..yeah..funny...
Lühis.
Ma tunnen üheaegselt tuimust, totaalset pohhuismi, väsimust, veidrat seletamatut õnnelikkust, ehedat meeliülendavat rõõmu ja ebamugavust. Peale selle valutab terve mu keha, eriti pea ja lihased ja üldse kõik on väga kurnatud. Jah. Kurnatud. Selline õudselt tühjaksimetud tunne on. Sellepärast eriti ei tahagi kellegagi suhelda. Nad ainult võtavad ja võtavad ja võtavad.. Ühest kallistusest piisaks, heast sõnast, huvist, armastusest. Ma kahtlen iga päevaga aina rohkem selles, kas see on seda ikka väärt. Ja üldse.. Aga ma arvan et keegi pole nii paljuks petmiseks võimeline. I'm so naive.. Aga kahju on, et usaldus on läinud. Head mälestused määrduvad ja hääbuvad unustusse. Mineviku headus hävitatakse oleviku leekides.
Hetkel on kaks asja millest ma jõudu ammutan: see, et mu õde saab lapse (millegipärast teeb see mind ülemõistuse õnnelikuks) ja see, et ma näen Hannat varsti. Viimasega kardan ma, et teen temaga samamoodi nagu minuga on tehtud - võtan rohkem kui annan.. Ma proovin mitte. Minu arvates ei saa oodata sõbralt toetust ja abi seda ise pakkumata. See on ju loomulik... Võib-olla ongi selles asi.. Et tasuks nagu võlga, mineviku võtmisi. Võib-olla, aga seegi limiit saab ju ükskord täis. Siis on veel see, et teenid krediiti tulevikuks. Aga saab see tasutud? Või oled lihtsalt isetu ja teed kõike armastusest. Aga... Võib-olla see on ebanormaalne ja räige, et iga asja eest tahetakse midagi vastu, aga.. Ütleme, et on klaasitäis vett, kõik võtavad sellest lonksukese, andmata midagi vastu. Ühel hetkel saab klaas tühjaks. See... Ei ole hea.
Pealegi ei taha ma teeneid või midagi. Ma juba mainisin millest piisab. Pool aega kõikidest vestlustest ootan ma ainult küsimust "Kuidas sul läheb?". On seda liiga palju? Võib-olla. Aga suva.
Ma olen nii tühi praegu.
Ma arvan et asi võib hindamistes olla. Palju stressi, tööd ja loomingut. See võtab ikka päris palju välja sinust.. Imeb tükikesi mu hingest. Valus valus valus. Kui ma praegu veel kedagi lohutama peaks.. Mul on tunne, et siis ma laguneksin lihtsalt laiali nagu peotäis lehti...
Naljakad võrdlused.
Ma olen isekas inimene. Ma armastan ennast. Ma armastan kõike muud siin ilmas. Kas palava fanatismiga või lihtsalt õrna kiindumusega. Ma võtan asju nii nagu nad on ja armastan neid nii nagu nad on. Armastan nende vigu ja puudusi. Ma ei mõista midagi hukka. Võib-olla mõistan ka, aga ainult heade kavatsustega. Maailmas on palju halba, aga miks nende üle vinguda? Miks viriseda sellest kuidas kõik sulle haiget teevad ja inimesed on julmad? See on loomulik. Nii ongi. Tuleb elada heade asjade pärast mitte rikkuda kõike halvaga. Imelik. See on selle isiku minu jaoks vist rikkunud. Ta ei ole üldse see kellena ta tundus. Võib-olla polnud see tahtlik, aga ikkagi.. Ma ei salli silmakirjalikkust. Asjad nähku välja sellised nagu nad on ja inimesed käitugu nii kui nad mõtlevad. Üks kallis inimene kutsus mind kord silmakirjalikuks. Leian, et mitte ausalt. Aga samas ma ei tea. Oma arust olen ma nii siiras kui üldse oskan olla. Aga see selleks. Kord mind nii kutsuti ja olgu ma neetud kui keegi seda veel kunagi teeb.
Niisiis. Olen koolis. Õpin üldkompat (pole alustand aga ikkagi..). Mulle meeldib koolimaja öösel. Kuigi praegu on siin ebatavaliselt palju inimesi. Hindamised ju. A-rühmast on kohe eriti palju. Aga ma ei oska nendega eriti suhelda nii et olen parem siin.
Mis siis veel? Mingit filosoofiat pole vist eriti mõtet siia rääkida, kuna ma pole juba ammu midagi mõelnud. Täiesti tõsiselt. Ma ütlen noh, tuimus.
Comfortably numb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar