud... Loodan, et see on mingi hea variant.

Teate mis? Ma peaksin rõõmus olema sellega mis mul on. Ma peaksin olema õnnelik, et mul on olemas pere, kelle juurde tulla, õde, kes on mulle ka hea sõber, hoolivad vanemad, isegi kui nad mulle närvidele käivad; hea kool, toredad õpetajad ja kursusekaaslased; imeilus kodumaa; imeilus linn, kus ma elan; armas korter; hoolivad inimesed Tallinnas; toredad tuttavad Tartus; ilusad, teravad emotsioonid; peale selle olen ma imeline ja kaunis olend; mul on.. mu tulevik ja unistused ja minu usk ja tugevus... mul on.. ma ise. Mul on.. terve maailma imed..

Nii et pole põhjust viriseda. Sest iseenesest pole midagi halvasti. Said kõrvetada, kah mul asi.. Elad üle.

Huvitav, kas see on väga veider, et ma endale kolmandas isikus viitan pidevalt?

Aga keda huvitab, tõsiselt? Mind mitte.

Ma lähen ja kaotan oma elust nüüd 8-10 tundi. Loodan ka teile kena ajakaotust.

Taas on kätte jõudnud

selle maailma lõpp

ning ennustatud, et

ta tuleb ülehomme jälle.

Taas käes on viimsed tunnid -

see armuaegon napp,

me haarame surilinad

ja heidame need ülle.

Me ürpidele maalitud

on võikad surmamärgid -

irvitavad kolbad

ja süsimustad käed.

Lõkkekumas helendavad

valged surnusärgid,

mille tuhmudes saab mööda

järjekordne viimnepäev.

Canis Vedru

Taevas on üks pilv..

..tegelikult küll rohkem.
Neid on palju.. Aga taevast on ka näha. Sinine. Nagu ikka. Soe on ja päike paistab.

Mõtlesin eile selle peale, miks me nimetame valuks seda, mis tegelikult valu pole? Või on see lihtsalt teist tüüpi valu? Üks asi on füüsiline valu.. See näitab, et midagi on su kehas valesti eks ole. Aga vaimne valu.. või ükskõik kuidas seda nimetada.. see pole ju päris valu. See on rohkem selline lämmatav ebameeldiv surve või ängistus. Kuigi tõesti, valu on selle tunde kirjeldamiseks vist kõige parem.
Ja ma tõepoolest paranen hästi. Täiesti imeline. Ja uskumatu. Kuigi mitte ka nii hästi kui ma arvasin, aga ikkagi päris hästi. Paremini kui ma tegelikult ootasin. Aga võib-olla just niisama hästi kui teised inimesed.
Teise asjana üllatasin ma end sellega kui palju ja sügavalt ma haiget võin saada ja kui palju valu tunda. Täielik müstika. Mul on tunne, nagu oleks ma varem ka nii palju haiget saanud, aga kui mõtlen millega, siis tunduvad need väga tühised asjad. Ilmselt on asi selles, et nooremana on ka väiksemad mured, mis teevad küll sama palju haiget. Hnmm.. Kehv sõnastus, aga mõte peaks kohale jõudma.
Üldiselt ma ei tea, mida selle valuga peale hakata. Ma osalt sõdin sellega, osalt lepin sellega, ja ajaga see ilmselt maheneb ja ununeb. Probleem on selles, et põhjus, miks ma seda tunnen on alles. Ja ma ei tea mida sellega teha. Ma võiksin selle endast eemaldada.. Nagu jala amputeerimine. Aga see oleks väga valus. Ja mu moraal vist ka ei luba seda. Või ma ei tea mis. Headus. Mis iganes. Siis üks võimalus on sellega tegeleda, aga ma kardan, et siis ma mitte ainult ei saa haiget vaid lähen katki, ja paranemine pole enam niiväga lihtne. Ma ei tea, mida teha.
Iseenesest oleksin ma praegu õnnelik. Või lihtsalt rahul. Aga kogu see valu rikkus kõik ära ja tegi mind õnnetuks, ja see ei lähe ära ka (ja mille kuradi pärast ma koguaeg "ja"-de ette komasid panen??). Aga muidu on suhteliselt rahulik olla. Praegu vähemalt. Ilus ilm on. Kõik on hästi. Välja arvatud üks asi.

