Feeling kind of funny..

..yeah..funny...
Lühis.
Ma tunnen üheaegselt tuimust, totaalset pohhuismi, väsimust, veidrat seletamatut õnnelikkust, ehedat meeliülendavat rõõmu ja ebamugavust. Peale selle valutab terve mu keha, eriti pea ja lihased ja üldse kõik on väga kurnatud. Jah. Kurnatud. Selline õudselt tühjaksimetud tunne on. Sellepärast eriti ei tahagi kellegagi suhelda. Nad ainult võtavad ja võtavad ja võtavad.. Ühest kallistusest piisaks, heast sõnast, huvist, armastusest. Ma kahtlen iga päevaga aina rohkem selles, kas see on seda ikka väärt. Ja üldse.. Aga ma arvan et keegi pole nii paljuks petmiseks võimeline. I'm so naive.. Aga kahju on, et usaldus on läinud. Head mälestused määrduvad ja hääbuvad unustusse. Mineviku headus hävitatakse oleviku leekides.
Hetkel on kaks asja millest ma jõudu ammutan: see, et mu õde saab lapse (millegipärast teeb see mind ülemõistuse õnnelikuks) ja see, et ma näen Hannat varsti. Viimasega kardan ma, et teen temaga samamoodi nagu minuga on tehtud - võtan rohkem kui annan.. Ma proovin mitte. Minu arvates ei saa oodata sõbralt toetust ja abi seda ise pakkumata. See on ju loomulik... Võib-olla ongi selles asi.. Et tasuks nagu võlga, mineviku võtmisi. Võib-olla, aga seegi limiit saab ju ükskord täis. Siis on veel see, et teenid krediiti tulevikuks. Aga saab see tasutud? Või oled lihtsalt isetu ja teed kõike armastusest. Aga... Võib-olla see on ebanormaalne ja räige, et iga asja eest tahetakse midagi vastu, aga.. Ütleme, et on klaasitäis vett, kõik võtavad sellest lonksukese, andmata midagi vastu. Ühel hetkel saab klaas tühjaks. See... Ei ole hea.
Pealegi ei taha ma teeneid või midagi. Ma juba mainisin millest piisab. Pool aega kõikidest vestlustest ootan ma ainult küsimust "Kuidas sul läheb?". On seda liiga palju? Võib-olla. Aga suva.
Ma olen nii tühi praegu.
Ma arvan et asi võib hindamistes olla. Palju stressi, tööd ja loomingut. See võtab ikka päris palju välja sinust.. Imeb tükikesi mu hingest. Valus valus valus. Kui ma praegu veel kedagi lohutama peaks.. Mul on tunne, et siis ma laguneksin lihtsalt laiali nagu peotäis lehti...
Naljakad võrdlused.
Ma olen isekas inimene. Ma armastan ennast. Ma armastan kõike muud siin ilmas. Kas palava fanatismiga või lihtsalt õrna kiindumusega. Ma võtan asju nii nagu nad on ja armastan neid nii nagu nad on. Armastan nende vigu ja puudusi. Ma ei mõista midagi hukka. Võib-olla mõistan ka, aga ainult heade kavatsustega. Maailmas on palju halba, aga miks nende üle vinguda? Miks viriseda sellest kuidas kõik sulle haiget teevad ja inimesed on julmad? See on loomulik. Nii ongi. Tuleb elada heade asjade pärast mitte rikkuda kõike halvaga. Imelik. See on selle isiku minu jaoks vist rikkunud. Ta ei ole üldse see kellena ta tundus. Võib-olla polnud see tahtlik, aga ikkagi.. Ma ei salli silmakirjalikkust. Asjad nähku välja sellised nagu nad on ja inimesed käitugu nii kui nad mõtlevad. Üks kallis inimene kutsus mind kord silmakirjalikuks. Leian, et mitte ausalt. Aga samas ma ei tea. Oma arust olen ma nii siiras kui üldse oskan olla. Aga see selleks. Kord mind nii kutsuti ja olgu ma neetud kui keegi seda veel kunagi teeb.

Niisiis. Olen koolis. Õpin üldkompat (pole alustand aga ikkagi..). Mulle meeldib koolimaja öösel. Kuigi praegu on siin ebatavaliselt palju inimesi. Hindamised ju. A-rühmast on kohe eriti palju. Aga ma ei oska nendega eriti suhelda nii et olen parem siin.
Mis siis veel? Mingit filosoofiat pole vist eriti mõtet siia rääkida, kuna ma pole juba ammu midagi mõelnud. Täiesti tõsiselt. Ma ütlen noh, tuimus.

Comfortably numb.

Disaaiiiin.....

Disainisime galeriid. Üllatavalt fun oli. St. ma alati mõtlesin et "oh, õpiks disaini" aga tundus muidu ilgelt igav. Aga see oli tõesti lahe!!! Nagu väga!!! Kuigi me tegime kahe peale seda ja mul õnnestus jälle mingi debiilne värdjas kaaslaseks saada kes midagi ei tee. Viimane kord kui paaristööd teen. Ma vihkan kellestki sõltumist. Muidu olin suht rõõmus mõneks hetkeks, kuna töö kaitsmine läks ka päris hsti, veidi tekst lonkas ja unustasin mõned asjad ära, aga iseenesest olin suht kindel ja käed ei värisenudki väga. Peale selle avastasin et Patrik ja Jaan on hullult toredad, st. teadsin seda enne ka aga ikkagi.. Viimane nädal olen kuidagi sattunud nendega kokku koguaeg. Päris hea on lollitada niimoodi. Üldse on suht norm kursus. Kuigi imelikud on nad ikkagi.
Inimeste ignoreerimine ei õnnestu eriti hästi. Nad otsivad mu ise üles. Deem. Ja ma ei oska kuidagi delikaatselt neile öelda ka, et...umbes, sorri, su probleemid on mulle liiga suured. Aga juba sellega tulid igasugused asjadf meelde ja hullem uppumistunne on. kohutavkohutav, aga ma ise olen niiviisi üksi jäänud, ma ei taha teistele ka nii teha.
Väga palju stressi.
Üldkompa!!
Uni.
Või mitte uni vaid väsimus ja roidumus.
õudne.
Nälg ka, aga isu pole.
Deeeeeeemmm.
Peaks magama. Ja sööma.
bleh.

Müristamine, vihm, rahe välk, müristamine

just sellises järjekorras on nad täna ilmnenud. Ilgelt tsill nagu. Kurat, kuidas oleks tahtnud õues olla.. Selle asemel olin ateljees ja viitsin aega kuna mul ei tulnud pilt välja nii et jätsin selle pooleli lihtsalt. Kohe hakkab materjaliõpetus. Neli tundi. Disainime galeriid. Palun tapke mind keegi. Anyone? Ok, asi polegi väga hull, aga see on niiii tüütu. Imbi aina räägib ja räägib ja räägib...Bleh.
Aga ujumine on päris tore. Eriti kui ma muid asju mõtlen, siis ma ei pane eriti tähelegi mida ma teen ja ei väsi ära :). Mõtlesin proovida koomiksit joonistada.. Aga nii keeruline on asju piltidega väljendada.. Sõnadega on ikka palju parem.. Aga ma arvan, et see on niiviisi palju huvitavam.
Aga muidu on tore. Peas on õnnis tühjus koguaeg. Kui mõni mõte tuleb matertatakse ta eos surnuks. Unenägudes on see veits keerulisem, aga pole viga. Nii niii tore on ainult koolile mõelda :). Kuigi pärast saab ikka päris raske olema, aga teate mis? Mul on jumala pohhui! Praegu vähemalt...
Terve korter on mingi julm laga muidu.. Üksi on seal suht tore.. Aga Gala on nii spooky kuidagi. Kui temaga rääkida, siis on normaalne, aga kui ta vaikselt omi asju ajab, siis on selline tunne nagu .. Ma ei tea.. Hästi ebamugav ja külm ja õudne. Ma arvan, et ta on mu peale pahane (kes ei oleks, eks ole?), aga mul on vist suht suva.. Ma võin vabandada ja kõik ja mul on kahju, aga ma ei usu, et sellest talle piisaks. Pealegi nagu ma ütlesin on mul ükskõik. Kõigest. Peale kooli. Kes ikka inimsuhteid vajab, põrgusse ma ütlen.
Üldkompa imeb.
Kõik muu saab korda.
No Üldkompa ka ma loodan..

