tsjatktk

ehk: tahan siia jääda, aga tahan koju tagasi ka.

Nädal enne lapimaad
Tegin oma elevanti, väga tore oli, olin kirvega päris vilunud juba. Kui nikerdamiseks läks siis tuli väike väsimus.
Esmaspäevast ja teisipäevast ma tegelikult eriti midagi ei mäleta.
Kolmapäeva õhtul oli briti tüdrukute juures pannkoogi pidu, mis on neil vastlapäeva asemel. Päris tore oli, sai lõpuks millestki rääkida, keskkonnast ja religioonist, mitte lihtsalt hämada, kuigi see soome tüdruk, kellega ma sellest rääkisin tundus küll üsna hirmunud. Pannkoogid olid ka head. Hiljem mängisime mingeid veidraid seltskonnamänge. Üks oli see sõnade näitlemise ja äraarvamise mäng ja hiljem oli suht sarnane asi, aga kellegagi koos pidi arvama. Seal oli üks läti poiss Janis ja vene poiss Aleksei, kes olid nii naljakad ja omamoodi armsad. Lõpuks vajus asi nagu kuidagi ära, aga kokkuvõttes oli ikka tore. Siis läksime koju jälle keset ööd ja häirisime oma korterikaaslasi.
Neljapäeval pärast tunde läksime ühele saksa kunstnike näitusele, mis oli täitsa äge. Seal oli üks teos, mis oli lahe, kus oli laud ja siis igasugused korduvad elemendid. Toit oli ka hea. Harjutasime värvide vaatamist ka abstraksetel maalidel. Hiljem üritasime talisuplust tegema minna, aga meil polnud sularaha nii et läksime koju lihtsalt. Jasu oli tore.
Reedel läksin pärast tunde Lukijosse koolitööd tegema, aga jätsin mantli keskkooli ja pärast oli ilge jama selle kätte saamisega, sest juba kell kolm oli kool kinni. Üks tore sekretäri onu aitas mind. Siis jõime Leeloga teed ja kõndisime koju.
Navetta juures oli mingi vastlapäeva üritus. Kaks jääskulptuuri olid luikedust. Kohtasime Jakobit ja Sallat, neil oli väga külm. Käisime koolis, kuulasime muusikat ja siis läksime meie poole küpsiseid küpsetama. Küpsised maitsesid hästi, aga olid liiga lömmis ja kõvad. Jakob tutvustas oma muusikat, selline elektro. Leelole meeldis väga, mulle tundus ka täitsa huvitav. Siis vaatasime mingit ülinapakat Uus-Meremaa õudusfilmi “Must lammas”. Tõenäoliselt polnud piisavalt inimesi, et normaalset õudukat teha ja nad pidid peategelastena lambaid kasutama.
Kuskil 12-01 läksime kooli tagasi, õnneks tegid mõned inimesed seal veel graafikat, nii et polnud vaja isegi turvafirmasse helistada. Igastahes oli üks jääplokk veel alles ja sellest tegime fallose. Peamiselt vist sellepäraast, et see oli lihtne. Ma küll uitasin peamiselt ringi. Leelo ja Jakob olid ikka väga pühendunud. Jää oli üsna mõnus materjal, nagu võid lõikaks. Üks hetk saatsin Salla koduteele ja vist üsna varsti pärast seda läksime koju magama.
Laupäev oli niisama uina-muina ja pakkimine.
Lapimaa
Asusime teele 22 hommikul 7.30 paiku. Sõitsime rongiga Lappeenrantasse ja sealt autoga tagasi Imatrasse, sest Jakob oli rongist maha jäänud. Siis hakkas teekond päriselt pihta. Ega suurt midagi ei juhtunud. Alguses juhtis meie autot Tom, aga ta ta oleks peaaegu magama jäänud, siis tuli autot juhtima läti poiss Reinis. Lätlased on ikka ägedad autojuhid. Ta tegi palju adrenaliinirohkeid möödasõite igastahes.
Vahepeal tegime peatusi. Magasin palju. Oli palju ilusaid vaateid ja lugematu arv puid. Ma sain maanteehüpnoosi nendest puudest juba. Autos oli jube külm. Kuskil 1 paiku jõudsme kohale. Maja on väga äge. Mitu kaminat ja saun ja puumaja on . samas oli ikka pesumasin ja nõudepesumasin ja isegi mikser. Meie toal polnud akent nii et seal oli koguaeg tunne, et öö on. Magada oli hea, kui hiline ärkamine oli.
Peale minu ja Leelo oli veel 15 inimest: Muriel Sveitsist, kes meiega samas toas oli, räägib prantsuse ja hispaania keelt ka, hästi lumelauaga sõidab ja muidu vahva on; Reinis ehk “läti poiss” või hiljem “okasmups”, kes oleks nagu kuskilt läti metsadest välja roninud, ära tsiviliseeritud ja soome rahvusvahelist äri õppima saadetud, ta on üsna pahur, oma pahural moel väga kuum ja tema suurimad armastused elus on ta kitarr ja fotokas, ta võib ära tunda meeleheitliku karjatuse “ma tahan pilti teha!” või seksika läti aksendi järgi; hispaania tüdrukud Laura ja Inma: üsna toredad, oskavad mitmes keeles ropendada ja räägivad palju omavahel hispaania keeles; briti tsikid Charlotte, Emma ja Liz, kes tegutsevad nagu tiim, on väga viisakad, veidra huumoriga, naljakate zestidega ja väga konservatiivsed; prantslased Julian, Laura, Tom ja Oliver, Laura on pisut ülbe, Julianiga ma pole eriti rääkinud, Tom organiseeris reisi, on täitsa tore, paneb palju pidu, halb muusikamaitse, Oliver on väga nunnu ja küsib alati kõigilt kuidas neil läheb; Jakob muutub aina toredamaks, isegi see, et neist Leeloga paarike sai ei sega eriti; siis on veel saksa neiu Barbara, kellel on äge tätokas, muidu on pisut imelik; Tsiili tüdruk Anita, kes on selline klassikaline lõunamaine iludus ja väga armas ja sõbralik ja hoolitsev; ja viimasena Morgan, kes on ka äge.
Esimene päev oli põhimõtteliselt lihtsalt magamine ja toidu ostmine. Käisime Levis, otsisime infot selle kohta, mis me teha saame. Kuskil lähedal künkal käisime kelgutamas ka, päris vahva oli. Õhtul käisime saunas, väga hea ja karm saun, pärast käisime lumes ka hullamas. Hilja õhtul mängisime joomismänge. zalmarit tegime ka : viin pluss salmiaki. Maitses täitsa hästi. Üllatavalt lõbus oli. Magama läksin üsna varakult, teised jõid edasi või tegid muid lollusi.
Teieipäeval oli enesetunne hea, läksime suusatama. Ma arvasin, et neil Levis ainult üks mägi ongi, see, mis kohe vastas on. Leelo ka mulle midagi ei rääkinud, nii et sõitsin siis koos teistega üles. Ega ta nii kõrge ei tundunud ja üldse ma arvasin, et see pole nii keeruline. Hakkasin siis minema. Esimene emotsioon oligi umbes, et siin ma nüüd suren. Viskusin siis meeleheitlikult lumme. Siis nägin et teised sõitsid niimoodi viltu, proovisin siis seda, tuli välja, aga peatumine mitte. Siis tuli Jakob ja üritas mind õpetada, aga ma ikka kukkusin sada miljon korda. Siis tuli suusa patroll ja küsis kas kõik on okei. Siis seletas ta, et ma peaks minema laugematele mägedele ja aitas mind sealt alla. Selle käigus sain siis suusatamise ka selgeks. Kiire ja karm õppemeetod väga tore onuke oli, kahjuks ta nime ei mäleta. Mattis või martti. Siis olin üleni lumine ja märg aga muidu väga tubli. Ikka ajasin end püsti koguaeg ja ei andnud alla.
Lauged mäed olid palju lihtsamad, kukkusin ainult paar korda igastahes varsi olin jumala proff. Peamine võti asjal oli olla enesekindel ja oma keha usaldada. Olin peamiselt koos Charlotte’iga. Mingi hetk olid lihased väga valusad, aga muidu oli ikka uskumatult lõbus. Kohtasime sda sõbralikku meest ka veel, ta oli väga tore. Kuskil viie paiku lõpetasime. Õhtul olin jube väsinud. Tegime kooki ja siis käisin saunas ka. Magama sin kuskil kahe paiku alles, sest Jakob ja Leelo läksid enne mind sauna. Olin nii vihane, et nad seal nii kaua olid, aga saunas lõõgastudes hakkas parem. Kook tuli täitsa hea, kuigi väga teraline jahu oli.
