Heli ja valgus.

Hea, kui maailmas on veel midagi uut kogeda. Ja ma arvan, et alati on. Võimalusi napib. Või tahet või oskusi.
Miks on asjad nii nagu nad on?
Ma ei usu saatusesse. Liiga detailne plaan peaks olema. Ma usun juhustesse ja kokkulangevustesse. Ja, et üks asi viib teiseni. Võib-olla hakkan ma kunagi teisiti mõtlema.
Evolutsioon ja inimesed on huvitavad. Ma mõtlen pidevalt mingitele sellistele asjadele, mis on täiesti loomulikud ja kujutan siis ette kuidas need arenesid ja miks need kunagi ja praegugi vajalikud on. Nagu näiteks see, et meile ei meeldi kibedad asjad, aga meeldivad magusad. Või, et näiteks igasugused vaglad jms. tekitavad vastikust, aga nt. mesilased pooltki mitte nii palju. Ja ma mõtlen sellest.. Selliseid asju on päris palju. Igalpool me ümber. Ja see on huvitav, see näitab arengut.
Mis oleks juhtunud kui dinosaurused poleks hävinud? Kas nad oleksid jäänud oma süsteemi ja taseme juurde või oleksid nad aja jooksul saavutanud sama intelligentsuse taseme, lihtsalt teisel füüsilisel vormil ja teistsuguste vaimsete väärtuste ja ühiskonnasüsteemidega? Või oleksid seda teinud veeloomad? Või putukad? Või väiksed imetajad? Ja nemad oleks lihtsalt suurteks terroristideks jäänud? Vastused polegi olulised, mõtlemine on... Isegi taolistel naeruväärsetel teemadel.
Võib-olla peaksin ma hoopis mõtlema sellele, miks inimesed on sellised nagu nad on. Miks kõik elavad omas kastis ja elavad vaid endale. Kõik räägivad sellest nii halvasti.. Arvavad nad, et nad ise seda ei tee? Miks see nende arvates nii halb on? Kas inimkond peaks olema üks suur empaatiline kogukond, kes elab ühtse organismina? Või mida??? See võib ükskord juhtuda.. Kuidagi. Ma arvan...et inimesed arenevad (kui nad ennast ja maailma enne õhku ei lase) nii kaugele, et nad saavad ooma füüsilisest kehast loobuda ja siis elavad meie kõigi teadvused vabana ja ühtsena. Või mitte päris ühtsena, aga me mõistaks teineteist rohkem. Sest tegelikult on inimestest raske aru saada... Mõnikord isegi lähematest sõpradest. Kui palju kordi olen ma soovinud, et ma suudaks teiste tundeid ja mõtteid mõista.. Aga meie peame seda raskemat teed pidi tegema - tutvuma, sõbraks saama jne. Veab neil telepaatidest ossidel, kes fantaasiamaailmas elavad.
Mmm... Dnd..... drool.... Goblin on kuradima hea dm. Ja ikka väga hea mäng oli.... tahan veel......
Hmh. Offtopic.
Kas enda mõtetes saab offtopicut olla?

Pigem.
Kas enda mõtetes saab on-topicut olla?

Manamanah.

Kas parem on negatiivsed emotsioonid välja elada või need headega nullida? See on oluline küsimus tegelikult. Dilemma. Soovitati välja elada. Hea meelega teeks seda. Aga kõik negatiivsed emotsioonid minus sünteesivad ennast alati hästi kiiresti kurbuseks ja enesehaletsuseks.. Kuidas välja elada kurbust? Hmm.. Vägivaldsed kujutluspildid, kahjuks küll mitte minu suhtes kasulikult...
Mmm... Vähemalt... Nüüd on sel mingi lõplikus. Aga sellega on omad probleemid. Aga nüüd ma võin vähemalt alla anda. Nüüd peaks kaadritagune hääl karjuma: No! Never give up! NEVER!!!
Põrgusse see.
Vahet pole.
On küll! Ma vajan mõnda sõpra...
Kohe.
Shit.

