Igav, et asjad kunagi järsult ei muutu, ikka see nõme järk-järgult halvenemine või paremaks muutumine.
Igastahes ei ütleks, et ma ennast nüüd hästi tunneks, aga ka mitte enam nii tasakaalutult. Passiivselt vist. Kuigi inimeste seltsi ei ihalda ikka. Päris mitu korda olen inimestele ära öelnud kui nad mind näha on tahtnud, paar korda isegi otse näkku, et ei. Kuigi nägin vana klassiõde, see oli okei. Aga inimesed on ikkagi ärritavad pigem. Ma ilmselt jään alatiseks sellisesse vaatleja rolli ja ausalt öeldes polegi mul selle vastu midagi.
Ah ma ei tea. Elu on nii ..ma ei tea. Mul on tunne, et sellega, et ma praegu siin ükskõiksuses rabelen riskan ma väärtuslikke hetki, mis peaksid kuuluma armastusele ja elamisele.
Võib-olla Holland aitab kastist välja murda jälle.
Avastasin, et nägin nooremana ikka väga ilus välja, isegi piltidel. Kuigi siis nii ei tundunud. Ilmselt 10 aasta pärast on jälle, et oi kui kena ma 17 aastaselt olin ehkki praegu just ei ütleks. Aga siis olid mul (vähemalt suvel) sellised heleblondid läikivad juuksed, sale ja sihvakas keha, ilusalt päevitunud jume, kena nahk, ilus nägu, piltidel vähemalt ka kenad ja maitsekad riided... Ohjah. Ei oska me ikka meile antud õnne nautida.