Ma tunnen end natuke... nagu.. Raske on seda seletada.
Vist uhkus annab tunda. Ja eneseväärikus. Mis ütlevad, et aitab küll nüüd sellest jamast. Sa ei ole nii hale ju. Ei. Sa oled intelligentne ja andekas naine. Ilusate silmadega. Unistuste ja kirega. Humaansete vaadetega ja armastusega. Nii et aitab nüüd küll. Tuleb ise ennast väärtustada, et teised seda teeks. Noh, ja kui nad pigem loobuvad minust, kui natuke pingutavad, siis polegi nad mind väärt. Vot.
Aga kas mina teid olen väärt?
Ehk ikka.
Mõnikord.
Eile oli väga veider päev. Millegi pärast meenusid mulle läbi aastate jubedamad hetked mu elust. See oli suht piinarikas. Siis mul õnnestus endale veelgi rohkem haiget teha sellega, et lootsin asju, mida niikuinii ei juhtu. No eks ma vist olengi selline. Pettun palju elus.. Aga elame edasi.
Ma arvan, et asi on hindamistes. Ma olen siis alati väga närviline ja iga väiksemgi halb asi viib tasakaalust välja. Oleks ju kena kui keegi toetaks siis veidi, aga ega vist nii palju ka ei saa tahta. Tuleb ikka ise hakkama saada. Noh, seda olen ma alati teadnud. Ennekõike ennast usaldada. Teised inimesed tulevad ja lähevad...tulevad ja lähevad...
Ilmselt see on mingi emo-rant siin. Ja midagi traagilist pole juhtunud, ma olen lihtsalt tsipuke pettunud inimestes.
I'll give you a winter prediction: It's gonna be cold, it's gonna be grey, and it's gonna last for the rest of your life. (Phil "Groundhog day")
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar