Tundub, et ma olen haige. Kohe ikka köha ja nohu ja palavik. Pole päris kaua juhtunud.
Arsti juurde minna ei taha, kindlasti kargavad mu mandlite kallale kohe.
teisipäev, 14. aprill 2009
esmaspäev, 13. aprill 2009
Lots of food and tv
I know it's bad for me. But.
Hanna, Mirju: vaadake Stand up!!. See on päris vahva, vaatasin esimese osa ära.
Nüüd on mul suurem frustratsioon möödas ja on pisut süüdlaslik tunne ka. Et ma nii kuri olin.
Peaks mingi päris sünnapeo ka tegema. Sellise, kus oleks lihtsalt tore ja mõnus. Mitte mingi hullumeelne tõmblemine ja sõdimine.
Miks ei ole kedagi msn-is kui neid vaja on?
Hea, et mul ikka Hanna on. Sest tema teab, kes ma olen ja armastab mind mu vigade pärast.
Ja hea, et mul on Mirju. Sest tema armastab mind mu vigadele vaatamata ja see paneb mind tahtma olla parem.
Tegelikult on suur õnn kui sul on inimene, kellele sa võid loota ja kellest sa tead, et olgu sul nii üksik olla kui tahes, nemad hoolivad sust ikka. Ja mul on neid kaks.
Praegu on tegelikult päris hea olla. Kogu see looderdamine oli selline leevendav. Või tuimestav.
Päeval oli pisut seda keegi-ei-armasta-mind tunnet jälle, aga ma vist pole enam nii maniakaal-depressiivne, et nüüd kohe kurvastama hakata. Lihtsalt..koolis ei ole nagu kellegagi mingit sidet. Leelol on nüüd ka jälle oma elu. Ootan Karmenit, aga pisut kardan, et kui ta tuleb, siis on ta samasugune.
Kuigi tegelikult on asi lihtsalt pilvedes, ma tean küll. Tundub, et päikest niipea ei tule.
Tahaks Tallinna Mirju ja Hanna juurde. Ilmselt on hea, et ma siin elan. Siis on igatsus suurem.
Võib-olla reedel lähen kah.
Võib-olla see Soome reis tegi mind liiga sõltuvaks. Kui nukker on olla tuleb esimese mõttena kohe, et läheks räägiks kellegagi. Vanasti ma lihtsalt olin kurb, siis otsustasin, et saan sellest üle ja õppisin end uuesti tundma ja armastama, et iseendast jõudu ja tuge leida. Nüüd olen selline karjaloom ja nõrguke, et pidevalt on vaja kellegi elumahlu imeda. Või on see mingi üleskasvamise osa. Üldse, muutumine on nii veider.
Kas minna filmi vaatama või ei? Ma peaksin ühe esitluse ka tegema.
Ei taha suureks saada, tugevaks saada, targaks saada. Tahangi jääda väikseks ja nõrgaks ja rumalaks. (Kuid ma kardan, et ma juba olengi suur ja tugev. Targaks vist tegelikult ei saagi keegi).
Tahaks jaaniööl Pedassaares olla. Nagu too aasta, kui me Hannaga Zeli jälitasime ja temast loodusfilmi tegime. See oli muljetavaldav. Nagu ka need tuled, see üksildus ja armastus. Kuigi ma vist sain mingi hetk nende peale pahaseks. Ei mäletagi enam miks. Ja see hämar ruum ja Hoone. Ja SUVI.
Ma vist arvan, et abi oleks inimestest, kuid tegelikult saan ainult ma ise end aidata. Ma pean selleks aega võtma. Enne kui kool ja inimesed maha murravad. Baah, homme geograafia. Palju õnne õpetaja, seda sa siis oma moraalilugemisega saavutasidki: ei taha enam tundi tulla.
Sillu võiks tulla ja mulle pai teha.
Ja päike ka.
Minu eelneva loogika järgi peaks ma siis rõõmus olema, et ma ikka veel nõrk olen. Kuid see polnud vist see, mida ma mõtlesin.. Ma mõtlesin seda usaldamist ja haiget saamist. Kuigi ma ikka usaldan ka ja endale tundub, et ei hoidu millestki ka valu hirmust. Lihtsalt selline ükskõiksus on sees, kõik on nii sarnane ja miski ei tõmba piisavalt, et end pingutada. Või noh, mõned asjad tõmbavad (kuigi mitte praegu) kunst ja mõned uued ja vanad tuttavad. Aga mingit suhet (mida kõik usinasti kaela määrivad) küll ei ole isu algatada. Ehk kui ära armuks, siis küll. Aga seda juhtub nii harva.
