Mõned luuletused Triin Soometsalt, mis mulle meeldisid:

Vägista mind tsementpõrandal

laula mulle hällilaulu

palveta mu eest

luba, ma vägistan sind tsementpõrandal

luba, ma laulan sulle hällilaulu

luba, ma palvetan su eest

*

See oli puhas vesi,

puhtam kui kunagi.

Ta võtis paljakäsi,

ta võttis põhjani

Jää sulas suve algul,

et valus oli silm,

kuus korda vajus kaldu

ta põhjatu maailm

ja selle sulavalu

ta peale valati.

Ta võttis paljujalu.

Ta võttis alasti.

*

Ära aja mind mehele

mina ise enda armas

ise ennast ma ehitan

hoian end iseendale

oma käsi on savam

oma ihu on ilusam

mina se, mu emake

ära kiida mind mehele

mehed on metsaelajad

mina ise enda armas

***

Ma näen teid kõiki unes. Isegi neid, keda ma muidu ei näe. Imelikes olukordades. Mõnikord juhtub seal asju, mida ma päris elus teha ei tohi. Ühest küljest suurendab see kiusatust, aga tavaliselt lõppevad ka unenäos asjad halvasti nii et hoiatab ka.

Ärkasin hommikul ja hakkas kummitama Ultramelanhooli üks laul.. "..ära ole see, kes sa oled, ole ilus.."

Ma igatsen teid. Ma ei teagi, mis ma nüüd selle lausega mõtlesin. Küllap ma siis kedagi igatsen. Sõpru igatsen, aga mõnikord teevad nad rohkem kahju kui kasu ja siis on kurb. Aga ikka igatsen, sest igatsedes ja unistades muutub ju kõik jälle ideaalseks isegi kui tegelikkus seda pole.

Ige hakkas veritsema jälle (käisin eile tarkusehammast välja tõmbamas). Krdi hambad. Läksin seekord pisut närvi arsti juures. Piinlik. Aga mis sa teed. You'l never change what's been and gone.

Naeratage, see töötab päriselt ka.

Veebruari-märtsi paiku Soome Imatrasse : )

I had a lucid dream!!!

See oli nii vinge. Mitte sellised nagu mul varem on olnud, kus ma kohe üles ärkan, kui ma aru saan et see on uni, ei.  Pärs pikk oli ja lahedate detailidega. Väga äge.

MUTO a wall-painted animation by BLU

Breakfast Club - Simple Minds

Ma armastan seda filmi ja laulu. Gotta love the 80's....

Aeon Flux

http://www.mtv.com/ontv/dyn/aeon_flux/series.jhtml

Freaky.

Nägin sellest kunagi mingeid juppe.. nüüd tuli jälle meelde.

Kukerpillid - Tahan Lennata

Tracy Chapman Telling Stories

Ta on imeline. Isegi ta kurvad laulud teevad mu õnnelikuks.
Mirju ja Hanna, Hoar ütles, et ta pole mind kutsunud, ja et ta vaatab palju mängijaid on vms, nii et tõenäoliselt ta mind ei kutsu.
Ja: Miks ma igal pool sarjades näen õnnelikke lesbi-paarikesi?? Ta on ka lesbi.
Aga ilmselt on ka lesbid õnnetud. Nagu heterod ja geidki. We're all miserable.
Va kui Tracy Chapmani kuulata kuna ta on nii äge!!!! (Tänud raadio Uuno ja Karmen)

Nägin mingi poole-teise tunniga ühe hästi pika ja kireva unenäo.
Olin Anuga Tallinnas. Ei mäleta kuidas sinna saime ja seda, et see Tln on teadsin ka selle järgi, et teadsin, mitte sellepärast et see sedamoodi välja oleks näinud. Kõndisime üle mingi tee ja siis mööda mingit hämarat ladude vahelist teed. Ta kõndis hästi kiiresti ja mul oli raskusi tal järel püsimisega. Peale selle oli seal mingi mees, kes kandis sama jopet ja ma kartsin, et kaotan Anu ära. Siis ta rääkis telefonis kellegagi hästi vihaselt. Midagi sellest, et millal ta siis veel mind näha saab vms. (See on äkki sellest, et ma käin nende juures Simsi mängimas mõnikord ja ma ise küll mõtlen, et kas ma neile närvidele ei käi, aga Anu ütleb alati, et ei käi). Sealt edasi midagi loogilist vist ei tule. Järgmine selge asi, mida mäletan on see, kuidas me Erlessaga mingis pargis või erapeol oleme ja uurime ühte vaha ust ning räägime sellist larbi teksti, et äkki see on portaal ja mida need laigud tähendada võiks ja kuidas seda lahti teha. Siis näeme, et ühe heki peal on hunnik raamatuid pandud (üks oli mingi Pratchetti oma). Tahtsin neid endale võtta, aga mõtlesin, et ilmselt need on siia vaatamiseks pandud või midagi. Siis hakkas vihma sadama. Ma siis kirusin kõvasti ja väga nördinult, et millised inimesed küll raamatuid nii halvasti kohtlevad, et jätavad vihma kätte jne. Läksime Erlessaga ära mööda mingit vanalinna teed. Üks mees ja naine sealt pargist tulid mulle järgi ja naine rääkis, et see, kelle oma see park oli on tegelikult väga korralik mees jne. Kuidagi muutusid raamatud hoopis loomadeks ja me rääkisime loomade väärkohtlemisest. Mina ütlesin midagi sellist, et mulle ei meeldi kuidas kassid ja koerad on oma sellise metsiku ja loodusliku poole kaotanud. Üldiselt oli vestlus huvitav, kuidi ma natuke ikka mõtlesin, et jumal küll, mida ma räägin? Siis jooksis endine Erlessa, kes nüüd oli kas Mirju või mingi messoost isik, Hanna juurde, kes tänaval seisis ja nägi välja selline nagu ta HP2-l oli. Ma siis jooksin ka ja kallistasin teda, see naine kes muga rääkis läks ilmselt ära. Edasi juhtus üks kolmest asjast (tõenäoliselt olid need erinevad unenäod, aga ma ei oska öelda milline siia kuulub): Olime Kai ja mu emaga mingis väikses aga hubases korteris ja vaatasime mingit kummalist sega seebikast ja actionist. Mingi mustlasnaine elas seal ja aeg-ajalt tuli ta sisse ja siis ma muutusin selliseks Sherlock Holmes'i moodi psühholoogiks ja seletasin, mis ta tegema peab. Mingi hetk ta oli vist rase ka. Igastahes vaatasime telekat, vahepeal ma proovisin pilti suuremaks muuta ja ei leidnud enam kanalit üles, siis Kai oli pettunud. Midagi me rääkisime temaga veel.. Mu seljakott ja asjad olid maas. Ma mõtlesin koguaeg, et pakin need ära, aga siis ikkagi ei pakkinud. Emaga me rääkisime ka igast sügavamõttelist asja...Ei mäleta.//Teises variandis olime mingis väikses hämaras kohas nagu Urg aga palju palju rääbakam. Seal oli palju kardinaid ja punakas kuma ja vist keegi vaatas jälle telekat. Mul oli ühes käes pind ja see tegi roppu moodi valu. Küsisin siis kelleltki mingit nõela ja Hanna või Mirju andis mulle sellise pisikese noa (Hoar oli vist ka seal). Hakkasin siis oma kätt nokkima ja avastasin, et see on hoppis nagu selline hiiglaslik vill. Lõikasin selle siis katki, aga pindu seal polnudki... // See on vist küll mingist muust unenäost, kahju, et ma algust ei mäleta.. Võitlesin mingi suure naisega, mingi mehe vabaduse pärast. Kuigi ta nagu tegelikult polnud mu vaenlane ja see polnud eriti tõsine võitlus ka. Vahepeal puhkasime. See mees sebis seal niisama ringi, tegi vist mingit uurimustööd. Minu arvates toimus see vee all. Aga seal oli tegelikult mingi pikk stoori nii et tagasi mu teise unenäo juurde. / Läksime Mirjuga rongi peale, mul oli ratas ka kaasas. Kell oli umbes 6, sest pidin 9 kooli kunstiajalukku jõudma (seda unenägu nägingi oma kunsta tunni ajal btw, ja plaanin täna rattaga koju minna). Uurisin siis rongiplaane (ratas oli all platvormil veel, rongiplaan rongis) ja siis seal olid mingid jumala imelikud peatused ja rong jõudis Elvasse 21. paiku ning Tartusse jõudmis aega polnud märgitudki. Kutsusin siis Mirju, et ta ka vaataks, ta ei osanud midagi öelda ja ma mõtlesin, et lähen parem bussiga, siis läheb ainult 2.30 aega. Rong hakkas vaikselt liikuma, aga uksed olid lahti. Ma hüppasin siis välja ja hüüdsin Mirjule ka, et noh, hüppa! Aga ta ainult vaatas mind veidi nukra näoga ja rong kadus mingi kaubarongi taha. Mõtlesin, et ilmselt ta tuleb siis Ülemisetes maha. Enne olime vist rongijaamas Eblingut ka näinud ja arutasime siis kas ratast saab bussiga viia ja ta ütles midagi sellist, et saab küll, nad ise panevad need kinni. Siis hiljem (võib-olla hoopis enne rongi asja, pole kindel. Ja mingi hetk unenäos sain ma vist aru, et see pole tõeline ja lootsin üles ärgata, aga mitte erilise veendumusega) olime mingis väikses hämaras, aga hubases kohas. Hanna oli seal kindlasi, vist ka Mirju ja Zelor. Rääkisime seal midagi ja siis Hanna vaatas, mind sellise pühaliku näoga nagu ta teeks mulle kohe suure kingituse ja ütles midagi sellist nagu: Lähme saame Carlosega kokku. Ja ma teadsin, et Carlos on mingi tõeliselt äge kunstnik ja olin ka selline pühalik ja samas veidi närvis, et ma ei oska taga midagi tarka rääkida. Ja Mirju ja Zelor olid ka sellised hästi vaiksed ja tõsised, nagu see Carlos oleks selline eriti püha tüüp.
Ja siis oli kõik. Carlost ei näinudki.
See oli huvitav, et ma teadsin, et olen Tallinnas, aga see polnud üldse Tlna moodi. Kõik oli selline suitsune ja hämar, väga võimas õhkkond oli. Kõik need hämarad ladude piirkonnad ja suitsused baarid ja vaikselt rääkivad inimesed või lihtsalt vaikus. Rongijaamas oli surmvaikus. Nagu tummfilmis. Ma ei mäleta nüd, et isegi Mirju midagi öelnud oleks. Nagu mingi eelmise sajandi London. Pidevalt imbus mingi udu kuhugi. Seal pargis oli küll üsna selge kõik. Ja korteris ka, aga seal oli selline tunne nagu oleks keegi värvid tooni võrra tuhmimaks keeranud. Ilus muidu.
Olen viimased nädal aega peaaegu iga öö selliseid väga eredaid asju näinud. Üks öö nägin, kuidas mingi väikese poisi vaim ühte korterit kummitas, mis me vaatamas käisime. Ja üks öö kuidas ma kogemata oma õelape halvatuks tegin (ta oli selline läbipaistev ja ta selgroog ja seljaaju oli näha ja siis ma nägin et tal polnud seljaaju ja peaaju ühendatud ja see oli kuidagi minu süü(sest ta vist veel ei jaksanud oma pead kanda) ja siis ta käed olid ka kuidagi imelikult), aga ta oli hiljem täiskasvanud (ja meessoost) ning tal oli täitsa hea elu.
Jah.
Iseenesest minu päris eluga üsna seostatud unenäod. Vanasti ma seda eriti ei uskunud.
Muidu on elu hea jne.