Kolmapäeval olin päris väsinud ja läksime alles umbes kaheteistkümneks suusatama. Lihased olid päris valusad, aga üllatavalt suusatades eriti mitte. Käisime paaril rajal soojendamas, siis otsustasin ühele pikemale ringile minna. Enne käisin sõin ka korra. Siis läksin. Hullult äge oli, läbisin kolm rada.
Üks pikk oli jube mõnus, ilusad vaated ja üsna aeglane, võis sirgelt minna. Sõitsin gondliga ka. Siis oli üks rada, kus oli üks pisike jupp punast rada, mõtlesin, et äkki saan hakkama.
Eks oleksin vist saanud ka, kui ma poleks nii halvasti kukkunud. Igastahes ma ilmselt kukkusin, kuigi ma ei mäleta kuidas. Hiljem tuli meelde, kes mind aitas. Ma ei usu, et ma teadvuse kaotasin, lihtsalt mäluauk. Mingid kaks naist aitasid mind. Alguses küsisid soome keeles, kas kõik on korras, siis inglise keeles. Kõik oli oranzikas-kollase tooniga.
Huvitav on, et esimesed hetked arvasin ma et kõik on korras, ja saan hakkama küll, siis kui kollane ära ei läinud hakkas aeglaselt kohale jõudma, et midagi on mäda. Üritasin oma suuski jalga saada, aga see ei tulnud ka välja. Siis on selline väga unenäoline ala, kus ma mäletan, kuidas mulle tundus, et ma elasin läbi oma unenägu ja kuidas ma mõtlesin, et sellest peaks Leelole rääkima.
Veel mäletan Markkut (suusaatrollimees, sain ta nime teada), kes küsis kas ma teda mäletan, nägu mäletasin, aga muud mitte, midagi küsis ta Charlotte’i kohta ka. Kirjutasin oma nime vist ka kuhugi. Siis kästi mootorsaanile istuda.
Sõidust mäletan loodusvaateid ja mägesid ja kuidas ma mõistsin, et ma ei mäleta midagi ja et kus ma üldse olen. Midagi meenus et Lapimaa, aga miks, seda ei mäletanud. Leelost midagi spetsiifilist ei mäletanud, aga teadsin, et ta on väga oluline, nii et keskendusin temale.
Alla sõites nägin Leelot, Morganit ja Jakobit ja karjusin Leelole hästi entusiastliku häälega “Leelo, mul on peapõrutus ja ma ei mäleta mitte muhvigi! Päriselt ka!” ja siis veel midagi, kas aita mind, või nii äge. Jakob ütles hiljem, et see kõlas nagu ma oleks karjunud midagi umbes nagu “ma sain tasuta mootorsaanisõidu! Väga äge on!”. Siis läksin mingisse esmaabi hütikesse, Leelo tuli ka kohe varsti järgi. Seal meenus mulle see naine, kes mind aitas, päeva ikka ei mäletanud, kohta vist mäletasin ka juba. Igastahes sealt läksime varsti minema, Morgan tuli koos minuga koju. Seal ma peamiselt tuikusin ringi ja hiljem magasin. Leelo ajas mind üles ja ise panin ka äratusi. Teistel oli eriti hullumeelnu pidu. Pärast nelja, kui vaikseks jäi oli palju parem magada.
Neljapäeval oli olemine normaalne, pea hakkas kergesti ringi käima ainult. Käisime lumekülas, mis oli nagu hotell, kus tubades olid igast skulptuurid. Suht kena. Teel tagasi tahtis Reinis palju pilte teha ja siis me peatusime koguaeg ja me nägime ilusaid vaateid ja noh, Reinist muidugi ka. Leelo tegi hästi palju imelikke pilte Reinisest, Jakobist ja teetopsi peegeldusest. Hiljem käisid enamik inimesi kelgutamas, mina, Leelo ja Jakob vaatasime filmi “Waking life”, mis räägib igasugustest filosoofilistest asjadest ja unenägudest. Pärast kui tagasi tulid, siis nad vaatasid mingit nõmedat filmi ja ma läksin suht varakult magama.
Reedel oli üsna varajane äratus, pidime juba üheksa mootorsaani kohas olema. See oli päris äge, ilusad vaated ja pisut adrenaliini. Käisime mingis loomafarmis ka, aga need põhjapõdrad olid nii ahistatud moega ja me ei hakanud neid rohkem kiusama. Külm oli ka ja väga hüplik tee nii et õhtuks oli mulj älle peavalu ja halb olla. Aga iseenesest oli vahva. Vähemalt on tehtud ja rohkem vist ei läheks ka. Õhtul teised jälle jõid, mul oli halb nii et läksin juba seitsme paiku magama ja magasin kuskil 14 tundi.