Vist kisub juba pikaks. Ei tea. Muutumine on hea, aga see ajab segadusse, ma pole kindel, kas ma olen praegu parem kui enne.
*õhusuudlus*
Hanna, Mirju: vaadake Stand up!!. See on päris vahva, vaatasin esimese osa ära.
Nüüd on mul suurem frustratsioon möödas ja on pisut süüdlaslik tunne ka. Et ma nii kuri olin.
Peaks mingi päris sünnapeo ka tegema. Sellise, kus oleks lihtsalt tore ja mõnus. Mitte mingi hullumeelne tõmblemine ja sõdimine.
Miks ei ole kedagi msn-is kui neid vaja on?
Hea, et mul ikka Hanna on. Sest tema teab, kes ma olen ja armastab mind mu vigade pärast.
Ja hea, et mul on Mirju. Sest tema armastab mind mu vigadele vaatamata ja see paneb mind tahtma olla parem.
Tegelikult on suur õnn kui sul on inimene, kellele sa võid loota ja kellest sa tead, et olgu sul nii üksik olla kui tahes, nemad hoolivad sust ikka. Ja mul on neid kaks.
Praegu on tegelikult päris hea olla. Kogu see looderdamine oli selline leevendav. Või tuimestav.
Päeval oli pisut seda keegi-ei-armasta-mind tunnet jälle, aga ma vist pole enam nii maniakaal-depressiivne, et nüüd kohe kurvastama hakata. Lihtsalt..koolis ei ole nagu kellegagi mingit sidet. Leelol on nüüd ka jälle oma elu. Ootan Karmenit, aga pisut kardan, et kui ta tuleb, siis on ta samasugune.
Kuigi tegelikult on asi lihtsalt pilvedes, ma tean küll. Tundub, et päikest niipea ei tule.
Tahaks Tallinna Mirju ja Hanna juurde. Ilmselt on hea, et ma siin elan. Siis on igatsus suurem.
Võib-olla reedel lähen kah.
Võib-olla see Soome reis tegi mind liiga sõltuvaks. Kui nukker on olla tuleb esimese mõttena kohe, et läheks räägiks kellegagi. Vanasti ma lihtsalt olin kurb, siis otsustasin, et saan sellest üle ja õppisin end uuesti tundma ja armastama, et iseendast jõudu ja tuge leida. Nüüd olen selline karjaloom ja nõrguke, et pidevalt on vaja kellegi elumahlu imeda. Või on see mingi üleskasvamise osa. Üldse, muutumine on nii veider.
Kas minna filmi vaatama või ei? Ma peaksin ühe esitluse ka tegema.
Ei taha suureks saada, tugevaks saada, targaks saada. Tahangi jääda väikseks ja nõrgaks ja rumalaks. (Kuid ma kardan, et ma juba olengi suur ja tugev. Targaks vist tegelikult ei saagi keegi).
Tahaks jaaniööl Pedassaares olla. Nagu too aasta, kui me Hannaga Zeli jälitasime ja temast loodusfilmi tegime. See oli muljetavaldav. Nagu ka need tuled, see üksildus ja armastus. Kuigi ma vist sain mingi hetk nende peale pahaseks. Ei mäletagi enam miks. Ja see hämar ruum ja Hoone. Ja SUVI.
Ma vist arvan, et abi oleks inimestest, kuid tegelikult saan ainult ma ise end aidata. Ma pean selleks aega võtma. Enne kui kool ja inimesed maha murravad. Baah, homme geograafia. Palju õnne õpetaja, seda sa siis oma moraalilugemisega saavutasidki: ei taha enam tundi tulla.
Sillu võiks tulla ja mulle pai teha.
Ja päike ka.
Minu eelneva loogika järgi peaks ma siis rõõmus olema, et ma ikka veel nõrk olen. Kuid see polnud vist see, mida ma mõtlesin.. Ma mõtlesin seda usaldamist ja haiget saamist. Kuigi ma ikka usaldan ka ja endale tundub, et ei hoidu millestki ka valu hirmust. Lihtsalt selline ükskõiksus on sees, kõik on nii sarnane ja miski ei tõmba piisavalt, et end pingutada. Või noh, mõned asjad tõmbavad (kuigi mitte praegu) kunst ja mõned uued ja vanad tuttavad. Aga mingit suhet (mida kõik usinasti kaela määrivad) küll ei ole isu algatada. Ehk kui ära armuks, siis küll. Aga seda juhtub nii harva.
Vist kisub juba pikaks. Ei tea. Muutumine on hea, aga see ajab segadusse, ma pole kindel, kas ma olen praegu parem kui enne.
*õhusuudlus*
pühapäev, 12. aprill 2009
It's a dream, it's not a dream, it's a dream..
Eesti rongid on ikka vahvad. Arvan, et kui kunagi nad ära vuntsitakse, siis hakkan neid vanu igatsema. See rappumine ja kolin ja nüüd need vinged luuletused… okei, rappumine mulle tegelikult ei meeldi. Aga Soome rongide haudvaikus oli kohati ikka päris jube.
Päeval tekkis hetkeks nii halb tunne. Selline tüdimus ja kurbus. Aga nüüdseks vist läks üle.
Sain hääletades esimese viie minutiga peale, vist oli kolmas auto, mis möödus. Tüüp oli ise Kadrina KK lõpetanud ja kunagi ka Kadrina Tartu vahet hääletanud. Rääkisime kunstikoolist ka natuke, tal seal mõned tuttavad.
Noorus on hukas, aga sellegipoolest kohtan ma aeg-ajalt ikka selliseid viisakaid kümneaastaseid poisse. Võib-olla ma lihtsalt näen juba nii vana välja, et nad ei ülbitse minuga.
Eile, kui Rakverest Vokut saatmast tagasi sõitsin (kuskil 14 paiku), jäin autos magama ja kui koju jõudsin läksin magasin edasi. Ärkasin täna hommikul kell 9. Küllap siis magasin seda viimase kahe nädala magamata und.
Unes nägin ma järgmist: mina ja Leelo jooksime ringi mingis Tartu moodi kohas, kuni jõudsime ühe mäeni, millest viis alla mingi ropult järsk trepp. Mina hakkasin ennast tasapisi siis sealt alla vinnama, Leelo vist jooksis. Ma lõpuks pidin ka jooksma, sest see oli nii järsk, aga ma pidurdasin mulla sees umbes nagu slaalomit sõites, Leelo samamoodi. Siis sõitis meist rattaga mööda üks poiss, kes kukkus. Jooksime tema juurde, tema sõbrad ka. Ta nagu tõmbles või midagi. Leelo hoidis teda süles ja rääkis midagi, enam ma ei mäleta mida. Siis käskis ta mul kiirabi kutsuda. Seda ma justkui veel mäletan, kuidas nad kohale jõudsid ja ma mõtlesin, et kuidas nad sinna üles küll saavad.
Mingi hetk ajas mu õde mind hetkeks ülesse.
Kell 21 ma ärkasin ja kui olin paar hetke üleval olnud hakkas koer ulguma (auauauauauuuuuuu). Maja oli pime. Õues oli pime. Kõik oli vaikne. See oli jube sürr. Lõpuks tuli küll meelde, et naabril oli sünnipäev. Aga see tunne, kui lähed valges magama ja ärkad pimedas, on alati nii imelik. Ma teadsin küll, et olen üleval, aga ikka oli unenäo tunne. Läksin lohutasin koera, pesin hambaid ja läksin tagasi magama.
Enne 9 nägin veel ühte unenägu. See oli üsna pikk ja huvitav tegelikult. Peamiselt puudusin ma seal koolist, et mingit huvitavat eraelu elada. Aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan kuidas olime kooliga ühe poes ja siis ma sain ühe sõbraga seal kokku, ma läksin WC-sse ja mõne aja pärast tuli sinna omanik ja ütles, et pood suletakse kohe (kl 11). Läksin välja ja ma olin pimedas paneelmajade rajoonis. Igalpool oli lumi. Kõik tundus jube reaalne, aga ma teadsin, et see on uni, sest sellist kohta Tartus pole ja lumi on sulanud (tundub, et ma saangi sellest tavaliselt ilma järgi aru). Üritasin üles ärgata, sest mul oli nii halb tunne seal, aga ei õnnestunud. Kõndisin siis edasi, lootes, et jõuan kuidagi välja. Üritasin unenägu nautida, ja vaatasin taevast, mis oli talviselt karge ja sinine, olid mõned roosad pilved, kõik oli endiselt väga reaalne. Jõudsin maanteeni. Kaugusest tuli üks kaubk. Hääletasin, mõeldes, et see auto peatub ja võtab mu peale. Võttiski. Ma ei mäleta enam, mis see autojuht rääkis. Sõitsime üle mingi kivikuhila. Ärkasin.
