Mmmm, Nightmare before Christmas references...
Igatsen koju.
Siin on ilus. Hingematvalt kaunis. Ma naeratan kui ma mõtlen tagasi suvele.
Rühmatöö ei lähe nii hullusti kui võiks, aga täna oli ikkagi nii kurb päev. Stress. Tahaks kuidagi end välja elada. Loen päevi mil koju saab. Loodan, et projekt hakkab varsti sujuma, muidu on siin nii raske. Ei, ma saan küll üksinda imeliselt hakkama, aga see töötegemine hakkab pähe.
I miss you on nii hea lugu, aitab kõvasti.
teisipäev, 8. detsember 2009
blink-182 - I Miss You
kolmapäev, 14. oktoober 2009
esmaspäev, 5. oktoober 2009
Today - Jefferson Airplane
Euroopas trippides kasvas see laul südame külge. Mäletan kuidas kõndisin Pariisis Ladina kvartalis. Päike paistis, tänav oli täiesti tühi. Tundsin nagu oleksin teises maailmas ja klappidest tuli see laul..
teisipäev, 29. september 2009
kolmapäev, 23. september 2009
Vahel peab olema õnnetu, et olla rõõmus. Või noh, peaaegu alati. Vanasti küll kestis see pikemalt. Aga ega ma ei kaeba. Ma olen liiga defineerimata jälle. See kõlab pisut pahasti, aga minapilt on tegelikult väga vajalik. Muidu muutub kõik liiga segaseks (ja asjad on juba liigagi segased). Ma pean selle sulgude kommentaariga silmas minu üleüldist hämmeldust selle suhtes kuidas maailm toimib. Muidugi juhtub see ainult siis kui ma peatun, et selle üle järgi mõelda.
Ma olen ikka liiga ebakindel vahel. Ei tasu nii vastuvõtlik olla asjadele. Kuigi ma tahan ikkagi parem olla, aga seda siis kui mul jälle energiat on. Praegu on aeg lihtsalt chillida vms.
Jaa. Puud on punased ja ... Inimesed joovad esmaspäeva õhtuti. Söövad õunu vahetunnis. On üksikud. Käivad sõpradega väljas. Mina ka.
Täna käisin ujumas. Pärast sõin shokolaadi *facepalm*.
Rollimäng tekitab sõltuvust :). YAY!!!! ENTERTAINMENT!!
Nüüd saab minut üks neist saikodest keda tegelikult olemas ei ole, kes päris elust võõranduvad ja ainult läbi rollika elavad.
Tundub, et mul ei õnnestu kellegi uuega Tlnas kohtuda, aga see ei segaks mind üldse, kui ma ainult HZM-ga hängiks ja foorumirahvaga. The first are the dearest people to me in the world and the second are just fun arn weird.
Aga ikkagi oleks tore... Näha Jannet. Või Sveni. Või Marchesat. Või... Anyone.
Ah ma enam ei viitsi. Mõni päev jälle.
Bonne nuit!
Ma olen ikka liiga ebakindel vahel. Ei tasu nii vastuvõtlik olla asjadele. Kuigi ma tahan ikkagi parem olla, aga seda siis kui mul jälle energiat on. Praegu on aeg lihtsalt chillida vms.
Jaa. Puud on punased ja ... Inimesed joovad esmaspäeva õhtuti. Söövad õunu vahetunnis. On üksikud. Käivad sõpradega väljas. Mina ka.
Täna käisin ujumas. Pärast sõin shokolaadi *facepalm*.
Rollimäng tekitab sõltuvust :). YAY!!!! ENTERTAINMENT!!
Nüüd saab minut üks neist saikodest keda tegelikult olemas ei ole, kes päris elust võõranduvad ja ainult läbi rollika elavad.
Tundub, et mul ei õnnestu kellegi uuega Tlnas kohtuda, aga see ei segaks mind üldse, kui ma ainult HZM-ga hängiks ja foorumirahvaga. The first are the dearest people to me in the world and the second are just fun arn weird.
Aga ikkagi oleks tore... Näha Jannet. Või Sveni. Või Marchesat. Või... Anyone.
Ah ma enam ei viitsi. Mõni päev jälle.
Bonne nuit!
esmaspäev, 10. august 2009
berliin on väga tore, kuigi väsitav ja öömaja on raske leida. otsustasime leeloga oma itaalia lennust loobuda ja sinna hoopis hääletada, on vaheldust, ta siin praegu minu k6rval uuribki kaarti.
k6ndimist on jube palju ja raha on peaaegu otsas, aga sellest pole midagi.
eile öösel p6lesid tuled nagu ufod. raske raske raske oli k6ndida, aga ikkagi kerge. ilusaid kohti oli ja huvitavaid kohti. luurasime ühe squati ligi ja uurisime graffitit. sünge ja p6nev. inimesed on kiired ja ilusad. koerad on truud.
küpsised on otsas, k6rvas on üks ilus kilpkonn (k6rvar6ngas).
k6ndimist on jube palju ja raha on peaaegu otsas, aga sellest pole midagi.
eile öösel p6lesid tuled nagu ufod. raske raske raske oli k6ndida, aga ikkagi kerge. ilusaid kohti oli ja huvitavaid kohti. luurasime ühe squati ligi ja uurisime graffitit. sünge ja p6nev. inimesed on kiired ja ilusad. koerad on truud.
küpsised on otsas, k6rvas on üks ilus kilpkonn (k6rvar6ngas).
pühapäev, 9. august 2009
Berliin. Kell 4 öösel täiesti segasel electro peol hullult vinges rajoonis. Ja pärast 2h tantsimist selge karge hommik, vesi ja liiv. Ostsin kirbuturult torukübara. Kohtasin veidraid inimesi ja see klubi Oranierburger str.-l on ikka üle prahi. Elagu underground, graffiti ja tasuta sissepääs. Jäime metroos piletita s6itmisega vahele ja pääsesime 5euroga mängides lolli ja vaest välismaallast. Kiirteed ja hääletamine, kuumus, väsitav.
elu on sitaks lahe
elu on sitaks lahe
reede, 31. juuli 2009
pühapäev, 19. juuli 2009
pühapäev, 5. juuli 2009
Skaftafell
Olen oma laptopi vargusest juba peaaegu yle saanud, hetkel olen Skaftafellis, siin on uskumatult ilus. Island on vapustav maa. Siiani j2tsid k6ige sygavama mulje Vik'i l2hedal olevad rannad. Kui j6uan, l2hen sinna tagasi.
kolmapäev, 1. juuli 2009
laupäev, 27. juuni 2009
kolmapäev, 24. juuni 2009
Touch and Go - Would You Go To Bed With Me
Mõeldes Reinisest. Oleks ikka pidanud talle seda ütlema :)
laupäev, 23. mai 2009
neljapäev, 21. mai 2009
Kallis maailm,
Millest küll alustada? On möödunud hea hulk aega ja mõtteid on olnud nii- ja naasuguseid. Näiteks haaras mind paar nädalat tagasi kirglik viha linna ja autode vastu. Võib-olla on asi ristmiku kõrval elamises. Käisin siis Kadrinas ja niisama kirusin tsivilisatsiooni. Lõpuks läksin Lindaga paariks päevaks rabasse, mis oli tõeline õndsus. Vaikus, linnud, kõndimine. Raba oli maagiline. Pisut jube ka. Aga see oli osa sellest. Ainult puugid ja räpasus-tunne ei meeldinud. 2h vihmas bussi ootamine imes ka. Tartus maitsesin siis jälle tsivilisatsiooni mõnusid : läksin vanni. Hanna tuli ka külla (sa oled nii tore, ma armastan sind). Sõime ja tsillisime niisama. See oli hea nädalavahetus.
Eelmine nädalavahetus käisin Tallinnas. Muuseumites ja sushit söömas. Eva ja Adele olid head, õhus oli armastus, tunne oli positiivne. Eurovisiooni oli Hanna ja Zeli emaga naljakas vaadata. Uni oli hea, toidu unustasin maha. Sain häid kogemusi söögikohtades, ei küsitudki iga asja eest 20 krooni lisaks vaid anti nisama juua-süüa. Väga lahe. Elagu teeninduskultuur. Paneb kohe tahtma tip'i jätta (noh, ma jätangi, aga, et siis on hea tunne ja võib kohe julgelt kolmandiku summast jätta).
Tallinnast läksime Leeloga (ta oli ka kaasas) Kadrinasse. Seal tegin talle ekskursionni ja avastasin vingeid kohti, kus isegi pole ammu käinud. Mõnus oli. Käisime lendamas ka. Päike oli juba loojunud, kell oli umbes 21.30. Lendasime mere poole. Esimest korda sel marsruudil ei hakanud mul ei külm ega igav. Meri oli imeline hõbedane. Tekkis tunne nagu oleks ma keset suurt lõputust, see oli kirjeldamatu. Oli palju linde. Roostik ja liiv tekitas ufo-maastiku ja üle kõige oli ikkagi see hõbe...
Slovakkia andis meile 12 punkti. Eurovisoon on hea, kui seda mitte tõsiselt võtta, paljudele toob ta rõõmu.
Koduõues redised ja "Night watch". Õed, perekond ja Tiina rääkis oma Kunstikooli ajast.
Hea on olla elus.
See nädal on saanud palju tööd teha, tunne on hea. Sain inspiratsiooni teha oma koomiksit ja alustada diplomitööd (jah, ma tean, mul on veel aasta aega). Eile umbes kell 17 tundsin ma, et kunst on minu kutsumus. Ma tegelikult ei uskunud, et see kunagi juhtub, tundus, nagu see peaks juba olema sündinud, kuid ei. See oli nagu see jumalik säde või anne või inspiratsioon või ma ei teagi. Aga ma mõistsin, et see on õige, mis ma teen ja see on mulle määratud, see pole mitte ainult huvitav ja lihtne vaid see paneb ka ka mu südame põksuma ja silmad särama. Mul ükskõik, kellena te mind näete, aga ma lähen skulptuuri õppima. Ma ei ütle, et must saab skulptor, isegi kunstnik on liigne sildistamine. Kõige enam paelub mind environmental art ja seda tahan ma teha ja üritan ka see suvi otsa lahti teha. See pole mitte lihtsalt eriala, vaid see on Kutsumus. Lõpuks ometi! Tänan sind Universum! Ilmselt pole palju inimesi, kes midagi sellist oma elu jooksul tunnevad, kuigi ma loodan et on.
Olen praegu väga õnnelik (kuigi see ei takista mind ikkagi olemast kergesti ärrituv). Elu on hea, inimesed on armsad, mina olen väga õnnelik inimene - igas mõttes. Olen ju tegelikult päris raske iseloomu ja energiaga inimene, aga ikkagi on mul mitu inimest, kes must tõeliselt hoolivad, kuigi ma võin neile tõsiselt närvidele käia. Ja neile haiget teha või lihtsalt olla liiga äärmuslik ja emotsionaalne.
Igastahes, elu on hea. Kõik on hea. Mis on halb, ei loe. Ma armastan teid kõiki. Ja üle kõige armastan ma neid, kes armastavad mind. Kirglikult, valusalt ja nii palju, kui ma jaksan!
Teie siiras, oma Kutsumuse leidnud, kuid endiselt meeste suhtes negatiivsel arvamusel, Ally.
Eelmine nädalavahetus käisin Tallinnas. Muuseumites ja sushit söömas. Eva ja Adele olid head, õhus oli armastus, tunne oli positiivne. Eurovisiooni oli Hanna ja Zeli emaga naljakas vaadata. Uni oli hea, toidu unustasin maha. Sain häid kogemusi söögikohtades, ei küsitudki iga asja eest 20 krooni lisaks vaid anti nisama juua-süüa. Väga lahe. Elagu teeninduskultuur. Paneb kohe tahtma tip'i jätta (noh, ma jätangi, aga, et siis on hea tunne ja võib kohe julgelt kolmandiku summast jätta).
Tallinnast läksime Leeloga (ta oli ka kaasas) Kadrinasse. Seal tegin talle ekskursionni ja avastasin vingeid kohti, kus isegi pole ammu käinud. Mõnus oli. Käisime lendamas ka. Päike oli juba loojunud, kell oli umbes 21.30. Lendasime mere poole. Esimest korda sel marsruudil ei hakanud mul ei külm ega igav. Meri oli imeline hõbedane. Tekkis tunne nagu oleks ma keset suurt lõputust, see oli kirjeldamatu. Oli palju linde. Roostik ja liiv tekitas ufo-maastiku ja üle kõige oli ikkagi see hõbe...
Slovakkia andis meile 12 punkti. Eurovisoon on hea, kui seda mitte tõsiselt võtta, paljudele toob ta rõõmu.
Koduõues redised ja "Night watch". Õed, perekond ja Tiina rääkis oma Kunstikooli ajast.
Hea on olla elus.
See nädal on saanud palju tööd teha, tunne on hea. Sain inspiratsiooni teha oma koomiksit ja alustada diplomitööd (jah, ma tean, mul on veel aasta aega). Eile umbes kell 17 tundsin ma, et kunst on minu kutsumus. Ma tegelikult ei uskunud, et see kunagi juhtub, tundus, nagu see peaks juba olema sündinud, kuid ei. See oli nagu see jumalik säde või anne või inspiratsioon või ma ei teagi. Aga ma mõistsin, et see on õige, mis ma teen ja see on mulle määratud, see pole mitte ainult huvitav ja lihtne vaid see paneb ka ka mu südame põksuma ja silmad särama. Mul ükskõik, kellena te mind näete, aga ma lähen skulptuuri õppima. Ma ei ütle, et must saab skulptor, isegi kunstnik on liigne sildistamine. Kõige enam paelub mind environmental art ja seda tahan ma teha ja üritan ka see suvi otsa lahti teha. See pole mitte lihtsalt eriala, vaid see on Kutsumus. Lõpuks ometi! Tänan sind Universum! Ilmselt pole palju inimesi, kes midagi sellist oma elu jooksul tunnevad, kuigi ma loodan et on.
Olen praegu väga õnnelik (kuigi see ei takista mind ikkagi olemast kergesti ärrituv). Elu on hea, inimesed on armsad, mina olen väga õnnelik inimene - igas mõttes. Olen ju tegelikult päris raske iseloomu ja energiaga inimene, aga ikkagi on mul mitu inimest, kes must tõeliselt hoolivad, kuigi ma võin neile tõsiselt närvidele käia. Ja neile haiget teha või lihtsalt olla liiga äärmuslik ja emotsionaalne.
Igastahes, elu on hea. Kõik on hea. Mis on halb, ei loe. Ma armastan teid kõiki. Ja üle kõige armastan ma neid, kes armastavad mind. Kirglikult, valusalt ja nii palju, kui ma jaksan!
Teie siiras, oma Kutsumuse leidnud, kuid endiselt meeste suhtes negatiivsel arvamusel, Ally.
pühapäev, 3. mai 2009
teisipäev, 14. aprill 2009
well, well
Tundub, et ma olen haige. Kohe ikka köha ja nohu ja palavik. Pole päris kaua juhtunud.
Arsti juurde minna ei taha, kindlasti kargavad mu mandlite kallale kohe.
Arsti juurde minna ei taha, kindlasti kargavad mu mandlite kallale kohe.
esmaspäev, 13. aprill 2009
Lots of food and tv
I know it's bad for me. But.
Hanna, Mirju: vaadake Stand up!!. See on päris vahva, vaatasin esimese osa ära.
Nüüd on mul suurem frustratsioon möödas ja on pisut süüdlaslik tunne ka. Et ma nii kuri olin.
Peaks mingi päris sünnapeo ka tegema. Sellise, kus oleks lihtsalt tore ja mõnus. Mitte mingi hullumeelne tõmblemine ja sõdimine.
Miks ei ole kedagi msn-is kui neid vaja on?
Hea, et mul ikka Hanna on. Sest tema teab, kes ma olen ja armastab mind mu vigade pärast.
Ja hea, et mul on Mirju. Sest tema armastab mind mu vigadele vaatamata ja see paneb mind tahtma olla parem.
Tegelikult on suur õnn kui sul on inimene, kellele sa võid loota ja kellest sa tead, et olgu sul nii üksik olla kui tahes, nemad hoolivad sust ikka. Ja mul on neid kaks.
Praegu on tegelikult päris hea olla. Kogu see looderdamine oli selline leevendav. Või tuimestav.
Päeval oli pisut seda keegi-ei-armasta-mind tunnet jälle, aga ma vist pole enam nii maniakaal-depressiivne, et nüüd kohe kurvastama hakata. Lihtsalt..koolis ei ole nagu kellegagi mingit sidet. Leelol on nüüd ka jälle oma elu. Ootan Karmenit, aga pisut kardan, et kui ta tuleb, siis on ta samasugune.
Kuigi tegelikult on asi lihtsalt pilvedes, ma tean küll. Tundub, et päikest niipea ei tule.
Tahaks Tallinna Mirju ja Hanna juurde. Ilmselt on hea, et ma siin elan. Siis on igatsus suurem.
Võib-olla reedel lähen kah.
Võib-olla see Soome reis tegi mind liiga sõltuvaks. Kui nukker on olla tuleb esimese mõttena kohe, et läheks räägiks kellegagi. Vanasti ma lihtsalt olin kurb, siis otsustasin, et saan sellest üle ja õppisin end uuesti tundma ja armastama, et iseendast jõudu ja tuge leida. Nüüd olen selline karjaloom ja nõrguke, et pidevalt on vaja kellegi elumahlu imeda. Või on see mingi üleskasvamise osa. Üldse, muutumine on nii veider.
Kas minna filmi vaatama või ei? Ma peaksin ühe esitluse ka tegema.
Ei taha suureks saada, tugevaks saada, targaks saada. Tahangi jääda väikseks ja nõrgaks ja rumalaks. (Kuid ma kardan, et ma juba olengi suur ja tugev. Targaks vist tegelikult ei saagi keegi).
Tahaks jaaniööl Pedassaares olla. Nagu too aasta, kui me Hannaga Zeli jälitasime ja temast loodusfilmi tegime. See oli muljetavaldav. Nagu ka need tuled, see üksildus ja armastus. Kuigi ma vist sain mingi hetk nende peale pahaseks. Ei mäletagi enam miks. Ja see hämar ruum ja Hoone. Ja SUVI.
Ma vist arvan, et abi oleks inimestest, kuid tegelikult saan ainult ma ise end aidata. Ma pean selleks aega võtma. Enne kui kool ja inimesed maha murravad. Baah, homme geograafia. Palju õnne õpetaja, seda sa siis oma moraalilugemisega saavutasidki: ei taha enam tundi tulla.
Sillu võiks tulla ja mulle pai teha.
Ja päike ka.
Minu eelneva loogika järgi peaks ma siis rõõmus olema, et ma ikka veel nõrk olen. Kuid see polnud vist see, mida ma mõtlesin.. Ma mõtlesin seda usaldamist ja haiget saamist. Kuigi ma ikka usaldan ka ja endale tundub, et ei hoidu millestki ka valu hirmust. Lihtsalt selline ükskõiksus on sees, kõik on nii sarnane ja miski ei tõmba piisavalt, et end pingutada. Või noh, mõned asjad tõmbavad (kuigi mitte praegu) kunst ja mõned uued ja vanad tuttavad. Aga mingit suhet (mida kõik usinasti kaela määrivad) küll ei ole isu algatada. Ehk kui ära armuks, siis küll. Aga seda juhtub nii harva.
Vist kisub juba pikaks. Ei tea. Muutumine on hea, aga see ajab segadusse, ma pole kindel, kas ma olen praegu parem kui enne.
*õhusuudlus*
Hanna, Mirju: vaadake Stand up!!. See on päris vahva, vaatasin esimese osa ära.
Nüüd on mul suurem frustratsioon möödas ja on pisut süüdlaslik tunne ka. Et ma nii kuri olin.
Peaks mingi päris sünnapeo ka tegema. Sellise, kus oleks lihtsalt tore ja mõnus. Mitte mingi hullumeelne tõmblemine ja sõdimine.
Miks ei ole kedagi msn-is kui neid vaja on?
Hea, et mul ikka Hanna on. Sest tema teab, kes ma olen ja armastab mind mu vigade pärast.
Ja hea, et mul on Mirju. Sest tema armastab mind mu vigadele vaatamata ja see paneb mind tahtma olla parem.
Tegelikult on suur õnn kui sul on inimene, kellele sa võid loota ja kellest sa tead, et olgu sul nii üksik olla kui tahes, nemad hoolivad sust ikka. Ja mul on neid kaks.
Praegu on tegelikult päris hea olla. Kogu see looderdamine oli selline leevendav. Või tuimestav.
Päeval oli pisut seda keegi-ei-armasta-mind tunnet jälle, aga ma vist pole enam nii maniakaal-depressiivne, et nüüd kohe kurvastama hakata. Lihtsalt..koolis ei ole nagu kellegagi mingit sidet. Leelol on nüüd ka jälle oma elu. Ootan Karmenit, aga pisut kardan, et kui ta tuleb, siis on ta samasugune.
Kuigi tegelikult on asi lihtsalt pilvedes, ma tean küll. Tundub, et päikest niipea ei tule.
Tahaks Tallinna Mirju ja Hanna juurde. Ilmselt on hea, et ma siin elan. Siis on igatsus suurem.
Võib-olla reedel lähen kah.
Võib-olla see Soome reis tegi mind liiga sõltuvaks. Kui nukker on olla tuleb esimese mõttena kohe, et läheks räägiks kellegagi. Vanasti ma lihtsalt olin kurb, siis otsustasin, et saan sellest üle ja õppisin end uuesti tundma ja armastama, et iseendast jõudu ja tuge leida. Nüüd olen selline karjaloom ja nõrguke, et pidevalt on vaja kellegi elumahlu imeda. Või on see mingi üleskasvamise osa. Üldse, muutumine on nii veider.
Kas minna filmi vaatama või ei? Ma peaksin ühe esitluse ka tegema.
Ei taha suureks saada, tugevaks saada, targaks saada. Tahangi jääda väikseks ja nõrgaks ja rumalaks. (Kuid ma kardan, et ma juba olengi suur ja tugev. Targaks vist tegelikult ei saagi keegi).
Tahaks jaaniööl Pedassaares olla. Nagu too aasta, kui me Hannaga Zeli jälitasime ja temast loodusfilmi tegime. See oli muljetavaldav. Nagu ka need tuled, see üksildus ja armastus. Kuigi ma vist sain mingi hetk nende peale pahaseks. Ei mäletagi enam miks. Ja see hämar ruum ja Hoone. Ja SUVI.
Ma vist arvan, et abi oleks inimestest, kuid tegelikult saan ainult ma ise end aidata. Ma pean selleks aega võtma. Enne kui kool ja inimesed maha murravad. Baah, homme geograafia. Palju õnne õpetaja, seda sa siis oma moraalilugemisega saavutasidki: ei taha enam tundi tulla.
Sillu võiks tulla ja mulle pai teha.
Ja päike ka.
Minu eelneva loogika järgi peaks ma siis rõõmus olema, et ma ikka veel nõrk olen. Kuid see polnud vist see, mida ma mõtlesin.. Ma mõtlesin seda usaldamist ja haiget saamist. Kuigi ma ikka usaldan ka ja endale tundub, et ei hoidu millestki ka valu hirmust. Lihtsalt selline ükskõiksus on sees, kõik on nii sarnane ja miski ei tõmba piisavalt, et end pingutada. Või noh, mõned asjad tõmbavad (kuigi mitte praegu) kunst ja mõned uued ja vanad tuttavad. Aga mingit suhet (mida kõik usinasti kaela määrivad) küll ei ole isu algatada. Ehk kui ära armuks, siis küll. Aga seda juhtub nii harva.
Vist kisub juba pikaks. Ei tea. Muutumine on hea, aga see ajab segadusse, ma pole kindel, kas ma olen praegu parem kui enne.
*õhusuudlus*
pühapäev, 12. aprill 2009
It's a dream, it's not a dream, it's a dream..
Eesti rongid on ikka vahvad. Arvan, et kui kunagi nad ära vuntsitakse, siis hakkan neid vanu igatsema. See rappumine ja kolin ja nüüd need vinged luuletused… okei, rappumine mulle tegelikult ei meeldi. Aga Soome rongide haudvaikus oli kohati ikka päris jube.
Päeval tekkis hetkeks nii halb tunne. Selline tüdimus ja kurbus. Aga nüüdseks vist läks üle.
Sain hääletades esimese viie minutiga peale, vist oli kolmas auto, mis möödus. Tüüp oli ise Kadrina KK lõpetanud ja kunagi ka Kadrina Tartu vahet hääletanud. Rääkisime kunstikoolist ka natuke, tal seal mõned tuttavad.
Noorus on hukas, aga sellegipoolest kohtan ma aeg-ajalt ikka selliseid viisakaid kümneaastaseid poisse. Võib-olla ma lihtsalt näen juba nii vana välja, et nad ei ülbitse minuga.
Eile, kui Rakverest Vokut saatmast tagasi sõitsin (kuskil 14 paiku), jäin autos magama ja kui koju jõudsin läksin magasin edasi. Ärkasin täna hommikul kell 9. Küllap siis magasin seda viimase kahe nädala magamata und.
Unes nägin ma järgmist: mina ja Leelo jooksime ringi mingis Tartu moodi kohas, kuni jõudsime ühe mäeni, millest viis alla mingi ropult järsk trepp. Mina hakkasin ennast tasapisi siis sealt alla vinnama, Leelo vist jooksis. Ma lõpuks pidin ka jooksma, sest see oli nii järsk, aga ma pidurdasin mulla sees umbes nagu slaalomit sõites, Leelo samamoodi. Siis sõitis meist rattaga mööda üks poiss, kes kukkus. Jooksime tema juurde, tema sõbrad ka. Ta nagu tõmbles või midagi. Leelo hoidis teda süles ja rääkis midagi, enam ma ei mäleta mida. Siis käskis ta mul kiirabi kutsuda. Seda ma justkui veel mäletan, kuidas nad kohale jõudsid ja ma mõtlesin, et kuidas nad sinna üles küll saavad.
Mingi hetk ajas mu õde mind hetkeks ülesse.
Kell 21 ma ärkasin ja kui olin paar hetke üleval olnud hakkas koer ulguma (auauauauauuuuuuu). Maja oli pime. Õues oli pime. Kõik oli vaikne. See oli jube sürr. Lõpuks tuli küll meelde, et naabril oli sünnipäev. Aga see tunne, kui lähed valges magama ja ärkad pimedas, on alati nii imelik. Ma teadsin küll, et olen üleval, aga ikka oli unenäo tunne. Läksin lohutasin koera, pesin hambaid ja läksin tagasi magama.
Enne 9 nägin veel ühte unenägu. See oli üsna pikk ja huvitav tegelikult. Peamiselt puudusin ma seal koolist, et mingit huvitavat eraelu elada. Aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan kuidas olime kooliga ühe poes ja siis ma sain ühe sõbraga seal kokku, ma läksin WC-sse ja mõne aja pärast tuli sinna omanik ja ütles, et pood suletakse kohe (kl 11). Läksin välja ja ma olin pimedas paneelmajade rajoonis. Igalpool oli lumi. Kõik tundus jube reaalne, aga ma teadsin, et see on uni, sest sellist kohta Tartus pole ja lumi on sulanud (tundub, et ma saangi sellest tavaliselt ilma järgi aru). Üritasin üles ärgata, sest mul oli nii halb tunne seal, aga ei õnnestunud. Kõndisin siis edasi, lootes, et jõuan kuidagi välja. Üritasin unenägu nautida, ja vaatasin taevast, mis oli talviselt karge ja sinine, olid mõned roosad pilved, kõik oli endiselt väga reaalne. Jõudsin maanteeni. Kaugusest tuli üks kaubk. Hääletasin, mõeldes, et see auto peatub ja võtab mu peale. Võttiski. Ma ei mäleta enam, mis see autojuht rääkis. Sõitsime üle mingi kivikuhila. Ärkasin.
Ükskord varem nägin ma ka ühte huvitavat unenägu. Seal juhtus enne ka midagi, aga see osa, mis ma mäletan, algas nii: ma olin suures duširuumis (nagu mõne kooli oma), seal oli üks blond mees, tumeda mantliga. Ma läksin välja ja tulin siis tagasi sisse. Olin alasti ja ütlesin sellele mehele, et mis ta nüüd passib siin, mingu ära. Aga ta tuli hoopis minu juurde ja ma nägin et tal oli nuga ja konks. Ta vist midagi ei öelnudki, aga ma teadsin, et ta on sarimõrvar või midagi. Kujutasin ette, kuidas ta mind selle konksuga ringi veab ja tegin seda, mida ma alati loodan, et need õudukate teismelised teeksid: palusin tal, et ta mind lihtsalt ära tapaks (tõmbaks kaelaveenid läbi), et ma ei peaks piinlema. Hetkeks oli see “see peab uni olema” tunne ka, aga läks liiga kiresti üle, et terve unenägu enda rajale keerata.
Järgmine hetk olen riides ja autos. Sarimõrvar on muutunud Jakobiks, aga ta on ikka mõrvar. Autos on ka minu analoog-õde Leelo (vist midagi kaksiku sarnast). Jakob annab meile joint’i, küsime, mis see on ja ta ütleb, et see on kangem kui tubakas (politsei ütleb meile hiljem, et see oli tee). Tõmban joint’i millel pole filtrit ja kõrvetan oma huuled ära. Ta pakub ka teelusika peal valget pulbrit, ütleb et see on kokaiin. Ahvatlus on, saaks ära proovitud, aga ei taha abitus olekus olla, juhuks kui tekib võimalus põgeneda. Ütlen talle, et ta annaks seda mulle enne, kui ta mu ära tapab, et siis on vähemalt hea olla.
Siis: politsei, kiirabi. Mõrvarit ma enam ei näe, Leelo viiakse kiirabiga ära ja mind pannakse ühte bussi, mis on mõeldud sarimõrvarite käest pääsenutele. Buss on hõredalt inimesi täis, kõigil on üsna passiivne ilme. Olen Leelo pärast mures ja hakkan nutma, kõvasti, valjusti ja väga valus on(vaimselt). Üks mees ütleb midagi sellist nagu: nüüd ta hakkab mõistma. Ta ei mõtle Leelot. Ärkan.
See huulte kõrvetamine ja kurbus olid nii ehedad, et sellepärast jäi meelde.
Praegu on maailm nii aeglane ja kurb ja tühi ja unenäoline.
Jõgeva. Meenub Curu sünnipäev. Tähed. Kas siis oli larp ka?
Rongijaamad. Neid mälestusi on nii palju.
Kas kellelgi on mõni larpi-idee? Ma vist tahaks uuesti proovida. Paar mõtet on, aga need on pisut suured.
Meie larp läks vist hästi, enamikel oli tore, kuigi väga juhet-tekitav. Endal oli selline väljaväänatud tunne, polnud sellist “Nüüd on see tehtud” tunnet.
Taliesin käitus küll kuidagi nõmedalt toopäev ja ajas mind oma neurootilisusega peaaegu hulluks ja vingus mu kodu üle liiga palju ja solvas mind pisut sellega (ma olen oma kodu ja pere suhtes üldse pisut tundlik). Eriti arvestades, et mina tema kodu kohta pole midagi halba öelnud ja ise ta ka ühtegi mängu-kohta välja ei pakkunud. (Hea siis, et Goblin ei jõudnud, ta oleks kindlasti mind kohe mitu korda solvanud ja tahtlikult, erinevalt Talist).
Igastahes ei suuda ma vist mängu korradada kellegagi, kes iga asja peale paanikasse satub. Keegi kindlasti suudab, aga mina ei saa tasakaalutute inimestega hästi hakkama.
Rolle oli muidugi vahva välja mõelda.
Mul on pisut nõme olla. Peaks vist igasuguste lahedat tuttavatuga suhteid soojendama, ehk puhub see elu sisse.
Hea, et ma Marchesaga jälle rääkisin.
Üks asi on veel meeltes mõlkunud: Gokusen. See on üks jaapani draamasari. Ma ootasin terva teine hooaeg, et midagi uut juhtuks, aga kõik oli nii sarnane. Siiski, Kumiko on minu kangelane ja ta omab täiega. Aga selleks, et Gokusenist paroodiat teha vajate te ainult: palju tänaval jooksmisstseene (nad olid kõik uskumatult heas vormis ja nende linnas oli kõik jooksmiskaugusel ja neil oli alati mõte kuhu poole joosta), väga palju kaklemist (ja need debiilikud said alati peksa, selle asemel, et politsei kutsuda või vähemalt Kumiko, kes niikuinnii lõpuks kohale tuli ja neist kõigist paremini kakles), kui nad peksa said oli neil marrrastused alati suunurgas ja põsel (kuidas nad üldse ellu jäid kui neid üle nädal jalaga kõhtu taoti?) sinikaid ei olnud… tegelikut muu on vist juba niigi naeruväärne, et seda enam parodeerida ei õnnestu. Ma ikka odan, et ta saab Tetsuga kokku ja võtab pereäri üle. Kõik need ilusad ja viisakad mehed ei vääri teda. Isegi see politseinik 2 hooajas oli päris kobe (see, kes oli ilgelt ülbe ja nõme).
Filmisoovitus: Aachi ja Ssipak; I heart Huckabees ja La Belle Verte.
Mul on veel ühte nädalavahetus vaja, et rõõmsaks saada. Aga seda pole. So it’s time to be a bitch again. And snap at everyone and whine and bitch and piss people off. Or I can try the other version: make myself really sad, cry for half an hour and then do something that makes me happy.
Kodus. Mul vist juba ongi parem. Nii külm on küll, aga pole viga. Varsti lähen filmi vaatama.
Kevad on ju, ma peaks õnnelik olema, mis toimub?
Päeval tekkis hetkeks nii halb tunne. Selline tüdimus ja kurbus. Aga nüüdseks vist läks üle.
Sain hääletades esimese viie minutiga peale, vist oli kolmas auto, mis möödus. Tüüp oli ise Kadrina KK lõpetanud ja kunagi ka Kadrina Tartu vahet hääletanud. Rääkisime kunstikoolist ka natuke, tal seal mõned tuttavad.
Noorus on hukas, aga sellegipoolest kohtan ma aeg-ajalt ikka selliseid viisakaid kümneaastaseid poisse. Võib-olla ma lihtsalt näen juba nii vana välja, et nad ei ülbitse minuga.
Eile, kui Rakverest Vokut saatmast tagasi sõitsin (kuskil 14 paiku), jäin autos magama ja kui koju jõudsin läksin magasin edasi. Ärkasin täna hommikul kell 9. Küllap siis magasin seda viimase kahe nädala magamata und.
Unes nägin ma järgmist: mina ja Leelo jooksime ringi mingis Tartu moodi kohas, kuni jõudsime ühe mäeni, millest viis alla mingi ropult järsk trepp. Mina hakkasin ennast tasapisi siis sealt alla vinnama, Leelo vist jooksis. Ma lõpuks pidin ka jooksma, sest see oli nii järsk, aga ma pidurdasin mulla sees umbes nagu slaalomit sõites, Leelo samamoodi. Siis sõitis meist rattaga mööda üks poiss, kes kukkus. Jooksime tema juurde, tema sõbrad ka. Ta nagu tõmbles või midagi. Leelo hoidis teda süles ja rääkis midagi, enam ma ei mäleta mida. Siis käskis ta mul kiirabi kutsuda. Seda ma justkui veel mäletan, kuidas nad kohale jõudsid ja ma mõtlesin, et kuidas nad sinna üles küll saavad.
Mingi hetk ajas mu õde mind hetkeks ülesse.
Kell 21 ma ärkasin ja kui olin paar hetke üleval olnud hakkas koer ulguma (auauauauauuuuuuu). Maja oli pime. Õues oli pime. Kõik oli vaikne. See oli jube sürr. Lõpuks tuli küll meelde, et naabril oli sünnipäev. Aga see tunne, kui lähed valges magama ja ärkad pimedas, on alati nii imelik. Ma teadsin küll, et olen üleval, aga ikka oli unenäo tunne. Läksin lohutasin koera, pesin hambaid ja läksin tagasi magama.
Enne 9 nägin veel ühte unenägu. See oli üsna pikk ja huvitav tegelikult. Peamiselt puudusin ma seal koolist, et mingit huvitavat eraelu elada. Aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan kuidas olime kooliga ühe poes ja siis ma sain ühe sõbraga seal kokku, ma läksin WC-sse ja mõne aja pärast tuli sinna omanik ja ütles, et pood suletakse kohe (kl 11). Läksin välja ja ma olin pimedas paneelmajade rajoonis. Igalpool oli lumi. Kõik tundus jube reaalne, aga ma teadsin, et see on uni, sest sellist kohta Tartus pole ja lumi on sulanud (tundub, et ma saangi sellest tavaliselt ilma järgi aru). Üritasin üles ärgata, sest mul oli nii halb tunne seal, aga ei õnnestunud. Kõndisin siis edasi, lootes, et jõuan kuidagi välja. Üritasin unenägu nautida, ja vaatasin taevast, mis oli talviselt karge ja sinine, olid mõned roosad pilved, kõik oli endiselt väga reaalne. Jõudsin maanteeni. Kaugusest tuli üks kaubk. Hääletasin, mõeldes, et see auto peatub ja võtab mu peale. Võttiski. Ma ei mäleta enam, mis see autojuht rääkis. Sõitsime üle mingi kivikuhila. Ärkasin.
Ükskord varem nägin ma ka ühte huvitavat unenägu. Seal juhtus enne ka midagi, aga see osa, mis ma mäletan, algas nii: ma olin suures duširuumis (nagu mõne kooli oma), seal oli üks blond mees, tumeda mantliga. Ma läksin välja ja tulin siis tagasi sisse. Olin alasti ja ütlesin sellele mehele, et mis ta nüüd passib siin, mingu ära. Aga ta tuli hoopis minu juurde ja ma nägin et tal oli nuga ja konks. Ta vist midagi ei öelnudki, aga ma teadsin, et ta on sarimõrvar või midagi. Kujutasin ette, kuidas ta mind selle konksuga ringi veab ja tegin seda, mida ma alati loodan, et need õudukate teismelised teeksid: palusin tal, et ta mind lihtsalt ära tapaks (tõmbaks kaelaveenid läbi), et ma ei peaks piinlema. Hetkeks oli see “see peab uni olema” tunne ka, aga läks liiga kiresti üle, et terve unenägu enda rajale keerata.
Järgmine hetk olen riides ja autos. Sarimõrvar on muutunud Jakobiks, aga ta on ikka mõrvar. Autos on ka minu analoog-õde Leelo (vist midagi kaksiku sarnast). Jakob annab meile joint’i, küsime, mis see on ja ta ütleb, et see on kangem kui tubakas (politsei ütleb meile hiljem, et see oli tee). Tõmban joint’i millel pole filtrit ja kõrvetan oma huuled ära. Ta pakub ka teelusika peal valget pulbrit, ütleb et see on kokaiin. Ahvatlus on, saaks ära proovitud, aga ei taha abitus olekus olla, juhuks kui tekib võimalus põgeneda. Ütlen talle, et ta annaks seda mulle enne, kui ta mu ära tapab, et siis on vähemalt hea olla.
Siis: politsei, kiirabi. Mõrvarit ma enam ei näe, Leelo viiakse kiirabiga ära ja mind pannakse ühte bussi, mis on mõeldud sarimõrvarite käest pääsenutele. Buss on hõredalt inimesi täis, kõigil on üsna passiivne ilme. Olen Leelo pärast mures ja hakkan nutma, kõvasti, valjusti ja väga valus on(vaimselt). Üks mees ütleb midagi sellist nagu: nüüd ta hakkab mõistma. Ta ei mõtle Leelot. Ärkan.
See huulte kõrvetamine ja kurbus olid nii ehedad, et sellepärast jäi meelde.
Praegu on maailm nii aeglane ja kurb ja tühi ja unenäoline.
Jõgeva. Meenub Curu sünnipäev. Tähed. Kas siis oli larp ka?
Rongijaamad. Neid mälestusi on nii palju.
Kas kellelgi on mõni larpi-idee? Ma vist tahaks uuesti proovida. Paar mõtet on, aga need on pisut suured.
Meie larp läks vist hästi, enamikel oli tore, kuigi väga juhet-tekitav. Endal oli selline väljaväänatud tunne, polnud sellist “Nüüd on see tehtud” tunnet.
Taliesin käitus küll kuidagi nõmedalt toopäev ja ajas mind oma neurootilisusega peaaegu hulluks ja vingus mu kodu üle liiga palju ja solvas mind pisut sellega (ma olen oma kodu ja pere suhtes üldse pisut tundlik). Eriti arvestades, et mina tema kodu kohta pole midagi halba öelnud ja ise ta ka ühtegi mängu-kohta välja ei pakkunud. (Hea siis, et Goblin ei jõudnud, ta oleks kindlasti mind kohe mitu korda solvanud ja tahtlikult, erinevalt Talist).
Igastahes ei suuda ma vist mängu korradada kellegagi, kes iga asja peale paanikasse satub. Keegi kindlasti suudab, aga mina ei saa tasakaalutute inimestega hästi hakkama.
Rolle oli muidugi vahva välja mõelda.
Mul on pisut nõme olla. Peaks vist igasuguste lahedat tuttavatuga suhteid soojendama, ehk puhub see elu sisse.
Hea, et ma Marchesaga jälle rääkisin.
Üks asi on veel meeltes mõlkunud: Gokusen. See on üks jaapani draamasari. Ma ootasin terva teine hooaeg, et midagi uut juhtuks, aga kõik oli nii sarnane. Siiski, Kumiko on minu kangelane ja ta omab täiega. Aga selleks, et Gokusenist paroodiat teha vajate te ainult: palju tänaval jooksmisstseene (nad olid kõik uskumatult heas vormis ja nende linnas oli kõik jooksmiskaugusel ja neil oli alati mõte kuhu poole joosta), väga palju kaklemist (ja need debiilikud said alati peksa, selle asemel, et politsei kutsuda või vähemalt Kumiko, kes niikuinnii lõpuks kohale tuli ja neist kõigist paremini kakles), kui nad peksa said oli neil marrrastused alati suunurgas ja põsel (kuidas nad üldse ellu jäid kui neid üle nädal jalaga kõhtu taoti?) sinikaid ei olnud… tegelikut muu on vist juba niigi naeruväärne, et seda enam parodeerida ei õnnestu. Ma ikka odan, et ta saab Tetsuga kokku ja võtab pereäri üle. Kõik need ilusad ja viisakad mehed ei vääri teda. Isegi see politseinik 2 hooajas oli päris kobe (see, kes oli ilgelt ülbe ja nõme).
Filmisoovitus: Aachi ja Ssipak; I heart Huckabees ja La Belle Verte.
Mul on veel ühte nädalavahetus vaja, et rõõmsaks saada. Aga seda pole. So it’s time to be a bitch again. And snap at everyone and whine and bitch and piss people off. Or I can try the other version: make myself really sad, cry for half an hour and then do something that makes me happy.
Kodus. Mul vist juba ongi parem. Nii külm on küll, aga pole viga. Varsti lähen filmi vaatama.
Kevad on ju, ma peaks õnnelik olema, mis toimub?
neljapäev, 9. aprill 2009
kolmapäev, 8. aprill 2009
laupäev, 28. märts 2009
Tere!
On saabunud kevad ja inimesed vaatavad vahepeal maast üles ja vahepeal naeratavad ka. Veel mitte eriti, aga üsna pea teevad nad seda tihti. Mina, kelle jaoks kevad on põhimõtteliselt mind ülejäänud aasta töös hoidev kütus, olen entusiastlikult väheste riietega ringi lipanud, kinnitades endale, et ma ei jää haigeks. Siiani on mõjunud. Küll mõjub edasi ka, aju on selline.
Ma loodan, et Kadrinas mingi jube külm pole, muidu saab raske olema.
Hästi kena on, eriti siis kui päike paistab. Talvel olen ma ikka masendav inimene vahel.
Koguaeg ma muidugi ka rõõmupallike pole, inimesed ajavad ikka närvi tihti. Meessugu on ka endiselt kohutavalt pettumustvalmistav. Aga ma arvan lihtsalt, et asi on Eestis, siin on meestel erakordselt madalad käitumisnormid. Muidugi on ka väga armsaid ja tarku ja viisakaid mehi, aga nad on tugevad vähemuses kahjuks.
Nägin Zelorit ja Hannat täna öösel unes. See oli veidi imelik tegelikult, Zel oli vist mingi LSD laksu all koguaeg. Aga tuli väike igatsus. Eks ma varsti näen teda ka. Võib-olla nägin teda unes, sest tal on sünnipäev täna.
Ma tahan nii väga suusatada, see oli nii hea. Elagu ekstreemspordid! Eriti need, mis keerulised pole!
Sillu tahab kiisupoega. See on tore.
Ma loodan, et ma kolima ei pea jälle. See on nii õudne.
Tegelikult see ongi see. See ongi kõik, saate aru? Rohkem ei ole midagi. See ongi täius ja ilu. Asjad ei peagi olema keerulised, et nad oleksid sügavad.
Ja ilu on igalpool. Grimmu suvehommikul raudteel ja valgus paistmas läbi Leelo kaelakee ja härmas kuused Lapimaal ja roostes väravad ja salapärane pimedus kõrvaltänavas ja otseteed, mida ma ei tea ja see armas modell ja too tüdruk, kelle nime ma ei tea ja uus tuttav ja tantsimine ja kena muusik.
Armunud on nii hea olla. Eriti kui sa oled armunud millessegi, mis sind alt vedada ei saa. Sellepärast on inimesed halvad. Eriti mehed, sest nad mõtlevad teistmoodi ja teevad sellepärast meile väga palju haiget. Meie: jumalannad, teemandid, delikaatsed lilleõied, lumehelbed, nõiad, elu hoidjad...
Aga elu, kevad, maailm, energia - sellesse on hea olla armunud. Eks ma muidu armastan neid ka, aga kevadeti olen ma just nimel armunud. Ja tegelikult on kevadel iga naeratusega selline pisut peadpööritav tunne, nii et miks mitte olla armunud ka tollesse noormehesse poejärjekorras või meie imearmsasse modelli (kes on küll vist nii nooruke, et siis ma oleks juba pedofiil).
Muide, ma leidsin endale facebookis mingid USA sugulased ja kuigi mul on oma sugulastest täiega savi oli mu vanaonu tütre pojaga päris huvitav rääkida.
Elu on ikka nii hea. Pole midagi paremad kui olla siin just sel hetkel elus ja sellises vanuses. Me elame nii põneval ajastul, igavlemine on patt.
Ja ostke Milkat, saate mind Alpidesse saata (SUUSATAMA!!!).
Ma vist tõmban nüüd otsad kokku.
MA ARMASTAN TEID KÕIKI!!!!
(Välja arvatud neid, kes ise teavad ka, et nad mulle ei meeldi. Teie olete nõmedad jobudest luuserid. VOH!)
reede, 6. märts 2009
tsjatktk
ehk: tahan siia jääda, aga tahan koju tagasi ka.
Nädal enne lapimaad
Tegin oma elevanti, väga tore oli, olin kirvega päris vilunud juba. Kui nikerdamiseks läks siis tuli väike väsimus.
Esmaspäevast ja teisipäevast ma tegelikult eriti midagi ei mäleta.
Kolmapäeva õhtul oli briti tüdrukute juures pannkoogi pidu, mis on neil vastlapäeva asemel. Päris tore oli, sai lõpuks millestki rääkida, keskkonnast ja religioonist, mitte lihtsalt hämada, kuigi see soome tüdruk, kellega ma sellest rääkisin tundus küll üsna hirmunud. Pannkoogid olid ka head. Hiljem mängisime mingeid veidraid seltskonnamänge. Üks oli see sõnade näitlemise ja äraarvamise mäng ja hiljem oli suht sarnane asi, aga kellegagi koos pidi arvama. Seal oli üks läti poiss Janis ja vene poiss Aleksei, kes olid nii naljakad ja omamoodi armsad. Lõpuks vajus asi nagu kuidagi ära, aga kokkuvõttes oli ikka tore. Siis läksime koju jälle keset ööd ja häirisime oma korterikaaslasi.
Neljapäeval pärast tunde läksime ühele saksa kunstnike näitusele, mis oli täitsa äge. Seal oli üks teos, mis oli lahe, kus oli laud ja siis igasugused korduvad elemendid. Toit oli ka hea. Harjutasime värvide vaatamist ka abstraksetel maalidel. Hiljem üritasime talisuplust tegema minna, aga meil polnud sularaha nii et läksime koju lihtsalt. Jasu oli tore.
Reedel läksin pärast tunde Lukijosse koolitööd tegema, aga jätsin mantli keskkooli ja pärast oli ilge jama selle kätte saamisega, sest juba kell kolm oli kool kinni. Üks tore sekretäri onu aitas mind. Siis jõime Leeloga teed ja kõndisime koju.
Navetta juures oli mingi vastlapäeva üritus. Kaks jääskulptuuri olid luikedust. Kohtasime Jakobit ja Sallat, neil oli väga külm. Käisime koolis, kuulasime muusikat ja siis läksime meie poole küpsiseid küpsetama. Küpsised maitsesid hästi, aga olid liiga lömmis ja kõvad. Jakob tutvustas oma muusikat, selline elektro. Leelole meeldis väga, mulle tundus ka täitsa huvitav. Siis vaatasime mingit ülinapakat Uus-Meremaa õudusfilmi “Must lammas”. Tõenäoliselt polnud piisavalt inimesi, et normaalset õudukat teha ja nad pidid peategelastena lambaid kasutama.
Kuskil 12-01 läksime kooli tagasi, õnneks tegid mõned inimesed seal veel graafikat, nii et polnud vaja isegi turvafirmasse helistada. Igastahes oli üks jääplokk veel alles ja sellest tegime fallose. Peamiselt vist sellepäraast, et see oli lihtne. Ma küll uitasin peamiselt ringi. Leelo ja Jakob olid ikka väga pühendunud. Jää oli üsna mõnus materjal, nagu võid lõikaks. Üks hetk saatsin Salla koduteele ja vist üsna varsti pärast seda läksime koju magama.
Laupäev oli niisama uina-muina ja pakkimine.
Lapimaa
Asusime teele 22 hommikul 7.30 paiku. Sõitsime rongiga Lappeenrantasse ja sealt autoga tagasi Imatrasse, sest Jakob oli rongist maha jäänud. Siis hakkas teekond päriselt pihta. Ega suurt midagi ei juhtunud. Alguses juhtis meie autot Tom, aga ta ta oleks peaaegu magama jäänud, siis tuli autot juhtima läti poiss Reinis. Lätlased on ikka ägedad autojuhid. Ta tegi palju adrenaliinirohkeid möödasõite igastahes.
Vahepeal tegime peatusi. Magasin palju. Oli palju ilusaid vaateid ja lugematu arv puid. Ma sain maanteehüpnoosi nendest puudest juba. Autos oli jube külm. Kuskil 1 paiku jõudsme kohale. Maja on väga äge. Mitu kaminat ja saun ja puumaja on . samas oli ikka pesumasin ja nõudepesumasin ja isegi mikser. Meie toal polnud akent nii et seal oli koguaeg tunne, et öö on. Magada oli hea, kui hiline ärkamine oli.
Peale minu ja Leelo oli veel 15 inimest: Muriel Sveitsist, kes meiega samas toas oli, räägib prantsuse ja hispaania keelt ka, hästi lumelauaga sõidab ja muidu vahva on; Reinis ehk “läti poiss” või hiljem “okasmups”, kes oleks nagu kuskilt läti metsadest välja roninud, ära tsiviliseeritud ja soome rahvusvahelist äri õppima saadetud, ta on üsna pahur, oma pahural moel väga kuum ja tema suurimad armastused elus on ta kitarr ja fotokas, ta võib ära tunda meeleheitliku karjatuse “ma tahan pilti teha!” või seksika läti aksendi järgi; hispaania tüdrukud Laura ja Inma: üsna toredad, oskavad mitmes keeles ropendada ja räägivad palju omavahel hispaania keeles; briti tsikid Charlotte, Emma ja Liz, kes tegutsevad nagu tiim, on väga viisakad, veidra huumoriga, naljakate zestidega ja väga konservatiivsed; prantslased Julian, Laura, Tom ja Oliver, Laura on pisut ülbe, Julianiga ma pole eriti rääkinud, Tom organiseeris reisi, on täitsa tore, paneb palju pidu, halb muusikamaitse, Oliver on väga nunnu ja küsib alati kõigilt kuidas neil läheb; Jakob muutub aina toredamaks, isegi see, et neist Leeloga paarike sai ei sega eriti; siis on veel saksa neiu Barbara, kellel on äge tätokas, muidu on pisut imelik; Tsiili tüdruk Anita, kes on selline klassikaline lõunamaine iludus ja väga armas ja sõbralik ja hoolitsev; ja viimasena Morgan, kes on ka äge.
Esimene päev oli põhimõtteliselt lihtsalt magamine ja toidu ostmine. Käisime Levis, otsisime infot selle kohta, mis me teha saame. Kuskil lähedal künkal käisime kelgutamas ka, päris vahva oli. Õhtul käisime saunas, väga hea ja karm saun, pärast käisime lumes ka hullamas. Hilja õhtul mängisime joomismänge. zalmarit tegime ka : viin pluss salmiaki. Maitses täitsa hästi. Üllatavalt lõbus oli. Magama läksin üsna varakult, teised jõid edasi või tegid muid lollusi.
Teieipäeval oli enesetunne hea, läksime suusatama. Ma arvasin, et neil Levis ainult üks mägi ongi, see, mis kohe vastas on. Leelo ka mulle midagi ei rääkinud, nii et sõitsin siis koos teistega üles. Ega ta nii kõrge ei tundunud ja üldse ma arvasin, et see pole nii keeruline. Hakkasin siis minema. Esimene emotsioon oligi umbes, et siin ma nüüd suren. Viskusin siis meeleheitlikult lumme. Siis nägin et teised sõitsid niimoodi viltu, proovisin siis seda, tuli välja, aga peatumine mitte. Siis tuli Jakob ja üritas mind õpetada, aga ma ikka kukkusin sada miljon korda. Siis tuli suusa patroll ja küsis kas kõik on okei. Siis seletas ta, et ma peaks minema laugematele mägedele ja aitas mind sealt alla. Selle käigus sain siis suusatamise ka selgeks. Kiire ja karm õppemeetod väga tore onuke oli, kahjuks ta nime ei mäleta. Mattis või martti. Siis olin üleni lumine ja märg aga muidu väga tubli. Ikka ajasin end püsti koguaeg ja ei andnud alla.
Lauged mäed olid palju lihtsamad, kukkusin ainult paar korda igastahes varsi olin jumala proff. Peamine võti asjal oli olla enesekindel ja oma keha usaldada. Olin peamiselt koos Charlotte’iga. Mingi hetk olid lihased väga valusad, aga muidu oli ikka uskumatult lõbus. Kohtasime sda sõbralikku meest ka veel, ta oli väga tore. Kuskil viie paiku lõpetasime. Õhtul olin jube väsinud. Tegime kooki ja siis käisin saunas ka. Magama sin kuskil kahe paiku alles, sest Jakob ja Leelo läksid enne mind sauna. Olin nii vihane, et nad seal nii kaua olid, aga saunas lõõgastudes hakkas parem. Kook tuli täitsa hea, kuigi väga teraline jahu oli.
Kolmapäeval olin päris väsinud ja läksime alles umbes kaheteistkümneks suusatama. Lihased olid päris valusad, aga üllatavalt suusatades eriti mitte. Käisime paaril rajal soojendamas, siis otsustasin ühele pikemale ringile minna. Enne käisin sõin ka korra. Siis läksin. Hullult äge oli, läbisin kolm rada.
Üks pikk oli jube mõnus, ilusad vaated ja üsna aeglane, võis sirgelt minna. Sõitsin gondliga ka. Siis oli üks rada, kus oli üks pisike jupp punast rada, mõtlesin, et äkki saan hakkama.
Eks oleksin vist saanud ka, kui ma poleks nii halvasti kukkunud. Igastahes ma ilmselt kukkusin, kuigi ma ei mäleta kuidas. Hiljem tuli meelde, kes mind aitas. Ma ei usu, et ma teadvuse kaotasin, lihtsalt mäluauk. Mingid kaks naist aitasid mind. Alguses küsisid soome keeles, kas kõik on korras, siis inglise keeles. Kõik oli oranzikas-kollase tooniga.
Huvitav on, et esimesed hetked arvasin ma et kõik on korras, ja saan hakkama küll, siis kui kollane ära ei läinud hakkas aeglaselt kohale jõudma, et midagi on mäda. Üritasin oma suuski jalga saada, aga see ei tulnud ka välja. Siis on selline väga unenäoline ala, kus ma mäletan, kuidas mulle tundus, et ma elasin läbi oma unenägu ja kuidas ma mõtlesin, et sellest peaks Leelole rääkima.
Veel mäletan Markkut (suusaatrollimees, sain ta nime teada), kes küsis kas ma teda mäletan, nägu mäletasin, aga muud mitte, midagi küsis ta Charlotte’i kohta ka. Kirjutasin oma nime vist ka kuhugi. Siis kästi mootorsaanile istuda.
Sõidust mäletan loodusvaateid ja mägesid ja kuidas ma mõistsin, et ma ei mäleta midagi ja et kus ma üldse olen. Midagi meenus et Lapimaa, aga miks, seda ei mäletanud. Leelost midagi spetsiifilist ei mäletanud, aga teadsin, et ta on väga oluline, nii et keskendusin temale.
Alla sõites nägin Leelot, Morganit ja Jakobit ja karjusin Leelole hästi entusiastliku häälega “Leelo, mul on peapõrutus ja ma ei mäleta mitte muhvigi! Päriselt ka!” ja siis veel midagi, kas aita mind, või nii äge. Jakob ütles hiljem, et see kõlas nagu ma oleks karjunud midagi umbes nagu “ma sain tasuta mootorsaanisõidu! Väga äge on!”. Siis läksin mingisse esmaabi hütikesse, Leelo tuli ka kohe varsti järgi. Seal meenus mulle see naine, kes mind aitas, päeva ikka ei mäletanud, kohta vist mäletasin ka juba. Igastahes sealt läksime varsti minema, Morgan tuli koos minuga koju. Seal ma peamiselt tuikusin ringi ja hiljem magasin. Leelo ajas mind üles ja ise panin ka äratusi. Teistel oli eriti hullumeelnu pidu. Pärast nelja, kui vaikseks jäi oli palju parem magada.
Neljapäeval oli olemine normaalne, pea hakkas kergesti ringi käima ainult. Käisime lumekülas, mis oli nagu hotell, kus tubades olid igast skulptuurid. Suht kena. Teel tagasi tahtis Reinis palju pilte teha ja siis me peatusime koguaeg ja me nägime ilusaid vaateid ja noh, Reinist muidugi ka. Leelo tegi hästi palju imelikke pilte Reinisest, Jakobist ja teetopsi peegeldusest. Hiljem käisid enamik inimesi kelgutamas, mina, Leelo ja Jakob vaatasime filmi “Waking life”, mis räägib igasugustest filosoofilistest asjadest ja unenägudest. Pärast kui tagasi tulid, siis nad vaatasid mingit nõmedat filmi ja ma läksin suht varakult magama.
Reedel oli üsna varajane äratus, pidime juba üheksa mootorsaani kohas olema. See oli päris äge, ilusad vaated ja pisut adrenaliini. Käisime mingis loomafarmis ka, aga need põhjapõdrad olid nii ahistatud moega ja me ei hakanud neid rohkem kiusama. Külm oli ka ja väga hüplik tee nii et õhtuks oli mulj älle peavalu ja halb olla. Aga iseenesest oli vahva. Vähemalt on tehtud ja rohkem vist ei läheks ka. Õhtul teised jälle jõid, mul oli halb nii et läksin juba seitsme paiku magama ja magasin kuskil 14 tundi.
Laupäeval läksid mõned inimesed kelgukoertega sõitma, aga ma ei viitsinud ja rahast oli ka kahju, nii et ma jäin koju. Õhtul läksime Levisse koos Jakobi, Leelo, Anita ja Reinisega, sest Anital oli raha kaduma läinud mootorsaani reisil ja mina tahtsin arsti juurde minna, aga peamine eesmärk oli sõbralikule suusamehele tänukiri saata. Sain teada, et ta nimi oli Markku ja kirja sain ka ära anda. Anita oma raha küll ei saanud, aga minu missioon oli täidetud. Hiljem õhtul nägime päris ilusaid virmalisi (olime neid näinud igal ööl va. see öö, kui me saabusime), ikka ainult rohelisi, aga nad liikusid ägedalt. Vaatasime ühte filmi ka, pakkisime ja läksime magama.
Pühapäeva hommikul oli koristamine ja muidu sebimine. Murieliga tekkis mingi imelik konflikt, aga muidu oli kõik hea ja kena. Sõitsime arktika muuseumisse. Mulle meeldis kõige rohkem näitus saamidest ja nende elust, olekski pidanud ainult sinna minema. Muu oli kas liiga kuiv või liiga segadusseajav muudkui :“keera seda” ja “vajuta siia”. Võib-olla oleks parem olnud, kui oleks seal mitmel päeval käinud. Mõnele inimesele meeldis muidugi väga, lugesid muudkui huviga jääaja kivimitest jne. Võib-olla mingi äriinimeste värk.
Sealt läksime edasi jõuluvana juurde. Ma tegelikult mõtlesin, et see on ainult detsembris ja me lihtsalt uitame kuskil jõulukülas ringi nii et ma olin väga üllatunud kui me jõuluvana juurde läksime. Ta oli täitsa okei onu, oskas igas keeles midagi öelda. Parim asi oli selle juures, et me saime grupipildi, jee! Siis oli umbes 45 minutit täiesti mõttetut ringiuitamist ja siis hakkas päris sõit pihta.
Tegime ühe pikema peatuse kus kõik sõid ja jõid kohvi ja bensu võtsime ka. Siis mingi hetk me sõitsime teistest ette, sest bensujaam oli kinni. Autos oli jube kitsas ja enamiku ajast kuulasime me mingit metalit, et Reinis magama ei jääks. Igastahes lõpuks ei leidnudki me kuskilt ühtegi avatud bensujaama enne kuskil nelja ja üks hetk oli Reinis ikka päris kuri ja ropendas tükk aega. Ma olin ka nii väsinud, et ei olnud nagu midagi öelda, et tal lihtsam üleval oleks olla. Proovisin ikka ise ärkvel püsida, et ehk on nagu lihtsam kannatada, kui keegi kõrval saamoodi on.
Kui me siis lõpuks bensujaama leidsime olid kõik nii rõõmsad ja toredad, teised jõudsid ka järgi. Leelo üritas Reinisele seda saldejumps krõmps-krõmps nalja seletada, aga ta ei saanud eriti aru õnneks, ja tal oli siis hea tuju nii et ta vist ei solvunud ka. Saime teada, et läti keeles on vahvel vahvel (ainult, noh, selline vahvjel).
Viimane tund ta ikka juba pisut sõitis teeservast teeserva ja ma jäin ka koguaeg magama, aga ikka väga vinge autojuht, sõitis meiega 9-06 kahe kohvipausiga (noh kuskil 3-4 h olime me seal lumekülas ja muuseumis ka). Jõudsime turvaliselt koju, kuigi kõik olid väga väsinud ja närvilised nii et erilisi südamlikke hüvastijätte polnud. Rohkem nagu, et “miks te oma kotte nii kaua välja võtate?!”. Aga meel oli hea ja kõndida ka tore.
Ja nii saigi meie vene toakaaslastel puhkus läbi.
Esmaspäeval ma magasin peamiselt ja pakkisin asju lahti. Vene tüdrukud olid vist end lõpuks mugavalt sisse seadud, köögis oli elamise märke.
Teisipäeval läksin Jaan Luige skulptuuri kursusele. Väga harjumatu on, et nii tihti onmodellil pause, kuidagi raske on rütmis püsida. Aga muidu oli tore, kuigi ma pole enam harjunud eesti keelega ja juhendamisega. Siis pärast tunde oli Lukijos loeng ühe eestlase ja kahe ameeriklase poolt, kes olid eesti ühingust Non Grata ja nad rääkisid performanceist ja näitasid asju, mis nad olid teinud. Suht ägedad tüübid olid. Hea on teada, et võid õppida maali, aga ikkagi lõpuks midagi muud teha. Üldse on sellne maailmapildi laienemis tunne koguaeg, igasugused võimalused avanevad koguaeg, nii palju on võimalik teha. Siis läksid nad Navettasse pidu panema, me jäime Salla, Leelo ja Jakobiga ühte väga veidrat filmi “Inland empire” vaatama. Ma olin üsna väsinud, nii et see ajas mind vahepeal üsna närvi, aga see oli samuti selline avardav kogemus.
Pärast seda läksime Navettasse, kus pidu oli peaaegu läbi, tüübid kirjutasid oma kontaktandmed veekindla markeriga külmikule, vein joodi ära ja asi läbi. Jasu näitas mulle ja Leelole oma projekte. Tekkis jälle selline loominguline võbin, mõnus. Siis mindi ühte baari, ma olin ikka väga väsinud, aga tore oli ikka, soomlased olid ka toredad ja Jussi oli ka väga tore, nad lubasid meile lahkumispeo ka korraldada. Ja siis kuskil 2-3 läksime magama.
Kolmapäeval oli koolis juba täitsa tore, vahepeal sujus.
Õhtul asusime mina, Leelo, Jakob, soome tüdruk Sini ja Morgan Tampere poole filmifestivalile.
Rongisõit kestis 4 tundi, aga rongid soomes on ülimugavad, siin on isegi istmete sees raadiod, nii et oli tore. Rääkisime igasugustel põnevatel teemadel ka, vahepeal läks ehk pisut teravaks, aga muidu oli hea.
Mulle üldse meeldivad rongisõidud, selline vahepeal olemise tunne.
Tampere oli lahe, selline ”oo, linn” tunne oli, mis on eriti irooniline, sest Tampere on euroopa suurim küla. Mikko ja Suvi, kelle juures me ööbisime olid ääretult ägedad ja sõbralikud ja loomingulised. Nende korter oli ka selline äge ja kaootiline ja täis igasuguseid vingeid vidinaid. Siis üheks läksime filmi vaatama. Klubi oli umbes nagu Genklubi, ainult suurem, ägedam ja korralikum.
Nii äge oli näha suurt hulka silmapaistvaid inimesi koos jälle. Oli neli filmi vist. Need olid sellised väga avant garde ja rohkem kunst kui lugu ja olulisem oli see, mis see film sinuga tegi, kui see, mis seal otseselt toimus. Esimene film oli veidi aeglane, pikad kaadrid, aga see oli lahe, et muusika tuli otse (oli bänd) ja oli väga hea ka. Üsna psühhodeelne. Kahjuks olin nii väsinud ja raske oli keskenduda, et ma jäin magama koguaeg ja pidin mingeid nippe välje leiutama et üleval püsida, aga üliäge oli ikka.
Värskendav on sellist kraami näha vahelduseks. Siis ülejäänud kolm olid mingite prantslaste poolt, kellest Jakob väga vaimustus. Esimene oli väga äge ja mulle väga meeldis. Seal ka lugu polnud, lihtsalt korduvad kaadrid ja valge müra ja vahepeal kaadrid kus lint põles, mis oli väga laheda efektiga.
Prantslased kasutasid vanu filme ja vana tehnikat, et seda teha. Siis üks oli selline puhas psühho hüpnoosi asi, animatsioon ruudust, mis lihtsalt läks ähmasemaks ja selgemaks ja muutis värvi. Polnudki nii lsd tripp kui ma arvasin et on. Viimase ajal ma jälle magasin väga palju, aga see oli ka väga väga lahe ja midagi täiesti uut, millele ma polnud varem mõelnud.
Pärast filme läksime peole. Muusika oli parem kui Imatras, tantsisin natuke, aga pärast ma olin nii väsinud, et muutusin kurvas ja vihaseks.
Kui ära läksime (3-4 paiku) olin üsna kurb, aga sain üllatavalt kiirest normi. Kõndisime ringi ja Jakob, Morgan ja Sini läksid pitsat sööma. Mikko läks prügikastidest toitu otsima. Tema jaoks oli see kuidagi nii loomulik (kuigi ta ütles et ta teeb seda ka ainult umbes kaks korda kuus, kui ta purjus on) aga minu ja Leelo jaoks täielik eksootika ja midagi üsna mõeldamatut nii et läksime koos temaga. Ta rääkis oma paarist kunsti projektist ja kuidas ta selle prügikasti värgiga algust tegi.
Iseenesest väga hea mõte ja omamoodi protest isegi: poed peavad puuviljad ja valmistoidud mingi aja pärast ära viskama, isegi, kui see veel kõlbab, nii et me läksime siis poodide prügikastidesse kolama, kohtadesse, kus aeda sisse sai. Üks oli kinni, teisest saime hunniku banaane, apelsini, paprikat, tomatit ja kapsast. See oli täiesti veider kogemus, selline linnaelu ikka. Siis läksime Mikko poole ja magama ka üsna varsti.