Igatsen Hannat.

Kardan igasuguseid asju. Või mitte äris ei karda vaid nad tekitavas minus ebamugavust ja sisemist tõrget. No mitte koguaeg, ainult kui ma neile mõtlen, ja ma üritan seda vältida, nagu ka nende asjade juhtumist (nagu näiteks inimestega kokku saamine).

Huvitav kuidas Curul läheb.

Võib-olla peaks lihtsalt kõik maha matma ja käega lööma.
Naah, liiga keeruline.
Lihtsalt..pohhui..
Ükskõik.
Ignoreeri.
Mõtle koolist.. Nii..väga hea...mõtle koolist...

Tore.
Mu käed on kuivad.
Vastik.
Ja madal vererõhk imeb.

Aga kõige olulisem on tegelt et täna oli sitaks lahe ilm!!!

Kool...Kool.Kool!!!!!!!!!!!!

Kerged süümepiinad ja samas ka kergendus on vahelduseks muretseda millefi nii tühise pärast kui kool. Põhimõtteliselt, ma puudun kuradi palju ja hindamised on nädala pärast, mul on miljon asja teha ja ma ei jõua neid valmis... Kuid ma arvan, et nii hull asi pole, et mind välja visataks või midagi, aga halvasti läheb ilmselt küll... Näiteks avastasin ma, et ma olen mingi kolmes arvutigraafika tunnis käinud ainult (!!!) õnneks jäin skulptuuri arvelt tundi ja tegin mõned asjad ära. Seegi hea. Muidu siis on veel skulptuur... Aga seda saan ma (Thank god!!) kodus teha. Joonistamise ja maali saan mõne õhtuga korda. Kompast ma ei taha mõeldagi. Eriala kompa ja kirjaõpetuse saan ka korda ma arvan. Vabajoonistamine on ka mingi üheõtu värk.. Ja.. aa... Rohkem polegi.. No siis pole väha hullu. Aga ikkagi. Üsna paha. Kurat kui paha paha inimene ma olen!! Miks ma nii.. kohusetundetu või mida iganes, olen??!!!! No suva. Pole oluline eriti.. No ma muidugi kardan ja muretsen, sest see n ikkagi suurem osa mu elus..vist.. No stress on suht julm. Vähemalt mu pea ei valuta enam. Eile valutas. aga see oli sellepärast et ma mingi kolm päeva frikin lugesin non-stop ja ei maganud eriti. Kui magasin siis kooli arvelt. Shit shit SHIT!!!!
No parem hilja kui mitte kunagi. Peaasi mingidgi hinded saada. Alati on järgmine poolaasta. No vähemalt mingi aeg eks ole. Ee... üldiselt. Kõik muu saatsin ajutiselt sinnasamusesse ja mul on kõigist ja kõigest niiiii pohhui. Mul on ennat vaja päästa vahelduseks. Ma ei taha kedagi näha ka, Gala oli isegi hull. Kuigi nüüd, siin internetis olles, on veidi isu jälle inimesi näha.. Aga ei. Parem mitte. See on paha paha paha!!! Nope, ei kedagi. Parem keskendun ühele asjale: kool. Ja blokeerin absoluutselt kõik muu. Siis äkki saan veel midagi muuta.. Muidugi saan, alati annab midagi muuta. Usus on jõud, kuni on usku, on lootut.. usu. usu.... ... No ma üritan. Aga kas ikka üritan??? Ma ei tea.. Võib-olla. Ma tahaks, ma pean!!! No ühe nädala võib ju kohusetundlik olla.. Pealegi on mõne aine hindamine vb nädala lõpupoole, siis jääb veel paar päeva.. pluss veel nädalavahetus.. Nii. Tubli. Hinga. Rahu. You can do it. Ofcourse I can. I'm a queen. Queens can do anything.. Anything at all...

*end of mad ranting*