Ükskord varem nägin ma ka ühte huvitavat unenägu. Seal juhtus enne ka midagi, aga see osa, mis ma mäletan, algas nii: ma olin suures duširuumis (nagu mõne kooli oma), seal oli üks blond mees, tumeda mantliga. Ma läksin välja ja tulin siis tagasi sisse. Olin alasti ja ütlesin sellele mehele, et mis ta nüüd passib siin, mingu ära. Aga ta tuli hoopis minu juurde ja ma nägin et tal oli nuga ja konks. Ta vist midagi ei öelnudki, aga ma teadsin, et ta on sarimõrvar või midagi. Kujutasin ette, kuidas ta mind selle konksuga ringi veab ja tegin seda, mida ma alati loodan, et need õudukate teismelised teeksid: palusin tal, et ta mind lihtsalt ära tapaks (tõmbaks kaelaveenid läbi), et ma ei peaks piinlema. Hetkeks oli see “see peab uni olema” tunne ka, aga läks liiga kiresti üle, et terve unenägu enda rajale keerata.
Järgmine hetk olen riides ja autos. Sarimõrvar on muutunud Jakobiks, aga ta on ikka mõrvar. Autos on ka minu analoog-õde Leelo (vist midagi kaksiku sarnast). Jakob annab meile joint’i, küsime, mis see on ja ta ütleb, et see on kangem kui tubakas (politsei ütleb meile hiljem, et see oli tee). Tõmban joint’i millel pole filtrit ja kõrvetan oma huuled ära. Ta pakub ka teelusika peal valget pulbrit, ütleb et see on kokaiin. Ahvatlus on, saaks ära proovitud, aga ei taha abitus olekus olla, juhuks kui tekib võimalus põgeneda. Ütlen talle, et ta annaks seda mulle enne, kui ta mu ära tapab, et siis on vähemalt hea olla.
Siis: politsei, kiirabi. Mõrvarit ma enam ei näe, Leelo viiakse kiirabiga ära ja mind pannakse ühte bussi, mis on mõeldud sarimõrvarite käest pääsenutele. Buss on hõredalt inimesi täis, kõigil on üsna passiivne ilme. Olen Leelo pärast mures ja hakkan nutma, kõvasti, valjusti ja väga valus on(vaimselt). Üks mees ütleb midagi sellist nagu: nüüd ta hakkab mõistma. Ta ei mõtle Leelot. Ärkan.
See huulte kõrvetamine ja kurbus olid nii ehedad, et sellepärast jäi meelde.
Praegu on maailm nii aeglane ja kurb ja tühi ja unenäoline.
Jõgeva. Meenub Curu sünnipäev. Tähed. Kas siis oli larp ka?
Rongijaamad. Neid mälestusi on nii palju.
Kas kellelgi on mõni larpi-idee? Ma vist tahaks uuesti proovida. Paar mõtet on, aga need on pisut suured.
Meie larp läks vist hästi, enamikel oli tore, kuigi väga juhet-tekitav. Endal oli selline väljaväänatud tunne, polnud sellist “Nüüd on see tehtud” tunnet.
Taliesin käitus küll kuidagi nõmedalt toopäev ja ajas mind oma neurootilisusega peaaegu hulluks ja vingus mu kodu üle liiga palju ja solvas mind pisut sellega (ma olen oma kodu ja pere suhtes üldse pisut tundlik). Eriti arvestades, et mina tema kodu kohta pole midagi halba öelnud ja ise ta ka ühtegi mängu-kohta välja ei pakkunud. (Hea siis, et Goblin ei jõudnud, ta oleks kindlasti mind kohe mitu korda solvanud ja tahtlikult, erinevalt Talist).
Igastahes ei suuda ma vist mängu korradada kellegagi, kes iga asja peale paanikasse satub. Keegi kindlasti suudab, aga mina ei saa tasakaalutute inimestega hästi hakkama.
Rolle oli muidugi vahva välja mõelda.
Mul on pisut nõme olla. Peaks vist igasuguste lahedat tuttavatuga suhteid soojendama, ehk puhub see elu sisse.
Hea, et ma Marchesaga jälle rääkisin.
Üks asi on veel meeltes mõlkunud: Gokusen. See on üks jaapani draamasari. Ma ootasin terva teine hooaeg, et midagi uut juhtuks, aga kõik oli nii sarnane. Siiski, Kumiko on minu kangelane ja ta omab täiega. Aga selleks, et Gokusenist paroodiat teha vajate te ainult: palju tänaval jooksmisstseene (nad olid kõik uskumatult heas vormis ja nende linnas oli kõik jooksmiskaugusel ja neil oli alati mõte kuhu poole joosta), väga palju kaklemist (ja need debiilikud said alati peksa, selle asemel, et politsei kutsuda või vähemalt Kumiko, kes niikuinnii lõpuks kohale tuli ja neist kõigist paremini kakles), kui nad peksa said oli neil marrrastused alati suunurgas ja põsel (kuidas nad üldse ellu jäid kui neid üle nädal jalaga kõhtu taoti?) sinikaid ei olnud… tegelikut muu on vist juba niigi naeruväärne, et seda enam parodeerida ei õnnestu. Ma ikka odan, et ta saab Tetsuga kokku ja võtab pereäri üle. Kõik need ilusad ja viisakad mehed ei vääri teda. Isegi see politseinik 2 hooajas oli päris kobe (see, kes oli ilgelt ülbe ja nõme).