Viimasel ajal märkan aeg-ajalt, et käitun ebameeldivalt. Enda jaoks ja ma arvan ka et teistele, aga rohkem endale. Ma ei ole enam laps.. Aga ma pole ka täiskasvanu. Mul pole õigust käituda lapsikult, aga pole ka meelekindlust käituda täiskasvanulikult. Mõtlen mõnikord tagasi ja ei mõista kuidas inimesed võisid mind mu irratsinaalsete tujudega kannatada. Ja mulle veel tundus, et ma polnud eriti tiineidzer. Kuigi tõesti polnud ma kõige hullem, siis ma ei saa aru ka kuidas ma nii rumalasti oma kehva meeleolu teiste peale välja valasin ja nii lapsikult oma tujusid demonstreerisin. Ja hullem veel, ma teen seda ikka. Mossitan ja nurisen ja solvun ja vihastan. Inimeste peale, kes seda ei vääri, juba sellepärast, et nad pole nii olulised. Ma vist mõistan lõpuks Fitzi, miks ta selline idikas oli. Ta lihtsalt.. Ei teagi. Aga ma tunnen temaga hingesugulust. Siiski, miks? Äkki kestab see puberteediiga ikka ja võib süüdistada hormoone? Või mu halba temperamenti? Kehva kannatust? Suutmatust end kontrollida? See laps minus ärritab mind kui ta niisugune on.. Ma ei tea... Ei, see pole mu sisemine laps, tema nutaks ja trambiks jalgu vastu maad. Äkki see on see, mis tast alles jääb, kui too täiskasvanu teda maha surub. See sapisus ja väiklus. Või on ikkagi asi mu kannatuses, ma lihtsalt ei suuda taluda kui mind õpetatakse, ei suuda neid sarkastilisi märkusi endale hoida, ei suuda viisakalt öelda, et, jah, ma juba tean seda, vaid ikka pean midagi läbi hammaste nähvama. Peab endale suukorvi muretsema. On vist aeg õppida ühiskonnaga toime tulema. Ka aususeks on oma koht ja oma kannatamatuse demonstreerimine igal võimalusel pole see. Peab ära õppima viisakuse käänuteed. Eks ka viisakus võib õel olla...Samas on ausus alati olnud tugevalt mu osa. Võimetus valetada endale ja teistele. Või ka jultumus ja taktitus, kuidas soovite. Ütlen, enne kui mõtlen... Pole just suurem asi voorus, kuid siiski miski, millele oma põhimõtteid rajada. Aga kes ma olen siis ilma aususeta? Samas loomulikult pole see ausus, see on lihtsalt.. ma võin ju seda endale ka hoida. ma võin end väljendada ilma viha ja kurjuseta.
Saab raske olema.
Laupäeval on mäng, ma pole hästi valmistunud ja kardan. Aga ma kavatsen end nautida, kuigi mu tegelasel on nii palju probleeme. Ah, see selleks. see pole tegelikult ju probleem.. Kui on aeg vahetada dimensiooni, siis teeme seda. Või annan endast vähemalt parima..et rolli sisse elada...

Igasuguseid asju võiks rääkida, ühest unenäost, nagu Mirju seda tihti teeb, minu tragikoomilisest arstiülevaatusest ja sellest, et mu kehas on 16 kilo rasva (oh woe), aga ikkagi tahaks toda head kooki, mis mu õde teeb; mu pidevast koduigatsusest, nagu sügelus ligipääsmatus kohas; oma väsimusest ja apaatiast ning koolist; inimestest, kuidas ma ei jaksa nendega tegeleda praegu; kuidas ma ihaldan rahu ja vaikust ning kuidas ma kardan, et selline ongi elu ning selliseks ta jääbki.
Aga tõde on, et elu ongi tõepoolest just see. See lõputuna sirutuv tee, mis siiski läheb liiga kiiresti. See pidev voolav alla-üles mäge minek.. Ei mingit säravat homset, kus kõik igavesti säraks, ainult ühelt tipult teisele. Hirmutav on mõelda, et elu ei lõppegi minu häppi endinguga vaid sirutub ja laiub lõputuna ilma konkreetse lõputa, peale surma muidugi. Tekib tunne, nagu oleks ma jõel triiviv leht (nii kasutatud väljend, ma tean). Kõik mu eesmärgid on tühised ja mõttetud... Võib-olla peaks mõne usu poole pöörduma, et leida oma elule mõte, aga tean, et ei suudaks ühegiagi kaua olla. Tegelikult ma ju tean, et sellistest mõtetest pole kasu. Ela tänases... Aga inimesed, raisad, on loodud olema pidevalt arutlevad elajad.

Aga see on lihtsalt jälle üks auk, isegi mitte suur, ning pärast ülesmäge ronimist tuleb jälle too hetkeline päikesevalgus...nii, et tegelikult pole ju vahet... kaugelt vaadates on näha vaid künklik maastik, mitte iga soomülgas või tipust avanev vaade.

Ma tahan, et laupäev oleks hea.
Ma teen nii, et laupäev oleks hea.

Crash Test Dummies: God Shuffled His Feet

Ah näedsa siis, ilmaasjata emotsesin. Õhtul tiksus neid õnnitlusi terve hunnik, pluss veel üks vahva hansapangatädi ja Sillu/Karmeniga käisin ka väljas ja BodyShopilt sain ka "kingi".
Tore oli :).
Tänud, armastan.

Vaatasin, et eelmine post oli üsna segane.

