Ja seda ma teen. Koguaeg. võiks ju arvata, et kui sa palju mõtled jõuad sa lõpuks milleski selgusele ja mõistad asju paremini. Aga ei. Kõik muutub vaid segasemaks, ideid ja seisukohti aina lisandub ja lõpuks ei mõista mitte midagi. Ja ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Mõtlen sellest, et ma mõtlen. Miks ma mõtlen. Millest ma mõtlen. Mõtlen. Mõtlen endast, teistest, elust, kõigest. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda vähem ma mõistan. Vähem mõtteid ja rohkem tundeid. Ja siis ma mõtlen oma tunnete peale ja mõtlen, miks ma neid tunnen ja lahkan need väikesteks osadeks, kuni jääb alles vaid hunnik mõtteid. Ma mõtlen oma mõtete üle ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Ja mõtteid on nii palju, et nad asutavad oma tsivilisatsiooni, religiooni ja ühiskonnakorra. Ja peavad sõdu ja sõlmivad liite ja vaidlevad, oi kui palju vaidlevad.. Mõnikord jääb seal veidi kitsaks... Aga teinekord on nad tublid ja viisakad ja võtavad ilusasti ritta nagu praegu.. Mmm. Valge müra. Kergelt hüpnotiseeriv. Mõttedmõtemõtlemamõtleminemõtlenmõtteismõtlikultmõtetest.
Nägin ühte taksi mõned tunnid tagasi. Kodu tuli meelde. Taks oli musta värvi ja väga omas mullis.
Pärast seda nägin ma ühte väikest tüdrukut jänesega jalutamas.. Pani mind naeratama hetkeks. Pärast seda nägin Curut ja ma mõtlesin veel veidi ja tundsin veel rohkem ja ta aitas mul paarist asjast aru saada. Aga ikkagi on kurb. Ikkagi!
Mh.
Pole aus!
Nojah, miski pole aus.
Ära vingu.
Argh, jääge vait lihtsalt!
Kes?
Sina?
Mina või sina?
Meie?
Te kõik!
Mis mõttes? Sina oled ju ka osa meist.
Kellest te räägite?
Kes need "te" veel on?
Mis toimub üldse?
Ok, see on viimane hoiatus - jääge vait!!!
*vaikus*
Ikkagi pole aus!
Igapäevane vestlus Ally peas.
Minu peas.
Meie kõigi peas.
See on mõttetu. Või on ikkagi sellest mingit kasu? Sellest, et mul on miljon eri isiksust ja järeljäreljärelmõtted? Hmm. Võimalik. Ma pole kindel. Eneseanalüüs peab ju millekski hea olema. Äkki see aitab isiksuse arengul või midagi? Võimalik. Kes teab. I sure as hell don't.
Mõtted on head, need aitavad sul asju mõista. Tunded on head, need aitavad sul elada. Tahan rohkem emotsioone. Kurbust, rõõmu midaiganes. Tegelikult neid vist on juba piisavalt. Mida ma tegelikult tahan on põnevus ja närvikõdi ja adrenaliin. Oleks mul läätsed ma läheks langevarjuhüppeid tegema. Aga miks mitte? Teeme ära. Ostan ühekordsed läätsed ja tandemhüpe 2500 krooni. Kui vanemad lubavad, siis ma teen seda. Ilmselt ei suuda ma hiljem enam lõpetada... Ah, julm.
Keemia. See on ainult keemia. Aga mis siis? Kõik ilusad asjad elus on keemia või füüsika. Teadus ongi ilus. Nojah. Aga vahet pole. Sest see on lihtsalt unistus, mull. Ja mullid lõhkevad. Sel pole mõtet. Mitte millelgi pole. Nojaa siis? Proovida võib ikka... Jah, aga see nõuab julgust. On sul julgust? Ei ole. Hale luuserist tropp olen, parem seda kohe tunnistada. Samas nagu Curu ütles pole mul midagi kaotada... Nii et.... Riskida? No ise ma ju alles virisesin adrenaliini vähesuse pärast. See pole adrenaliin, see on lihtsalt ebakindlus ja kahetsus. Ikkagi. See ei muuda midagi peale selle, et teeb mind õnnetumaks. Ja mis loeb see õnnetu-olemine näiteks kümne aasta pärast või viie kuu pärast? Midagi. Või ikkagi midagi loeb? Ma ei usu. Aeg hävitab kõik. Ja see on hea.
Uu, lahe. Tunded.
Njaa.
See jänes omas ikkagi täiega.
Tal olid kõrvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar