PäiväMoiHeiTerve

15.02
Istun praegu meie köögis ja kuulan mingit ägedat ja pisut psühhot muusikat. Õues on külm jälle. Olla on päris hea.
Lugesin just Lovecrati ma pole kindel kas ta mule meeldib. Pisut ilmselge on, aga samas on need vihjamised päris huvitavad. Leelo on siin minu vastas ja joonistab. Plaanib kuidas tagasitulles korteris mööblit paigutada. Tal on korvtool. Huvitav, kas saan raatuse tänavale järgmiseks aastaks ka jääda. Mulle meeldib seal. Kõrgel on nii mõnus elada. Eriti kui lift on. Pragu olengi millegipärast kõige rohkem seda korterit igatsenud. Oma voodit. Oma kööki. Hakke (neid linde. Jõudsin selleni niimoodi: mina: kuule, kes ned värdjad seal tartus elavad, Leelol mõtlik nägu ja: ee, mis sa täpselt mõtled, mina: aa, mul tuli juba meelde, hakid. Tema: Mul tuli esimesena meelde kunstikooli esimene kursus). Inimesi ka, kui neile mõtlen ja kevadet igatsen ka.
Käisime ujumas täna siis mõtlesin sellele, kuidas tagasitulles on. Kahju, et ma Karmenit alles aprillis näen. Eile tekkis väike frustratsioon selle kohaga. Suht pommiauk ikka. Võib-olla ma olen lihtsalt eestit idealiseerima hakanud. Inimesed on siin ju iseenesest toredad, ihtsalt pisut kopp on ees. Kool on äge, Tartu kooli küll ei igatse.
Ujumast tagasi tulles mõtlesime et proovime siis selle kebabi ära mis neil siin iga nurga peal on ja see oli täiesti üskumatult rõve. Peaegu maitsetu ja nägi üsna võigas võlja.
Aga siis õhtul läksime ühele olengule ja seal tekkis kohe selline kodune tunne ja heldimus, sest see meenutas neid väiksedi boheeemlastlikke Karlova puumaju. Täielik kunstnike pesa. Kõik oli maale ja igasuguseid ägedaid vidinaid täis ja olid puuahjud. Seal oli väga hea olla. Ma eriti kellegagi ei rääkinud, aga soomlased olid ka ikka päris ägedad ja mitte nii hullud kui vahetusõpilased. Kook oli väga hea, banaani, maasika ja vahukoorega. Morgan leidis endale soome sõbra Ville. Ville oli palju reisinud ja talle ei meeldinud ameeriklased väga. Ekas oli ta ka korra käinud ja sisse saada üritanud. Inimesed olid kõik nii armsad ja boheemlaslikud. Kunstnikud on ikka igalpool ühesugused. Ühel oli perefirma, mis torusid teeb. Villel ja Jussil olid sünnipäev. Nad said ühe pezi kommide masina ja siis tubakapaberid ja ühe plaadi. Mingit muud kraami ilmselt ka. Ville oli väga rõõmus tubakapaberi üle ja päris purjus oli ta ka. Saksa poiss Jakob tegi mingit huvitavat bananaani värki suhkru ja rummiga ja põlema panemisega. Maitses hästi. Briti tüdruku Emmaga rääkisime pikalt toidust. Sain teada, et ameerikas segatakse shokolaadi vahaga. Nagu..mida? miks? Siis lõpuks läksime koju tudule.
Reedel läks leelo Lappeenrantasse oma nigeeria sõbra juurde. Aga too oli vist liiga..ei teagi. Teistmoodi ja tõsine. Nii et see jäi soiku. Mina tegin kodus kooki, sest Leelo oli kuidagi nii kurb tundunud( tegelt vist polnud). Kook tuli maitsev aga liiga kuiv (see oli minu kuues kook Imatras ja esimene, kus õunu sees polnud). Vahemärkus: Leelo tehtud vaarika ja toorjuustukook sai ka just valmis ja on imehea. Tema brokoli, lillkapsa ja juustu supp on ka vaimustav. Ja neile, kes soome tulevad: 3,5 % maito on täitsa okei.
Reedel tegin maksakastet ka. Täitsa hea tuli. Olen uhke.
Koolis tegin eelmine nädal puuskulptuure. Õpetaja on rangem kui Jannnne, tema valvsa pilgu all küll ei julge varem ära minna või midagi. Muidu suht äge. Ma olen küll väga nõrkade kätega, nii et kirvega vehkimine väsitab kiiresti ära. Alguses voolisime mingeid suvalisi asju, siis hakkasime ühest pakust pead tegama. Alguses Eero ütles meile, et kui ühtegi mõtet pole, tehke pea. Siis mul tuli millegipärast kohe mõte elevant teha. Siis tuli õps ja ütles, et tehke pea. Ma olin nii pettunud… aga nüüd ma hakkasin ühest pisemast pakkust elevanti tegama. Jee!!
Laupäeval proovisime kooli minna. Luusisime seal tükk aega ringi, oma kaardiga sisse ei saanud millegipärast. Üks uks oli lahti, aga oli ilmgelge, et sealt ei tohiks sisse minna. Leelo käis sealtkaudu korra sees ka. Siis pidime juba peaaegu koju minema, kui üks tüdruk tuli ja saime sisse. Aga kohe tuli turvamees ka ja pidime ära minema. Päeval mõtlesime, et tegime midagi valesti, aga õhtul sel peol saime teada, et ta tuli mingi tagaukse pärast ja, et ta oli üldse mingi jobu olnud ja me ei meeldinud talle, sest me rääkisime inglise keeles. Hea teada, et ta meie pärast ei tulnud aga üllatav, et siin selliste eelarvamustega inimsed on.
Neljapäeval käis Leelo politseis (ta leidis võltsitud raha) ja siis tal oli tore vestlus nende inspektoritega. Sõna otseses mõttes tore. Ta ikka suudab kõigiga hästi läbi saada. Rääkisid Tartust ja hansapäevadest.
Enne seda käisid tema, britid ja kooli direktor Lappeenrantas ka, kus mingi pervert neid umbes kilomeeter maad oma autoga jälitas.
Õhtul tegime kooki ja makarone mingi salatiga. Morgan tuli ka külla. Päris tore oli. Kook oli hea.
Kolmapäeval oli valentinipäeva pidu. Eriti ei viitsinud minna, aga pilet oli juba ostetud. Lootsime, et on mõni bänd, aga ei. Ikka see jubjube muusika. Rääkisime Tuijaga juttu. Ta oli aasta jaapanis lapsehoidja. Täiesti sürr. Varsti läheb jälle, aga ainult paariks nädalaks. See on päris veider, mis ta rääkis, et jaapanis on vaja oma mehe või muu meessoost sugulase allkirja kui näiteks telefoni arvet tahad avada ja kuidas ühel naisel oli vaja olnud kiiret südameoperatsiooni, aga arstid ilma mehe allkirjata ei teinud (naine oli muidu teadvusel ja vaimselt terve) ja pidid siis ootama kuidas too mitu tundi teisest jaapani otsast kohale lendas. Ei teadnudki, et seal ikka veel see asi nii paigas on. Siis tuli jakob ja pakkus meile viina. Ta tundus nagu mingi narkodiiler, endal oli tal ka vist pisut selline tunne. Läksime siis välja külma kätte ja jõime viina. Mitte palju, aga täitsa piisavalt. Ega ma vist neist siidritest ei saagi purju jääda, mul hakkab enne halb kui ma neid piisavalt ära jõuan juua. Õues olime mina, Leelo, Jakob ja Leeloga koos ehtekunsti õppiv tüdruk Salla. Oli üllatavalt äge. Sain Jakobiga ka jutu peale, muidu oli ta mulle koolis alati nii imelik ja pisut hirmutav tundunud. Eks tundub ikka, aga nüüd ma saan taga rääkida. Pärast läksime sisse tagasi, ma rääkisin Jakobiga koolis ja talisuplusest. Pärast läksime Leeloga tantsima. Ma arvasin alalti et ma ei saa purjus peaga tantsida, sest mul hakkab halb, aga ei hakanudki. Oli hoopis palju rohkem liikumisvabadust ja ma tegin oma saabastega põrandal liueldes ka igasuguseid ägedaid asju. Umbes poole ühe paiku läksime ära, et oleks lahkudes veel hea tuju mitte juba tüdimus.
Esmaspäeval käisime ujumas.
Teisipäeval ei teinud midagi.
Nädalavahetusel joonistasime.
Reedel vist suurt midgi ei teinud. Vaatasime sõrmuste isandat ainult.
Neljapäeval oli olnud plaan minna talisuplust tegema, aga meil oli kolmapäevast toss täitsa väljas. Muidu keevitamises suurt midagi ei toimunud, peamiselt looderdasime.
Kolmapäeval läksime õhtul Lappeenrantasse. Algne plaan oli minna mingile olengule, kuhu mingid seal õppivad eestlased olid Leelot kutsunud. Jõudsime kohale ja läksime uitama. Lappeenranta on palju ilusam ja tihedam kui Imatra, mõnusad mäed ja majakesed. Vaade järvele oli ka väga kena. Kui siis lõpuks otsustasime neile helistada ei saanud me neid kätte. Uitasime veel ringi ja otsustasime minna peole, mis David ja Tom korraldasid. Pidime Davidiga kokku saama linnuse ees. Mis tähendas mingit mäge. Me muidugi otsisime usinalt mingit päris hoonet, peamiselt kuna ma ei saanud pooltest asjadest aru, mis David ütles. Olime kunstimuuseumi juures. Läksime tagasi alla ja sii proovisime alt mäe taha minna. Poole peal vaatasime, et ei saa ja otsustasime üles tagasi minna. Ronisime mööda mingeid täiesti sürre kohti ja jõudsime tagasi kunstimuuseumi juurde. Siis otsustasime et kõnnime niisama ringi, kuni ta meile uuesti helistab. Leidisme ühe imeilusa koha kus me kohe tükiks ajaks lihtsalt lumme istuma jäime. Sealt oli kuskil 200 kraadine vaade järvele, laevadele ja järves olevatele saartele ja teistele kallastele. Lõpuks siis David helistas jälle, saime seekord aru kuhu pidime minema. Tema vaeseke oli meid pool tundi õues oodanud.
Lõpuks jõudsime siis õnnelikult kohale. Pisike korter oli puupüsti inimesi täis. Üsna huvitav rahvas oli koos. Kohe pisteti õlu ka kätte. Suutsin purgi ikka ära lõpetada, aga mulle vist küll ei kehti see, et mida rohkem jood, seda rokem meeldib. Leelo rääkis mingi prantslasega majanduskriisist ja mina ajasin mingit sellist suva juttu ühe soome tüdrukuga. Pärast jälgisin ühte prantsuse poissi, kes meenutab ühte näitlejat (ainult tal pole nii suur nina). See on vist küll kõikide prantslste teema, aga tema oli kohe eriti selline katsumisaldis. Küll nad ikka mürasid selle ühe sõbraga.
Siis läksime edasi klubisse. Jah, muusika oli endiselt kohutav või noh, täpselt sama mis mujal. Tutvusimegi teel klubisse nigeeria poisiga, kes siin miskit inseneri asja õppis. Nad tantsisid Leeloga, mina tantsisin ka vahepeal ja ülejäänud aeg jälgisin hämmastusega seda prantsuse poissi. See oli neil nii loomulik, et nad koguaeg üksteit kallistasid ja niisama mürasid. See oli just selline sõprade värk ja nende jaoks väga normaalne, aga eestis seda juba ei näe. Igastahes oli see ülletavalt võluv ja mul tekkis ikka tõsine huvi. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga neid oli lihtsalt nii ilus vaadata, et ma ülejäänud õhtu lõbustasingi end nende jälgimisga. Eriti see näitleja moodi mees oli huvitav, kuna ta nägi kohe eriti eksinud välja kui ta üksi oli, naised teda ei huvitanud ja oma sõpru armastas ta kohe väga. Teised tüübid ikka üritasid endale naisi sebida vahepeal. Mingi hetk ma tantsisin mingi india mehega ka, ta oli normaalne ei ajanud väga ligi. Tantsida oli tore kuigi meil on Leeloga mõlemal juba india meestest kopp ees kuna neil on kõigil hästi rõvedad deodorandid, inglise keelt nad hästi ei räägi, pressivad hullult ligi ja süüa ka teha ei oska. Töötavad ainult mingites kebabi kohtades.
Jama oli see, et meie buss tagasi läks alles 4.25, nii et kuskil paar tundi oli lihtsalt selle masendava muusika kuulamist ja igavlemist. Poole nelja paike läksime ära ja istusime bussipeatuses lihtsalt. Nigeerialane Kingsley rääkis kuidas tema maal ei suitseta ükski naine avalikult (kuigi me Leeloga ka ei suitseta). Suht imelik tüüp. Selline pisut totu.
Bussis oli suht raske ärkvele jääda, aga sain hakkama. Siis läksime koju magama. Neljapäeval läksin kooli ka, kuigi alles pärastlõunaks. Leelo vaeseke pidi juba 8 paiku ära minema. Päev otsa kummitas mingi jube muusika sealt klubist.
Meiei vene neiud on väga vaiksed ja häbelikud, me vaevu näeme neid. Pisut nagu kummitused oleks – vahel kuuled samme või ukse avamist, aga kedagi ei näe. Esimene nädal sõid nad ainult küpsiseid, siis lõpuks julgesid juustu ka osta. Meil oleks nagu mingi karm diktatuur siin leeloga, et nad isegi kööki ei julge tulla kui me siin oleme. Jobukesed.
Ülejärgmine nädal lähme Lapimaale.
Hanna, Mirju, andke ka oma aadress.
Tahaks liha. Hästi küpsetatud liha.
Ega muud ei tulegi pähe.
Soome on naljakas ja pisut tüütu koht. Kool on äge.
Kallistan kõiki! Olge tublid!