Kirjutatud neljapäeval: Täna oli imeliselt hea päev, midagi erilist me ei teinud, aga ma tundsin ennast nii hästi. Sain kuus kallistust ka. Korraks käisime ühes teise ringi poes, kus oli väga palju igasugust ägedat kraami. Tampere tundub hullult mõnus ja selline pisut boheemlaslik ja samas väga linnalik. Ilm oli pilvine ja majad pole ka just erilised, aga siin oli nii hea. Suvi ja Mikko korter on üsna kaootiline aga täis igasuguseid väikseid vingeid aardeid. Juba selle pärast tasub kunstnik olla, et selliste inimestega koos viibida. See kui kaks inimest leiavad mingis kohas ühise keele ja hakkavad koos ideid arendama- see tekitab selliseid võnkeid ja loominugulisust energiat, lihtsalt imeline tunne. Vaatasime paari Mikko projekti, täitsa vahvad olid. Ma tunnen et see eksperimentaalne asi, see on midagi sellist kuhu ma tahan jõuda, aga see pole praegusel hetkel minu jaoks ja ma pean enne mingid astmed läbima, kõik juhtub siis kui peab juhuma. Igastahes oli minu jaoks ääretult hea energiaga päev.
Samas Leelo perekonnas juhtus tõsine õnnetus, aga see kuidagi ei jõua siin olles kohale, kuigi kui pikemalt mõelda, sii on ikka jube. Praegu oleme rongis Imatra poole, kolm rongi oli kokku. Jakobil polnud õpilaspiletit, kahes rongis kedagi ei huvitanud, aga nüüd sattus just selline, kes oli eriti nõme ja ta pidi lausa ostma alates Tamperest pileti, mitte ainult sellele rongile. Halb õnn. Aga noh, see on ainult raha, pole vaja põdeda.
Kohe varsti olemegi Imatras, siis sööma ja koju magama.
Reede: Jakobiga tekkis mingi veider kultuuridevaheline konflikt eile õhtul, igastahes on ta minust pisut valesti aru saanud, aga pole hullu ehk.
Täna on skulptuur päris hästi sujunud. Tulin just lõunalt ja vaatasin kolme performance’it, mis inimesed, kellel see kursus oli olnud nädal aega, olid teinud. Esimest ma väga ei näinud, kuna ta lamas põrandal koguaeg, aga heli oli üliäge. Teine oli selle veidra jaapani poisiga ja oli nagu pisut mingi rituaal ja toit oli olulisel kohal. Kolmas oli väga lahe; kõigepealt oli naine riietatud üleni musta ja üritas ühte sammast paigast nihutada, siis ta vist andis alla, kõndis õue, joonistas lumme enda ümber südame, võttis mustad riided ära, all oli kõik valged riided, siis tõmbas kampsuni niimoodi pähe, et see oli tal üle näo ja hakkas taganema, mis oli eriti veider, sest kõik jälitasid teda fotokatega, nii et see nägi välja nagu põgenemine, siis õpuks jõudis ta ühe sidemetesse mässitud puu juurde ja kallistas seda. Nüüd ma peaks skulptuuri jätkama ja õhtul lähme lappenrantasse peole (jälle). See nädal on ikka täitsa segane olnud. Pluss veel umbes kolm teretulemast tagasi pidu eestis.
Btw, neljapäeval on mul tlnas 3-4 tundi vaba aega. Mirju, Hanna? Saate mulle seltsi pakkuda?
Nädal enne lapimaad
Tegin oma elevanti, väga tore oli, olin kirvega päris vilunud juba. Kui nikerdamiseks läks siis tuli väike väsimus.
Esmaspäevast ja teisipäevast ma tegelikult eriti midagi ei mäleta.
Kolmapäeva õhtul oli briti tüdrukute juures pannkoogi pidu, mis on neil vastlapäeva asemel. Päris tore oli, sai lõpuks millestki rääkida, keskkonnast ja religioonist, mitte lihtsalt hämada, kuigi see soome tüdruk, kellega ma sellest rääkisin tundus küll üsna hirmunud. Pannkoogid olid ka head. Hiljem mängisime mingeid veidraid seltskonnamänge. Üks oli see sõnade näitlemise ja äraarvamise mäng ja hiljem oli suht sarnane asi, aga kellegagi koos pidi arvama. Seal oli üks läti poiss Janis ja vene poiss Aleksei, kes olid nii naljakad ja omamoodi armsad. Lõpuks vajus asi nagu kuidagi ära, aga kokkuvõttes oli ikka tore. Siis läksime koju jälle keset ööd ja häirisime oma korterikaaslasi.
Neljapäeval pärast tunde läksime ühele saksa kunstnike näitusele, mis oli täitsa äge. Seal oli üks teos, mis oli lahe, kus oli laud ja siis igasugused korduvad elemendid. Toit oli ka hea. Harjutasime värvide vaatamist ka abstraksetel maalidel. Hiljem üritasime talisuplust tegema minna, aga meil polnud sularaha nii et läksime koju lihtsalt. Jasu oli tore.
Reedel läksin pärast tunde Lukijosse koolitööd tegema, aga jätsin mantli keskkooli ja pärast oli ilge jama selle kätte saamisega, sest juba kell kolm oli kool kinni. Üks tore sekretäri onu aitas mind. Siis jõime Leeloga teed ja kõndisime koju.
Navetta juures oli mingi vastlapäeva üritus. Kaks jääskulptuuri olid luikedust. Kohtasime Jakobit ja Sallat, neil oli väga külm. Käisime koolis, kuulasime muusikat ja siis läksime meie poole küpsiseid küpsetama. Küpsised maitsesid hästi, aga olid liiga lömmis ja kõvad. Jakob tutvustas oma muusikat, selline elektro. Leelole meeldis väga, mulle tundus ka täitsa huvitav. Siis vaatasime mingit ülinapakat Uus-Meremaa õudusfilmi “Must lammas”. Tõenäoliselt polnud piisavalt inimesi, et normaalset õudukat teha ja nad pidid peategelastena lambaid kasutama.
Kuskil 12-01 läksime kooli tagasi, õnneks tegid mõned inimesed seal veel graafikat, nii et polnud vaja isegi turvafirmasse helistada. Igastahes oli üks jääplokk veel alles ja sellest tegime fallose. Peamiselt vist sellepäraast, et see oli lihtne. Ma küll uitasin peamiselt ringi. Leelo ja Jakob olid ikka väga pühendunud. Jää oli üsna mõnus materjal, nagu võid lõikaks. Üks hetk saatsin Salla koduteele ja vist üsna varsti pärast seda läksime koju magama.
Laupäev oli niisama uina-muina ja pakkimine.
Lapimaa
Asusime teele 22 hommikul 7.30 paiku. Sõitsime rongiga Lappeenrantasse ja sealt autoga tagasi Imatrasse, sest Jakob oli rongist maha jäänud. Siis hakkas teekond päriselt pihta. Ega suurt midagi ei juhtunud. Alguses juhtis meie autot Tom, aga ta ta oleks peaaegu magama jäänud, siis tuli autot juhtima läti poiss Reinis. Lätlased on ikka ägedad autojuhid. Ta tegi palju adrenaliinirohkeid möödasõite igastahes.
Vahepeal tegime peatusi. Magasin palju. Oli palju ilusaid vaateid ja lugematu arv puid. Ma sain maanteehüpnoosi nendest puudest juba. Autos oli jube külm. Kuskil 1 paiku jõudsme kohale. Maja on väga äge. Mitu kaminat ja saun ja puumaja on . samas oli ikka pesumasin ja nõudepesumasin ja isegi mikser. Meie toal polnud akent nii et seal oli koguaeg tunne, et öö on. Magada oli hea, kui hiline ärkamine oli.
Peale minu ja Leelo oli veel 15 inimest: Muriel Sveitsist, kes meiega samas toas oli, räägib prantsuse ja hispaania keelt ka, hästi lumelauaga sõidab ja muidu vahva on; Reinis ehk “läti poiss” või hiljem “okasmups”, kes oleks nagu kuskilt läti metsadest välja roninud, ära tsiviliseeritud ja soome rahvusvahelist äri õppima saadetud, ta on üsna pahur, oma pahural moel väga kuum ja tema suurimad armastused elus on ta kitarr ja fotokas, ta võib ära tunda meeleheitliku karjatuse “ma tahan pilti teha!” või seksika läti aksendi järgi; hispaania tüdrukud Laura ja Inma: üsna toredad, oskavad mitmes keeles ropendada ja räägivad palju omavahel hispaania keeles; briti tsikid Charlotte, Emma ja Liz, kes tegutsevad nagu tiim, on väga viisakad, veidra huumoriga, naljakate zestidega ja väga konservatiivsed; prantslased Julian, Laura, Tom ja Oliver, Laura on pisut ülbe, Julianiga ma pole eriti rääkinud, Tom organiseeris reisi, on täitsa tore, paneb palju pidu, halb muusikamaitse, Oliver on väga nunnu ja küsib alati kõigilt kuidas neil läheb; Jakob muutub aina toredamaks, isegi see, et neist Leeloga paarike sai ei sega eriti; siis on veel saksa neiu Barbara, kellel on äge tätokas, muidu on pisut imelik; Tsiili tüdruk Anita, kes on selline klassikaline lõunamaine iludus ja väga armas ja sõbralik ja hoolitsev; ja viimasena Morgan, kes on ka äge.
Esimene päev oli põhimõtteliselt lihtsalt magamine ja toidu ostmine. Käisime Levis, otsisime infot selle kohta, mis me teha saame. Kuskil lähedal künkal käisime kelgutamas ka, päris vahva oli. Õhtul käisime saunas, väga hea ja karm saun, pärast käisime lumes ka hullamas. Hilja õhtul mängisime joomismänge. zalmarit tegime ka : viin pluss salmiaki. Maitses täitsa hästi. Üllatavalt lõbus oli. Magama läksin üsna varakult, teised jõid edasi või tegid muid lollusi.
Teieipäeval oli enesetunne hea, läksime suusatama. Ma arvasin, et neil Levis ainult üks mägi ongi, see, mis kohe vastas on. Leelo ka mulle midagi ei rääkinud, nii et sõitsin siis koos teistega üles. Ega ta nii kõrge ei tundunud ja üldse ma arvasin, et see pole nii keeruline. Hakkasin siis minema. Esimene emotsioon oligi umbes, et siin ma nüüd suren. Viskusin siis meeleheitlikult lumme. Siis nägin et teised sõitsid niimoodi viltu, proovisin siis seda, tuli välja, aga peatumine mitte. Siis tuli Jakob ja üritas mind õpetada, aga ma ikka kukkusin sada miljon korda. Siis tuli suusa patroll ja küsis kas kõik on okei. Siis seletas ta, et ma peaks minema laugematele mägedele ja aitas mind sealt alla. Selle käigus sain siis suusatamise ka selgeks. Kiire ja karm õppemeetod väga tore onuke oli, kahjuks ta nime ei mäleta. Mattis või martti. Siis olin üleni lumine ja märg aga muidu väga tubli. Ikka ajasin end püsti koguaeg ja ei andnud alla.
Lauged mäed olid palju lihtsamad, kukkusin ainult paar korda igastahes varsi olin jumala proff. Peamine võti asjal oli olla enesekindel ja oma keha usaldada. Olin peamiselt koos Charlotte’iga. Mingi hetk olid lihased väga valusad, aga muidu oli ikka uskumatult lõbus. Kohtasime sda sõbralikku meest ka veel, ta oli väga tore. Kuskil viie paiku lõpetasime. Õhtul olin jube väsinud. Tegime kooki ja siis käisin saunas ka. Magama sin kuskil kahe paiku alles, sest Jakob ja Leelo läksid enne mind sauna. Olin nii vihane, et nad seal nii kaua olid, aga saunas lõõgastudes hakkas parem. Kook tuli täitsa hea, kuigi väga teraline jahu oli.
Kolmapäeval olin päris väsinud ja läksime alles umbes kaheteistkümneks suusatama. Lihased olid päris valusad, aga üllatavalt suusatades eriti mitte. Käisime paaril rajal soojendamas, siis otsustasin ühele pikemale ringile minna. Enne käisin sõin ka korra. Siis läksin. Hullult äge oli, läbisin kolm rada.
Üks pikk oli jube mõnus, ilusad vaated ja üsna aeglane, võis sirgelt minna. Sõitsin gondliga ka. Siis oli üks rada, kus oli üks pisike jupp punast rada, mõtlesin, et äkki saan hakkama.
Eks oleksin vist saanud ka, kui ma poleks nii halvasti kukkunud. Igastahes ma ilmselt kukkusin, kuigi ma ei mäleta kuidas. Hiljem tuli meelde, kes mind aitas. Ma ei usu, et ma teadvuse kaotasin, lihtsalt mäluauk. Mingid kaks naist aitasid mind. Alguses küsisid soome keeles, kas kõik on korras, siis inglise keeles. Kõik oli oranzikas-kollase tooniga.
Huvitav on, et esimesed hetked arvasin ma et kõik on korras, ja saan hakkama küll, siis kui kollane ära ei läinud hakkas aeglaselt kohale jõudma, et midagi on mäda. Üritasin oma suuski jalga saada, aga see ei tulnud ka välja. Siis on selline väga unenäoline ala, kus ma mäletan, kuidas mulle tundus, et ma elasin läbi oma unenägu ja kuidas ma mõtlesin, et sellest peaks Leelole rääkima.
Veel mäletan Markkut (suusaatrollimees, sain ta nime teada), kes küsis kas ma teda mäletan, nägu mäletasin, aga muud mitte, midagi küsis ta Charlotte’i kohta ka. Kirjutasin oma nime vist ka kuhugi. Siis kästi mootorsaanile istuda.
Sõidust mäletan loodusvaateid ja mägesid ja kuidas ma mõistsin, et ma ei mäleta midagi ja et kus ma üldse olen. Midagi meenus et Lapimaa, aga miks, seda ei mäletanud. Leelost midagi spetsiifilist ei mäletanud, aga teadsin, et ta on väga oluline, nii et keskendusin temale.
Alla sõites nägin Leelot, Morganit ja Jakobit ja karjusin Leelole hästi entusiastliku häälega “Leelo, mul on peapõrutus ja ma ei mäleta mitte muhvigi! Päriselt ka!” ja siis veel midagi, kas aita mind, või nii äge. Jakob ütles hiljem, et see kõlas nagu ma oleks karjunud midagi umbes nagu “ma sain tasuta mootorsaanisõidu! Väga äge on!”. Siis läksin mingisse esmaabi hütikesse, Leelo tuli ka kohe varsti järgi. Seal meenus mulle see naine, kes mind aitas, päeva ikka ei mäletanud, kohta vist mäletasin ka juba. Igastahes sealt läksime varsti minema, Morgan tuli koos minuga koju. Seal ma peamiselt tuikusin ringi ja hiljem magasin. Leelo ajas mind üles ja ise panin ka äratusi. Teistel oli eriti hullumeelnu pidu. Pärast nelja, kui vaikseks jäi oli palju parem magada.
Neljapäeval oli olemine normaalne, pea hakkas kergesti ringi käima ainult. Käisime lumekülas, mis oli nagu hotell, kus tubades olid igast skulptuurid. Suht kena. Teel tagasi tahtis Reinis palju pilte teha ja siis me peatusime koguaeg ja me nägime ilusaid vaateid ja noh, Reinist muidugi ka. Leelo tegi hästi palju imelikke pilte Reinisest, Jakobist ja teetopsi peegeldusest. Hiljem käisid enamik inimesi kelgutamas, mina, Leelo ja Jakob vaatasime filmi “Waking life”, mis räägib igasugustest filosoofilistest asjadest ja unenägudest. Pärast kui tagasi tulid, siis nad vaatasid mingit nõmedat filmi ja ma läksin suht varakult magama.
Reedel oli üsna varajane äratus, pidime juba üheksa mootorsaani kohas olema. See oli päris äge, ilusad vaated ja pisut adrenaliini. Käisime mingis loomafarmis ka, aga need põhjapõdrad olid nii ahistatud moega ja me ei hakanud neid rohkem kiusama. Külm oli ka ja väga hüplik tee nii et õhtuks oli mulj älle peavalu ja halb olla. Aga iseenesest oli vahva. Vähemalt on tehtud ja rohkem vist ei läheks ka. Õhtul teised jälle jõid, mul oli halb nii et läksin juba seitsme paiku magama ja magasin kuskil 14 tundi.
Laupäeval läksid mõned inimesed kelgukoertega sõitma, aga ma ei viitsinud ja rahast oli ka kahju, nii et ma jäin koju. Õhtul läksime Levisse koos Jakobi, Leelo, Anita ja Reinisega, sest Anital oli raha kaduma läinud mootorsaani reisil ja mina tahtsin arsti juurde minna, aga peamine eesmärk oli sõbralikule suusamehele tänukiri saata. Sain teada, et ta nimi oli Markku ja kirja sain ka ära anda. Anita oma raha küll ei saanud, aga minu missioon oli täidetud. Hiljem õhtul nägime päris ilusaid virmalisi (olime neid näinud igal ööl va. see öö, kui me saabusime), ikka ainult rohelisi, aga nad liikusid ägedalt. Vaatasime ühte filmi ka, pakkisime ja läksime magama.
Pühapäeva hommikul oli koristamine ja muidu sebimine. Murieliga tekkis mingi imelik konflikt, aga muidu oli kõik hea ja kena. Sõitsime arktika muuseumisse. Mulle meeldis kõige rohkem näitus saamidest ja nende elust, olekski pidanud ainult sinna minema. Muu oli kas liiga kuiv või liiga segadusseajav muudkui :“keera seda” ja “vajuta siia”. Võib-olla oleks parem olnud, kui oleks seal mitmel päeval käinud. Mõnele inimesele meeldis muidugi väga, lugesid muudkui huviga jääaja kivimitest jne. Võib-olla mingi äriinimeste värk.
Sealt läksime edasi jõuluvana juurde. Ma tegelikult mõtlesin, et see on ainult detsembris ja me lihtsalt uitame kuskil jõulukülas ringi nii et ma olin väga üllatunud kui me jõuluvana juurde läksime. Ta oli täitsa okei onu, oskas igas keeles midagi öelda. Parim asi oli selle juures, et me saime grupipildi, jee! Siis oli umbes 45 minutit täiesti mõttetut ringiuitamist ja siis hakkas päris sõit pihta.
Tegime ühe pikema peatuse kus kõik sõid ja jõid kohvi ja bensu võtsime ka. Siis mingi hetk me sõitsime teistest ette, sest bensujaam oli kinni. Autos oli jube kitsas ja enamiku ajast kuulasime me mingit metalit, et Reinis magama ei jääks. Igastahes lõpuks ei leidnudki me kuskilt ühtegi avatud bensujaama enne kuskil nelja ja üks hetk oli Reinis ikka päris kuri ja ropendas tükk aega. Ma olin ka nii väsinud, et ei olnud nagu midagi öelda, et tal lihtsam üleval oleks olla. Proovisin ikka ise ärkvel püsida, et ehk on nagu lihtsam kannatada, kui keegi kõrval saamoodi on.
Kui me siis lõpuks bensujaama leidsime olid kõik nii rõõmsad ja toredad, teised jõudsid ka järgi. Leelo üritas Reinisele seda saldejumps krõmps-krõmps nalja seletada, aga ta ei saanud eriti aru õnneks, ja tal oli siis hea tuju nii et ta vist ei solvunud ka. Saime teada, et läti keeles on vahvel vahvel (ainult, noh, selline vahvjel).
Viimane tund ta ikka juba pisut sõitis teeservast teeserva ja ma jäin ka koguaeg magama, aga ikka väga vinge autojuht, sõitis meiega 9-06 kahe kohvipausiga (noh kuskil 3-4 h olime me seal lumekülas ja muuseumis ka). Jõudsime turvaliselt koju, kuigi kõik olid väga väsinud ja närvilised nii et erilisi südamlikke hüvastijätte polnud. Rohkem nagu, et “miks te oma kotte nii kaua välja võtate?!”. Aga meel oli hea ja kõndida ka tore.
Ja nii saigi meie vene toakaaslastel puhkus läbi.
Esmaspäeval ma magasin peamiselt ja pakkisin asju lahti. Vene tüdrukud olid vist end lõpuks mugavalt sisse seadud, köögis oli elamise märke.
Teisipäeval läksin Jaan Luige skulptuuri kursusele. Väga harjumatu on, et nii tihti onmodellil pause, kuidagi raske on rütmis püsida. Aga muidu oli tore, kuigi ma pole enam harjunud eesti keelega ja juhendamisega. Siis pärast tunde oli Lukijos loeng ühe eestlase ja kahe ameeriklase poolt, kes olid eesti ühingust Non Grata ja nad rääkisid performanceist ja näitasid asju, mis nad olid teinud. Suht ägedad tüübid olid. Hea on teada, et võid õppida maali, aga ikkagi lõpuks midagi muud teha. Üldse on sellne maailmapildi laienemis tunne koguaeg, igasugused võimalused avanevad koguaeg, nii palju on võimalik teha. Siis läksid nad Navettasse pidu panema, me jäime Salla, Leelo ja Jakobiga ühte väga veidrat filmi “Inland empire” vaatama. Ma olin üsna väsinud, nii et see ajas mind vahepeal üsna närvi, aga see oli samuti selline avardav kogemus.
Pärast seda läksime Navettasse, kus pidu oli peaaegu läbi, tüübid kirjutasid oma kontaktandmed veekindla markeriga külmikule, vein joodi ära ja asi läbi. Jasu näitas mulle ja Leelole oma projekte. Tekkis jälle selline loominguline võbin, mõnus. Siis mindi ühte baari, ma olin ikka väga väsinud, aga tore oli ikka, soomlased olid ka toredad ja Jussi oli ka väga tore, nad lubasid meile lahkumispeo ka korraldada. Ja siis kuskil 2-3 läksime magama.
Kolmapäeval oli koolis juba täitsa tore, vahepeal sujus.
Õhtul asusime mina, Leelo, Jakob, soome tüdruk Sini ja Morgan Tampere poole filmifestivalile.
Rongisõit kestis 4 tundi, aga rongid soomes on ülimugavad, siin on isegi istmete sees raadiod, nii et oli tore. Rääkisime igasugustel põnevatel teemadel ka, vahepeal läks ehk pisut teravaks, aga muidu oli hea.
Mulle üldse meeldivad rongisõidud, selline vahepeal olemise tunne.
Tampere oli lahe, selline ”oo, linn” tunne oli, mis on eriti irooniline, sest Tampere on euroopa suurim küla. Mikko ja Suvi, kelle juures me ööbisime olid ääretult ägedad ja sõbralikud ja loomingulised. Nende korter oli ka selline äge ja kaootiline ja täis igasuguseid vingeid vidinaid. Siis üheks läksime filmi vaatama. Klubi oli umbes nagu Genklubi, ainult suurem, ägedam ja korralikum.
Nii äge oli näha suurt hulka silmapaistvaid inimesi koos jälle. Oli neli filmi vist. Need olid sellised väga avant garde ja rohkem kunst kui lugu ja olulisem oli see, mis see film sinuga tegi, kui see, mis seal otseselt toimus. Esimene film oli veidi aeglane, pikad kaadrid, aga see oli lahe, et muusika tuli otse (oli bänd) ja oli väga hea ka. Üsna psühhodeelne. Kahjuks olin nii väsinud ja raske oli keskenduda, et ma jäin magama koguaeg ja pidin mingeid nippe välje leiutama et üleval püsida, aga üliäge oli ikka.
Värskendav on sellist kraami näha vahelduseks. Siis ülejäänud kolm olid mingite prantslaste poolt, kellest Jakob väga vaimustus. Esimene oli väga äge ja mulle väga meeldis. Seal ka lugu polnud, lihtsalt korduvad kaadrid ja valge müra ja vahepeal kaadrid kus lint põles, mis oli väga laheda efektiga.
Prantslased kasutasid vanu filme ja vana tehnikat, et seda teha. Siis üks oli selline puhas psühho hüpnoosi asi, animatsioon ruudust, mis lihtsalt läks ähmasemaks ja selgemaks ja muutis värvi. Polnudki nii lsd tripp kui ma arvasin et on. Viimase ajal ma jälle magasin väga palju, aga see oli ka väga väga lahe ja midagi täiesti uut, millele ma polnud varem mõelnud.
Pärast filme läksime peole. Muusika oli parem kui Imatras, tantsisin natuke, aga pärast ma olin nii väsinud, et muutusin kurvas ja vihaseks.
Kui ära läksime (3-4 paiku) olin üsna kurb, aga sain üllatavalt kiirest normi. Kõndisime ringi ja Jakob, Morgan ja Sini läksid pitsat sööma. Mikko läks prügikastidest toitu otsima. Tema jaoks oli see kuidagi nii loomulik (kuigi ta ütles et ta teeb seda ka ainult umbes kaks korda kuus, kui ta purjus on) aga minu ja Leelo jaoks täielik eksootika ja midagi üsna mõeldamatut nii et läksime koos temaga. Ta rääkis oma paarist kunsti projektist ja kuidas ta selle prügikasti värgiga algust tegi.
Iseenesest väga hea mõte ja omamoodi protest isegi: poed peavad puuviljad ja valmistoidud mingi aja pärast ära viskama, isegi, kui see veel kõlbab, nii et me läksime siis poodide prügikastidesse kolama, kohtadesse, kus aeda sisse sai. Üks oli kinni, teisest saime hunniku banaane, apelsini, paprikat, tomatit ja kapsast. See oli täiesti veider kogemus, selline linnaelu ikka. Siis läksime Mikko poole ja magama ka üsna varsti.
Kirjutatud neljapäeval: Täna oli imeliselt hea päev, midagi erilist me ei teinud, aga ma tundsin ennast nii hästi. Sain kuus kallistust ka. Korraks käisime ühes teise ringi poes, kus oli väga palju igasugust ägedat kraami. Tampere tundub hullult mõnus ja selline pisut boheemlaslik ja samas väga linnalik. Ilm oli pilvine ja majad pole ka just erilised, aga siin oli nii hea. Suvi ja Mikko korter on üsna kaootiline aga täis igasuguseid väikseid vingeid aardeid. Juba selle pärast tasub kunstnik olla, et selliste inimestega koos viibida. See kui kaks inimest leiavad mingis kohas ühise keele ja hakkavad koos ideid arendama- see tekitab selliseid võnkeid ja loominugulisust energiat, lihtsalt imeline tunne. Vaatasime paari Mikko projekti, täitsa vahvad olid. Ma tunnen et see eksperimentaalne asi, see on midagi sellist kuhu ma tahan jõuda, aga see pole praegusel hetkel minu jaoks ja ma pean enne mingid astmed läbima, kõik juhtub siis kui peab juhuma. Igastahes oli minu jaoks ääretult hea energiaga päev.
Samas Leelo perekonnas juhtus tõsine õnnetus, aga see kuidagi ei jõua siin olles kohale, kuigi kui pikemalt mõelda, sii on ikka jube. Praegu oleme rongis Imatra poole, kolm rongi oli kokku. Jakobil polnud õpilaspiletit, kahes rongis kedagi ei huvitanud, aga nüüd sattus just selline, kes oli eriti nõme ja ta pidi lausa ostma alates Tamperest pileti, mitte ainult sellele rongile. Halb õnn. Aga noh, see on ainult raha, pole vaja põdeda.
Kohe varsti olemegi Imatras, siis sööma ja koju magama.
Reede: Jakobiga tekkis mingi veider kultuuridevaheline konflikt eile õhtul, igastahes on ta minust pisut valesti aru saanud, aga pole hullu ehk.
Täna on skulptuur päris hästi sujunud. Tulin just lõunalt ja vaatasin kolme performance’it, mis inimesed, kellel see kursus oli olnud nädal aega, olid teinud. Esimest ma väga ei näinud, kuna ta lamas põrandal koguaeg, aga heli oli üliäge. Teine oli selle veidra jaapani poisiga ja oli nagu pisut mingi rituaal ja toit oli olulisel kohal. Kolmas oli väga lahe; kõigepealt oli naine riietatud üleni musta ja üritas ühte sammast paigast nihutada, siis ta vist andis alla, kõndis õue, joonistas lumme enda ümber südame, võttis mustad riided ära, all oli kõik valged riided, siis tõmbas kampsuni niimoodi pähe, et see oli tal üle näo ja hakkas taganema, mis oli eriti veider, sest kõik jälitasid teda fotokatega, nii et see nägi välja nagu põgenemine, siis õpuks jõudis ta ühe sidemetesse mässitud puu juurde ja kallistas seda. Nüüd ma peaks skulptuuri jätkama ja õhtul lähme lappenrantasse peole (jälle). See nädal on ikka täitsa segane olnud. Pluss veel umbes kolm teretulemast tagasi pidu eestis.
Btw, neljapäeval on mul tlnas 3-4 tundi vaba aega. Mirju, Hanna? Saate mulle seltsi pakkuda?
teisipäev, 17. veebruar 2009
PäiväMoiHeiTerve
15.02
Istun praegu meie köögis ja kuulan mingit ägedat ja pisut psühhot muusikat. Õues on külm jälle. Olla on päris hea.
Lugesin just Lovecrati ma pole kindel kas ta mule meeldib. Pisut ilmselge on, aga samas on need vihjamised päris huvitavad. Leelo on siin minu vastas ja joonistab. Plaanib kuidas tagasitulles korteris mööblit paigutada. Tal on korvtool. Huvitav, kas saan raatuse tänavale järgmiseks aastaks ka jääda. Mulle meeldib seal. Kõrgel on nii mõnus elada. Eriti kui lift on. Pragu olengi millegipärast kõige rohkem seda korterit igatsenud. Oma voodit. Oma kööki. Hakke (neid linde. Jõudsin selleni niimoodi: mina: kuule, kes ned värdjad seal tartus elavad, Leelol mõtlik nägu ja: ee, mis sa täpselt mõtled, mina: aa, mul tuli juba meelde, hakid. Tema: Mul tuli esimesena meelde kunstikooli esimene kursus). Inimesi ka, kui neile mõtlen ja kevadet igatsen ka.
Käisime ujumas täna siis mõtlesin sellele, kuidas tagasitulles on. Kahju, et ma Karmenit alles aprillis näen. Eile tekkis väike frustratsioon selle kohaga. Suht pommiauk ikka. Võib-olla ma olen lihtsalt eestit idealiseerima hakanud. Inimesed on siin ju iseenesest toredad, ihtsalt pisut kopp on ees. Kool on äge, Tartu kooli küll ei igatse.
Ujumast tagasi tulles mõtlesime et proovime siis selle kebabi ära mis neil siin iga nurga peal on ja see oli täiesti üskumatult rõve. Peaegu maitsetu ja nägi üsna võigas võlja.
Aga siis õhtul läksime ühele olengule ja seal tekkis kohe selline kodune tunne ja heldimus, sest see meenutas neid väiksedi boheeemlastlikke Karlova puumaju. Täielik kunstnike pesa. Kõik oli maale ja igasuguseid ägedaid vidinaid täis ja olid puuahjud. Seal oli väga hea olla. Ma eriti kellegagi ei rääkinud, aga soomlased olid ka ikka päris ägedad ja mitte nii hullud kui vahetusõpilased. Kook oli väga hea, banaani, maasika ja vahukoorega. Morgan leidis endale soome sõbra Ville. Ville oli palju reisinud ja talle ei meeldinud ameeriklased väga. Ekas oli ta ka korra käinud ja sisse saada üritanud. Inimesed olid kõik nii armsad ja boheemlaslikud. Kunstnikud on ikka igalpool ühesugused. Ühel oli perefirma, mis torusid teeb. Villel ja Jussil olid sünnipäev. Nad said ühe pezi kommide masina ja siis tubakapaberid ja ühe plaadi. Mingit muud kraami ilmselt ka. Ville oli väga rõõmus tubakapaberi üle ja päris purjus oli ta ka. Saksa poiss Jakob tegi mingit huvitavat bananaani värki suhkru ja rummiga ja põlema panemisega. Maitses hästi. Briti tüdruku Emmaga rääkisime pikalt toidust. Sain teada, et ameerikas segatakse shokolaadi vahaga. Nagu..mida? miks? Siis lõpuks läksime koju tudule.
Reedel läks leelo Lappeenrantasse oma nigeeria sõbra juurde. Aga too oli vist liiga..ei teagi. Teistmoodi ja tõsine. Nii et see jäi soiku. Mina tegin kodus kooki, sest Leelo oli kuidagi nii kurb tundunud( tegelt vist polnud). Kook tuli maitsev aga liiga kuiv (see oli minu kuues kook Imatras ja esimene, kus õunu sees polnud). Vahemärkus: Leelo tehtud vaarika ja toorjuustukook sai ka just valmis ja on imehea. Tema brokoli, lillkapsa ja juustu supp on ka vaimustav. Ja neile, kes soome tulevad: 3,5 % maito on täitsa okei.
Reedel tegin maksakastet ka. Täitsa hea tuli. Olen uhke.
Koolis tegin eelmine nädal puuskulptuure. Õpetaja on rangem kui Jannnne, tema valvsa pilgu all küll ei julge varem ära minna või midagi. Muidu suht äge. Ma olen küll väga nõrkade kätega, nii et kirvega vehkimine väsitab kiiresti ära. Alguses voolisime mingeid suvalisi asju, siis hakkasime ühest pakust pead tegama. Alguses Eero ütles meile, et kui ühtegi mõtet pole, tehke pea. Siis mul tuli millegipärast kohe mõte elevant teha. Siis tuli õps ja ütles, et tehke pea. Ma olin nii pettunud… aga nüüd ma hakkasin ühest pisemast pakkust elevanti tegama. Jee!!
Laupäeval proovisime kooli minna. Luusisime seal tükk aega ringi, oma kaardiga sisse ei saanud millegipärast. Üks uks oli lahti, aga oli ilmgelge, et sealt ei tohiks sisse minna. Leelo käis sealtkaudu korra sees ka. Siis pidime juba peaaegu koju minema, kui üks tüdruk tuli ja saime sisse. Aga kohe tuli turvamees ka ja pidime ära minema. Päeval mõtlesime, et tegime midagi valesti, aga õhtul sel peol saime teada, et ta tuli mingi tagaukse pärast ja, et ta oli üldse mingi jobu olnud ja me ei meeldinud talle, sest me rääkisime inglise keeles. Hea teada, et ta meie pärast ei tulnud aga üllatav, et siin selliste eelarvamustega inimsed on.
Neljapäeval käis Leelo politseis (ta leidis võltsitud raha) ja siis tal oli tore vestlus nende inspektoritega. Sõna otseses mõttes tore. Ta ikka suudab kõigiga hästi läbi saada. Rääkisid Tartust ja hansapäevadest.
Enne seda käisid tema, britid ja kooli direktor Lappeenrantas ka, kus mingi pervert neid umbes kilomeeter maad oma autoga jälitas.
Õhtul tegime kooki ja makarone mingi salatiga. Morgan tuli ka külla. Päris tore oli. Kook oli hea.
Kolmapäeval oli valentinipäeva pidu. Eriti ei viitsinud minna, aga pilet oli juba ostetud. Lootsime, et on mõni bänd, aga ei. Ikka see jubjube muusika. Rääkisime Tuijaga juttu. Ta oli aasta jaapanis lapsehoidja. Täiesti sürr. Varsti läheb jälle, aga ainult paariks nädalaks. See on päris veider, mis ta rääkis, et jaapanis on vaja oma mehe või muu meessoost sugulase allkirja kui näiteks telefoni arvet tahad avada ja kuidas ühel naisel oli vaja olnud kiiret südameoperatsiooni, aga arstid ilma mehe allkirjata ei teinud (naine oli muidu teadvusel ja vaimselt terve) ja pidid siis ootama kuidas too mitu tundi teisest jaapani otsast kohale lendas. Ei teadnudki, et seal ikka veel see asi nii paigas on. Siis tuli jakob ja pakkus meile viina. Ta tundus nagu mingi narkodiiler, endal oli tal ka vist pisut selline tunne. Läksime siis välja külma kätte ja jõime viina. Mitte palju, aga täitsa piisavalt. Ega ma vist neist siidritest ei saagi purju jääda, mul hakkab enne halb kui ma neid piisavalt ära jõuan juua. Õues olime mina, Leelo, Jakob ja Leeloga koos ehtekunsti õppiv tüdruk Salla. Oli üllatavalt äge. Sain Jakobiga ka jutu peale, muidu oli ta mulle koolis alati nii imelik ja pisut hirmutav tundunud. Eks tundub ikka, aga nüüd ma saan taga rääkida. Pärast läksime sisse tagasi, ma rääkisin Jakobiga koolis ja talisuplusest. Pärast läksime Leeloga tantsima. Ma arvasin alalti et ma ei saa purjus peaga tantsida, sest mul hakkab halb, aga ei hakanudki. Oli hoopis palju rohkem liikumisvabadust ja ma tegin oma saabastega põrandal liueldes ka igasuguseid ägedaid asju. Umbes poole ühe paiku läksime ära, et oleks lahkudes veel hea tuju mitte juba tüdimus.
Esmaspäeval käisime ujumas.
Teisipäeval ei teinud midagi.
Nädalavahetusel joonistasime.
Reedel vist suurt midgi ei teinud. Vaatasime sõrmuste isandat ainult.
Neljapäeval oli olnud plaan minna talisuplust tegema, aga meil oli kolmapäevast toss täitsa väljas. Muidu keevitamises suurt midagi ei toimunud, peamiselt looderdasime.
Kolmapäeval läksime õhtul Lappeenrantasse. Algne plaan oli minna mingile olengule, kuhu mingid seal õppivad eestlased olid Leelot kutsunud. Jõudsime kohale ja läksime uitama. Lappeenranta on palju ilusam ja tihedam kui Imatra, mõnusad mäed ja majakesed. Vaade järvele oli ka väga kena. Kui siis lõpuks otsustasime neile helistada ei saanud me neid kätte. Uitasime veel ringi ja otsustasime minna peole, mis David ja Tom korraldasid. Pidime Davidiga kokku saama linnuse ees. Mis tähendas mingit mäge. Me muidugi otsisime usinalt mingit päris hoonet, peamiselt kuna ma ei saanud pooltest asjadest aru, mis David ütles. Olime kunstimuuseumi juures. Läksime tagasi alla ja sii proovisime alt mäe taha minna. Poole peal vaatasime, et ei saa ja otsustasime üles tagasi minna. Ronisime mööda mingeid täiesti sürre kohti ja jõudsime tagasi kunstimuuseumi juurde. Siis otsustasime et kõnnime niisama ringi, kuni ta meile uuesti helistab. Leidisme ühe imeilusa koha kus me kohe tükiks ajaks lihtsalt lumme istuma jäime. Sealt oli kuskil 200 kraadine vaade järvele, laevadele ja järves olevatele saartele ja teistele kallastele. Lõpuks siis David helistas jälle, saime seekord aru kuhu pidime minema. Tema vaeseke oli meid pool tundi õues oodanud.
Lõpuks jõudsime siis õnnelikult kohale. Pisike korter oli puupüsti inimesi täis. Üsna huvitav rahvas oli koos. Kohe pisteti õlu ka kätte. Suutsin purgi ikka ära lõpetada, aga mulle vist küll ei kehti see, et mida rohkem jood, seda rokem meeldib. Leelo rääkis mingi prantslasega majanduskriisist ja mina ajasin mingit sellist suva juttu ühe soome tüdrukuga. Pärast jälgisin ühte prantsuse poissi, kes meenutab ühte näitlejat (ainult tal pole nii suur nina). See on vist küll kõikide prantslste teema, aga tema oli kohe eriti selline katsumisaldis. Küll nad ikka mürasid selle ühe sõbraga.
Siis läksime edasi klubisse. Jah, muusika oli endiselt kohutav või noh, täpselt sama mis mujal. Tutvusimegi teel klubisse nigeeria poisiga, kes siin miskit inseneri asja õppis. Nad tantsisid Leeloga, mina tantsisin ka vahepeal ja ülejäänud aeg jälgisin hämmastusega seda prantsuse poissi. See oli neil nii loomulik, et nad koguaeg üksteit kallistasid ja niisama mürasid. See oli just selline sõprade värk ja nende jaoks väga normaalne, aga eestis seda juba ei näe. Igastahes oli see ülletavalt võluv ja mul tekkis ikka tõsine huvi. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga neid oli lihtsalt nii ilus vaadata, et ma ülejäänud õhtu lõbustasingi end nende jälgimisga. Eriti see näitleja moodi mees oli huvitav, kuna ta nägi kohe eriti eksinud välja kui ta üksi oli, naised teda ei huvitanud ja oma sõpru armastas ta kohe väga. Teised tüübid ikka üritasid endale naisi sebida vahepeal. Mingi hetk ma tantsisin mingi india mehega ka, ta oli normaalne ei ajanud väga ligi. Tantsida oli tore kuigi meil on Leeloga mõlemal juba india meestest kopp ees kuna neil on kõigil hästi rõvedad deodorandid, inglise keelt nad hästi ei räägi, pressivad hullult ligi ja süüa ka teha ei oska. Töötavad ainult mingites kebabi kohtades.
Jama oli see, et meie buss tagasi läks alles 4.25, nii et kuskil paar tundi oli lihtsalt selle masendava muusika kuulamist ja igavlemist. Poole nelja paike läksime ära ja istusime bussipeatuses lihtsalt. Nigeerialane Kingsley rääkis kuidas tema maal ei suitseta ükski naine avalikult (kuigi me Leeloga ka ei suitseta). Suht imelik tüüp. Selline pisut totu.
Bussis oli suht raske ärkvele jääda, aga sain hakkama. Siis läksime koju magama. Neljapäeval läksin kooli ka, kuigi alles pärastlõunaks. Leelo vaeseke pidi juba 8 paiku ära minema. Päev otsa kummitas mingi jube muusika sealt klubist.
Meiei vene neiud on väga vaiksed ja häbelikud, me vaevu näeme neid. Pisut nagu kummitused oleks – vahel kuuled samme või ukse avamist, aga kedagi ei näe. Esimene nädal sõid nad ainult küpsiseid, siis lõpuks julgesid juustu ka osta. Meil oleks nagu mingi karm diktatuur siin leeloga, et nad isegi kööki ei julge tulla kui me siin oleme. Jobukesed.
Ülejärgmine nädal lähme Lapimaale.
Hanna, Mirju, andke ka oma aadress.
Tahaks liha. Hästi küpsetatud liha.
Ega muud ei tulegi pähe.
Soome on naljakas ja pisut tüütu koht. Kool on äge.
Kallistan kõiki! Olge tublid!
Istun praegu meie köögis ja kuulan mingit ägedat ja pisut psühhot muusikat. Õues on külm jälle. Olla on päris hea.
Lugesin just Lovecrati ma pole kindel kas ta mule meeldib. Pisut ilmselge on, aga samas on need vihjamised päris huvitavad. Leelo on siin minu vastas ja joonistab. Plaanib kuidas tagasitulles korteris mööblit paigutada. Tal on korvtool. Huvitav, kas saan raatuse tänavale järgmiseks aastaks ka jääda. Mulle meeldib seal. Kõrgel on nii mõnus elada. Eriti kui lift on. Pragu olengi millegipärast kõige rohkem seda korterit igatsenud. Oma voodit. Oma kööki. Hakke (neid linde. Jõudsin selleni niimoodi: mina: kuule, kes ned värdjad seal tartus elavad, Leelol mõtlik nägu ja: ee, mis sa täpselt mõtled, mina: aa, mul tuli juba meelde, hakid. Tema: Mul tuli esimesena meelde kunstikooli esimene kursus). Inimesi ka, kui neile mõtlen ja kevadet igatsen ka.
Käisime ujumas täna siis mõtlesin sellele, kuidas tagasitulles on. Kahju, et ma Karmenit alles aprillis näen. Eile tekkis väike frustratsioon selle kohaga. Suht pommiauk ikka. Võib-olla ma olen lihtsalt eestit idealiseerima hakanud. Inimesed on siin ju iseenesest toredad, ihtsalt pisut kopp on ees. Kool on äge, Tartu kooli küll ei igatse.
Ujumast tagasi tulles mõtlesime et proovime siis selle kebabi ära mis neil siin iga nurga peal on ja see oli täiesti üskumatult rõve. Peaegu maitsetu ja nägi üsna võigas võlja.
Aga siis õhtul läksime ühele olengule ja seal tekkis kohe selline kodune tunne ja heldimus, sest see meenutas neid väiksedi boheeemlastlikke Karlova puumaju. Täielik kunstnike pesa. Kõik oli maale ja igasuguseid ägedaid vidinaid täis ja olid puuahjud. Seal oli väga hea olla. Ma eriti kellegagi ei rääkinud, aga soomlased olid ka ikka päris ägedad ja mitte nii hullud kui vahetusõpilased. Kook oli väga hea, banaani, maasika ja vahukoorega. Morgan leidis endale soome sõbra Ville. Ville oli palju reisinud ja talle ei meeldinud ameeriklased väga. Ekas oli ta ka korra käinud ja sisse saada üritanud. Inimesed olid kõik nii armsad ja boheemlaslikud. Kunstnikud on ikka igalpool ühesugused. Ühel oli perefirma, mis torusid teeb. Villel ja Jussil olid sünnipäev. Nad said ühe pezi kommide masina ja siis tubakapaberid ja ühe plaadi. Mingit muud kraami ilmselt ka. Ville oli väga rõõmus tubakapaberi üle ja päris purjus oli ta ka. Saksa poiss Jakob tegi mingit huvitavat bananaani värki suhkru ja rummiga ja põlema panemisega. Maitses hästi. Briti tüdruku Emmaga rääkisime pikalt toidust. Sain teada, et ameerikas segatakse shokolaadi vahaga. Nagu..mida? miks? Siis lõpuks läksime koju tudule.
Reedel läks leelo Lappeenrantasse oma nigeeria sõbra juurde. Aga too oli vist liiga..ei teagi. Teistmoodi ja tõsine. Nii et see jäi soiku. Mina tegin kodus kooki, sest Leelo oli kuidagi nii kurb tundunud( tegelt vist polnud). Kook tuli maitsev aga liiga kuiv (see oli minu kuues kook Imatras ja esimene, kus õunu sees polnud). Vahemärkus: Leelo tehtud vaarika ja toorjuustukook sai ka just valmis ja on imehea. Tema brokoli, lillkapsa ja juustu supp on ka vaimustav. Ja neile, kes soome tulevad: 3,5 % maito on täitsa okei.
Reedel tegin maksakastet ka. Täitsa hea tuli. Olen uhke.
Koolis tegin eelmine nädal puuskulptuure. Õpetaja on rangem kui Jannnne, tema valvsa pilgu all küll ei julge varem ära minna või midagi. Muidu suht äge. Ma olen küll väga nõrkade kätega, nii et kirvega vehkimine väsitab kiiresti ära. Alguses voolisime mingeid suvalisi asju, siis hakkasime ühest pakust pead tegama. Alguses Eero ütles meile, et kui ühtegi mõtet pole, tehke pea. Siis mul tuli millegipärast kohe mõte elevant teha. Siis tuli õps ja ütles, et tehke pea. Ma olin nii pettunud… aga nüüd ma hakkasin ühest pisemast pakkust elevanti tegama. Jee!!
Laupäeval proovisime kooli minna. Luusisime seal tükk aega ringi, oma kaardiga sisse ei saanud millegipärast. Üks uks oli lahti, aga oli ilmgelge, et sealt ei tohiks sisse minna. Leelo käis sealtkaudu korra sees ka. Siis pidime juba peaaegu koju minema, kui üks tüdruk tuli ja saime sisse. Aga kohe tuli turvamees ka ja pidime ära minema. Päeval mõtlesime, et tegime midagi valesti, aga õhtul sel peol saime teada, et ta tuli mingi tagaukse pärast ja, et ta oli üldse mingi jobu olnud ja me ei meeldinud talle, sest me rääkisime inglise keeles. Hea teada, et ta meie pärast ei tulnud aga üllatav, et siin selliste eelarvamustega inimsed on.
Neljapäeval käis Leelo politseis (ta leidis võltsitud raha) ja siis tal oli tore vestlus nende inspektoritega. Sõna otseses mõttes tore. Ta ikka suudab kõigiga hästi läbi saada. Rääkisid Tartust ja hansapäevadest.
Enne seda käisid tema, britid ja kooli direktor Lappeenrantas ka, kus mingi pervert neid umbes kilomeeter maad oma autoga jälitas.
Õhtul tegime kooki ja makarone mingi salatiga. Morgan tuli ka külla. Päris tore oli. Kook oli hea.
Kolmapäeval oli valentinipäeva pidu. Eriti ei viitsinud minna, aga pilet oli juba ostetud. Lootsime, et on mõni bänd, aga ei. Ikka see jubjube muusika. Rääkisime Tuijaga juttu. Ta oli aasta jaapanis lapsehoidja. Täiesti sürr. Varsti läheb jälle, aga ainult paariks nädalaks. See on päris veider, mis ta rääkis, et jaapanis on vaja oma mehe või muu meessoost sugulase allkirja kui näiteks telefoni arvet tahad avada ja kuidas ühel naisel oli vaja olnud kiiret südameoperatsiooni, aga arstid ilma mehe allkirjata ei teinud (naine oli muidu teadvusel ja vaimselt terve) ja pidid siis ootama kuidas too mitu tundi teisest jaapani otsast kohale lendas. Ei teadnudki, et seal ikka veel see asi nii paigas on. Siis tuli jakob ja pakkus meile viina. Ta tundus nagu mingi narkodiiler, endal oli tal ka vist pisut selline tunne. Läksime siis välja külma kätte ja jõime viina. Mitte palju, aga täitsa piisavalt. Ega ma vist neist siidritest ei saagi purju jääda, mul hakkab enne halb kui ma neid piisavalt ära jõuan juua. Õues olime mina, Leelo, Jakob ja Leeloga koos ehtekunsti õppiv tüdruk Salla. Oli üllatavalt äge. Sain Jakobiga ka jutu peale, muidu oli ta mulle koolis alati nii imelik ja pisut hirmutav tundunud. Eks tundub ikka, aga nüüd ma saan taga rääkida. Pärast läksime sisse tagasi, ma rääkisin Jakobiga koolis ja talisuplusest. Pärast läksime Leeloga tantsima. Ma arvasin alalti et ma ei saa purjus peaga tantsida, sest mul hakkab halb, aga ei hakanudki. Oli hoopis palju rohkem liikumisvabadust ja ma tegin oma saabastega põrandal liueldes ka igasuguseid ägedaid asju. Umbes poole ühe paiku läksime ära, et oleks lahkudes veel hea tuju mitte juba tüdimus.
Esmaspäeval käisime ujumas.
Teisipäeval ei teinud midagi.
Nädalavahetusel joonistasime.
Reedel vist suurt midgi ei teinud. Vaatasime sõrmuste isandat ainult.
Neljapäeval oli olnud plaan minna talisuplust tegema, aga meil oli kolmapäevast toss täitsa väljas. Muidu keevitamises suurt midagi ei toimunud, peamiselt looderdasime.
Kolmapäeval läksime õhtul Lappeenrantasse. Algne plaan oli minna mingile olengule, kuhu mingid seal õppivad eestlased olid Leelot kutsunud. Jõudsime kohale ja läksime uitama. Lappeenranta on palju ilusam ja tihedam kui Imatra, mõnusad mäed ja majakesed. Vaade järvele oli ka väga kena. Kui siis lõpuks otsustasime neile helistada ei saanud me neid kätte. Uitasime veel ringi ja otsustasime minna peole, mis David ja Tom korraldasid. Pidime Davidiga kokku saama linnuse ees. Mis tähendas mingit mäge. Me muidugi otsisime usinalt mingit päris hoonet, peamiselt kuna ma ei saanud pooltest asjadest aru, mis David ütles. Olime kunstimuuseumi juures. Läksime tagasi alla ja sii proovisime alt mäe taha minna. Poole peal vaatasime, et ei saa ja otsustasime üles tagasi minna. Ronisime mööda mingeid täiesti sürre kohti ja jõudsime tagasi kunstimuuseumi juurde. Siis otsustasime et kõnnime niisama ringi, kuni ta meile uuesti helistab. Leidisme ühe imeilusa koha kus me kohe tükiks ajaks lihtsalt lumme istuma jäime. Sealt oli kuskil 200 kraadine vaade järvele, laevadele ja järves olevatele saartele ja teistele kallastele. Lõpuks siis David helistas jälle, saime seekord aru kuhu pidime minema. Tema vaeseke oli meid pool tundi õues oodanud.
Lõpuks jõudsime siis õnnelikult kohale. Pisike korter oli puupüsti inimesi täis. Üsna huvitav rahvas oli koos. Kohe pisteti õlu ka kätte. Suutsin purgi ikka ära lõpetada, aga mulle vist küll ei kehti see, et mida rohkem jood, seda rokem meeldib. Leelo rääkis mingi prantslasega majanduskriisist ja mina ajasin mingit sellist suva juttu ühe soome tüdrukuga. Pärast jälgisin ühte prantsuse poissi, kes meenutab ühte näitlejat (ainult tal pole nii suur nina). See on vist küll kõikide prantslste teema, aga tema oli kohe eriti selline katsumisaldis. Küll nad ikka mürasid selle ühe sõbraga.
Siis läksime edasi klubisse. Jah, muusika oli endiselt kohutav või noh, täpselt sama mis mujal. Tutvusimegi teel klubisse nigeeria poisiga, kes siin miskit inseneri asja õppis. Nad tantsisid Leeloga, mina tantsisin ka vahepeal ja ülejäänud aeg jälgisin hämmastusega seda prantsuse poissi. See oli neil nii loomulik, et nad koguaeg üksteit kallistasid ja niisama mürasid. See oli just selline sõprade värk ja nende jaoks väga normaalne, aga eestis seda juba ei näe. Igastahes oli see ülletavalt võluv ja mul tekkis ikka tõsine huvi. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga neid oli lihtsalt nii ilus vaadata, et ma ülejäänud õhtu lõbustasingi end nende jälgimisga. Eriti see näitleja moodi mees oli huvitav, kuna ta nägi kohe eriti eksinud välja kui ta üksi oli, naised teda ei huvitanud ja oma sõpru armastas ta kohe väga. Teised tüübid ikka üritasid endale naisi sebida vahepeal. Mingi hetk ma tantsisin mingi india mehega ka, ta oli normaalne ei ajanud väga ligi. Tantsida oli tore kuigi meil on Leeloga mõlemal juba india meestest kopp ees kuna neil on kõigil hästi rõvedad deodorandid, inglise keelt nad hästi ei räägi, pressivad hullult ligi ja süüa ka teha ei oska. Töötavad ainult mingites kebabi kohtades.
Jama oli see, et meie buss tagasi läks alles 4.25, nii et kuskil paar tundi oli lihtsalt selle masendava muusika kuulamist ja igavlemist. Poole nelja paike läksime ära ja istusime bussipeatuses lihtsalt. Nigeerialane Kingsley rääkis kuidas tema maal ei suitseta ükski naine avalikult (kuigi me Leeloga ka ei suitseta). Suht imelik tüüp. Selline pisut totu.
Bussis oli suht raske ärkvele jääda, aga sain hakkama. Siis läksime koju magama. Neljapäeval läksin kooli ka, kuigi alles pärastlõunaks. Leelo vaeseke pidi juba 8 paiku ära minema. Päev otsa kummitas mingi jube muusika sealt klubist.
Meiei vene neiud on väga vaiksed ja häbelikud, me vaevu näeme neid. Pisut nagu kummitused oleks – vahel kuuled samme või ukse avamist, aga kedagi ei näe. Esimene nädal sõid nad ainult küpsiseid, siis lõpuks julgesid juustu ka osta. Meil oleks nagu mingi karm diktatuur siin leeloga, et nad isegi kööki ei julge tulla kui me siin oleme. Jobukesed.
Ülejärgmine nädal lähme Lapimaale.
Hanna, Mirju, andke ka oma aadress.
Tahaks liha. Hästi küpsetatud liha.
Ega muud ei tulegi pähe.
Soome on naljakas ja pisut tüütu koht. Kool on äge.
Kallistan kõiki! Olge tublid!
teisipäev, 3. veebruar 2009
3. nädal
Esmaspäeval ei teinud me vist suurt midagi. Läksime kooli. Jannne ütles, et ma võin homsest tulla tema metalli skulptuuri kursusele, Leelo pidi minema järgmisest nädalast graafikasse. Koolis oli üks uus vahetusõpilane usast. Nad seal koristasid puutöö osakonda, aga ma viilisin ja rääkisin Leeloga hoopis. Ta otsustas ehtekunsti õpsidega rääkida, et äkki ikka saab sinna. Siis läks ta raamatukokku, ma läksin mässasin arvutis natuke. Õhtul.. tõenäoliselt vaatasime House’i.
Teispäeval hakkas siis keevitamine pihta. Üks oli masin mis töötas mingi elektronide süsteemil, üks hapniku ja asetüleeniga ja siis üks oli veel, mis nagu traati sulatas, elektriga. Mulle meeldib see hapniku ja asetüleeniga värk, siis ma näen ka midagi, ei pea maski kandma. Aga need väiksed paugud ei meeldi. Üldiselt on täitsa äge, natuke ebakindel, aga Eestis tahaks kindlasti edasi teha. See oli hea, et palju inglise keeles rääkisid, vahetusõpilasi oli palju: mina, usa tüdruk Morgan, üks jaapani poiss ja üks saksa poiss. Janne täitsa hästi seletas, veidi vähe võib-olla, aga üsna rahulik oli ja kiitis koguaeg. Nad vist kiidavadki siin soomes palju.
Lõuna ajal tegin tutvust Morganiga (ma ikka olen üksinda sotsiaalsem) ta on selline üsna boheemlasliku olekuga ja täitsa tore. Ta tegelikult juba oskab päris hästi keevitada, aga jannne pani ta sinna kursusele sisseelamiseks.
Toit oli see nädal väga hea. Üks päev oli mingit hästi head õunakooki.
Õhtul läksime siis sinna joonistamiskursusele, aga sattusime hoopis mingile vene kunstiajaloole. Aga loeng oli inglise keeles ja väga huvitav, nii et otsustasime ülejäänud nädal ka seal käija. Lektor oli Olga Shusirova, ta inglise keel polnud just parim, aga ta rääkis väga hästi neist töödest, et kohe pani teise pilguga vaatama.
Kolmapäeval ja neljapäeval saime sinna ja tagasi autoga, reedel kõndisime. Hästi külm oli, nii et me praktiliselt jooksime, jõudsime 30 minutiga koju.
Mulle meeldivad need pardid, kes siin on. Nad on nii armsad kui niimoodi kambakesi paterdavad meie poole.
Saime teada, et ei pea korteri eest mitte midagi maksma, jee!
Reedel otsustasime siis klubisse ka minna, kutsusime Morgani ka. Bussisõit oli päris imelik, see Imatra on nii laialivalgunud, et linnas on suured metsatukad, kust buss läbi sõidab. Morganit polnud, natuke muretsesime, aga otsustasime, et mis seal ikka. Klubi ise oli päris uhke. Alguses oli üsna tühi. Kui me jõudsime tulid just kaks sellist rokitädi ka, nii et alguses oli natuke nagu, et, kas oleme ikka õiges kohas. Hinnad olid nagu arvata olid täiesti hullud, aga üks kena baaritädi andis mulle tasuta vett. Diskosaal oli äge. Ja saali ääres olid toolid justkui vaatamiseks. Alguses üks mees ja naine hüppasid seal ringi, me siis leeloga läksime ka. Muusika polnud väga hea, kahjuks läks õhtu jooksul ainult halvemaks. Siis jõudis morgan ka kohale, ta oli tund aega bussis ringi tiirutanud. Olime rõõmsad. Tantsisime. Leelo leidis ühe india mehest tantsupartneri, see ikka üritas leelot kinni püüda, aga too lipsas minema. Üldse oli neid seal terve punt ja kõik jäid vist üksinda. Morgan õnnetus õhtu jooksul ligi meelitada hunniku veidrikke, kellest väikeste raskustega lahti saime. Mul oli muusikast üle karjudes ühe soomlasega vestlus kunstist ja sellest mis eriala on mõtet õppida. Üldiselt oli muusika jura, aga õhtu ikkagi hea. Poole viie paiku jõudsime koju, teekond läks üllatavalt ruttu.
Laupäev oli selline magamise ja lugemise päev. Pühapäeval tegin kooki, ma ikka ei oska, jama tuli.
Lugesin “Meister ja Margarita” läbi. Tegelased ja dialoogid meeldisid. Päris tore oli.
Praegu on esmaspäev, täna õhtul või homme tulevad siia kaks vene tüdrukut. Praegu on küll harjumatu, et keegi siia tuleb. Alguses ikka tahtsime seltsi, aga nüüd oleme juba nii mugavalt siin, et ei kujutagi ette.. äkki neil on mingid halvad harjumused või häirime meie neid kuidagi. Nonii. Nad jõudsid kohale. Üks pidavat veidi inglise keelt rääkima. Ohjah.
Homme lähebki Leelo ehtekunsti. Mina lõikasin täna ühe masinaga metalli, see oli üllatavalt lihtne ja mitte nii jube kui ma kartsin. Kindad kärssasid natuke ja käed väsisid ära.
Kuidagi imelik on. Üldse pole mingit koduigatsust või teistsugust tunnet. Muidugi alles kolm nädalat ka. Vahepeal ikka mõtlen, et tartus on palju parem. See on hea, et tagasitulles on eestis juba esimesed kevadehõngud.
Siin on üsna ilusad ilmad. Paks lumi ja miinuskraadid koguaeg. Üks päev oli päikest ka.
Olen igasugust ägedat muusikat avastanud ja eile lugesin ühe koomiksi jälle: “Playing the game”, see oli päris huvitav, luulevormis dialoogidega.
Vaatasime “Babel”’it. See oli väga kurb ja väga hea film.
Üks asi veel, mille kohta ma iga kord mõtlen, et järgmine kord kirjutan temast: poemüüja. Meie Siwas on üks hullult äge tädi kes on alati ülisõbralik. Aitäh poetädi.
Üks mu lend Islandile jäeti ära, nüüd pean läbi Stockholmi minema, üks tund on vahepeal aega. Läheb kiireks. Ja neil on seal praegu ikka hull jama. Äkki juuliks on pisut parem. Aga kõik läheb kindlasti lõpuks hästi.
Olin tubli ja hakkasin lõpuks larbi rolle ka kirjutama.
Karmenile: raha on läinud kuskil 700-1000 krooni nädalas, aga me oleme siin hullult toitu ostnud ikka. Saab vähemaga ka läbi. Ja kui Jaan ja Patrik pinda käivad siis see innustabki sind uusi soome sõpru leidma. Kui nendega ise rääkima hakata siis nad polegi väga hullud, saab jutule küll. Või äkki on teil seal sama hullud vahetusõpilased kui siin. Millel te soome tulete?
Teispäeval hakkas siis keevitamine pihta. Üks oli masin mis töötas mingi elektronide süsteemil, üks hapniku ja asetüleeniga ja siis üks oli veel, mis nagu traati sulatas, elektriga. Mulle meeldib see hapniku ja asetüleeniga värk, siis ma näen ka midagi, ei pea maski kandma. Aga need väiksed paugud ei meeldi. Üldiselt on täitsa äge, natuke ebakindel, aga Eestis tahaks kindlasti edasi teha. See oli hea, et palju inglise keeles rääkisid, vahetusõpilasi oli palju: mina, usa tüdruk Morgan, üks jaapani poiss ja üks saksa poiss. Janne täitsa hästi seletas, veidi vähe võib-olla, aga üsna rahulik oli ja kiitis koguaeg. Nad vist kiidavadki siin soomes palju.
Lõuna ajal tegin tutvust Morganiga (ma ikka olen üksinda sotsiaalsem) ta on selline üsna boheemlasliku olekuga ja täitsa tore. Ta tegelikult juba oskab päris hästi keevitada, aga jannne pani ta sinna kursusele sisseelamiseks.
Toit oli see nädal väga hea. Üks päev oli mingit hästi head õunakooki.
Õhtul läksime siis sinna joonistamiskursusele, aga sattusime hoopis mingile vene kunstiajaloole. Aga loeng oli inglise keeles ja väga huvitav, nii et otsustasime ülejäänud nädal ka seal käija. Lektor oli Olga Shusirova, ta inglise keel polnud just parim, aga ta rääkis väga hästi neist töödest, et kohe pani teise pilguga vaatama.
Kolmapäeval ja neljapäeval saime sinna ja tagasi autoga, reedel kõndisime. Hästi külm oli, nii et me praktiliselt jooksime, jõudsime 30 minutiga koju.
Mulle meeldivad need pardid, kes siin on. Nad on nii armsad kui niimoodi kambakesi paterdavad meie poole.
Saime teada, et ei pea korteri eest mitte midagi maksma, jee!
Reedel otsustasime siis klubisse ka minna, kutsusime Morgani ka. Bussisõit oli päris imelik, see Imatra on nii laialivalgunud, et linnas on suured metsatukad, kust buss läbi sõidab. Morganit polnud, natuke muretsesime, aga otsustasime, et mis seal ikka. Klubi ise oli päris uhke. Alguses oli üsna tühi. Kui me jõudsime tulid just kaks sellist rokitädi ka, nii et alguses oli natuke nagu, et, kas oleme ikka õiges kohas. Hinnad olid nagu arvata olid täiesti hullud, aga üks kena baaritädi andis mulle tasuta vett. Diskosaal oli äge. Ja saali ääres olid toolid justkui vaatamiseks. Alguses üks mees ja naine hüppasid seal ringi, me siis leeloga läksime ka. Muusika polnud väga hea, kahjuks läks õhtu jooksul ainult halvemaks. Siis jõudis morgan ka kohale, ta oli tund aega bussis ringi tiirutanud. Olime rõõmsad. Tantsisime. Leelo leidis ühe india mehest tantsupartneri, see ikka üritas leelot kinni püüda, aga too lipsas minema. Üldse oli neid seal terve punt ja kõik jäid vist üksinda. Morgan õnnetus õhtu jooksul ligi meelitada hunniku veidrikke, kellest väikeste raskustega lahti saime. Mul oli muusikast üle karjudes ühe soomlasega vestlus kunstist ja sellest mis eriala on mõtet õppida. Üldiselt oli muusika jura, aga õhtu ikkagi hea. Poole viie paiku jõudsime koju, teekond läks üllatavalt ruttu.
Laupäev oli selline magamise ja lugemise päev. Pühapäeval tegin kooki, ma ikka ei oska, jama tuli.
Lugesin “Meister ja Margarita” läbi. Tegelased ja dialoogid meeldisid. Päris tore oli.
Praegu on esmaspäev, täna õhtul või homme tulevad siia kaks vene tüdrukut. Praegu on küll harjumatu, et keegi siia tuleb. Alguses ikka tahtsime seltsi, aga nüüd oleme juba nii mugavalt siin, et ei kujutagi ette.. äkki neil on mingid halvad harjumused või häirime meie neid kuidagi. Nonii. Nad jõudsid kohale. Üks pidavat veidi inglise keelt rääkima. Ohjah.
Homme lähebki Leelo ehtekunsti. Mina lõikasin täna ühe masinaga metalli, see oli üllatavalt lihtne ja mitte nii jube kui ma kartsin. Kindad kärssasid natuke ja käed väsisid ära.
Kuidagi imelik on. Üldse pole mingit koduigatsust või teistsugust tunnet. Muidugi alles kolm nädalat ka. Vahepeal ikka mõtlen, et tartus on palju parem. See on hea, et tagasitulles on eestis juba esimesed kevadehõngud.
Siin on üsna ilusad ilmad. Paks lumi ja miinuskraadid koguaeg. Üks päev oli päikest ka.
Olen igasugust ägedat muusikat avastanud ja eile lugesin ühe koomiksi jälle: “Playing the game”, see oli päris huvitav, luulevormis dialoogidega.
Vaatasime “Babel”’it. See oli väga kurb ja väga hea film.
Üks asi veel, mille kohta ma iga kord mõtlen, et järgmine kord kirjutan temast: poemüüja. Meie Siwas on üks hullult äge tädi kes on alati ülisõbralik. Aitäh poetädi.
Üks mu lend Islandile jäeti ära, nüüd pean läbi Stockholmi minema, üks tund on vahepeal aega. Läheb kiireks. Ja neil on seal praegu ikka hull jama. Äkki juuliks on pisut parem. Aga kõik läheb kindlasti lõpuks hästi.
Olin tubli ja hakkasin lõpuks larbi rolle ka kirjutama.
Karmenile: raha on läinud kuskil 700-1000 krooni nädalas, aga me oleme siin hullult toitu ostnud ikka. Saab vähemaga ka läbi. Ja kui Jaan ja Patrik pinda käivad siis see innustabki sind uusi soome sõpru leidma. Kui nendega ise rääkima hakata siis nad polegi väga hullud, saab jutule küll. Või äkki on teil seal sama hullud vahetusõpilased kui siin. Millel te soome tulete?
teisipäev, 27. jaanuar 2009
mm..
Esmaspäeva hommikul läksime kuskil ühetesitkümneks kooli (neil algab kool iga esmaspäev kell üks), otsisime keskkonna kunsti kohta natuke. Kodus sõime kartuleid. Pärastlõunal molutasime vist niisama, sest mul küll meelde ei tule, mis me tegime. Suht vähe inimesi oli koolis. Hiljem läksime postkontorisse, ma panin postkaardi issile teele ja ostsin Muumide postmarke, aga nad on nii nunnud, et vist ei raatsi kuhugi panna neid. Kodus vaatasime “Fauni(?) labürinti”, mis oli teistmoodi kui ma ootasin, aga päris äge film. Siis lõikasime Leeloga juukseid ka. Tal on ümbes selline soeng nagu Uma Thurmanil Pulp Fictionis, lühikesed ja siis tukk ka. Ma lihtsalt piirasin.
Teisipäeval läksime Lappeenranta realiseerimiskeskusesse, mis oli hiigelsuur ja alguses oli tunne, et sealt võib kõike leida, aga mda aeg edasi seda vähem huvitav kõik oli. Aga seal oli ikkagi tohutult palju põnevaid asju. Näiteks ühed väga armsad teetassid, mis olid sellised üliväiksed kopsikud. Siis nad ostsid sealt 300 euro eest igasugust kraami, mis on eriti irooniline, sest asi peaks selline keskkonnasõbralik olema, aga nad ikka ostavad täiega.
