Mõned sõnad on sellised, et nende sisu polegi oluline, sest nende kõla ütleb juba niigi rohkem kui mistahes muu... Mõnikord võib lugeda terveid lehekülgi sõnu mõistmata vähimalgi määral nende mõtet, isegi mitte üritama. Võib muidugi proovida, aga kui mõte ise jääb neile sõnadele alla on asi võib-olla pisukene rikutud. Muidugi mitte alati. Miski ei kehti absoluutselt. Aga võiks ju? Võiks olla miski, mille juures ei peaks alati lõppu lisama "aga on ka erandeid". Miski millel poleks erandeid. Aga võib-olla see poleks ikkagi hea? Võib-olla rikuks see mingit maailma harmooniat? Mis harmooniat.. Kus on see neetud harmoonia? Harmooniat pole olemas Pole olnud, ei tule ka. Aga see ongi hea. Harmoonia ongi see harmoonia puudumine, mida me ekslikult nimetame valesti - harmoonia. Segadus, kaos ja areng. See on kõik nii juhuslik ja segane ja ärev ja liikuv. Mis kokku ehk moodustabki harmoonia... Nii nagu meie seda mõistame. Minu jaoks on maailm kaos. Lõputu liikumine... Nagu ma isegi. Aga ma olen liiga väike ja liiga tühine, et end sinna pildile kuidagi paigutada. On see tõsi? Kas ma mõtlengi nii? Mõnikord, osa minust. Mul on nii palju neid "minasid", ma ei suuda otsustada, mida ma mõtlen või kes ma olen. Aga pole vajagi.. Ma arvan... Mõnikord, osa minust.
Hanna ütles kunagi, midagi, mida keegi oli juba öelnud, "rohkem sisu, vähem kunsti". Ma pole nõus... Sisu on igalpool, muud polegi kui sisu. Kus on kunst? Kunst on surnud. Kunst on üleräägitud ja üledisainitud. Kõik on liiga siiras või liiga ülemõeldud. Kunst on ilu. Kunst peaks olema ilu. Ilu igas mõttes. Ilu nagu roostes rattarehvil või ilu nagu õites roosid. Aga ehk ongi nii, et kõik need kunstiteosed on kellegi jaoks ilusad? Võib-olla... Siis vajame me tõesti rohkem sisu ja vähem kunsti. Või ikkagi mitte? Ma ei tea. Ma ei tea üldse midagi. Ja ei saa ka teadma. Aga seda on nii lihtne öelda, eks ole? Ma ei tea. Lihtne. Jutul lõpp.
Miks ma seda siia kirjutan üldsegi? Selleärast, et ma pean niikuinii endaga pidevaid sisediskussioone ja ma võin seda samahästi teha kirjalikult. Ehk saan ma asjadest paremini aru niimoodi. Mul ükskõik, kas keegi seda loeb, ma ei usu, et keegi seda teeb või tegema hakkab, kuna mul pole erilist plaani seda kohta avalikustada. Võib-olla keegi otsib..võib-olla kedagi huvitab. Minul on sellest tegelikult ükskõik. Ja niipalju kui ma ennast mõistan, tundub, et see on tõsi.
Ma lugesin ühe inimese mõtteid... Ja... Need olid... Need tegid mind ühtaegu ütlemata rõõmsaks ja samas ka kurvaks. Need panid mind teda armastama ja samas ka kartma. Need panid mind häbenema ja naeratama. Sõnadel on jõud. Ja on fantastiline, et on olemas keegi, kes suudab oma sõnadega mind nii liigutada. Aga nüüd olen ma täis sõnuseletamatut ärevust ja täitmatut tühjust ja ma tahan midagi või kedagi, kes selle täidaks - sõnadega..armastusega, ükskõik millega... Aga on sellist inimolendit siin maapeal? Ma ei tea.. aga usun, et on... Tahan istuda Emajõe kaldal ja hoida kellegi käest kinni ja kuulata seda sumisevat elu me ümber... Ja tunda päikest ja kevadet... Kas seda on palju palutud? Jah, mõnikord küll. Inimesi on palju.. Aga müüre meie vahel veelgi rohkem. Unusta oma kurbus ja naerata. Naerata, sest sa oled kurb, naerata, sest sa tahaksid nutta, naerata, sest sa oled olemas, sest on nii palju asju, mis on seda väärt, naerata. Naerata maailma pärast, enda pärast. Naeratan. Kui elada, elada nii, et sa seda naudid. Ja kui sa saad paku seda naudingut teistelegi. Mina... Mina ei saa... Ma mõnikord proovin, aga ma ei tea, kas see ka aitab. Ma armastan ennast ja ma armastan maailma ja oma sõpru ja iga väiksematki detaili me universumis. Ma armatan teid, aga ma ei suuda teid aidata hävitamata ennast. Mul on kahju... See on minu süü.
Kõik kaob... Varem või hiljem. Ainus vähegi jääv asi mu elus olen ma ise. Ja ma elangi nii - mina eelkõige. Ma tean, et lõpuks loen ainult ma ise ja kõik materjaalne ja hingeline mu ümber hävineb. Peaasi on ise mitte hävineda. On see halb? Olen ma halb inimene? Ma arvan, et olen, sest minust pole kellelegi kasu, kuna ma ei ela teistele vaid endale. Ma olen parasiit. Parasiit, kes armastab elu. Aga ma ei tunne ennast süüdi.. Ma lihtsalt nendin fakti.
See võib vale olla.
See ongi vale.
Kellegi jaoks. Võib-olla minu jaoks.
Kuid kas me kõik pole sellised? Inimesed on parasiidid. Alati on mõni parasiit.
Ma arvan, et ma ei teinud viga. See peabki nii olema. Lihtsalt... See on veidi kurb. Vähemalt ma ei kahetse midagi. Aga kahju on nendest asjadest, mida ei hakka juhtuma. Kuigi kõike saab alati panna juhtuma. Või nii vähemalt öeldakse. On see tõsi? Ei ole. Kõike ei saa juhuma panna, kui väga sa seda ka ei sooviks või ei üritaks. See on reaalsus. Teise tahu pealt muidugi on kõik võimalik, sest kui sa ennast veenad millegi tõelisuses, siis see muutubki selleks. Maailm on selline, millisena me seda näeme. Kui sinu pettekujutelm eemaldub liiga palju teiste omast muutud sa ühiskonnale koormaks. Minu ettekujutus maailmast... On... Segu reaalsusest ja unelmatest, mõlemad ilusti reguleeritavad. Mõnikord ma mõtlen kuiväga erineb see sellest, mida teised näevad.
Mõte? Kus on mõte??
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar