Nägin mingi poole-teise tunniga ühe hästi pika ja kireva unenäo.
Olin Anuga Tallinnas. Ei mäleta kuidas sinna saime ja seda, et see Tln on teadsin ka selle järgi, et teadsin, mitte sellepärast et see sedamoodi välja oleks näinud. Kõndisime üle mingi tee ja siis mööda mingit hämarat ladude vahelist teed. Ta kõndis hästi kiiresti ja mul oli raskusi tal järel püsimisega. Peale selle oli seal mingi mees, kes kandis sama jopet ja ma kartsin, et kaotan Anu ära. Siis ta rääkis telefonis kellegagi hästi vihaselt. Midagi sellest, et millal ta siis veel mind näha saab vms. (See on äkki sellest, et ma käin nende juures Simsi mängimas mõnikord ja ma ise küll mõtlen, et kas ma neile närvidele ei käi, aga Anu ütleb alati, et ei käi). Sealt edasi midagi loogilist vist ei tule. Järgmine selge asi, mida mäletan on see, kuidas me Erlessaga mingis pargis või erapeol oleme ja uurime ühte vaha ust ning räägime sellist larbi teksti, et äkki see on portaal ja mida need laigud tähendada võiks ja kuidas seda lahti teha. Siis näeme, et ühe heki peal on hunnik raamatuid pandud (üks oli mingi Pratchetti oma). Tahtsin neid endale võtta, aga mõtlesin, et ilmselt need on siia vaatamiseks pandud või midagi. Siis hakkas vihma sadama. Ma siis kirusin kõvasti ja väga nördinult, et millised inimesed küll raamatuid nii halvasti kohtlevad, et jätavad vihma kätte jne. Läksime Erlessaga ära mööda mingit vanalinna teed. Üks mees ja naine sealt pargist tulid mulle järgi ja naine rääkis, et see, kelle oma see park oli on tegelikult väga korralik mees jne. Kuidagi muutusid raamatud hoopis loomadeks ja me rääkisime loomade väärkohtlemisest. Mina ütlesin midagi sellist, et mulle ei meeldi kuidas kassid ja koerad on oma sellise metsiku ja loodusliku poole kaotanud. Üldiselt oli vestlus huvitav, kuidi ma natuke ikka mõtlesin, et jumal küll, mida ma räägin? Siis jooksis endine Erlessa, kes nüüd oli kas Mirju või mingi messoost isik, Hanna juurde, kes tänaval seisis ja nägi välja selline nagu ta HP2-l oli. Ma siis jooksin ka ja kallistasin teda, see naine kes muga rääkis läks ilmselt ära. Edasi juhtus üks kolmest asjast (tõenäoliselt olid need erinevad unenäod, aga ma ei oska öelda milline siia kuulub): Olime Kai ja mu emaga mingis väikses aga hubases korteris ja vaatasime mingit kummalist sega seebikast ja actionist. Mingi mustlasnaine elas seal ja aeg-ajalt tuli ta sisse ja siis ma muutusin selliseks Sherlock Holmes'i moodi psühholoogiks ja seletasin, mis ta tegema peab. Mingi hetk ta oli vist rase ka. Igastahes vaatasime telekat, vahepeal ma proovisin pilti suuremaks muuta ja ei leidnud enam kanalit üles, siis Kai oli pettunud. Midagi me rääkisime temaga veel.. Mu seljakott ja asjad olid maas. Ma mõtlesin koguaeg, et pakin need ära, aga siis ikkagi ei pakkinud. Emaga me rääkisime ka igast sügavamõttelist asja...Ei mäleta.//Teises variandis olime mingis väikses hämaras kohas nagu Urg aga palju palju rääbakam. Seal oli palju kardinaid ja punakas kuma ja vist keegi vaatas jälle telekat. Mul oli ühes käes pind ja see tegi roppu moodi valu. Küsisin siis kelleltki mingit nõela ja Hanna või Mirju andis mulle sellise pisikese noa (Hoar oli vist ka seal). Hakkasin siis oma kätt nokkima ja avastasin, et see on hoppis nagu selline hiiglaslik vill. Lõikasin selle siis katki, aga pindu seal polnudki... // See on vist küll mingist muust unenäost, kahju, et ma algust ei mäleta.. Võitlesin mingi suure naisega, mingi mehe vabaduse pärast. Kuigi ta nagu tegelikult polnud mu vaenlane ja see polnud eriti tõsine võitlus ka. Vahepeal puhkasime. See mees sebis seal niisama ringi, tegi vist mingit uurimustööd. Minu arvates toimus see vee all. Aga seal oli tegelikult mingi pikk stoori nii et tagasi mu teise unenäo juurde. / Läksime Mirjuga rongi peale, mul oli ratas ka kaasas. Kell oli umbes 6, sest pidin 9 kooli kunstiajalukku jõudma (seda unenägu nägingi oma kunsta tunni ajal btw, ja plaanin täna rattaga koju minna). Uurisin siis rongiplaane (ratas oli all platvormil veel, rongiplaan rongis) ja siis seal olid mingid jumala imelikud peatused ja rong jõudis Elvasse 21. paiku ning Tartusse jõudmis aega polnud märgitudki. Kutsusin siis Mirju, et ta ka vaataks, ta ei osanud midagi öelda ja ma mõtlesin, et lähen parem bussiga, siis läheb ainult 2.30 aega. Rong hakkas vaikselt liikuma, aga uksed olid lahti. Ma hüppasin siis välja ja hüüdsin Mirjule ka, et noh, hüppa! Aga ta ainult vaatas mind veidi nukra näoga ja rong kadus mingi kaubarongi taha. Mõtlesin, et ilmselt ta tuleb siis Ülemisetes maha. Enne olime vist rongijaamas Eblingut ka näinud ja arutasime siis kas ratast saab bussiga viia ja ta ütles midagi sellist, et saab küll, nad ise panevad need kinni. Siis hiljem (võib-olla hoopis enne rongi asja, pole kindel. Ja mingi hetk unenäos sain ma vist aru, et see pole tõeline ja lootsin üles ärgata, aga mitte erilise veendumusega) olime mingis väikses hämaras, aga hubases kohas. Hanna oli seal kindlasi, vist ka Mirju ja Zelor. Rääkisime seal midagi ja siis Hanna vaatas, mind sellise pühaliku näoga nagu ta teeks mulle kohe suure kingituse ja ütles midagi sellist nagu: Lähme saame Carlosega kokku. Ja ma teadsin, et Carlos on mingi tõeliselt äge kunstnik ja olin ka selline pühalik ja samas veidi närvis, et ma ei oska taga midagi tarka rääkida. Ja Mirju ja Zelor olid ka sellised hästi vaiksed ja tõsised, nagu see Carlos oleks selline eriti püha tüüp.
Ja siis oli kõik. Carlost ei näinudki.
See oli huvitav, et ma teadsin, et olen Tallinnas, aga see polnud üldse Tlna moodi. Kõik oli selline suitsune ja hämar, väga võimas õhkkond oli. Kõik need hämarad ladude piirkonnad ja suitsused baarid ja vaikselt rääkivad inimesed või lihtsalt vaikus. Rongijaamas oli surmvaikus. Nagu tummfilmis. Ma ei mäleta nüd, et isegi Mirju midagi öelnud oleks. Nagu mingi eelmise sajandi London. Pidevalt imbus mingi udu kuhugi. Seal pargis oli küll üsna selge kõik. Ja korteris ka, aga seal oli selline tunne nagu oleks keegi värvid tooni võrra tuhmimaks keeranud. Ilus muidu.
Olen viimased nädal aega peaaegu iga öö selliseid väga eredaid asju näinud. Üks öö nägin, kuidas mingi väikese poisi vaim ühte korterit kummitas, mis me vaatamas käisime. Ja üks öö kuidas ma kogemata oma õelape halvatuks tegin (ta oli selline läbipaistev ja ta selgroog ja seljaaju oli näha ja siis ma nägin et tal polnud seljaaju ja peaaju ühendatud ja see oli kuidagi minu süü(sest ta vist veel ei jaksanud oma pead kanda) ja siis ta käed olid ka kuidagi imelikult), aga ta oli hiljem täiskasvanud (ja meessoost) ning tal oli täitsa hea elu.
Jah.
Iseenesest minu päris eluga üsna seostatud unenäod. Vanasti ma seda eriti ei uskunud.
Muidu on elu hea jne.