Üks asi, mis mind imestama paneb on see, et ma olen viimasel ajal avastanud, et ma polegi selline egotsentriline mõrd nagu ma alati arvanud olen. Üldse olen ma imepäraselt isetu ja ennastohverdav. Võib-olla on see ainult mingi enesepettus. Aga tõesti. Kuigi mingit tänu ma selle eest ei saa, aga ma polegi seda eriti tahtnud.. Samas oleks asjad palju lihtsamad kui lähtuksin põhimõttest, et mina enne teisi. See lahendaks paljud probleemid. Aga millegipärast ma ei suuda seda. Ilmselt ma hoolin kellestki siis rohkem kui endast. Päris veider.
Vähemalt saab see nädal varsti läbi ja ma saan Tallinna minna ja koju.
Nägin tõeliselt veidrat unenägu täna öösel. See oli väga pikk ja keeruline. Praegu mäletan ma ainult seda osa, kus muuseumis kipskujud märatsema hakkasid ja mingi maffia-teema oli seal.

Be happy, don't worry.

Mis on harilik kosmos?

Ilutaim.

So .. much.. physics...

Täielik, absoluutne juhe. Ja ma armastan Uraani. Ta on nii armas. Tõeliselt. Olgu, armastan on ehk veidi ränk sõna. Aga ikkagi. Ja 90 muusika. Jaa. Mälestused. Mälestused mälestustest tegelikult pigem.