Vaadake südame, mitte silmadega, siis saate aru.

absurdsus kuubis

Emoemoemoemoemoemoemo*laseb ennast maha*
Hullult veider on ennast ühtaegu haletseda ja samal ajal tänitada, et "jumal küll, laps, lõpeta see nõmetsemine nüüd ära ja hakka elama". Ohjah. Teate, et mõned inimesed tõepoolest sooritavad enesetapu nii, et valavad end bensuga üle ja panevad põlema?! Nagu kui haige saab veel olla! Miks? Miks te seda teete?? On ju olemas palju rahulikumad meetodid. Aga äkki tahavadki pauguga lahkuda. Või, et neist midagi alles ei jääks. Või, et nad ikka kindlalt sureksid. Kõige kindlam viis end tappa oleks vist nii, et seisad pangal, võtad alkot ja uinuteid valad end selle värgiga üle, mis veega leeki juurde saab ja hüppaks alla merre. Kui jõuab võib veel randme ka ribadeks tõmmata. Siis vast ikka ellu ei jää nagu nende vaeste hingedega, keda ära päästetakse juhtub. Aga miks selline jube morbiidne tekst? Aga ei ole ju! Lihtsalt huvitav minu arvates.
Kas poleks maailm huvitav, kui kõik oleks ühesugused? Tegelt ei oleks ju, Kuigi. Äkki ikkagi. Või saaksid arutelud liiga kiiresti otsa? Ilmselt inimesed toituvad konfliktidest, nii et siis läheks jah igavaks(näljaseks). Aga siis ei saaks keegi viriseda teiste vigade kallal, sest kõigil oleks need.
Ma vihkan silmakirjalikkust ja püüan sellest hoiduda, aga mõnikord juhtub kogemata, ise ei saa arugi. Aga silmakirjalikkus, mis kohe näkku kargab on küll tülgastav. Äkki pole praegu hea aeg kirjutata, sest mul nii halb tuju on? Kes teab, ehk olengi ausam. Inimesed on niiiii niiii nõmedad!!! Kohutavad!! Silmakirjalikud peletised!!! Ja miks? Sellepärast, et ma tunnen, et ma ise olen selline, seega ma kannan kogu oma negatiivsuse võrdelisesse mõistesse ülejäänud maailmaga. Huvitav, kas pole? Kui ma olen rõõmus ja jumaldan end, siis jumaldan ma ka kõiki teisi, kogu maailm on ilus ning täiuslik. Aga millised nad siis ikkagi on, noh, see oleks sama hea, kui küsida, et kas ma olen siis pidevalt õnnetu või pidevalt rõõmus.
Ja sellepärast ongi egoistid kõige paremad inimesed!
Kui nad just nii skisod pole, et teisi ei näegi.
Aga ärge halage koguaeg! Kas mina halan või? Jah! Nii et te võite ka ! Muidu oleks ma silmakirjalik!
Aga kui halada ei tohi (no nagu selgus, siis tegelt võib, aga see on lihtsalt nõme), siis kuidas negatiivsusest vabaneda, kui see vastu kõiki ootusi siiski tšakraid ummistama hakkab? No siis, kullake, tuleb. Teha näiteks selline postitus. Ma arvan et ka röökimine, nutmine ja peksmine on head lahendused. Selleks, et vältida karmavõla tekkimist oleks hea teha eelpool mainitud tegevusi teiste inimeste kuulde ja nägemisulatusest välja, et neile mitte emotsionaalseid, vaimseid või füüsilisi vigastusi tekitada.
No ma natuke nutsin, aga koolis ei saa korralikult, inimesed lähedal, isegi korteris nad ilmselt kuuleks mind, nii et see langeb ära, röökimine vist ka. Peksmine.. Noh, see pole tegelt rahuldav kui nõrk olla. Ma vist pean proovima seda keerulisemat meetodit ja kuskil rahulikult istuma ja laskma asjadel endast välja nõrguda.
Nagu te mõistate, peksan ma täiega segast.
Mäletan, et tahtsin 18 sünnipäeval, midagi suuremat teha. Siis midagi väikemat ja nüüd leidsin, et miks pingutada. Ühest küljest, mind ei koti sünnad üldse, aga nüüd on küll seletamatult nukker olla. Äkki, sest väiksena sai sünnipäeval hästi palju tähelepanu ja armastust ja nüüd vaid ühe sühise sms-i, kui sedagi. Noh, mind tõesti ei huvita, no ma sündisin 18 aastat tagasi, so what? AGA näib et ikka kotib. Mingi kauge kaja ajast, mil soovisin sünnipäeval olla koos inimestega keda mina armastaksin ja kes mind armastaks. Nii et tahaks et keegi kallistaks ja sooviks entusiastlikult head sünnipäeva, mitte lihtsalt sisutäiteks, tahaks olla rõõmus ja teha midagi erilist. Ilmselt on see mingi ühiskonna poolt üles haibitud teema, 18 jne. Või on asi selles et niigi on kurb ja siis nüüd on veel kurvem sellepärast, et pole päris suvakas päev. Aga mul ei seisa kellegi teise sünnipäev ka meeles ja ma ei soovi kunagi kellelegi palju õnne, sest ma armastan neid niigi ja, mis mõttega, nii et ma ei oodanudki midagi... Aga täitsa niisama tavaline esmaspäev on ka kohutavalt masendav. Nüüd ma olen lihtsalt lambist 18, ilma tseremoonitsemiseta...
Igatsen kohutavalt Hannat, Zelorit ja Mirjut, täna rohkem kui tavaliselt.
Kuidas saab küll nii jubedalt hale olla? Kohutav on kuulata enda mõtteid. Väga väga emo. Ma vist olen juba ses kurbusemullis sees, et on raske välja toksida. Oleksin juba peaaegu kirjutanud midagi sellest kui üksi ma olen ja kuidas keegi mind ei armasta, kuid sain ikka aru, et see oleks juba liig.
Tundub, et minu peamine võte enesehaletusesust üle saamiseks ongi see, et mingi osa mu ajust ütleb, et aitab, see on juba liiga napakas ja siis ma hakkan naerma selle üle, kui hale-naljakat juttu ma suust välja ajan (või trükin või mõtlen).
Tegelikult ma tahtsin hoopis teistest asjadest rääkida, no teinekord siis.
Mm, nüüd ma tunnen enda vastu sooja kiindumust. Palju parem, näib et vaikne natmine aitab siis ka.
Ja mis ma rääkisin? Nüüd on kõik palju armsam.. Tegelikult on õues ilus ilm ja Sillu on nunnu ja Karmen on tore ja seitsme mäe ja mere taga olevad HZM on vahvad ja head. Vist on nii palju soojust jagatud, et raske on unustada seda, ja ega ma tahagi. Loodan, et ma üksi nii ei tunne. Hea on, kui sellistel päevadel nagu täna võid ikka loota, et tegelikult kuskil on keegi, kes sulle mõtleb.
Ma armastan teid kõiki. Ärge seda kurjasti kasutage, neile, kes seda teinud on.. Mul on kahju, aga teie armastamine teeb liiga palju haiget. Ma parem kasutan seda energiat seal, kus see õitsele lööb.
Tegelikult ma hoolin teist väga ja ma tahan, et iga teie päev oleks täis avastusi ja rõõmu, isegi kui ma teise sünnipäeval seda ei ütle. Loodan, et teiega on samamoodi, siis saan ma uskuda, et te armastate mind iga päev ja ei pea vajalikuks seda täna kinnitada. See oli ilgelt naeruväärne lause ja väga raske uskuda. Aga see kehtib minu puhul, see võib kehtida ka teiega, sellisel juhtul, aitäh :):

Igav, et asjad kunagi järsult ei muutu, ikka see nõme järk-järgult halvenemine või paremaks muutumine.
Igastahes ei ütleks, et ma ennast nüüd hästi tunneks, aga ka mitte enam nii tasakaalutult. Passiivselt vist. Kuigi inimeste seltsi ei ihalda ikka. Päris mitu korda olen inimestele ära öelnud kui nad mind näha on tahtnud, paar korda isegi otse näkku, et ei. Kuigi nägin vana klassiõde, see oli okei. Aga inimesed on ikkagi ärritavad pigem. Ma ilmselt jään alatiseks sellisesse vaatleja rolli ja ausalt öeldes polegi mul selle vastu midagi.
Ah ma ei tea. Elu on nii ..ma ei tea. Mul on tunne, et sellega, et ma praegu siin ükskõiksuses rabelen riskan ma väärtuslikke hetki, mis peaksid kuuluma armastusele ja elamisele.
Võib-olla Holland aitab kastist välja murda jälle.
Avastasin, et nägin nooremana ikka väga ilus välja, isegi piltidel. Kuigi siis nii ei tundunud. Ilmselt 10 aasta pärast on jälle, et oi kui kena ma 17 aastaselt olin ehkki praegu just ei ütleks. Aga siis olid mul (vähemalt suvel) sellised heleblondid läikivad juuksed, sale ja sihvakas keha, ilusalt päevitunud jume, kena nahk, ilus nägu, piltidel vähemalt ka kenad ja maitsekad riided... Ohjah. Ei oska me ikka meile antud õnne nautida.

Get Out Alive-Three Days Grace

Vaatasin mitut videot, mis sellele loole on tehtud, aga need ei tundunud õiged. Parem niimoodi, et igaüks mõtleb ise oma visiooni. Minu arvates on see hea lugu. Nautige.

Ma ei oska seda kuidagi öelda, ilma et ma ennasthaletsev või ma ei tea, mis veel ei tunduks. Liiga dramaatiline või. Või puberteediealine.

Aga jumal küll. See on minu blog. Nii et ma võin siia kirjutada, mis tahan. Algselt tegingi selleks et saaksin kuskil viriseda oma elu pärast...
Ma ütleks, et ärge nüüd edasi lugege, aga kõik alati loevad.
Põhimõtteliselt.. Ärge mind haletsege vähemalt. Mul pole sellega midagi teha.

Ma ei tea mis mul viga on. Ma loodan, et mitte midagi tõsisemat kui minu tavaline mõõnaperioodi värk. Hulluks ma ehk ei lähe, ma arvan. Mulle siiski tundub, et ma klammerdun elu külge niipalju, et ei saaks seda eitada. Natuke küll manipuleerida vaid.
Ma magan rahutult. Ärkan küll üsnagi heas meeleolus. Hea võrdub siis siinses kontekstis sellega, et ma ei taha nutta või kellegi peale karjuda. Selline sügav ükskõiksus ja mehhaaniline hommikurituaalidest läbiliikumine.
Koolis suudan ma parimal juhul rahu säilitada, vähemalt väliselt. Siiani olen ma õpetajaid ignoreerinud, nendega ninakalt rääkinud, nende ees nutma hakanud või lihtsalt vihaselt põrnitsenud. tundides ma kas viibin taaskord ükskõiksusolekus või nihelen sest mul on nii halb ja ahistav olla, et tahaks midagi segi peksta või nutta. Va. iseseisvate töödega saan hakkama. Nutma hakkan iga väiksema häiriva asja peale. Nt. praegu ma nutan või pigem üritan mitte nutta. vahepeal on ikka täitsa okei ka olle, siis kui Karmeniga olen, ilmselt ma imen tema head energiat või midagi. Vahepeal ma küll hakkan ka temaga halvasti käituma. Siis lähen kas minema või läheb tema minema. Sellised toredad võimed nagu kaastunne, loomingulisus, optimism jne on kadunud. Kas olen vati sees või siis kuristikus.
Kedagi teist ma näha ei taha. Ma teeks kõigile ainult haiget ja nemad mind niikuinii ei saa aidata.
Ma olen katki.
Ma ei tea miks.
Võib-olla kasutasin ma oma viimased energiavarud ära ja päikest pole ikka veel, nii et ei saa laadida.
Midagi erilist pole juhtunud. Enne oli kõik korras ja isegi nagu läks veits ülesmäge, tulid jälle kevadised lootused ja ootused, tegutsemisind. ja siis....
Viimased päevad on kõige hullemad olnud. Aga ma polnud juba enne päris ma ise.
Kuigi Niitaga oli tore, ta on imeline laps. Kuigi temaga ka kaua ei jaksanud. Aga ta vist annab nii head ja puhast energiat, et temaga on hea.
Ma ei tea mida ma tegema peaks, kõik on nii sassis.
Ma tõesti ei tea miks. Midagi pole muutunud.. äkki selles ongi asi?
Lihtsalt sees on nii valus ja halb olla.
Palun, palun, kõik hea, mis siin maailmas on, palun tehke mind terveks, ma ei saa, ei tohi katki minna, ei tohi, ei tohi, ei tohi

Kursajuhataja andis ühe nr., helistan sinna homme lõuna ajal. Ma ei taha selline olla.

Koolis on küll veidi muresid, aga ma ei usu, et asi selles on. Varsti Amsterdam, btw, kui te mulle midagi sünnaks kinkida tahate, siis võiksite mulle enne 19. märtsi raha anda.

Pliit läks ka katki. Tahaks uut korterit. See nõme külmik on ikka siin.
See häiris mind ka kui nad seal pööningul käisid, kui mind ei olnud. Igasugune turva- ja omanditunne lendas vastu taevast.
Võib-olla ongi asi selles, et ma ei saa seal ennast kaitstuna tunda ja siis pole stabiilsust vms?
ei tea..

ei te ei tea ei tea.
ei saa millestki aru.
kõik on veider ja sisutu.

Ma ei taha nutta nii palju koguaeg.
Jube.

Alati teie maniakaal-depressiivne Ally.

The Curse of Millhaven

Catchy

Pealkirjastamine imeb.

Seega siis et. Ma olen totaalne luuser. Tõesti. Ärge proovige vastupidist väita. Ma pole kindel, kas ma olen alati nii hale olnud või on see mingi viimase aja saavutus.Vast ikka alati. Huvitav kas ma jäängi selliseks? Jah, tõenäoliselt küll. Need rumalad kalduvused vigu teha on juba sügavalt mu olemusse juurdunud. Mul ikka on vaja käituda niimoodi. No tõesti.
Teine asi on see kohutav passiivsus. Nagu mul on jumala pohhui koolist. Mul on nii savi kas ma lähen sinna krdi arvutigraafikasse või magan kaheteistkümneni. Ma tean küll jah, et see on äärmiselt kasulik ja võiks olla ka huvitav. Aga. Mind ei huvita! Ma tahan lihtsalt magada.
Mis ei tähenda, et mul mingi masendus oleks jälle. Ei, ma olen üsna sellises tasases rahuluoluookeanis, mida vaid segab see, et ma tean, et ma olen luuser. Selline fakt lihtsalt.

Ja ma endiselt ei taha midagi. Vist isegi seltskonda ei taha.. Kuigi vast peaks ikka pingutama. Tahaks lihtsalt ühel troopilisel saarel üksinda raamatut lugeda, kokteili juua ja midagi näksida. Ning päikseloojangul rannale magama jääda palmi alla.

Ei saa öelda, et inimesed on nõmedad või maailm imeb, sest mul on liiga savi praegu. Jama. Jamps.
Aga pole viga. Varsti tuleb kevad ja kevad on. Minu ainuke lootus olla õnnelik.

Ja tõesti, ärge muretsega, vahet pole ju tegelikult.


Eks ole ju.

Jah.

Aga kui ei taha, no siis ei taha.


Või kui isegi tahad, aga tegelikult ei taha. Noh, siis on veits jamam. Siis tuleb mõelda ja vaadata, mida rohkem tahad. Mina... Ma arvan, et ikka ei taha. Süda ja mõistus ei taha ja keha, see vana mõrd (tegelikult väga kena ja kobe keha), temal pole üldse sõnaõigust.


Käisin kumus, kumukumukumkumkumkumkuuuu...........
Seal oli üks ilus mees profiilist vaadatuna ja üks äärmiselt ilus naine, vaat et minu iluideaal..... (Huvitav kas kutsuks sillu välja või läheks koju?).... Kuradi kena naine oli. Loodan, et tal on keegi kes sellist ilu väärib. Muidugi on võimalik, et ta on kohutava iseloomuga. Aga äkki mitte.
Maalid olid nagu ikka. Plankton ruulis. Konrad Mägi on üle prahi. Ja skulptuurid on ka kaunid.

Pitsat oli liiga palju.
Sõnad olid keerulisemad kui ma arvasin.
Külm oli ka.
Rongis magada oli hea, aga mitte õige.
Mirju perekond on vahva ja Mirju ise ka.
Mul on kummastavad sugulased.



Mu õlad on väga jubedalt pinges. Ja lähen vist ikka koju. Kuigi! Kurat!
Vabandust.
Särki on vaja.
Oh sh..
Ega ma vist ei jõua ka enam. grrrr
No siis tuleb pärast tunde.
Äkki õpin miskit muud täna ära, see kompentseerib.
Nt see majaraibe. Või (jah inka kindlasti) kirjand.
Või mõni raamat (aga ma ei saa, Ship of Destiny on palju huvitavam..)

Msn-is on nii palju inimesi, aga mitte kellegagi rääkida.


Miks ma siia mingit ilget soga kirjutan?
Ei tea.
Eks ma vist hakkan ära kammima jälle, nagu ikka.
(palju slängi täna ma vaatan.)



Ummmm....
Põhimõtteliselt siis.
Vastused kõik teie küsimustele tulevad nüüd:




*katapulteerub*

Winona's Big Brown Beaver

:P

Crash Test Dummies: Keep a Lid on Things (album version)

Ilu ja rahu...

Kas teate kui ilus on üks paarinädalane laps.. Kui pehme, ideaalne ja õrn. Ja nii ümmargune, jah, algus on tõesti täiuslik.. Ning need selged suured silmad, mis vaatavad su sisse ja sinust läbi ning sa ei tea, mida ta küll mõtleb või kuidas see ta mällu jääb.. Tema õhkõrnad blondid ripsmed ja imetillukesed sõrmed.. Poolik muie läbi une või aevastus... Täiuslikkus kehastunud ühes tillukeses abitus olendis.
Või mõni hääl.. Nagu White Rabbit'is see laulja.. See on paeluvalt intensiivne. Või Crash Test Dummies'i vokalist. Tegelt ei peaks seda isegi kuidagi sõnastama vaid lihtsalt kaasa voolama.
Ahh. Ilu.
Ilu duššgeeli lõhnas, mis õhkõrnalt mu sõõrmeisse jõuab.. Ilu veetilgas, mis mööda juuksesalku voolab peegeldades ja väänates punast põrandat.. Ilu rahus.
Vaht mu saunast veel veidi punetaval nahal.. Pimedus... Ilu talumatus kuumuses või hingekinnilöövas külmas.
Teis kõigis on midagi kaunist.

Käisin saunas. Äärmiselt lõõgastav oli. Üldse on mutrikesed mu peas vist jõudnud ühe seieri jälle edasi loksutada. On selline vaba ja lihtne tunne. Ma ei vaja midagi, ma ei taha midagi. Aga mitte sellised emo moel vaid ...selline tühjuses hõljumise tunne.. soe rahulik.. chill...
Kuigi üht teist ma vist tahan, aga mitte halvasti. Need on rohkem püüdlused kui iha millegi järgi.
Tahan õppida, hästi. Tahan, et mind tunnustataks. Tahan end armastada ja mitte nii palju häbeneda. Tahan tutvuda uute inimestega ja näha kuidas see mulle mõjub. Tahan olla ma ise.

See on lihtsalt minu rada. Tõepoolest, see pole teie oma moodi. Milline üllatus. See ei tähenda, et see õigem või valem oleks kui teie oma. Laske ma teen enda vead. See, et minu intuitsioon teie loogikaga võistelda ei suuda ei tähenda, et ma seda vähem usaldaks.

Ühte asja tahan veel, aga aju ütles, et see pole hea mõte, sest see segab teisi asju, nii et ma siis kuulasin aju ka veidi.

Mõnikord tunnen ma end teiste reaalsuste poolt ahistatuna. Mõnikord ma vihkan teid selle eest, millised te olete ja ma tahaks teile näkku röökida kui lollid te ise ja teie jubedad mõtted on. Aga see on vaid teie tee. Kahtlemata on tunne mõnikord vastastikune.

Lihtsalt.. kahju hakkab. Mu südamel hakkab valus, kui talle näib, et talle midagi valet öeldakse.

Aga tegelikult olen ma rõõmus. Ma leian oma tee. Mis on mulle õige.
HAA!!!!

Ja see polnud väga kellegi pihta suunatud, midagi drastilist pole juhtunud, vaid mõned mõtted mis on pinnale kerkinud.

Colorless green ideas sleep furiously
(Long live Literary nonsense)

White Rabbit - Jefferson Airplane

Tänks Kärts ;)

Stop crying your heart out

Lihtsalt mõtlesin, et postitaks selle loo kah siis juba..

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

Ladies and gentlemen of the class of '99

"WEAR SUNSCREEN!"

If I could offer you only one tip for the future, "sunscreen" would be it.

The long-term benefits of sunscreen have been proved by scientists,
whereas the rest of my advice has no basis more reliable than my own meandering experience.
I will dispense this advice NOW!
Enjoy the power and beauty of your youth.

Oh, never mind.

You will not understand the power and beauty of your youth until they've faded.

But trust me, in 20 years, you'll look back at photos of yourself and recall in a way you can't grasp now how much possibility lay before you and how fabulous you really looked.
You are not as fat as you imagine.
Don't worry about the future.
Or worry, but know that worrying is as effective as trying to solve an algebra equation by chewing bubble gum.

The real troubles in your life are apt to be things that never crossed your worried mind,
The kind that blindside you at 4 pm on some idle Tuesday.

Do one thing every day that scares you.

Sing

Don't be reckless with other people's hearts.
Don't put up with people who are reckless with yours.

Floss

Don't waste your time on jealousy.
Sometimes you're ahead, sometimes you're behind.
The race is long and, in the end, it's only with yourself.
Remember compliments you receive.
Forget the insults.
If you succeed in doing this, tell me how.

Keep your old love letters.
Throw away your old bank statements.

Stretch

Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life.
The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives.
Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.

Get plenty of calcium.

Be kind to your knees.
You'll miss them when they're gone.

Maybe you'll marry, maybe you won't.
Maybe you'll have children, maybe you won't.
Maybe you'll divorce at 40.

Maybe you'll dance the funky chicken on your 75th wedding anniversary.

Whatever you do, don't congratulate yourself too much,
or berate yourself either.

Your choices are half chance.
So are everybody else's.

Enjoy your body.
Use it every way you can.
Don't be afraid of it or of what other people think of it.
It's the greatest instrument you'll ever own.

Dance
Even if you have nowhere to do it but your living room.

Read the directions, even if you don't follow them.

Do not read beauty magazines.
They will only make you feel ugly.

"Brother and sister together we'll make it through,
Someday a spirit will take you and guide you there
I know that you're hurting but I've been waiting there for you
and I'll be there just helping you out
whenever I can..."

Get to know your parents.
You never know when they'll be gone for good.

Be nice to your siblings.
They're your best link to your past and the people most likely to stick with you in the future.

Understand that friends come and go,
but with a precious few you should hold on.

Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle, because the older you get,
the more you need the people who knew you when you were young.

Live in "New York City" once, but leave before it makes you hard.
Live in "Northern California" once, but leave before it makes you soft.

Travel

Accept certain inalienable truths:
Prices will rise.
Politicians will philander.
You, too, will get old.

And when you do, you'll fantasize that when you were young,
prices were reasonable, politicians were noble, and children respected their elders.

Respect your elders.

Don't expect anyone else to support you.
Maybe you have a trust fund.
Maybe you'll have a wealthy spouse.
But you never know when either one might run out.

Don't mess too much with your hair or by the time you're 40 it will look 85.

Be careful whose advice you buy,
but be patient with those who supply it.

Advice is a form of nostalgia.

Dispensing it is a way of fishing the past from the disposal,
wiping it off, painting over the ugly parts and recycling it for more than it's worth.

But trust me on the sunscreen.


"Brother and sister together we'll make it through,
Someday a spirit will take you and guide you there
I know that you're hurting but I've been waiting there for you
and I'll be there just helping you out
whenever I can..."


Everybody's Free, Everybody's Free
To Feel Good!

(Leiaksite selle ka Riioni blogist, aga juhuks kui pole seal tähele pannud vms...)

Sir Ken Robinson: Do schools kill creativity?

Yes, yes they do.

: )

Kuulan Oasist jälle. See lugu peegeldab mind praegu nii hästi, et selle kuulamine teeb kõik kergemaks. Olin eile lähemal haige olemisele kui viimase kolme aasta jooksul. Aga asjadega on nii, et tuleb need hullusti läbi põdeda enne kui paraneda saab. Ja nüüd ma vist teengi seda, paranen... Sest oma tundeid pole ju mõtet ignoreerida või tagasi hoida. Siis nad tulevad alatiseks tagasi kummitama. Parem välja elada kõik, sest ega see igavesti ikka kesta.. Veidi tühi tunne ehk on aga kergendunud ka. Mul on küll selline tunne vähemalt, lasin lahti ja võin nüüd edasi minna.
Samas kooliga olen täitsa ummikus. Esimesed nädalad on tsükliõpe ja ma olen neli päeva puudunud, suht sitt lugu.. Eriti kuna mul oleks nüüd vaja mõnda rahulikku päeva iseendale, mitte hullumeelselt õppima hakata. Aga ma proovin mõlemat teha. Vaikselt on juba terviku tunne jälle... Hea isegi. Rohkem elus tunne on, ma olen rohkem ma ise kui viimste kuude jooksul. Muutunud ka muidugi. Muutumine on vajalik. Nagu ka nõrkus ja valu. Noorena oleme me nõrgad ja painduvad.. kui me muutume tugevaks ja jäigaks, siis me sureme... Nii et mina ei kavatse kunagi valust loobuda, valuta pole ilu ja valuga saame me elada, aga iluta mitte.
Aga jah, stop crying your heart out...
Ma pean õppima ennast armastama jälle. Muidu pole mul maailmale midagi pakkuda.
Lähen täna Toomele kiikuma, kui koolis väga hull seis pole.. Aga ma vajan seda, et edasi minna nii et küll ma siis leian selle aja. Ja veel vajan ma kevadet. Ja vajan kinnitust.. et ma pole.. noh, see pole oluline tegelikult. Lihtsalt pean end hindama. Ja ma tahaks käia kohtades kus ma käinud pole... Eestis. Näiteks rattaga. Üksinda. Kahju, et talv on. Ja tahaks, et ma nii eksinud poleks. Ma ütlesin, et ma olen üksi.. Aga tegelikult ei ole. Kui ma seda just ei taha. Maailm on üks suur võrgustik ja mina olen üks neid miljarditest sõlmedest seal võrgus.. Kõigiga ühendatud. Ja kõigega.. Linnas on seda veidi raske tajuda küll.
Tahaksin veel igasuguseid asju kirjutada.. Ja osalt on need sõnad mulle endale, aga teisalt tahaks, et keegi mind tunneks nii nagu mina end tunnen... Nii et kui te seda loete võite märku anda. Võib-olla see oleks hea.
Ma nüüd kuulan veidi Oasist ja siis üritan koolitöösse sukelduda.
Olge nõrgad ja paindlikud. Ja tundke valu ja armastust.. Noh, eks see on kõigi isiklik valik muidugi.. Iga päev, teeme me valiku elamise ja suremise vahel.

http://the-view-from-your-window.blogspot.com/

Hold up
Hold on
Dont be scared
Youll never change whats been and gone

May your smile (may your smile)
Shine on (shine on)
Dont be scared (dont be scared)
Your destiny may keep you warm

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Get up (get up)
Come on (come on)
Whyre you scared? (Im not scared)
Youll never change
Whats been and gone

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Were all of us stars
Were fading away
Just try not to worry
Youll see us some day
Just take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out
Stop crying your heart out
Stop crying your heart out


Muusikateraapia. Pärast umbes 20 korda tunnen end juba täitsa positiivsena.
Some day... Kevad...
Praegune hetk on hea.
Ma tunnen end nagu kevadel.. Lootus...
aaaahhh.....


Kas pole mitte kummaline, kuidas igal sõnal on tuhandeid tähendusi, sest kõigil on iga asja tõlgendamiseks oma personaalne võti?
Näiteks sõnaga paat tuleb igal inimesel päre erinev paat. Või armastus või tunne või muusika jne jne.
Imelik.
Aa, keda huvitab siis palju ägedaid asju leiate siit (õpime praegu mingit origami sarnast jama nii et...):
tõsiselt äge jää
lumhelbed(!)
väga nutikas paberiga mässamine
optiline
ka vahva
the world within


See et..
Noh.



Põhimõtteliselt.. ma lähen vast õpin nüüd. Mõned tunnid. Siis koju. Ja koristama ja veel veidi õppima ja kui veab siis maalin kah.
Wish me luck.

Oh, Spring, where are thou?