Laupäeval läksid mõned inimesed kelgukoertega sõitma, aga ma ei viitsinud ja rahast oli ka kahju, nii et ma jäin koju. Õhtul läksime Levisse koos Jakobi, Leelo, Anita ja Reinisega, sest Anital oli raha kaduma läinud mootorsaani reisil ja mina tahtsin arsti juurde minna, aga peamine eesmärk oli sõbralikule suusamehele tänukiri saata. Sain teada, et ta nimi oli Markku ja kirja sain ka ära anda. Anita oma raha küll ei saanud, aga minu missioon oli täidetud. Hiljem õhtul nägime päris ilusaid virmalisi (olime neid näinud igal ööl va. see öö, kui me saabusime), ikka ainult rohelisi, aga nad liikusid ägedalt. Vaatasime ühte filmi ka, pakkisime ja läksime magama.
Pühapäeva hommikul oli koristamine ja muidu sebimine. Murieliga tekkis mingi imelik konflikt, aga muidu oli kõik hea ja kena. Sõitsime arktika muuseumisse. Mulle meeldis kõige rohkem näitus saamidest ja nende elust, olekski pidanud ainult sinna minema. Muu oli kas liiga kuiv või liiga segadusseajav muudkui :“keera seda” ja “vajuta siia”. Võib-olla oleks parem olnud, kui oleks seal mitmel päeval käinud. Mõnele inimesele meeldis muidugi väga, lugesid muudkui huviga jääaja kivimitest jne. Võib-olla mingi äriinimeste värk.
Sealt läksime edasi jõuluvana juurde. Ma tegelikult mõtlesin, et see on ainult detsembris ja me lihtsalt uitame kuskil jõulukülas ringi nii et ma olin väga üllatunud kui me jõuluvana juurde läksime. Ta oli täitsa okei onu, oskas igas keeles midagi öelda. Parim asi oli selle juures, et me saime grupipildi, jee! Siis oli umbes 45 minutit täiesti mõttetut ringiuitamist ja siis hakkas päris sõit pihta.
Tegime ühe pikema peatuse kus kõik sõid ja jõid kohvi ja bensu võtsime ka. Siis mingi hetk me sõitsime teistest ette, sest bensujaam oli kinni. Autos oli jube kitsas ja enamiku ajast kuulasime me mingit metalit, et Reinis magama ei jääks. Igastahes lõpuks ei leidnudki me kuskilt ühtegi avatud bensujaama enne kuskil nelja ja üks hetk oli Reinis ikka päris kuri ja ropendas tükk aega. Ma olin ka nii väsinud, et ei olnud nagu midagi öelda, et tal lihtsam üleval oleks olla. Proovisin ikka ise ärkvel püsida, et ehk on nagu lihtsam kannatada, kui keegi kõrval saamoodi on.
Kui me siis lõpuks bensujaama leidsime olid kõik nii rõõmsad ja toredad, teised jõudsid ka järgi. Leelo üritas Reinisele seda saldejumps krõmps-krõmps nalja seletada, aga ta ei saanud eriti aru õnneks, ja tal oli siis hea tuju nii et ta vist ei solvunud ka. Saime teada, et läti keeles on vahvel vahvel (ainult, noh, selline vahvjel).
Viimane tund ta ikka juba pisut sõitis teeservast teeserva ja ma jäin ka koguaeg magama, aga ikka väga vinge autojuht, sõitis meiega 9-06 kahe kohvipausiga (noh kuskil 3-4 h olime me seal lumekülas ja muuseumis ka). Jõudsime turvaliselt koju, kuigi kõik olid väga väsinud ja närvilised nii et erilisi südamlikke hüvastijätte polnud. Rohkem nagu, et “miks te oma kotte nii kaua välja võtate?!”. Aga meel oli hea ja kõndida ka tore.
Ja nii saigi meie vene toakaaslastel puhkus läbi.
Esmaspäeval ma magasin peamiselt ja pakkisin asju lahti. Vene tüdrukud olid vist end lõpuks mugavalt sisse seadud, köögis oli elamise märke.