Mina oma hüpleva iseloomuga jõudsin siis juba sellest suuremast masendusemäest üle saada ja liigun vaikselt jälle pideva õnne seisundisse. Hetkel olen sellises rahulolu ja üldise rahulikkusse seisundis. Aga ikkagi haavatav. Ja ma üritan inimesi vältida, kuigi samas tahan neid. Viimasel ajal muud polegi (tegelikult vist koguaeg), et ma ei suuda midagi ainult ühes suunas mõelda. Tahan ja ei taha ka. Koguaeg. Veidi häiriv. Ja koguaeg kui ma kummagi neist saan, siis tahan kohe teist. Väljaarvatud ükskud momendid. Ja ma ei suuda ka pikka viha pidada või endale kindlaks jääda või teha midagi, et midagi tõestada (kui aru saate). Sel pole muidugi tegelikult mingit mõtet, sest keegi ei hooli piisavalt, et vahet märgata.
Jah. Keegi ei hooli piisavalt. Kuna ma olen jälle oma tavapärases pohhui-küll-kõik-läheb-hästi seisundis, siis mul on ükskõik. Kuigi nii armas oleks kui oleks tõesti keegi, kes pühendaks sulle oma jäägitu tähelepanu, hoolituse ja armastuse ja oleks alati olemas kui sa teda vajad ja ei kaoks kuhugi ära (igas mõttes) . Kes hoiaks ja kaitseks mind ja ei jätaks mind lihtsalt niisama lambist üksinda ja lubaks mulle, et ei lähe iialgi ära (isegi kui ta seda teeb) ja ei läheks ka niipea. Anyone? Vastutasuks pakun kõike seda ja.. ee... ennast? No ükskõik mida. Tegelikult ju vahet polegi mida lubada, sest kedagi sellist pole. Njaa. Teeb veidi kurvaks. No väga tore küll, mul õnnestus ennast jälle kurvaks teha.
Lõpuks ongi nii nagu ma olan alati teadnud.. Et lõpuks oled sa üksi ja kõik teised su ümber kaovad. Ja ainus kellele loota saad oled sa ise... Muidugi ma olen alati ainult iseendale lootnud. Kellele siis veel? Sõpru on muudeks asjadeks vaja. Ilmselt selleks, et nad sind armastaksid. Ja et sul oleks kedagi armastada. Aga noh... Iseenda sõber on muiugi kena olla, aga.. Tahaks nagu midagi veel. Aga ma vist ei oska eriti hästi sõpru valida (ei tegelikult mitte, enamik neist on ikkagi fantastilised, isegi kui nad on veidi keerulised) või olen ma lihtsalt naeruväärselt nõudlik.
Tegelikult mul polegi vist kunagi olnud sellist sõpra nagu ma vajaks. Sellepärast, et ma olen liiga omandihimuline ja tahan kedagi kelle jaoks ma oleksin teistest olulisem. Aga mõned on mulle ikkagi päris kallid olnud... Aga nad on kadunud... Ja nii keeruline on neid tagasi saada. Eriti kuna.. Asjad on nii keerulised. Võib-olla kunagi. . .
Aga mis sellest ikka halada. Nagu ma juba pikemat aega olen teinud. Elu läheb edasi. Vist.
Tundub, et kõik minu geniaalsed ideed on mind maha jätnud, et ma päevad läbi ainult ühest asjast mõelda saaks. Väga julm neist. Varem oli mul küll koguaeg miljon mõtet peas ja nüüd siis niimoodi... Üks asi tuli vähemalt meelde... Iga kord kui ma üle Emajõe kõnnin on selline tunne, et tahaks vette hüpata. Ja ma mõtlesin et ühel päeval võiks seda teha ka, suvel millalgi. Et kõnniks mingi jumala pohhuil mööda silda ja roniks siis järsku üle selle aia ja hüppaks. Inimesed võiks väga wtf olla. Kahjuks üks mu kursaõde purustasmu roosa unistustemulli öeldes mulle, et sillalt allahüppamise eest on trahv : (. Kurb.. Muidugi ma võiks seda näiteks öösel teha. Või siis maski pähe panna, et keegi mind ära ei tunneks. Või kiiresti välja ujuda ja ära joosta. Tegelikult emajõgi on suhteliselt räpane. Ja mulle ei meeldi jõed. Õudsed kohad minumeelest.. Aga ikkagi, see oleks niii äge.

Joonistamine mulle meeldib ja see on ka üks aine kus mul tõesti tuleb kõik hästi välja, paremini kui teistel (va imelaps Jaan ja vb veel mõni). Seal on mõnus. Muu läheb veidi allamäge, aga mis teha. Inglise keele sain 9, mis on päris hea, kuigi enne oli 10, no tegelt seekord ka, aga ta võttis mingi hilinemise eest punkti alla (ma ei tea täpselt küll mida ta mõtles, aga noh...). Mata sain 10, füüsika 6, aga ma proovin selle 8 või 9 peale tõsta. Ma ei tea küll päris kuidas, sest need ristsõnad on ikka mingid eriti haiged. Aga ta on tore õpetaja, küll ta annab mingi võimaluse.

Kell on 21.53. Või 50, sest mu kell on mõned minutid ees. See tähendab, et 29/32 minutit hea kellaajani. Õhtu läks nii kiiresti, et selline tunne on nagu ma pole midagi teha jõudnud, ometigi olid mul täna nii suured plaanid. Muidugi võin ma lihtsalt hiljem magama minna, kuid ma kardan, et sellest ei tule midagi välja, sest ma olen koguaeg nii väsinud. Mul pole õrna aimugi mille kuradi pärast ma seda siia kirjutasin.