Lõuna ajal rääkisime Tuijaga veel natuke, aga ma olin veidi väsind ja polnud suurt midagi öelda. Proovisime lihatoite ka. Suht head, aga need pajaroad mulle ei meeldi nad panevad nendesse mingeid veidraid asju nagu oad ja spinat.
Pärastlunal hakkasid nad seda hönnät tegema siis. Meist suurt abi polnud, kuna me ei saanud aru, mis vaja teha on, aga nad olid ise ka suht segaduses.
Õhtul läksime teise koolimajja pärast pikka vaevlemist, kuna ma väga ei viitsinud. Teekond oli kena, aga Leelo kõnnib minust kiiremini nii et see oli veidi tüütu. Jõudsime kuskil 45 minutiga kohale. Seal oli ainult paar inimest, igaüks tegi oma asja, õpetajat polnud. Aga tore oli jälle joonistada. Hiljem kõndisime teiseltpoolt jõge tagasi, tegime pilte ka.
Kodus lugesin natuke Sandman’i ja siis läksime magama. Uni oli hea, aga ärgata oli küll vääga raske.
Kolmapäeval olimegi patused ja jäime kooli veidi hiljaks, vahet küll polnud, sest kõik hilinesidki koguaeg. Teised tegid hönnät edasi, me tegime plakati ja maketi vakstust.
Õhtul vaatasime “Shokolaadi”. Tore film. Johnny Deppiga.
Neljapäeval läksime raamatukokku, panime hönnä üles. Täiega äge raamatukogu oli. Seal on niiiii palju koomikseid! Isegi üks Neil Gaimani oma!! Ja CD-sid on ka palju. Ja isegi ingliskeelset kirjandust. Nii et raamatukogu meile meeldis. Laenutasime hunniku koomikseid ja CD-sid ja ühe raamatu soomekeelsete unelauludega.
Lõuna ajal rääkisime paari inimesega ka – Laura, Jasu ja Saimaga. Jasu oli see roosa pluusiga poiss (see nädal tal oli teine pluus), kellel oli äge tukk ja Laura oli üks lokkis punakate juustega tüdruk, kes mulle ka kohe meeldis. Kahjuks me neid nüüd järgmine nädal ilmselt ei näe. Õhtul vaatasime “Matrixit”. Leelo oli vaimustunud.
Üldiselt meil see nädal polnud nii tore. Eks alati on raske kellegagi päev otsa ninapidi koos olla. Elab üle.
Oleme igast asju teada saanud üksteise kohta. Näiteks et tal on mingi sada poolõde-venda. Noh okei, tegelt umbes 8.
Ma olen suutnud oma parema käe pöialt kaks korda vannitoa uksevahele jätta.
Reede hommik oli üsna mõttetu. Pärastlõunal läksime vahetusõpilaste bussituurile Imatras ja Lappeenrantas. Me poleks pidanud seal tegelt olema, sest see oli üliõpilastele, aga Eero sokutas meid kaasa. See oli üsna uskumatu ja äge, sest neid oli nii palju ja pooled neist olid üsna segased. Seal oli mingi 8 pranslast ja kaks toredat läti poissi. Nad olid igasugustest erinevatest koolidest seal piirkonnas. See tuutor, kes seda asja ajas oli seal kolm aastat õppinud tüüp Kaplinnast, ta nägi seline pisut araablane välja või väga päevitunud hispaanlane. Ta kandis lillasid tunkesid, mille küljes olid käerauad ja piits, nii et suht huvitav tüüp. Lahe oli, et vahelduseks inimesed tulid ise meiega rääkima, kuigi nad olid täpselt selised ohjeldamatu nooruse näited. Eks vahetusõpilased vist lähevadki käest ära veidi. Nad kutsusid meid igastahes ühele peole, aga hiljem me otsustasime koos ühe armsa soome tüdrukuga ühte Imatra klubisse minna. Igastahes ma olin üsna rahul ja rõõmsameelne, et lõpuks natuke aega koos ekstravertsete ja rõõmsameesete inimestega sai koos olla, aga Leelol olid vist ainult halvad emotsioonid jäänud, sest me rääkimine ja siis mul läks ka kogu rõõm ära, eriti kuna ta nii eelarvamuslikult negatiivselt suhtus kõigesse. Ma tundsin end siis halvasti ja tõmbusin endasse. Kodus hakkasin lugema ja ei tahtnudki midag muud teha. Alles siis kui 22.22 telefoni vaatasin nägin, et see soome tüdruk oli meile bussiajad ka saatnud. Siis oleks tahtnud minna ja mul olid süüpiinad kah, et ma talle varem ei öelnud, et me ei tule. Vaatasime “Equilibriumi”.
Laupäeval olin ma kurb ja pettunud ja vihane ja kahetsesin ja olid süüpiinad ja üleüldse oli kogu reede ja laupäev minu jaoks täiesti rikutud. Nutsin siis natuke ja proovisin halbadest tunnetest lahti lasta. Vahepeal aitas ka. Käisin jalutasin. Leidsi ühe ilusa koha raudtee ääres, kus kodune tunne oli. Mõnus sumin ja lage maa. Leidsin paju ka, tõin oksi koju. Halb enam polnud, aga selline tühi oli. Mõtesin, et miks ma siia Soome tulin üldsegi.
Kodus siis lugesin. Aga kui Leelo koju tuli, siis mul hakkas nii kurb jälle, et ma hakkasin nutma ja nutsin kaua. Siis me rääkisime Leeloga ja mul hakkas parem ja ma sain taga normaalselt rääkida jälle. Tegin nutmise ajal kartuleid, väga head kartulid tulid. Nüüd on kõik okei, kahju ainult untsuläinud ajast. Aga ehk see tähendab, et hullemat madalseisu enam ei tule. Eks neid juhtub Eestis ka.
Vaatasime “5 sentmeetrit sekundis”, mis oli ka teistmoodi kui ma ootasin, aga väga huvitav, omamoodi, filosoofiline ja ilus. Lugesin Sandman’I ka lõpuni.
Täna (pühapäeval) käisime ujumas. Hästi väike ja tihe ujula on. Ühes ruumis 5 rada, beebide bassein, lastebassein ja toru.Vees on kloori vähem kui Eestis. Pilet on 3.20 eurot. Aurusaun on jumalik. Saun on ka päris äge, kiviistmed on. Talisuplust saab ka teha.
Suht mõnus oli ujuda. Vahepeal tekkis väike võistlusmoment ühe poisiga, siis sai mõnusalt ujutud ikka.
Hiljem kodus vaatasime House’I esimese hooaja lõpuni.
Citymarket on pühapäeviti kinni. Väga sürr. Seal on nii kirjas: 9-21 9-18 (12-21). Mis need sulud peaks tähendama? Et mõnikord on lahti?
Aa, ja meil vist ongi koristaja. See reede oli ka prügi ära viidud ja mitte ainult. Ta oli isegi asju ümberpaigutanud, et kenam oleks või midagi. Mis neil viga on? Millised inimesed tahavad, et nende korteris koristaja käiks? Uskumatu.
Pole aimugi, mis me järgmine nädal õpime. See Jannnnnne on ikka imelik mees. Eks näis mis saab.
Tahaks kassipoega. Aga ma tahan alati kassipoega. Nad on nii armsad.
Veebruari viimane nädal on neil vaheaeg. Mõtlesime, et teeme koomiksi siis, et punkti saada.
Siin on vahepeal täitsa kena. Olge siis tublid. Eks ma proovin ka olla.
esmaspäev, 19. jaanuar 2009
Hei!
Niisiis , raporteerin Soomest. Ei teagi kohe, kas alustada algusest või praegusest ja tagasi liikuda. Arvan, et alustan algusest.
Esmaspäeva öösel magasin päris hästi, umbes kolm korda ärkasin üles ka. Nägin neid klassikalisi jään-laevast-maha unenägusid ja ühte unenägu, kus ma olin hästi õnnelik ja kõndisin õuna süües Toomemäel paljajalu ringi. Hommikul jätsin siis ema ja isaga hüvasti (issit kallistada ei jõudnudki :( ) ja läksin oma üliraske kotiga rongile.
Rongis olin ikka magamiseks liiga ärevil, kirjutasin sommidele väikse enesetutvustuse. Tallinas jätsin veel Mirjuga hüvasti ja läksimegi laevale. Siis hakkas väike reisiärevus kohale jõudma.
Mingi hetk läksime laeva peale kolama, hästi suured lained olid või “rasked ilmastikuolud” seega me käisime nimoodi ühest seinast teise kõikudes. Väga lõbus oli me naersime tükk aega nagu hullud. Käisime välistekil ka väga kaunis oli. Natuke valgust langes läbi pilvede Tallinnale, nagu oleks miskilt tõotatud maalt ära sõitnud. Mingi hetk hakkas küll kõikumisest halb ka. Siis üritasin feta salatit osta aga see müüja ei saanud vist aru, hiljem saime ikka kätte, küll hirmsa hinna eest aga ikkagi. Vaatasime mingitest puuetega inimestest saadet telekast, mida mingid sommid lummatult jälgisid, ja tsillisime niisama. Pisut igav oli. Palju alkoholikaste oli näha :P.
Helsingi nägi üsna hirmuäratav välja, nagu mingi hiiglaslik tehas. Aga need nunnud kivisaarekesed, millest me laevaga möödusime, meenutasid kohe muumisid. Sadamast läksime bussile, saime rongijaama ja seal maandusime ühes kohvikus. Teenindajad olid armsad, maja ka üsna ilus. Rongipiletid olid täiega veidrad. Saime teada, et vauno on vagun. Meie rong jagunes poole peal kaheks ja läks eri suundades (noh, et nii pidigi minema).
Rongid olid sellised väga ilusad ja veidi hirmsad, sest igalpool pidi nuppu vajutama. Aga süüa sai osta. Seal olid praktiliselt mõttetud väiksed padjad, mis pead üldse ei toetanud. Veel oli vagunis neli ekraani, mis näitasid reisi alguses umbes viis minutit mingit videot ja siis ülejäänud aeg ainult kella. Neid ekraane mõnitades sai väga palju nalja. Üldse tegime nalja enda ja soomlaste üle ja väga lõbus oli. Kontrolör ütles meile midagi ja me ei saanud aru ja siis ta ütles sellise eriti pahase häälega, et “ei mitä”, mis oli ka naljakas. Leelo oli veendunud, et ta ütles midagi siivutut meile. Soomlased olid ülivaiksed ja meil oli oma vestluse ja naermisega tunne nagu oleksime miskid lõunamaallased.
Üks hetk oli rong millegipärast väga vaikne (mootoreid polnud ka kuulda) ja siis ma parajasti seletasin midagi ja jäin aina vaiksemaks ja vaiksemaks, sest mu hääl kõlas lihtsalt nii valjusti. Rongis saime ka sõnumi, et raha saame alles reedel. Enne Imatrat tõusin ma hullult vara ja läksin sinna seisma, kõik teised ootasid veel mingi 10 minutit.
Imatras oli meile vastu tulnud projektijuht Jean-Eric (me Leeloga kutsume teda prantsusepäraselt, muidu ütlevad nagu Janne aga ülipika n-iga) ja üks tuutor Eero, selline suur habemik mees. Jean küsis kohe, mis me õppida tahame ja suunas meid sellisele kursusele nagu Environmental art (umbes nagu keskonna kunst). Siis viis meid meie korterisse ja näitas kuidas kooli saab. Ja see nagu oligi kõik. Rohkem me temast kuulnud pole. Müstika. Vahepeal need tuutorid ikka ütlevad et “you must ask jannnne that” (te peate seda jannnelt küsima), kui nad midagi ei tea. Kui teisipäeva hommikul kooli läksime siis ta ei tundnud meid vist äragi. Ja ma korra helistasin talle, et wifi kohta küsida ja siis ta ei saanud vist üldse arugi mis see wireless internet on.
Meie korter on kolmetoaline, millest ühes magame, teise võib mingi hetk keegi juurde tulla ja kolmas on selline elutuba. Rõdu on ka ja köök ja vannituba. Meenutab sellist annelinna korterit natuke, mis on enam-vähem korda tehtud. Et pole just euro korter aga elada saab. Ahi on natuke jura, selline väga vana, ei tea kas saab kooki küpsetada. Aga siin on mingid ägedad vanad kummutid, mis on vahvad. Leelo jaoks on väga oluline et meil vann on. Kohe siin kõrval on pood Siwa, mis on selline väike külapoeke.
Wifit pole. Üldse mulle tundub, et nad nagu ei saa päris aru, mida ma mõtlen. Küllap Eesti on meid ära rikkunud. Neil pole siin Imatras mitte kuskil wifit nagu on Eestis kohvikutes või ostukeskustes või bussis, rongis. Luuserid. Kuidas nad üldse hakkama saavad. Aa, muide trantspordi hinnad olid meiele parajaks üllatuseks: Helsingi-Imatra 46 eurot, Imatra 10 korra busssipilet 30 eurot, kuupilet 56 eurot. Nagu..karm. Aga meie ei maksa selle eest vähemalt :P.
Viimased kolm päeva oleme Leeloga hästi tublid olnud, ärkame 7.30, magama lähme umbes 22.30. hommikuti, õhtuti võimleme. Sööme hommikul, lõunal ja 5-6 paiku õhtul. Muide koolilõuna on meie tasuta ja neil on siin väga hea ja mitmekülgne toit. Õhtuti loeme kordamööda igasuguseid lugusid ka ette üksteisele (meil on ühtekokku 26 raamatut, neist 8 inglise keelsed).
Olen juba Leelot veidi paremini tundma ka õppinud. Ta on vahel selline juhmivõitu ja ajab mind vahepeal närvi, kui koos midagi teeme. Aga ta on ka hästi optimistlik ja me ajame üksteist naerma koguaeg ja toetas mind kui ma hästi kurb olin. Ei tea kas meil on sarnane huumorisoon, aga nalja saab ikka kõvasti. Ma pole vist elusees nii palju naernud kui siin olles (kohati oli see küll selline naer läbi pisarate, väljend, mida ma varem ei mõistnudki päris).
Enda kohta olen ka paar asja avastanud. Siis kui teise päeva pärastlõunal selline eriti ühiskonnast isoleeritud tunne oli avastasin, et ma olen inimestest ja ühiskonda kuulumise tundest siiski üsna sõltuv, mida ma pole varem täheldanud. Ja see ka, et nii imelik tunne on, et mitte keegi siin peale Leelo ei tunne mind, mis tekitab ka kuidagi ankruta tunde, mis on samuti midagi sellist, mida ma ei oodanud. Tuleb välja, et ma olen üsna sõltuv enda tutvusringkonnast.
Niisiis. Esimene päev. Pärast hommikusi toiminguid läksime kooli, aega veel oli kuskil veerand tundi. Kohtusime oma õpetaja Marjaga, kes sai ka alles siis teada, et me ta loengusse tuleme. Uitasime seal siis ringi, Eero lubas meile maja näidata, aga siis meil algas tund juba, kohtusime teise tuutori Katriga ka. Eero tundub hästi sõbralik (üks päev ta rääkis mingist star warsi värgist ühe teise vahetusõpilasega), Katri on seline imelik pisut kõhedusttekitav tüdruk. Ta on kuidagi nii tuim (soomlased vist ongi sellised), aga tema oli esimene, kes meiega rääkis ja meile linna näitas ja üldse me ei teaks temata mitte midagi.
Loengust me suurt midagi muidugi aru ei saanud aga huvitav oli ikkagi. Siis anti meile ülesanne teha väikestele saviruudukestele erinevaid pindu. Tegime neid kuni lõunani. Lõbus oli, aga veidi isoleeriv ja üksik on ikka võõras keelekeskonnas olla. Keegi neist meiega eriti seltsima ka ei tulnud. Õpetaja on hästi tore ja äge, ta ütleb nii lahedalt joo ja nii, hästi pikalt ja mõtlikult ja entusiastlikult. Ta tundub meiega rahul, kuigi vahepeal me mõtleme, et äkki ta lihtsalt arvab, et oleme kaks pisut uina-muina virukat, et meist polegi midagi oodata.
Lõuna ajal saime koos Katriga teise majja lõunat sööma sõita, mis asub umbes 5 km kaugusel. Toit on väga hea. Neil on siin taimetoitlastele ja eraldi toit ja salatilett ja üldse väga hea.
Pärastlõunal vist midagi erilist ei juhtunud. Tegime saviruudukesi edasi.
Õhtul läksime koos Katriga linna, et Leelo sünnat tähistada. Jõgi on ilus ja pimedas on seal jõeääres täitsa kena jalutada. Need vahemaad on ikka harjumatud, aga mis teha. Siin on ujula ja raamatukogu. Paari nädala pärast lähme vist talisuplema ka.
Kesklinn oli nagu ikka, aga rahustav oli natuke neoonvalgust vahelduseks näha. Käisime restoranis Rosso söömas Leeloga. Toit oli väga maitsev, Leelo sõi juustusuppi suitsutatud põdralihaga, mis hästi hea oli. Hiljem tulime bussiga tagasi, kena bussijuht oli. Väga harva käivad siin bussid küll, kord tunnis.
Too õhtu ma vist olingi kõige kurvem. Kõik oli kuidagi pettumuse valmistanud (va. see skulptuuri tund). Keegi meist ei huvitunud või ei hoolinud ja tundusid nii ükskõiksed. Aga isegi kui pisarad olid silmad, siis musta huumorit jagus ja naerda sai ka. “Huumor päästab maailma” nagu kirjutas Hesse.
Kolmapäeval pidime koolis tegema juppidest kokku ehitise või varjupaiga moodi asja. Me tegime sellise tetrise kujukese, aga nii palju kui me teisi nägime, siis ehitasid nad väikseid savionnikesi või telliskivi maju. Vähemalt meil oli lõbus, isegi kui oli tunne, et kas me ikka saime õigesti aru. Aga me otsustasime, et nad ei ole lihtsalt nii loomingulised kui meie (mõned lõpptulemused olid tegelikult täitsa toredad).
Mingi värk oli, et Katri ütles, et me ei saa auto peale tulla ja me ootasime bussi siis, mida ei tulnud. Lõpuks Leelo ikka hüppas neile auto ette ja nad võtsid meid peale. Ma olin igastahes väga solvunud ja masendunud, aga nad vist sellepärast ei tahtnud meid võtta, et nad ei sõitnud tagasi tervet teed, mis on eriti loll põhjus. Noh, ma igastahes mossitasin siis. Katri tutvustas meid ühele tüdrukule nimega Tuija, kes 20. Eestisse tuleb õppima. Nii et, Karmen, kui sa seda loed, ma panen sulle südamele, et sa ta eest hoolitseks, et ta ennast nii hüljatu ja üksikuna ei tunneks nagu meie Leeloga tundsime.
Pärast pidime siis pisut maad kõndima, mis oli üsna meeldiv. Päike piilus pilvevahelt natuke. Me siis rääkisime ja jõudsime järeldusele, et meil olid lihtsat liiga kõrged ootused ja me ei kujutanud ette, et peame kõigega ise hakkama saama ja et meist nii vähe hoolitakse. Sellest hakkas kuidagi kergem. Leelo lohutas mind ka palju ja oli tõeline päiksekiir. Pärast kooli olime kodus ja tegime kreeka salatit ning vaatasime “House’i”.
Neljapäeval lõpetasime jupimajaga. Hakkasime lõpliku ülesannet kavandama “Hönnä”. Ajutine eluase põgenikele või kodututele ümbertöödeldud materjalidest. Enamik vist hakkasid kohe tegema, aga me ikka kavandasime ja vaidlesime naersime ja lollitasime kõvasti.
Eero näitas meile kooli ka, hästi armas ja ilus, küll endsine sealaut, aga väga äge. Eriti lahe on et diplomitöö tegijatel on omad boksikesed, kus nad siis töötavad (me pole küll näinud kedagi sinna minemas või välja tulemas). Graafikaklassid olid ka päris vahvad, parajasti käis remont seal.
Leelo räägib nendega tuutoritega peamiselt (reedel küsis Eero mult kas ma inglise keelt oskan. Nojah siis). Ta oli üsna tore, aga jälle see, et küsige kui midagi vajate. Võib-olla me lihtsalt tundume nii igavad siis. Veider, kuidas selline jääralik soov panna end maksma ja inimesi mind austama mul just siin tekib. Küllap eestis on mul alati olemas mingid inimesed, kellelt ma seda saan, aga siin...
See on lahe, kuidas meie õpetaja meile ütleb lahkudes “Don’t work too hard!” (Ärge liiga kõvasti töötage). Tavaliselt oleme seal viimastena. Nüüd küll enam mitte, sest üks poiss, kes alguses puudus on nüüd ka seal kauem. Ta kannab sellist roosatriibulist pluusi ja tal on hästi veider tukk. Vahepeal ta vahetab koolis ka riideid, mis on hästi imelik. Veel on siin üks pisikene mustapäine mees, kes kannab ägedaid riideid ja platvormtosse, ta nimi on vist Matti või midagi. Veidi selline trollilik on (nagu need Norra trollid), üks tüdruk on ka, kes on selline väike ja suure juuksepahvakaga, kes on trolli moodi. Üks tüdruk, Eeva tõenäoliselt, on selline klassikaliselt ilus, Leelo kutsub teda muinasjutu-tüdrukuks. Ülejäänud on sellised nagu nad on. Üks imelik poiss on veel, kes koguaeg õpetajale midagi seletab (mille peale õps siis: Niiiii. Joooo). Ükskord ta vist kutsus õpetajat niimoodi sõrmi nipsutades.
Kui lõunat sööma läksime, siis olime alles üleval, kui riides Katri meile järgi tuli. Ma siis vaatasin, kuidas ta tuleb, aga nagu ei osanud midagi öelda. Hiljem Leelo kirjeldas, et mul oli selline mõttelage nägu peas.
Söömas kohtasime Tuijat ja tema sõbrannat, kelle nimi ka Tuija oli. Värskendav oli kellegagi lõpuks normaalselt rääkida ja nii, et mõlemal on vestluspartner. Aga me vist hirmutasime nad ära, sest kui me hästi entusiastlikult ütlesime, et homme näeme siis polnud nad just vaimustunud (ja ega me neid ei näinudki järgmine päev). Õhtul vedelesime kodus jälle.
Reedel tegime alguses kavandeid, aga siis tuli Marja ja ütles ühe meie idee kohta, et me seda edasi eeks (äkki ta lihtsalt tahtis, et me edasi liiguks) üldse oli ta palju leebem kui meie õpetajad, me oleme ikka harjunud et kõik ideed enne läbi nokitakse. Ta tegi meile peaaegu seda joooo asja, ütles umbes yeeeees. See on ikka nii eriline, kuidas ta seda ütleb. Kohe omaette maailm. Me üks õhtu arutasime, et kui ikka õigesti joo ei õpi ütlema, siis pole soome keel selge (oleme vaikselt iga päev paar sõna õppinud). Ma olen tähele pannud et nad kõik ütlevad seda üsna süvenenult, aga Marja eriti. See on selline mõtlik ja heakskiitev ja huvitatud ja see-on-tõesti-hea-idee. Paneb kohe mõtlema, et küllap neis savimajakestes ikka midagi on, et nii sügava usuga saab joo öelda.