Teisipäeval läksin Jaan Luige skulptuuri kursusele. Väga harjumatu on, et nii tihti onmodellil pause, kuidagi raske on rütmis püsida. Aga muidu oli tore, kuigi ma pole enam harjunud eesti keelega ja juhendamisega. Siis pärast tunde oli Lukijos loeng ühe eestlase ja kahe ameeriklase poolt, kes olid eesti ühingust Non Grata ja nad rääkisid performanceist ja näitasid asju, mis nad olid teinud. Suht ägedad tüübid olid. Hea on teada, et võid õppida maali, aga ikkagi lõpuks midagi muud teha. Üldse on sellne maailmapildi laienemis tunne koguaeg, igasugused võimalused avanevad koguaeg, nii palju on võimalik teha. Siis läksid nad Navettasse pidu panema, me jäime Salla, Leelo ja Jakobiga ühte väga veidrat filmi “Inland empire” vaatama. Ma olin üsna väsinud, nii et see ajas mind vahepeal üsna närvi, aga see oli samuti selline avardav kogemus.
Pärast seda läksime Navettasse, kus pidu oli peaaegu läbi, tüübid kirjutasid oma kontaktandmed veekindla markeriga külmikule, vein joodi ära ja asi läbi. Jasu näitas mulle ja Leelole oma projekte. Tekkis jälle selline loominguline võbin, mõnus. Siis mindi ühte baari, ma olin ikka väga väsinud, aga tore oli ikka, soomlased olid ka toredad ja Jussi oli ka väga tore, nad lubasid meile lahkumispeo ka korraldada. Ja siis kuskil 2-3 läksime magama.
Kolmapäeval oli koolis juba täitsa tore, vahepeal sujus.
Õhtul asusime mina, Leelo, Jakob, soome tüdruk Sini ja Morgan Tampere poole filmifestivalile.
Rongisõit kestis 4 tundi, aga rongid soomes on ülimugavad, siin on isegi istmete sees raadiod, nii et oli tore. Rääkisime igasugustel põnevatel teemadel ka, vahepeal läks ehk pisut teravaks, aga muidu oli hea.
Mulle üldse meeldivad rongisõidud, selline vahepeal olemise tunne.
Tampere oli lahe, selline ”oo, linn” tunne oli, mis on eriti irooniline, sest Tampere on euroopa suurim küla. Mikko ja Suvi, kelle juures me ööbisime olid ääretult ägedad ja sõbralikud ja loomingulised. Nende korter oli ka selline äge ja kaootiline ja täis igasuguseid vingeid vidinaid. Siis üheks läksime filmi vaatama. Klubi oli umbes nagu Genklubi, ainult suurem, ägedam ja korralikum.
Nii äge oli näha suurt hulka silmapaistvaid inimesi koos jälle. Oli neli filmi vist. Need olid sellised väga avant garde ja rohkem kunst kui lugu ja olulisem oli see, mis see film sinuga tegi, kui see, mis seal otseselt toimus. Esimene film oli veidi aeglane, pikad kaadrid, aga see oli lahe, et muusika tuli otse (oli bänd) ja oli väga hea ka. Üsna psühhodeelne. Kahjuks olin nii väsinud ja raske oli keskenduda, et ma jäin magama koguaeg ja pidin mingeid nippe välje leiutama et üleval püsida, aga üliäge oli ikka.
Värskendav on sellist kraami näha vahelduseks. Siis ülejäänud kolm olid mingite prantslaste poolt, kellest Jakob väga vaimustus. Esimene oli väga äge ja mulle väga meeldis. Seal ka lugu polnud, lihtsalt korduvad kaadrid ja valge müra ja vahepeal kaadrid kus lint põles, mis oli väga laheda efektiga.
Prantslased kasutasid vanu filme ja vana tehnikat, et seda teha. Siis üks oli selline puhas psühho hüpnoosi asi, animatsioon ruudust, mis lihtsalt läks ähmasemaks ja selgemaks ja muutis värvi. Polnudki nii lsd tripp kui ma arvasin et on. Viimase ajal ma jälle magasin väga palju, aga see oli ka väga väga lahe ja midagi täiesti uut, millele ma polnud varem mõelnud.
Pärast filme läksime peole. Muusika oli parem kui Imatras, tantsisin natuke, aga pärast ma olin nii väsinud, et muutusin kurvas ja vihaseks.