Ruum on suur, valge ja sumiseb. Ma olen üksi, kui mitte arvestada kõiki neid väikseid elektriimpulsse, mis neis kümness arvutis elutsevad. Siin oleks väga väga vaikne, kui poleks seda vaikset mühinat ja minu klõbistamist. Lagi on kõrge ja valge. Nagu muugi.. Katsena vähendada veidi seda pidevat silmade lihvimist, mis siin toimub on laes pikad lambid, mis säravad nagu mõned operatsioonisaali prožektorid. Valus hakkab, kui neid vaadata. Kuigi valge on siin küll. Aknad on suured ja ilmselt tuleks neistki palju valgust, kui poleks juba pime. Mingeid kardinaid siin pole, aknast, mida ma näen kui keeran oma pead umbes 30 kraadi paremale (või lihtsalt kõõritan pingsalt üles ja paremale), peegelduvad need päikese-lambid nagu mingid säravad ekskavaatorid, mis üksteise peale on meile tundmatutel põhjustel laotud. Aknaraamid on tumepruunid. Värv sobib hästi selle veidra oranzikaga, millena paistab vastasmaja sein läbi selle akna. Veider. See on muidu valge. Asi on ilmselt välisvalgustuses. Või milleski... Veel kaugem maja on tuhm tume oranzikas või lihtsalt tuhm punakaspruun. Taevas on must. Tegelikult muidugi mitte. Tänu klaasile ja peegeldustele on see rohkem hall ja pruun kui must. Aga mina tean, et tegelikult on ta must.Must.

Kõik kordub..uuesti ja uuesti..

Nii vähemalt tundub. Mulle. Vib-olla asi ongi puhtalt minus. Sest ma suudan alati samu vigu korrata. No seekord ma üritan mitte. Kuradima keeruline on, muide. Üritan säilitada mälestust sellest, et see oli halb ja valus ja vale ja ma ei tohiks enam olla nii rumal, et lasen endale haiget teha. Aga see valu kaob nii kiiresti. Ja pärast seda tulnud kurbus kaob. Ja jääb tuimus. Ja aegamisi tungivad sinna tuimusesse vaiksed värelused rahulolust, rõõmust. Ja elu läheb edasi. Ja mina tõusen jälle püsti ja jooksen mõtlematult edasi, äsja marrastatud põlv juba unenud. Aga unustada ei tohi.. Vähemalt seekord mitte. Sest üks kord on juba isegi rumal, aga kaks korda oleks juba täiesti naeruväärne. Kuigi valu polegi nii hull, see ei kesta väga kaua. Kuigi, siis kui ta kestab on tunne nagu jääks ta igaveseks.. Nagu need pisarad ei saakski otsa ja miski ei ole enam nii nagu enne. Ja siis ma kardan seda valu ja tahaksin varjuda müüride taha ja peita oma süda ära, et ta enam iialgi haiget ei saaks.. Aga.. Ilma riskimata ja pidevalt valu kartes ei saa elada. Olen seda ise näinud. Nii et.. Seinu ehitada ei tohi. Aga rumal ka ei tohi olla. Kuigi ma seda nii tihti olen. Rumal rumal rumal. Ise teen endale haiget, ise olen loll. Ja ise saan sellest valust üle ja elan edasi.. ja teen uusi vigu, ja vanu vigu ja saan jälle haiget, uuesti ja uuesti. Aga pole viga. Elu läheb edasi. Kuigi see lühikegi aeg on jube. Ja isegi praegu kui ma sellele mõtlen siis see haavab ja täidab mind valu ja vihkamisega. Ainult hetkeks ja ainult nõrga kajana.. Aga piisavalt, piisavalt et mäletada... Jah, vigu võib teha ja korrata.. Aga palun mitte enam nii pea, las ma paranen veidi, las ma ootan aastake või paar, kuni armid on unustatud. Ja palun mitte enam samade inimestega. Palun. Hmph. Asjatud palved. Ma tean. Selles suhtes ma endale valetada ei oska. Ma tean, et ma unustan selle varsti, või lihtsalt ei leia, et see nii hull oleks, või lihtsalt olen liiga tahtejõuetu. Rumal. Noh. Proovida võib.. Äkki seekord, mõneks ajaks, kuuks ehk, õnnestub.
See kõik on muidugi väga tore, aga mida ma nüüd tegema peaks? Lihtsalt edasi elama? Ilmselt küll. Võib-olla tuleb välja. Kuigi.. tahaks, et ta aru saaks. Aga ilmselt ei saa. Vahet pole. Ükskõikükskõikükskõik, unusta see ära, ela edasi. Lihtsalt niisama... Ükskõik.
Ma olen nii üksi. Nii neetult üksi. Peaks vaatama, äkki teleturg müüb sõpru. Oleks päris mugav. Aga seda ei saa osta.. Ja üldse... Ah, neetud. Tund hakkab. No õhtul tulen ma niikuinii füüsikat õppima, nii et siis on selleks ka aega.
Kõik on niii...... halb.