Vau. Ma kogesin just mingit naljakat asja... Ma jõudsin väga halva enesetundeni ja hakkasin siis äkitselt end rõõmsalt tundma. Nagu... Wtf?
Aga nüüd kui ma seda vaatan.. Nojah... Mis teha. Aga vahet pole, sest mul on veel pikk elu ees ja kokkuvõttes pole seal mingit vahet eksole :). Heh. Tõsi :D. Kuule, see on nagu lahe! Ma tunnen ennast positiivse ja optimistliku ja rõõmsana! Way to go, man!
Peaasi, et see säiliks.
Aga ma tunnen, et natuke kergem on nagu. Lihtsam.. Samas veidi nukker on ikkagi, aga mis teha... Elu on elu.
Ma vist jõudsin sellesse punkti, kus ma olen nõus maha rahunema ja mitte nii palju muretsema teatud asjade pärast. Omamoodi tore. See närvitsemine hakkas mulle juba kergelt ajudele käima.
Olgu. Nüüd olen ma rahunenud vähemalt. Vaja veel kurbus võita.

Srumpffhh.h

Mulle ei meeldi kui mulle öeldakse, mida ma teha ei oska. Mulle ei meeldi kui mulle öeldakse, mida ma teha oskan. Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, et ma midagi tegema pean ja seda ei põhjendata, miks. Mulle ei meeldi ebavõrdsus. Mulle ei meeldi, kui inimesed mind ei mäleta. Mulle ei meeldi, see, et ma tihti rahulolematu olen. Mulle ei meeldi see, et ma tihti rahulolev olen. Mulle ei meeldi otsustusvõimetus. Mulle ei meeldi põhjendamatu lootus. Mulle ei meeldi stereotüübid. Mulle ei meeldi rumalus. Mulle ei meeldi ülbus. Mulle ei meeldi tobedus. Mulle ei meeldi ülepingutatud komplimendid. Mulle ei meeldi liigsed sõnad. Mulle ei meeldi häbeneda. Mulle ei meeldi kurb olla. Mulle ei meeldi vihane olla. Mulle ei meeldi suitsu lõhn. Mulle ei meeldi toitujäätmed. Mulle ei meeldi, kui mind kiidetakse asjade eest, millega ma vabalt hakkama saan. Mulle ei meeldi kui mulle räägitakse kui ekslikud on mu valikud või põhimõtted. Mulle ei meeldi vaielda inimestega, kes ei mõista mu väiteid. Mulle ei meeldi kui minu peale karjutakse. Mulle ei meeldi paljud asjad.
Mulle meeldib tõde. Mulle meeldib konkreetsus. Mulle meeldib rõõm. Mulle meeldib naeratamine. Mulle meeldib asju saavutada. Mulle meeldib teada, kes ma olen. Mulle meeldib punane värv. Mulle meeldib koristada. Mulle meeldib kui minu soovid täituvad. Mulle meeldib kui mind meeles peetakse. Mulle meeldib, kui mulle öeldakse, et ma olen tore sellisena nagu ma olen. Mulle meeldib kui minult eeldatakse asju, millega ma hakkama saan. Mulle meeldib jalutada. Mulle meeldib meri. Mulle meeldib võtmete kõlin. Mulle meeldib kevad. Mulle meeldib krohvi lõhn. Mulle meeldib vee lõhn. Mulle meeldib niiskuse lõhn. Mulle meeldib liiv. Mulle meeldib adrenaliin. Mulle meeldivad paljud asjad.

Kips on veider.

Ma olen pidevalt ärritunud ja rahulolematu nagu oleks mu keha mulle kitsaks jäänud. Tahan rohkem ruumi. Ja rohkem kogemusi ja rohkem asju ja rohkem konkreetsust. Ja ma ei taha et mind millekski sunnitakse, aga õudselt nõme on viriseda ka kõige pärast. Ma tahaksin selle halva tunde endast kuidagi välja saada, poksikotti taguda või midagi. Mulle kohe üldse üldse ÜLDSE EI meeldi see tunne. See on paha PAHA!!!. Kill it. Ma tahan õnnelik olla, või rahulolev. Rahulolev nii, et ma oleksin rõõmus, mitte, et ma oleksin mugav. Ma tahan midagi teha, midagi tunda. Ma tahan katuselt alla hüpata ja jalaluu murda, ma tahan mõne akna käega puruks virutada. Või... kellegi peale karjuda... või ükskõik mida. ma tahan midagi muud tunda. Kasvõi valu, kui seda kõige lihtsam saavutada on. Aga see kestab jälle vähe.
Mmm. See on halb. Nii ei tohiks olla. Nii ei tohiks mõelda. Paljugi mis ei tohi, muidugi... Kõige võti on enesesisendus, sisenda endale, et rohkem on asju, mille pärast rõõmu tunda ja oledki võitnud. Aga praegu ei saa ma seda millegipärast teha, mingi sisemine tõke on ees. Ilmselt ma naudin seda. Mm, masohism. Või midagi. Aga see on halb!
Ma ei tea isegi, mida ma tahan, et mul parem oleks. Tehniliselt ma arvan, et tean, aga millegipärast pole ma ikka kindel, kas see on see. Ma arvan, et pole. Samas, platseebo, eks. Kui arvan, et on, siis see mõjubki nii nagu oleks. mmh. või nii. võib-olla.
Aga see onüldsegi kõrvaline, sest seda ei juhtu, mis tähendab, et ma jäängi selliseks, kuni a) ma vajun mingisse depressiooni b)ma muutun hüperrõõmsaks.
Mis elu see selline on ? Mingi neetud maniakaal-depressiivsus koguaeg. No mul on sellest ükskõik muidugi, aga mida kõik mu ümber arvama peavad. Kindlasti käin ma neile väga pinda. Kui nad mind üldse märkavad.
Emo tekst.
Jah.
Ja peale selle väga selline.... hmm.... mingi puberteediealise oma vist. Aga minulik ka.. nii et suva.
vahet pole... kõigest on ükskõik....




või ka mitte.

Mõtlesin, et ma mõtlen oma mõtetest, milles ma mõtlen sellest, et ma mõtlen.

Ja seda ma teen. Koguaeg. võiks ju arvata, et kui sa palju mõtled jõuad sa lõpuks milleski selgusele ja mõistad asju paremini. Aga ei. Kõik muutub vaid segasemaks, ideid ja seisukohti aina lisandub ja lõpuks ei mõista mitte midagi. Ja ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Mõtlen sellest, et ma mõtlen. Miks ma mõtlen. Millest ma mõtlen. Mõtlen. Mõtlen endast, teistest, elust, kõigest. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda vähem ma mõistan. Vähem mõtteid ja rohkem tundeid. Ja siis ma mõtlen oma tunnete peale ja mõtlen, miks ma neid tunnen ja lahkan need väikesteks osadeks, kuni jääb alles vaid hunnik mõtteid. Ma mõtlen oma mõtete üle ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Ja mõtteid on nii palju, et nad asutavad oma tsivilisatsiooni, religiooni ja ühiskonnakorra. Ja peavad sõdu ja sõlmivad liite ja vaidlevad, oi kui palju vaidlevad.. Mõnikord jääb seal veidi kitsaks... Aga teinekord on nad tublid ja viisakad ja võtavad ilusasti ritta nagu praegu.. Mmm. Valge müra. Kergelt hüpnotiseeriv. Mõttedmõtemõtlemamõtleminemõtlenmõtteismõtlikultmõtetest.
Nägin ühte taksi mõned tunnid tagasi. Kodu tuli meelde. Taks oli musta värvi ja väga omas mullis.
Pärast seda nägin ma ühte väikest tüdrukut jänesega jalutamas.. Pani mind naeratama hetkeks. Pärast seda nägin Curut ja ma mõtlesin veel veidi ja tundsin veel rohkem ja ta aitas mul paarist asjast aru saada. Aga ikkagi on kurb. Ikkagi!
Mh.
Pole aus!
Nojah, miski pole aus.
Ära vingu.
Argh, jääge vait lihtsalt!
Kes?
Sina?
Mina või sina?
Meie?
Te kõik!
Mis mõttes? Sina oled ju ka osa meist.
Kellest te räägite?
Kes need "te" veel on?
Mis toimub üldse?
Ok, see on viimane hoiatus - jääge vait!!!
*vaikus*
Ikkagi pole aus!

Igapäevane vestlus Ally peas.
Minu peas.
Meie kõigi peas.

See on mõttetu. Või on ikkagi sellest mingit kasu? Sellest, et mul on miljon eri isiksust ja järeljäreljärelmõtted? Hmm. Võimalik. Ma pole kindel. Eneseanalüüs peab ju millekski hea olema. Äkki see aitab isiksuse arengul või midagi? Võimalik. Kes teab. I sure as hell don't.
Mõtted on head, need aitavad sul asju mõista. Tunded on head, need aitavad sul elada. Tahan rohkem emotsioone. Kurbust, rõõmu midaiganes. Tegelikult neid vist on juba piisavalt. Mida ma tegelikult tahan on põnevus ja närvikõdi ja adrenaliin. Oleks mul läätsed ma läheks langevarjuhüppeid tegema. Aga miks mitte? Teeme ära. Ostan ühekordsed läätsed ja tandemhüpe 2500 krooni. Kui vanemad lubavad, siis ma teen seda. Ilmselt ei suuda ma hiljem enam lõpetada... Ah, julm.
Keemia. See on ainult keemia. Aga mis siis? Kõik ilusad asjad elus on keemia või füüsika. Teadus ongi ilus. Nojah. Aga vahet pole. Sest see on lihtsalt unistus, mull. Ja mullid lõhkevad. Sel pole mõtet. Mitte millelgi pole. Nojaa siis? Proovida võib ikka... Jah, aga see nõuab julgust. On sul julgust? Ei ole. Hale luuserist tropp olen, parem seda kohe tunnistada. Samas nagu Curu ütles pole mul midagi kaotada... Nii et.... Riskida? No ise ma ju alles virisesin adrenaliini vähesuse pärast. See pole adrenaliin, see on lihtsalt ebakindlus ja kahetsus. Ikkagi. See ei muuda midagi peale selle, et teeb mind õnnetumaks. Ja mis loeb see õnnetu-olemine näiteks kümne aasta pärast või viie kuu pärast? Midagi. Või ikkagi midagi loeb? Ma ei usu. Aeg hävitab kõik. Ja see on hea.
Uu, lahe. Tunded.
Njaa.
See jänes omas ikkagi täiega.
Tal olid kõrvad.

Sulni suve silmad...

Mõned sõnad on sellised, et nende sisu polegi oluline, sest nende kõla ütleb juba niigi rohkem kui mistahes muu... Mõnikord võib lugeda terveid lehekülgi sõnu mõistmata vähimalgi määral nende mõtet, isegi mitte üritama. Võib muidugi proovida, aga kui mõte ise jääb neile sõnadele alla on asi võib-olla pisukene rikutud. Muidugi mitte alati. Miski ei kehti absoluutselt. Aga võiks ju? Võiks olla miski, mille juures ei peaks alati lõppu lisama "aga on ka erandeid". Miski millel poleks erandeid. Aga võib-olla see poleks ikkagi hea? Võib-olla rikuks see mingit maailma harmooniat? Mis harmooniat.. Kus on see neetud harmoonia? Harmooniat pole olemas Pole olnud, ei tule ka. Aga see ongi hea. Harmoonia ongi see harmoonia puudumine, mida me ekslikult nimetame valesti - harmoonia. Segadus, kaos ja areng. See on kõik nii juhuslik ja segane ja ärev ja liikuv. Mis kokku ehk moodustabki harmoonia... Nii nagu meie seda mõistame. Minu jaoks on maailm kaos. Lõputu liikumine... Nagu ma isegi. Aga ma olen liiga väike ja liiga tühine, et end sinna pildile kuidagi paigutada. On see tõsi? Kas ma mõtlengi nii? Mõnikord, osa minust. Mul on nii palju neid "minasid", ma ei suuda otsustada, mida ma mõtlen või kes ma olen. Aga pole vajagi.. Ma arvan... Mõnikord, osa minust.
Hanna ütles kunagi, midagi, mida keegi oli juba öelnud, "rohkem sisu, vähem kunsti". Ma pole nõus... Sisu on igalpool, muud polegi kui sisu. Kus on kunst? Kunst on surnud. Kunst on üleräägitud ja üledisainitud. Kõik on liiga siiras või liiga ülemõeldud. Kunst on ilu. Kunst peaks olema ilu. Ilu igas mõttes. Ilu nagu roostes rattarehvil või ilu nagu õites roosid. Aga ehk ongi nii, et kõik need kunstiteosed on kellegi jaoks ilusad? Võib-olla... Siis vajame me tõesti rohkem sisu ja vähem kunsti. Või ikkagi mitte? Ma ei tea. Ma ei tea üldse midagi. Ja ei saa ka teadma. Aga seda on nii lihtne öelda, eks ole? Ma ei tea. Lihtne. Jutul lõpp.
Miks ma seda siia kirjutan üldsegi? Selleärast, et ma pean niikuinii endaga pidevaid sisediskussioone ja ma võin seda samahästi teha kirjalikult. Ehk saan ma asjadest paremini aru niimoodi. Mul ükskõik, kas keegi seda loeb, ma ei usu, et keegi seda teeb või tegema hakkab, kuna mul pole erilist plaani seda kohta avalikustada. Võib-olla keegi otsib..võib-olla kedagi huvitab. Minul on sellest tegelikult ükskõik. Ja niipalju kui ma ennast mõistan, tundub, et see on tõsi.
Ma lugesin ühe inimese mõtteid... Ja... Need olid... Need tegid mind ühtaegu ütlemata rõõmsaks ja samas ka kurvaks. Need panid mind teda armastama ja samas ka kartma. Need panid mind häbenema ja naeratama. Sõnadel on jõud. Ja on fantastiline, et on olemas keegi, kes suudab oma sõnadega mind nii liigutada. Aga nüüd olen ma täis sõnuseletamatut ärevust ja täitmatut tühjust ja ma tahan midagi või kedagi, kes selle täidaks - sõnadega..armastusega, ükskõik millega... Aga on sellist inimolendit siin maapeal? Ma ei tea.. aga usun, et on... Tahan istuda Emajõe kaldal ja hoida kellegi käest kinni ja kuulata seda sumisevat elu me ümber... Ja tunda päikest ja kevadet... Kas seda on palju palutud? Jah, mõnikord küll. Inimesi on palju.. Aga müüre meie vahel veelgi rohkem. Unusta oma kurbus ja naerata. Naerata, sest sa oled kurb, naerata, sest sa tahaksid nutta, naerata, sest sa oled olemas, sest on nii palju asju, mis on seda väärt, naerata. Naerata maailma pärast, enda pärast. Naeratan. Kui elada, elada nii, et sa seda naudid. Ja kui sa saad paku seda naudingut teistelegi. Mina... Mina ei saa... Ma mõnikord proovin, aga ma ei tea, kas see ka aitab. Ma armastan ennast ja ma armastan maailma ja oma sõpru ja iga väiksematki detaili me universumis. Ma armatan teid, aga ma ei suuda teid aidata hävitamata ennast. Mul on kahju... See on minu süü.
Kõik kaob... Varem või hiljem. Ainus vähegi jääv asi mu elus olen ma ise. Ja ma elangi nii - mina eelkõige. Ma tean, et lõpuks loen ainult ma ise ja kõik materjaalne ja hingeline mu ümber hävineb. Peaasi on ise mitte hävineda. On see halb? Olen ma halb inimene? Ma arvan, et olen, sest minust pole kellelegi kasu, kuna ma ei ela teistele vaid endale. Ma olen parasiit. Parasiit, kes armastab elu. Aga ma ei tunne ennast süüdi.. Ma lihtsalt nendin fakti.
See võib vale olla.
See ongi vale.
Kellegi jaoks. Võib-olla minu jaoks.
Kuid kas me kõik pole sellised? Inimesed on parasiidid. Alati on mõni parasiit.
Ma arvan, et ma ei teinud viga. See peabki nii olema. Lihtsalt... See on veidi kurb. Vähemalt ma ei kahetse midagi. Aga kahju on nendest asjadest, mida ei hakka juhtuma. Kuigi kõike saab alati panna juhtuma. Või nii vähemalt öeldakse. On see tõsi? Ei ole. Kõike ei saa juhuma panna, kui väga sa seda ka ei sooviks või ei üritaks. See on reaalsus. Teise tahu pealt muidugi on kõik võimalik, sest kui sa ennast veenad millegi tõelisuses, siis see muutubki selleks. Maailm on selline, millisena me seda näeme. Kui sinu pettekujutelm eemaldub liiga palju teiste omast muutud sa ühiskonnale koormaks. Minu ettekujutus maailmast... On... Segu reaalsusest ja unelmatest, mõlemad ilusti reguleeritavad. Mõnikord ma mõtlen kuiväga erineb see sellest, mida teised näevad.

Mõte? Kus on mõte??