Me teeme sellise kuusnurga kujulise telgi asjanduse, kus keskel on ahi ja igas nurgakeses on paar inimest. Proovime ühendada idee ümbertöötlemisest, rõõmust, ringlusest ja tsirkusest (sest telk on tsirkusetelgi moodi). Õhtul me vist lärmasime ja naersime nii palju, et roosatriibuline poiss kolis alla tööd tegema.
Aga peamine: päike paistis!!! Nägime seda küll ainult hommikul ja lõunal, aga ilus oli. Eriti hommikul oli tunne nagu päike tõuseks igaltpoolt sest kõikjal oli silmapiir roosa. Imatra ei tundugi enam nii kole, omamoodi kena.
Lõuna ajal näitas eero meile teist kooli ka. Tõsiselt vinged foto ruumid ja arvutiklass täis Mac’e. Üldse on palju ruumi, aga teine koolimaja on pisut hubasem.
Õhtul viis Katri meid ühte teiseringi poodi. Teel sinna rääkisime millestki ja tuli välja, et ta on tärpentinile allergiline ja ei saa koolis maalida (ta tundub ülde pisut haiglane või tal lihtsalt ei vea). Siis ta rääkis meile tärpentini ohtudest ja kuidas ta on tundnud kunstnike, kes on olnud “Salves of turpentine” (tärpentiini orjad) ja et nad pidid iga päev tärpentini nuusutama. Jaa. Slaves of turpentine... Võib-olla ta oli alarmeeritud sellest, et Leelo päeval suures koolis ütles, et kohe õige kunstikooli tunne tekib kui tärpentini lõhn on. Aga igastahes see värk ajas üsna naerma. Nad on siin Soomes ikka pisut paranoilised. Kuigi ma tean et tärpentiin on tõesti mürgine.
Pood oli üsna vinge. Ostsin paar postkaarti.
Pärast läksime nende Citymarketisse. Nii äge oli hiiglaslikus poes, kus on tundmatud tootemärgid. Ja kommilett! Ja pingviinijäätis!!! Aga hapukoore kilo maksab neil siin 205 kr. Väga defitsiit tundub. Päris hea ja kreemine on muidu.
Ostsin 10 Marabou piparmündi shokolaadi. Halvaad ei leidnud.
Neil on siin mingi veider tootja Pirkka, mis teeb vist kõike lambipirnidest nisujahuni.
Veel toimus üks üliveider ja salapärane intsident, millele me pole seni seletust leidnud (kuigi nüüd on juba ükskõik ka) – koju tulles oli prügi välja viidud ja uued prügikotid asemele pandud. Oli see puhtustarmastav varas, kortermajade puhastusteenus, päkapikud, Soome iseeneseslikult hävinev prügi või uneskõndimine, kes teab.
Laupäeval plaanisime ujuma minna, aga kui olime hommik otsa lugenud ja välja läksime, siis unustasime võtme tuppa. Nii et selleks ajaks kui võtme saime ja ujulasse jõudsime, enam ujuma ei saanud, käisime jälle Citymarketis ostsime hunniku postkaarte (MUUMID!!). Kodus tegime õunakooki. Seest jäi ikka toorevõitu, vist oli liiga palju tainast. Vaatasime “Juno”t väga armas ja lahe film.
Täna (pühapäeval) ma lugesin, õppisin ja vaatasime “Shokolaadi”, ka hea film. Homme plaanme uuesti ujumisega õnne ja teisipäeva õhtul lähme ühele õhtusele joonistamiskursusele sinna kaugesse kooli.
Leelo ema helistab talle peaaegu iga õhtu, ma vist niisama eriti ei mõtleksi kodu peale, aga siis tuleb ikka jälle meelde.
Ilmselt ma järgmine nädal enam nii põhjalikult ei kirjuta, aga säravamad hetked proovin ikka jäädvustada.
Olge k6ik ikka m6nsad ja vahvad! Kallistan!
Esmaspäeva öösel magasin päris hästi, umbes kolm korda ärkasin üles ka. Nägin neid klassikalisi jään-laevast-maha unenägusid ja ühte unenägu, kus ma olin hästi õnnelik ja kõndisin õuna süües Toomemäel paljajalu ringi. Hommikul jätsin siis ema ja isaga hüvasti (issit kallistada ei jõudnudki :( ) ja läksin oma üliraske kotiga rongile.
Rongis olin ikka magamiseks liiga ärevil, kirjutasin sommidele väikse enesetutvustuse. Tallinas jätsin veel Mirjuga hüvasti ja läksimegi laevale. Siis hakkas väike reisiärevus kohale jõudma.
Mingi hetk läksime laeva peale kolama, hästi suured lained olid või “rasked ilmastikuolud” seega me käisime nimoodi ühest seinast teise kõikudes. Väga lõbus oli me naersime tükk aega nagu hullud. Käisime välistekil ka väga kaunis oli. Natuke valgust langes läbi pilvede Tallinnale, nagu oleks miskilt tõotatud maalt ära sõitnud. Mingi hetk hakkas küll kõikumisest halb ka. Siis üritasin feta salatit osta aga see müüja ei saanud vist aru, hiljem saime ikka kätte, küll hirmsa hinna eest aga ikkagi. Vaatasime mingitest puuetega inimestest saadet telekast, mida mingid sommid lummatult jälgisid, ja tsillisime niisama. Pisut igav oli. Palju alkoholikaste oli näha :P.
Helsingi nägi üsna hirmuäratav välja, nagu mingi hiiglaslik tehas. Aga need nunnud kivisaarekesed, millest me laevaga möödusime, meenutasid kohe muumisid. Sadamast läksime bussile, saime rongijaama ja seal maandusime ühes kohvikus. Teenindajad olid armsad, maja ka üsna ilus. Rongipiletid olid täiega veidrad. Saime teada, et vauno on vagun. Meie rong jagunes poole peal kaheks ja läks eri suundades (noh, et nii pidigi minema).
Rongid olid sellised väga ilusad ja veidi hirmsad, sest igalpool pidi nuppu vajutama. Aga süüa sai osta. Seal olid praktiliselt mõttetud väiksed padjad, mis pead üldse ei toetanud. Veel oli vagunis neli ekraani, mis näitasid reisi alguses umbes viis minutit mingit videot ja siis ülejäänud aeg ainult kella. Neid ekraane mõnitades sai väga palju nalja. Üldse tegime nalja enda ja soomlaste üle ja väga lõbus oli. Kontrolör ütles meile midagi ja me ei saanud aru ja siis ta ütles sellise eriti pahase häälega, et “ei mitä”, mis oli ka naljakas. Leelo oli veendunud, et ta ütles midagi siivutut meile. Soomlased olid ülivaiksed ja meil oli oma vestluse ja naermisega tunne nagu oleksime miskid lõunamaallased.
Üks hetk oli rong millegipärast väga vaikne (mootoreid polnud ka kuulda) ja siis ma parajasti seletasin midagi ja jäin aina vaiksemaks ja vaiksemaks, sest mu hääl kõlas lihtsalt nii valjusti. Rongis saime ka sõnumi, et raha saame alles reedel. Enne Imatrat tõusin ma hullult vara ja läksin sinna seisma, kõik teised ootasid veel mingi 10 minutit.
Imatras oli meile vastu tulnud projektijuht Jean-Eric (me Leeloga kutsume teda prantsusepäraselt, muidu ütlevad nagu Janne aga ülipika n-iga) ja üks tuutor Eero, selline suur habemik mees. Jean küsis kohe, mis me õppida tahame ja suunas meid sellisele kursusele nagu Environmental art (umbes nagu keskonna kunst). Siis viis meid meie korterisse ja näitas kuidas kooli saab. Ja see nagu oligi kõik. Rohkem me temast kuulnud pole. Müstika. Vahepeal need tuutorid ikka ütlevad et “you must ask jannnne that” (te peate seda jannnelt küsima), kui nad midagi ei tea. Kui teisipäeva hommikul kooli läksime siis ta ei tundnud meid vist äragi. Ja ma korra helistasin talle, et wifi kohta küsida ja siis ta ei saanud vist üldse arugi mis see wireless internet on.
Meie korter on kolmetoaline, millest ühes magame, teise võib mingi hetk keegi juurde tulla ja kolmas on selline elutuba. Rõdu on ka ja köök ja vannituba. Meenutab sellist annelinna korterit natuke, mis on enam-vähem korda tehtud. Et pole just euro korter aga elada saab. Ahi on natuke jura, selline väga vana, ei tea kas saab kooki küpsetada. Aga siin on mingid ägedad vanad kummutid, mis on vahvad. Leelo jaoks on väga oluline et meil vann on. Kohe siin kõrval on pood Siwa, mis on selline väike külapoeke.
Wifit pole. Üldse mulle tundub, et nad nagu ei saa päris aru, mida ma mõtlen. Küllap Eesti on meid ära rikkunud. Neil pole siin Imatras mitte kuskil wifit nagu on Eestis kohvikutes või ostukeskustes või bussis, rongis. Luuserid. Kuidas nad üldse hakkama saavad. Aa, muide trantspordi hinnad olid meiele parajaks üllatuseks: Helsingi-Imatra 46 eurot, Imatra 10 korra busssipilet 30 eurot, kuupilet 56 eurot. Nagu..karm. Aga meie ei maksa selle eest vähemalt :P.
Viimased kolm päeva oleme Leeloga hästi tublid olnud, ärkame 7.30, magama lähme umbes 22.30. hommikuti, õhtuti võimleme. Sööme hommikul, lõunal ja 5-6 paiku õhtul. Muide koolilõuna on meie tasuta ja neil on siin väga hea ja mitmekülgne toit. Õhtuti loeme kordamööda igasuguseid lugusid ka ette üksteisele (meil on ühtekokku 26 raamatut, neist 8 inglise keelsed).
Olen juba Leelot veidi paremini tundma ka õppinud. Ta on vahel selline juhmivõitu ja ajab mind vahepeal närvi, kui koos midagi teeme. Aga ta on ka hästi optimistlik ja me ajame üksteist naerma koguaeg ja toetas mind kui ma hästi kurb olin. Ei tea kas meil on sarnane huumorisoon, aga nalja saab ikka kõvasti. Ma pole vist elusees nii palju naernud kui siin olles (kohati oli see küll selline naer läbi pisarate, väljend, mida ma varem ei mõistnudki päris).
Enda kohta olen ka paar asja avastanud. Siis kui teise päeva pärastlõunal selline eriti ühiskonnast isoleeritud tunne oli avastasin, et ma olen inimestest ja ühiskonda kuulumise tundest siiski üsna sõltuv, mida ma pole varem täheldanud. Ja see ka, et nii imelik tunne on, et mitte keegi siin peale Leelo ei tunne mind, mis tekitab ka kuidagi ankruta tunde, mis on samuti midagi sellist, mida ma ei oodanud. Tuleb välja, et ma olen üsna sõltuv enda tutvusringkonnast.
Niisiis. Esimene päev. Pärast hommikusi toiminguid läksime kooli, aega veel oli kuskil veerand tundi. Kohtusime oma õpetaja Marjaga, kes sai ka alles siis teada, et me ta loengusse tuleme. Uitasime seal siis ringi, Eero lubas meile maja näidata, aga siis meil algas tund juba, kohtusime teise tuutori Katriga ka. Eero tundub hästi sõbralik (üks päev ta rääkis mingist star warsi värgist ühe teise vahetusõpilasega), Katri on seline imelik pisut kõhedusttekitav tüdruk. Ta on kuidagi nii tuim (soomlased vist ongi sellised), aga tema oli esimene, kes meiega rääkis ja meile linna näitas ja üldse me ei teaks temata mitte midagi.
Loengust me suurt midagi muidugi aru ei saanud aga huvitav oli ikkagi. Siis anti meile ülesanne teha väikestele saviruudukestele erinevaid pindu. Tegime neid kuni lõunani. Lõbus oli, aga veidi isoleeriv ja üksik on ikka võõras keelekeskonnas olla. Keegi neist meiega eriti seltsima ka ei tulnud. Õpetaja on hästi tore ja äge, ta ütleb nii lahedalt joo ja nii, hästi pikalt ja mõtlikult ja entusiastlikult. Ta tundub meiega rahul, kuigi vahepeal me mõtleme, et äkki ta lihtsalt arvab, et oleme kaks pisut uina-muina virukat, et meist polegi midagi oodata.
Lõuna ajal saime koos Katriga teise majja lõunat sööma sõita, mis asub umbes 5 km kaugusel. Toit on väga hea. Neil on siin taimetoitlastele ja eraldi toit ja salatilett ja üldse väga hea.
Pärastlõunal vist midagi erilist ei juhtunud. Tegime saviruudukesi edasi.
Õhtul läksime koos Katriga linna, et Leelo sünnat tähistada. Jõgi on ilus ja pimedas on seal jõeääres täitsa kena jalutada. Need vahemaad on ikka harjumatud, aga mis teha. Siin on ujula ja raamatukogu. Paari nädala pärast lähme vist talisuplema ka.
Kesklinn oli nagu ikka, aga rahustav oli natuke neoonvalgust vahelduseks näha. Käisime restoranis Rosso söömas Leeloga. Toit oli väga maitsev, Leelo sõi juustusuppi suitsutatud põdralihaga, mis hästi hea oli. Hiljem tulime bussiga tagasi, kena bussijuht oli. Väga harva käivad siin bussid küll, kord tunnis.
Too õhtu ma vist olingi kõige kurvem. Kõik oli kuidagi pettumuse valmistanud (va. see skulptuuri tund). Keegi meist ei huvitunud või ei hoolinud ja tundusid nii ükskõiksed. Aga isegi kui pisarad olid silmad, siis musta huumorit jagus ja naerda sai ka. “Huumor päästab maailma” nagu kirjutas Hesse.
Kolmapäeval pidime koolis tegema juppidest kokku ehitise või varjupaiga moodi asja. Me tegime sellise tetrise kujukese, aga nii palju kui me teisi nägime, siis ehitasid nad väikseid savionnikesi või telliskivi maju. Vähemalt meil oli lõbus, isegi kui oli tunne, et kas me ikka saime õigesti aru. Aga me otsustasime, et nad ei ole lihtsalt nii loomingulised kui meie (mõned lõpptulemused olid tegelikult täitsa toredad).
Mingi värk oli, et Katri ütles, et me ei saa auto peale tulla ja me ootasime bussi siis, mida ei tulnud. Lõpuks Leelo ikka hüppas neile auto ette ja nad võtsid meid peale. Ma olin igastahes väga solvunud ja masendunud, aga nad vist sellepärast ei tahtnud meid võtta, et nad ei sõitnud tagasi tervet teed, mis on eriti loll põhjus. Noh, ma igastahes mossitasin siis. Katri tutvustas meid ühele tüdrukule nimega Tuija, kes 20. Eestisse tuleb õppima. Nii et, Karmen, kui sa seda loed, ma panen sulle südamele, et sa ta eest hoolitseks, et ta ennast nii hüljatu ja üksikuna ei tunneks nagu meie Leeloga tundsime.
Pärast pidime siis pisut maad kõndima, mis oli üsna meeldiv. Päike piilus pilvevahelt natuke. Me siis rääkisime ja jõudsime järeldusele, et meil olid lihtsat liiga kõrged ootused ja me ei kujutanud ette, et peame kõigega ise hakkama saama ja et meist nii vähe hoolitakse. Sellest hakkas kuidagi kergem. Leelo lohutas mind ka palju ja oli tõeline päiksekiir. Pärast kooli olime kodus ja tegime kreeka salatit ning vaatasime “House’i”.
Neljapäeval lõpetasime jupimajaga. Hakkasime lõpliku ülesannet kavandama “Hönnä”. Ajutine eluase põgenikele või kodututele ümbertöödeldud materjalidest. Enamik vist hakkasid kohe tegema, aga me ikka kavandasime ja vaidlesime naersime ja lollitasime kõvasti.
Eero näitas meile kooli ka, hästi armas ja ilus, küll endsine sealaut, aga väga äge. Eriti lahe on et diplomitöö tegijatel on omad boksikesed, kus nad siis töötavad (me pole küll näinud kedagi sinna minemas või välja tulemas). Graafikaklassid olid ka päris vahvad, parajasti käis remont seal.
Leelo räägib nendega tuutoritega peamiselt (reedel küsis Eero mult kas ma inglise keelt oskan. Nojah siis). Ta oli üsna tore, aga jälle see, et küsige kui midagi vajate. Võib-olla me lihtsalt tundume nii igavad siis. Veider, kuidas selline jääralik soov panna end maksma ja inimesi mind austama mul just siin tekib. Küllap eestis on mul alati olemas mingid inimesed, kellelt ma seda saan, aga siin...
See on lahe, kuidas meie õpetaja meile ütleb lahkudes “Don’t work too hard!” (Ärge liiga kõvasti töötage). Tavaliselt oleme seal viimastena. Nüüd küll enam mitte, sest üks poiss, kes alguses puudus on nüüd ka seal kauem. Ta kannab sellist roosatriibulist pluusi ja tal on hästi veider tukk. Vahepeal ta vahetab koolis ka riideid, mis on hästi imelik. Veel on siin üks pisikene mustapäine mees, kes kannab ägedaid riideid ja platvormtosse, ta nimi on vist Matti või midagi. Veidi selline trollilik on (nagu need Norra trollid), üks tüdruk on ka, kes on selline väike ja suure juuksepahvakaga, kes on trolli moodi. Üks tüdruk, Eeva tõenäoliselt, on selline klassikaliselt ilus, Leelo kutsub teda muinasjutu-tüdrukuks. Ülejäänud on sellised nagu nad on. Üks imelik poiss on veel, kes koguaeg õpetajale midagi seletab (mille peale õps siis: Niiiii. Joooo). Ükskord ta vist kutsus õpetajat niimoodi sõrmi nipsutades.
Kui lõunat sööma läksime, siis olime alles üleval, kui riides Katri meile järgi tuli. Ma siis vaatasin, kuidas ta tuleb, aga nagu ei osanud midagi öelda. Hiljem Leelo kirjeldas, et mul oli selline mõttelage nägu peas.
Söömas kohtasime Tuijat ja tema sõbrannat, kelle nimi ka Tuija oli. Värskendav oli kellegagi lõpuks normaalselt rääkida ja nii, et mõlemal on vestluspartner. Aga me vist hirmutasime nad ära, sest kui me hästi entusiastlikult ütlesime, et homme näeme siis polnud nad just vaimustunud (ja ega me neid ei näinudki järgmine päev). Õhtul vedelesime kodus jälle.
Reedel tegime alguses kavandeid, aga siis tuli Marja ja ütles ühe meie idee kohta, et me seda edasi eeks (äkki ta lihtsalt tahtis, et me edasi liiguks) üldse oli ta palju leebem kui meie õpetajad, me oleme ikka harjunud et kõik ideed enne läbi nokitakse. Ta tegi meile peaaegu seda joooo asja, ütles umbes yeeeees. See on ikka nii eriline, kuidas ta seda ütleb. Kohe omaette maailm. Me üks õhtu arutasime, et kui ikka õigesti joo ei õpi ütlema, siis pole soome keel selge (oleme vaikselt iga päev paar sõna õppinud). Ma olen tähele pannud et nad kõik ütlevad seda üsna süvenenult, aga Marja eriti. See on selline mõtlik ja heakskiitev ja huvitatud ja see-on-tõesti-hea-idee. Paneb kohe mõtlema, et küllap neis savimajakestes ikka midagi on, et nii sügava usuga saab joo öelda.
Me teeme sellise kuusnurga kujulise telgi asjanduse, kus keskel on ahi ja igas nurgakeses on paar inimest. Proovime ühendada idee ümbertöötlemisest, rõõmust, ringlusest ja tsirkusest (sest telk on tsirkusetelgi moodi). Õhtul me vist lärmasime ja naersime nii palju, et roosatriibuline poiss kolis alla tööd tegema.
Aga peamine: päike paistis!!! Nägime seda küll ainult hommikul ja lõunal, aga ilus oli. Eriti hommikul oli tunne nagu päike tõuseks igaltpoolt sest kõikjal oli silmapiir roosa. Imatra ei tundugi enam nii kole, omamoodi kena.
Lõuna ajal näitas eero meile teist kooli ka. Tõsiselt vinged foto ruumid ja arvutiklass täis Mac’e. Üldse on palju ruumi, aga teine koolimaja on pisut hubasem.
Õhtul viis Katri meid ühte teiseringi poodi. Teel sinna rääkisime millestki ja tuli välja, et ta on tärpentinile allergiline ja ei saa koolis maalida (ta tundub ülde pisut haiglane või tal lihtsalt ei vea). Siis ta rääkis meile tärpentini ohtudest ja kuidas ta on tundnud kunstnike, kes on olnud “Salves of turpentine” (tärpentiini orjad) ja et nad pidid iga päev tärpentini nuusutama. Jaa. Slaves of turpentine... Võib-olla ta oli alarmeeritud sellest, et Leelo päeval suures koolis ütles, et kohe õige kunstikooli tunne tekib kui tärpentini lõhn on. Aga igastahes see värk ajas üsna naerma. Nad on siin Soomes ikka pisut paranoilised. Kuigi ma tean et tärpentiin on tõesti mürgine.
Pood oli üsna vinge. Ostsin paar postkaarti.
Pärast läksime nende Citymarketisse. Nii äge oli hiiglaslikus poes, kus on tundmatud tootemärgid. Ja kommilett! Ja pingviinijäätis!!! Aga hapukoore kilo maksab neil siin 205 kr. Väga defitsiit tundub. Päris hea ja kreemine on muidu.
Ostsin 10 Marabou piparmündi shokolaadi. Halvaad ei leidnud.
Neil on siin mingi veider tootja Pirkka, mis teeb vist kõike lambipirnidest nisujahuni.
Veel toimus üks üliveider ja salapärane intsident, millele me pole seni seletust leidnud (kuigi nüüd on juba ükskõik ka) – koju tulles oli prügi välja viidud ja uued prügikotid asemele pandud. Oli see puhtustarmastav varas, kortermajade puhastusteenus, päkapikud, Soome iseeneseslikult hävinev prügi või uneskõndimine, kes teab.
Laupäeval plaanisime ujuma minna, aga kui olime hommik otsa lugenud ja välja läksime, siis unustasime võtme tuppa. Nii et selleks ajaks kui võtme saime ja ujulasse jõudsime, enam ujuma ei saanud, käisime jälle Citymarketis ostsime hunniku postkaarte (MUUMID!!). Kodus tegime õunakooki. Seest jäi ikka toorevõitu, vist oli liiga palju tainast. Vaatasime “Juno”t väga armas ja lahe film.
Täna (pühapäeval) ma lugesin, õppisin ja vaatasime “Shokolaadi”, ka hea film. Homme plaanme uuesti ujumisega õnne ja teisipäeva õhtul lähme ühele õhtusele joonistamiskursusele sinna kaugesse kooli.
Leelo ema helistab talle peaaegu iga õhtu, ma vist niisama eriti ei mõtleksi kodu peale, aga siis tuleb ikka jälle meelde.
Ilmselt ma järgmine nädal enam nii põhjalikult ei kirjuta, aga säravamad hetked proovin ikka jäädvustada.
Olge k6ik ikka m6nsad ja vahvad! Kallistan!
neljapäev, 8. jaanuar 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)