Rääkimata asjad.

Rääkimata asjad ja väljaütlemata tunded ja kõik..Rasketest asjadest on hea rääkida, sest siis hakkab kergem. Kui sul pole neist asjadest kellelegi rääkida on veidi raskem. Kui sul oli selline inimene, aga ta on ühel või teisel viisil su ulatusest välja hõljunud on asi veel raskem. Nagu minul praegu. Kuigi.. Natuke aitas üks teine asi. Ja praegu on mul isegi päris normaalne olla. Lihtsalt oodata on vaja.... Oodata... Unustada...
Kui piisavalt kaua oodata tulevad kõik asjad su enda juurde.. Jaaa....
Ja kõik haavad paranevad.. Ja teised asjad ka...
Kuigi...
Aga see ei loe. eriti. Lihtsalt...
Saan hakkama. Kindlasti saan. Muidugi, loomulikult.
Igatsus... Kahetsus...Ei, seda mitte.
Igatsus küll, ja kurbus kaotatud asja pärast või hirm seda mitte enam tagasi saada.
See on tõsi, et mõnda asja märkad alles siis, kui see kadunud on. Praegu on küll nii. Kõik viib ühe asjani, mida mul enam pole. Vähemalt praegu.
Ma peaks selle tagasi võitma või võtma.
Kuigi. Peaks vist vastupidi olema, mu uhkus ütleb ka midagi sarnast. Samas, minu jaoks toimub kõik liiga aeglaselt, nii et kõige parem on asjad enda kätte võtta. Muidugi ilmselt rikun ma nii jälle kõik ära, aga keda huvitab? Pealegi ma arvan, et pole enam eriti midagi rikkuda. Ei, pigem, et selleks, et nii palju seda rikkuda, et kõik kadunud oleks, peaksin ma ikka väga üliinimlikke pingutusi tegema.
Jah, nii et pole viga.
Mu uhkus ikkagi viriseb nurgas natuke, aga ma pole kunagi suutnud eriti kaua kellegi peale pahane olla. Pealegi ei tohi ka. Ilmselt ta ei saa arugi, et ma olen või peaksin olema. Kuigi see on tema viga. Aga ükskõik. Sel pole ju vahet, tegelikult. No veidi, sest sellega saaks veidi huvitavaid olukordi tekitada, aga ma pole nii õel et kedagi tahtlikult haavaks, isegi kui selle mõttega on hea mängida.
Nii et... Kõik saab korda. Need teised asjad ka.. Kui ma pingutan ja kõik.
See pole muidugi nii oluline. Oluline on olla õnnelik.
Mida ma tavaliselt olen. Ajutised tagasilöögid ei vääri mainimist. Tegelikult tunnen ma juba praegu, et olen jälle veidi elurõõmsam.
Ma mõtlesin veel igasuguseid asju, aga nüüd kogu see emotsioonide pundar minus tahtis kuidagi välja ronida ja ma unustasin need ära.. Teisekord siis.
Asjad on mõnikord ikka täiesti mõttetult keerulised.

