-

Tuleb väga selgelt meelde see suvi kui olin pärnus ja jalutasin rannal, kuni jõudsin muulini. Noh..muul oli nagu muul ikka.. ja seal lõpus oli mingi väike..julla..tornike vms. kivid olid nii sinka-vonka..eriti selgelt ei näinud kui hästi käidav ja nii.. tundus täitsa normaalse pikkusega. Hakkasin minema. Miks, pole aimugi. Aga kui ma kõndisin, mõtlesin ja keskendusin ma vaid kividele, järgmisele sammule.. Mõnes kohas pidi tegema pikki hüppeid..või võtma riske.. ja tee osutus oodatust palju pikemaks loomulikult. oli veidi keeruline, aga ka hea, sest see oli nii fokusseeritud tegevus ja iga edukas samm või hea suur ja lame kivi tõi rõõmu. ja lõpuks jõudsin ma siis sinna lõppu..aga mingit võidurõõmu polnud, pigem nukrus, et see teekond otsa sai..