: )

Kuulan Oasist jälle. See lugu peegeldab mind praegu nii hästi, et selle kuulamine teeb kõik kergemaks. Olin eile lähemal haige olemisele kui viimase kolme aasta jooksul. Aga asjadega on nii, et tuleb need hullusti läbi põdeda enne kui paraneda saab. Ja nüüd ma vist teengi seda, paranen... Sest oma tundeid pole ju mõtet ignoreerida või tagasi hoida. Siis nad tulevad alatiseks tagasi kummitama. Parem välja elada kõik, sest ega see igavesti ikka kesta.. Veidi tühi tunne ehk on aga kergendunud ka. Mul on küll selline tunne vähemalt, lasin lahti ja võin nüüd edasi minna.
Samas kooliga olen täitsa ummikus. Esimesed nädalad on tsükliõpe ja ma olen neli päeva puudunud, suht sitt lugu.. Eriti kuna mul oleks nüüd vaja mõnda rahulikku päeva iseendale, mitte hullumeelselt õppima hakata. Aga ma proovin mõlemat teha. Vaikselt on juba terviku tunne jälle... Hea isegi. Rohkem elus tunne on, ma olen rohkem ma ise kui viimste kuude jooksul. Muutunud ka muidugi. Muutumine on vajalik. Nagu ka nõrkus ja valu. Noorena oleme me nõrgad ja painduvad.. kui me muutume tugevaks ja jäigaks, siis me sureme... Nii et mina ei kavatse kunagi valust loobuda, valuta pole ilu ja valuga saame me elada, aga iluta mitte.
Aga jah, stop crying your heart out...
Ma pean õppima ennast armastama jälle. Muidu pole mul maailmale midagi pakkuda.
Lähen täna Toomele kiikuma, kui koolis väga hull seis pole.. Aga ma vajan seda, et edasi minna nii et küll ma siis leian selle aja. Ja veel vajan ma kevadet. Ja vajan kinnitust.. et ma pole.. noh, see pole oluline tegelikult. Lihtsalt pean end hindama. Ja ma tahaks käia kohtades kus ma käinud pole... Eestis. Näiteks rattaga. Üksinda. Kahju, et talv on. Ja tahaks, et ma nii eksinud poleks. Ma ütlesin, et ma olen üksi.. Aga tegelikult ei ole. Kui ma seda just ei taha. Maailm on üks suur võrgustik ja mina olen üks neid miljarditest sõlmedest seal võrgus.. Kõigiga ühendatud. Ja kõigega.. Linnas on seda veidi raske tajuda küll.
Tahaksin veel igasuguseid asju kirjutada.. Ja osalt on need sõnad mulle endale, aga teisalt tahaks, et keegi mind tunneks nii nagu mina end tunnen... Nii et kui te seda loete võite märku anda. Võib-olla see oleks hea.
Ma nüüd kuulan veidi Oasist ja siis üritan koolitöösse sukelduda.
Olge nõrgad ja paindlikud. Ja tundke valu ja armastust.. Noh, eks see on kõigi isiklik valik muidugi.. Iga päev, teeme me valiku elamise ja suremise vahel.