Mmm.. vihmvihmvihm

Jaa. Sajab vihma. Väljas ja sees ja igalpool. Ja päike on ka kuskil.. pilve taga või kellegi sees. Päikest on vaja. Vihma ka. Vihm puhastab. Ilma vihmata ei oska päikest igatseda. Täna sadas.. Homme.. Homme on võib-olla jälle päike. Kui homme pole, siis ülehomme kindlasti. Muidugi, mis ma virisen? Mul on halvemaidki päevi olnud. Tänane oli omamoodi ilus.. Eriline.. Ka kurbus võib ilus olla. Ja oli ka. Selline südantsoojendav nukrus. Ja mõttetus... Aga... Läheb üle. .Ikka läheb. Muidugi. Lihtsalt õpin sellest üht teist.
Täna polnud tähti. On pilved.. Aga ka pilvede taga on tähed.. Alati... Nad ei lähe kunagi ära.. Nad on alati sinuga. Nad surevad ja sünnivad, kuid nad ei lahku kunagi. Iialgi, ei iialgi. Jah, tähed. Mmm.. nukrus. Sa oled rumal. Jaah, olen. Ikka, loomulikult, tihti, alati. Ja siis?
Aga Sillu tuli minuga kiikuma. Ta on tore ja armas. Temas on päike.. See on hea.
Kiikumine on ka hea. Jaa, väga hea.
Sain isegi veidi õpitud, seega läks päev asja ette. Oleks muidugi rohkem võinud, aga see segas veidi, see kurbus. Enam seda pole, no enne vist ka polnud. On.. On mingi tunne.. Selline tunne, et midagi on valesti. Kõik teavad seda tunnet, ma arvan , nii et seletada pole vaja. Raske on aru saada sellest tundest.. Pole viga. Küll aeg asjad paika paneb. Tahaks msn-i.. Aga uru arvuti teeb mingeid veidraid trikke.
Raske on midagi mõelda, mis õige oleks, raske millelegi kindlaks jääda..ma olen nii vastandlik ja üldse.. Ma küll mõtlen kõike mida ütlen, aga samas ei mõtle ka. Sest näiteks ütlen üht asja, see on täiesti tõsi ja osa minust on selles veendunud, aga samas osa minust jälle leiab, et see ikka päris pole nii. Mida sellise mõistusega teha, ah? Tegelikult.. tegelikult on mul ükskõik. Saadaks kõik kuradile praegu ja läheks..läheks teeks midagi põhjapanevad. Tahaks kellegagi rääkida kõigest. Või lihtsalt emajõe kaldal vaikides istuda. Või Slovakkiasse lennata.. Või olen ma lihtsalt füüsiliselt väsinud ja tahan magada.
Asi on ikkagi selles, et ma tunnen seda rahuloelematust ja tahan midagi teha, et ma ei tunneks seda miski-on-valesti tunnet enam. See paneb mind ohkama ja mossitama ja kurvastama ja ei lase mul naeratada. Damn you, you stupid feeling! No homme on parem.. Jaa, homme... Alati on homme. Noh, kuni seda enam pole.. Kui elad sellisel ajal.. või sellisel vanusel. Aga praegu on.. alati on.. ja nii kerge on lükata kõik sellesse nägematusse homsesse. Homme. Ma teen seda homme.
Võib-olla teen kah. Ma loodan, et teen. Ja kardan täna, et homme ma seda ikkagi ei tee.. Kardan, et jään igavesti kartma ja lootma ja... Praegu räägib minus üks nukker päev ja väsimus. Pessimism ei ole hea.. Hirm ei ole hea... Tõde.. jaa, tõde on hea.. Hmmm. Sellisel juhul.. jah, ma kardan selle homse pärast. Kardan, et ta tuleb samasugune nagu tänane. Vahel on vaja kurbust ja väsimust, et endale halbu asju tunnistada. Olgu nii. Nüüd ma tean seda, tunnistan seda. Ja siis? Mida ma nüüd teen?

Mis ma ikka teen...
Mõtlen sellele homme...

Homme.