Kui ära läksime (3-4 paiku) olin üsna kurb, aga sain üllatavalt kiirest normi. Kõndisime ringi ja Jakob, Morgan ja Sini läksid pitsat sööma. Mikko läks prügikastidest toitu otsima. Tema jaoks oli see kuidagi nii loomulik (kuigi ta ütles et ta teeb seda ka ainult umbes kaks korda kuus, kui ta purjus on) aga minu ja Leelo jaoks täielik eksootika ja midagi üsna mõeldamatut nii et läksime koos temaga. Ta rääkis oma paarist kunsti projektist ja kuidas ta selle prügikasti värgiga algust tegi.
Iseenesest väga hea mõte ja omamoodi protest isegi: poed peavad puuviljad ja valmistoidud mingi aja pärast ära viskama, isegi, kui see veel kõlbab, nii et me läksime siis poodide prügikastidesse kolama, kohtadesse, kus aeda sisse sai. Üks oli kinni, teisest saime hunniku banaane, apelsini, paprikat, tomatit ja kapsast. See oli täiesti veider kogemus, selline linnaelu ikka. Siis läksime Mikko poole ja magama ka üsna varsti.
Kirjutatud neljapäeval: Täna oli imeliselt hea päev, midagi erilist me ei teinud, aga ma tundsin ennast nii hästi. Sain kuus kallistust ka. Korraks käisime ühes teise ringi poes, kus oli väga palju igasugust ägedat kraami. Tampere tundub hullult mõnus ja selline pisut boheemlaslik ja samas väga linnalik. Ilm oli pilvine ja majad pole ka just erilised, aga siin oli nii hea. Suvi ja Mikko korter on üsna kaootiline aga täis igasuguseid väikseid vingeid aardeid. Juba selle pärast tasub kunstnik olla, et selliste inimestega koos viibida. See kui kaks inimest leiavad mingis kohas ühise keele ja hakkavad koos ideid arendama- see tekitab selliseid võnkeid ja loominugulisust energiat, lihtsalt imeline tunne. Vaatasime paari Mikko projekti, täitsa vahvad olid. Ma tunnen et see eksperimentaalne asi, see on midagi sellist kuhu ma tahan jõuda, aga see pole praegusel hetkel minu jaoks ja ma pean enne mingid astmed läbima, kõik juhtub siis kui peab juhuma. Igastahes oli minu jaoks ääretult hea energiaga päev.
Samas Leelo perekonnas juhtus tõsine õnnetus, aga see kuidagi ei jõua siin olles kohale, kuigi kui pikemalt mõelda, sii on ikka jube. Praegu oleme rongis Imatra poole, kolm rongi oli kokku. Jakobil polnud õpilaspiletit, kahes rongis kedagi ei huvitanud, aga nüüd sattus just selline, kes oli eriti nõme ja ta pidi lausa ostma alates Tamperest pileti, mitte ainult sellele rongile. Halb õnn. Aga noh, see on ainult raha, pole vaja põdeda.
Kohe varsti olemegi Imatras, siis sööma ja koju magama.
Reede: Jakobiga tekkis mingi veider kultuuridevaheline konflikt eile õhtul, igastahes on ta minust pisut valesti aru saanud, aga pole hullu ehk.
Täna on skulptuur päris hästi sujunud. Tulin just lõunalt ja vaatasin kolme performance’it, mis inimesed, kellel see kursus oli olnud nädal aega, olid teinud. Esimest ma väga ei näinud, kuna ta lamas põrandal koguaeg, aga heli oli üliäge. Teine oli selle veidra jaapani poisiga ja oli nagu pisut mingi rituaal ja toit oli olulisel kohal. Kolmas oli väga lahe; kõigepealt oli naine riietatud üleni musta ja üritas ühte sammast paigast nihutada, siis ta vist andis alla, kõndis õue, joonistas lumme enda ümber südame, võttis mustad riided ära, all oli kõik valged riided, siis tõmbas kampsuni niimoodi pähe, et see oli tal üle näo ja hakkas taganema, mis oli eriti veider, sest kõik jälitasid teda fotokatega, nii et see nägi välja nagu põgenemine, siis õpuks jõudis ta ühe sidemetesse mässitud puu juurde ja kallistas seda. Nüüd ma peaks skulptuuri jätkama ja õhtul lähme lappenrantasse peole (jälle). See nädal on ikka täitsa segane olnud. Pluss veel umbes kolm teretulemast tagasi pidu eestis.
Btw, neljapäeval on mul tlnas 3-4 tundi vaba aega. Mirju, Hanna? Saate mulle seltsi pakkuda?