Viimasel ajal märkan aeg-ajalt, et käitun ebameeldivalt. Enda jaoks ja ma arvan ka et teistele, aga rohkem endale. Ma ei ole enam laps.. Aga ma pole ka täiskasvanu. Mul pole õigust käituda lapsikult, aga pole ka meelekindlust käituda täiskasvanulikult. Mõtlen mõnikord tagasi ja ei mõista kuidas inimesed võisid mind mu irratsinaalsete tujudega kannatada. Ja mulle veel tundus, et ma polnud eriti tiineidzer. Kuigi tõesti polnud ma kõige hullem, siis ma ei saa aru ka kuidas ma nii rumalasti oma kehva meeleolu teiste peale välja valasin ja nii lapsikult oma tujusid demonstreerisin. Ja hullem veel, ma teen seda ikka. Mossitan ja nurisen ja solvun ja vihastan. Inimeste peale, kes seda ei vääri, juba sellepärast, et nad pole nii olulised. Ma vist mõistan lõpuks Fitzi, miks ta selline idikas oli. Ta lihtsalt.. Ei teagi. Aga ma tunnen temaga hingesugulust. Siiski, miks? Äkki kestab see puberteediiga ikka ja võib süüdistada hormoone? Või mu halba temperamenti? Kehva kannatust? Suutmatust end kontrollida? See laps minus ärritab mind kui ta niisugune on.. Ma ei tea... Ei, see pole mu sisemine laps, tema nutaks ja trambiks jalgu vastu maad. Äkki see on see, mis tast alles jääb, kui too täiskasvanu teda maha surub. See sapisus ja väiklus. Või on ikkagi asi mu kannatuses, ma lihtsalt ei suuda taluda kui mind õpetatakse, ei suuda neid sarkastilisi märkusi endale hoida, ei suuda viisakalt öelda, et, jah, ma juba tean seda, vaid ikka pean midagi läbi hammaste nähvama. Peab endale suukorvi muretsema. On vist aeg õppida ühiskonnaga toime tulema. Ka aususeks on oma koht ja oma kannatamatuse demonstreerimine igal võimalusel pole see. Peab ära õppima viisakuse käänuteed. Eks ka viisakus võib õel olla...Samas on ausus alati olnud tugevalt mu osa. Võimetus valetada endale ja teistele. Või ka jultumus ja taktitus, kuidas soovite. Ütlen, enne kui mõtlen... Pole just suurem asi voorus, kuid siiski miski, millele oma põhimõtteid rajada. Aga kes ma olen siis ilma aususeta? Samas loomulikult pole see ausus, see on lihtsalt.. ma võin ju seda endale ka hoida. ma võin end väljendada ilma viha ja kurjuseta.
Saab raske olema.
Laupäeval on mäng, ma pole hästi valmistunud ja kardan. Aga ma kavatsen end nautida, kuigi mu tegelasel on nii palju probleeme. Ah, see selleks. see pole tegelikult ju probleem.. Kui on aeg vahetada dimensiooni, siis teeme seda. Või annan endast vähemalt parima..et rolli sisse elada...

Igasuguseid asju võiks rääkida, ühest unenäost, nagu Mirju seda tihti teeb, minu tragikoomilisest arstiülevaatusest ja sellest, et mu kehas on 16 kilo rasva (oh woe), aga ikkagi tahaks toda head kooki, mis mu õde teeb; mu pidevast koduigatsusest, nagu sügelus ligipääsmatus kohas; oma väsimusest ja apaatiast ning koolist; inimestest, kuidas ma ei jaksa nendega tegeleda praegu; kuidas ma ihaldan rahu ja vaikust ning kuidas ma kardan, et selline ongi elu ning selliseks ta jääbki.
Aga tõde on, et elu ongi tõepoolest just see. See lõputuna sirutuv tee, mis siiski läheb liiga kiiresti. See pidev voolav alla-üles mäge minek.. Ei mingit säravat homset, kus kõik igavesti säraks, ainult ühelt tipult teisele. Hirmutav on mõelda, et elu ei lõppegi minu häppi endinguga vaid sirutub ja laiub lõputuna ilma konkreetse lõputa, peale surma muidugi. Tekib tunne, nagu oleks ma jõel triiviv leht (nii kasutatud väljend, ma tean). Kõik mu eesmärgid on tühised ja mõttetud... Võib-olla peaks mõne usu poole pöörduma, et leida oma elule mõte, aga tean, et ei suudaks ühegiagi kaua olla. Tegelikult ma ju tean, et sellistest mõtetest pole kasu. Ela tänases... Aga inimesed, raisad, on loodud olema pidevalt arutlevad elajad.

Aga see on lihtsalt jälle üks auk, isegi mitte suur, ning pärast ülesmäge ronimist tuleb jälle too hetkeline päikesevalgus...nii, et tegelikult pole ju vahet... kaugelt vaadates on näha vaid künklik maastik, mitte iga soomülgas või tipust avanev vaade.

Ma tahan, et laupäev oleks hea.
Ma teen nii, et laupäev oleks hea.