Ma ei oska seda kuidagi öelda, ilma et ma ennasthaletsev või ma ei tea, mis veel ei tunduks. Liiga dramaatiline või. Või puberteediealine.

Aga jumal küll. See on minu blog. Nii et ma võin siia kirjutada, mis tahan. Algselt tegingi selleks et saaksin kuskil viriseda oma elu pärast...
Ma ütleks, et ärge nüüd edasi lugege, aga kõik alati loevad.
Põhimõtteliselt.. Ärge mind haletsege vähemalt. Mul pole sellega midagi teha.

Ma ei tea mis mul viga on. Ma loodan, et mitte midagi tõsisemat kui minu tavaline mõõnaperioodi värk. Hulluks ma ehk ei lähe, ma arvan. Mulle siiski tundub, et ma klammerdun elu külge niipalju, et ei saaks seda eitada. Natuke küll manipuleerida vaid.
Ma magan rahutult. Ärkan küll üsnagi heas meeleolus. Hea võrdub siis siinses kontekstis sellega, et ma ei taha nutta või kellegi peale karjuda. Selline sügav ükskõiksus ja mehhaaniline hommikurituaalidest läbiliikumine.
Koolis suudan ma parimal juhul rahu säilitada, vähemalt väliselt. Siiani olen ma õpetajaid ignoreerinud, nendega ninakalt rääkinud, nende ees nutma hakanud või lihtsalt vihaselt põrnitsenud. tundides ma kas viibin taaskord ükskõiksusolekus või nihelen sest mul on nii halb ja ahistav olla, et tahaks midagi segi peksta või nutta. Va. iseseisvate töödega saan hakkama. Nutma hakkan iga väiksema häiriva asja peale. Nt. praegu ma nutan või pigem üritan mitte nutta. vahepeal on ikka täitsa okei ka olle, siis kui Karmeniga olen, ilmselt ma imen tema head energiat või midagi. Vahepeal ma küll hakkan ka temaga halvasti käituma. Siis lähen kas minema või läheb tema minema. Sellised toredad võimed nagu kaastunne, loomingulisus, optimism jne on kadunud. Kas olen vati sees või siis kuristikus.
Kedagi teist ma näha ei taha. Ma teeks kõigile ainult haiget ja nemad mind niikuinii ei saa aidata.
Ma olen katki.
Ma ei tea miks.
Võib-olla kasutasin ma oma viimased energiavarud ära ja päikest pole ikka veel, nii et ei saa laadida.
Midagi erilist pole juhtunud. Enne oli kõik korras ja isegi nagu läks veits ülesmäge, tulid jälle kevadised lootused ja ootused, tegutsemisind. ja siis....
Viimased päevad on kõige hullemad olnud. Aga ma polnud juba enne päris ma ise.
Kuigi Niitaga oli tore, ta on imeline laps. Kuigi temaga ka kaua ei jaksanud. Aga ta vist annab nii head ja puhast energiat, et temaga on hea.
Ma ei tea mida ma tegema peaks, kõik on nii sassis.
Ma tõesti ei tea miks. Midagi pole muutunud.. äkki selles ongi asi?
Lihtsalt sees on nii valus ja halb olla.
Palun, palun, kõik hea, mis siin maailmas on, palun tehke mind terveks, ma ei saa, ei tohi katki minna, ei tohi, ei tohi, ei tohi

Kursajuhataja andis ühe nr., helistan sinna homme lõuna ajal. Ma ei taha selline olla.

Koolis on küll veidi muresid, aga ma ei usu, et asi selles on. Varsti Amsterdam, btw, kui te mulle midagi sünnaks kinkida tahate, siis võiksite mulle enne 19. märtsi raha anda.

Pliit läks ka katki. Tahaks uut korterit. See nõme külmik on ikka siin.
See häiris mind ka kui nad seal pööningul käisid, kui mind ei olnud. Igasugune turva- ja omanditunne lendas vastu taevast.
Võib-olla ongi asi selles, et ma ei saa seal ennast kaitstuna tunda ja siis pole stabiilsust vms?
ei tea..

ei te ei tea ei tea.
ei saa millestki aru.
kõik on veider ja sisutu.

Ma ei taha nutta nii palju koguaeg.
Jube.

Alati teie maniakaal-depressiivne Ally.