Lots of food and tv

I know it's bad for me. But.

Hanna, Mirju: vaadake Stand up!!. See on päris vahva, vaatasin esimese osa ära.
Nüüd on mul suurem frustratsioon möödas ja on pisut süüdlaslik tunne ka. Et ma nii kuri olin.
Peaks mingi päris sünnapeo ka tegema. Sellise, kus oleks lihtsalt tore ja mõnus. Mitte mingi hullumeelne tõmblemine ja sõdimine.
Miks ei ole kedagi msn-is kui neid vaja on?

Hea, et mul ikka Hanna on. Sest tema teab, kes ma olen ja armastab mind mu vigade pärast.
Ja hea, et mul on Mirju. Sest tema armastab mind mu vigadele vaatamata ja see paneb mind tahtma olla parem.

Tegelikult on suur õnn kui sul on inimene, kellele sa võid loota ja kellest sa tead, et olgu sul nii üksik olla kui tahes, nemad hoolivad sust ikka. Ja mul on neid kaks.

Praegu on tegelikult päris hea olla. Kogu see looderdamine oli selline leevendav. Või tuimestav.
Päeval oli pisut seda keegi-ei-armasta-mind tunnet jälle, aga ma vist pole enam nii maniakaal-depressiivne, et nüüd kohe kurvastama hakata. Lihtsalt..koolis ei ole nagu kellegagi mingit sidet. Leelol on nüüd ka jälle oma elu. Ootan Karmenit, aga pisut kardan, et kui ta tuleb, siis on ta samasugune.

Kuigi tegelikult on asi lihtsalt pilvedes, ma tean küll. Tundub, et päikest niipea ei tule.

Tahaks Tallinna Mirju ja Hanna juurde. Ilmselt on hea, et ma siin elan. Siis on igatsus suurem.
Võib-olla reedel lähen kah.

Võib-olla see Soome reis tegi mind liiga sõltuvaks. Kui nukker on olla tuleb esimese mõttena kohe, et läheks räägiks kellegagi. Vanasti ma lihtsalt olin kurb, siis otsustasin, et saan sellest üle ja õppisin end uuesti tundma ja armastama, et iseendast jõudu ja tuge leida. Nüüd olen selline karjaloom ja nõrguke, et pidevalt on vaja kellegi elumahlu imeda. Või on see mingi üleskasvamise osa. Üldse, muutumine on nii veider.

Kas minna filmi vaatama või ei? Ma peaksin ühe esitluse ka tegema.

Ei taha suureks saada, tugevaks saada, targaks saada. Tahangi jääda väikseks ja nõrgaks ja rumalaks. (Kuid ma kardan, et ma juba olengi suur ja tugev. Targaks vist tegelikult ei saagi keegi).

Tahaks jaaniööl Pedassaares olla. Nagu too aasta, kui me Hannaga Zeli jälitasime ja temast loodusfilmi tegime. See oli muljetavaldav. Nagu ka need tuled, see üksildus ja armastus. Kuigi ma vist sain mingi hetk nende peale pahaseks. Ei mäletagi enam miks. Ja see hämar ruum ja Hoone. Ja SUVI.

Ma vist arvan, et abi oleks inimestest, kuid tegelikult saan ainult ma ise end aidata. Ma pean selleks aega võtma. Enne kui kool ja inimesed maha murravad. Baah, homme geograafia. Palju õnne õpetaja, seda sa siis oma moraalilugemisega saavutasidki: ei taha enam tundi tulla.

Sillu võiks tulla ja mulle pai teha.

Ja päike ka.

Minu eelneva loogika järgi peaks ma siis rõõmus olema, et ma ikka veel nõrk olen. Kuid see polnud vist see, mida ma mõtlesin.. Ma mõtlesin seda usaldamist ja haiget saamist. Kuigi ma ikka usaldan ka ja endale tundub, et ei hoidu millestki ka valu hirmust. Lihtsalt selline ükskõiksus on sees, kõik on nii sarnane ja miski ei tõmba piisavalt, et end pingutada. Või noh, mõned asjad tõmbavad (kuigi mitte praegu) kunst ja mõned uued ja vanad tuttavad. Aga mingit suhet (mida kõik usinasti kaela määrivad) küll ei ole isu algatada. Ehk kui ära armuks, siis küll. Aga seda juhtub nii harva.

Vist kisub juba pikaks. Ei tea. Muutumine on hea, aga see ajab segadusse, ma pole kindel, kas ma olen praegu parem kui enne.

*õhusuudlus*