Filmisoovitus: Aachi ja Ssipak; I heart Huckabees ja La Belle Verte.
Mul on veel ühte nädalavahetus vaja, et rõõmsaks saada. Aga seda pole. So it’s time to be a bitch again. And snap at everyone and whine and bitch and piss people off. Or I can try the other version: make myself really sad, cry for half an hour and then do something that makes me happy.
Kodus. Mul vist juba ongi parem. Nii külm on küll, aga pole viga. Varsti lähen filmi vaatama.
Kevad on ju, ma peaks õnnelik olema, mis toimub?
Päeval tekkis hetkeks nii halb tunne. Selline tüdimus ja kurbus. Aga nüüdseks vist läks üle.
Sain hääletades esimese viie minutiga peale, vist oli kolmas auto, mis möödus. Tüüp oli ise Kadrina KK lõpetanud ja kunagi ka Kadrina Tartu vahet hääletanud. Rääkisime kunstikoolist ka natuke, tal seal mõned tuttavad.
Noorus on hukas, aga sellegipoolest kohtan ma aeg-ajalt ikka selliseid viisakaid kümneaastaseid poisse. Võib-olla ma lihtsalt näen juba nii vana välja, et nad ei ülbitse minuga.
Eile, kui Rakverest Vokut saatmast tagasi sõitsin (kuskil 14 paiku), jäin autos magama ja kui koju jõudsin läksin magasin edasi. Ärkasin täna hommikul kell 9. Küllap siis magasin seda viimase kahe nädala magamata und.
Unes nägin ma järgmist: mina ja Leelo jooksime ringi mingis Tartu moodi kohas, kuni jõudsime ühe mäeni, millest viis alla mingi ropult järsk trepp. Mina hakkasin ennast tasapisi siis sealt alla vinnama, Leelo vist jooksis. Ma lõpuks pidin ka jooksma, sest see oli nii järsk, aga ma pidurdasin mulla sees umbes nagu slaalomit sõites, Leelo samamoodi. Siis sõitis meist rattaga mööda üks poiss, kes kukkus. Jooksime tema juurde, tema sõbrad ka. Ta nagu tõmbles või midagi. Leelo hoidis teda süles ja rääkis midagi, enam ma ei mäleta mida. Siis käskis ta mul kiirabi kutsuda. Seda ma justkui veel mäletan, kuidas nad kohale jõudsid ja ma mõtlesin, et kuidas nad sinna üles küll saavad.
Mingi hetk ajas mu õde mind hetkeks ülesse.
Kell 21 ma ärkasin ja kui olin paar hetke üleval olnud hakkas koer ulguma (auauauauauuuuuuu). Maja oli pime. Õues oli pime. Kõik oli vaikne. See oli jube sürr. Lõpuks tuli küll meelde, et naabril oli sünnipäev. Aga see tunne, kui lähed valges magama ja ärkad pimedas, on alati nii imelik. Ma teadsin küll, et olen üleval, aga ikka oli unenäo tunne. Läksin lohutasin koera, pesin hambaid ja läksin tagasi magama.
Enne 9 nägin veel ühte unenägu. See oli üsna pikk ja huvitav tegelikult. Peamiselt puudusin ma seal koolist, et mingit huvitavat eraelu elada. Aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan kuidas olime kooliga ühe poes ja siis ma sain ühe sõbraga seal kokku, ma läksin WC-sse ja mõne aja pärast tuli sinna omanik ja ütles, et pood suletakse kohe (kl 11). Läksin välja ja ma olin pimedas paneelmajade rajoonis. Igalpool oli lumi. Kõik tundus jube reaalne, aga ma teadsin, et see on uni, sest sellist kohta Tartus pole ja lumi on sulanud (tundub, et ma saangi sellest tavaliselt ilma järgi aru). Üritasin üles ärgata, sest mul oli nii halb tunne seal, aga ei õnnestunud. Kõndisin siis edasi, lootes, et jõuan kuidagi välja. Üritasin unenägu nautida, ja vaatasin taevast, mis oli talviselt karge ja sinine, olid mõned roosad pilved, kõik oli endiselt väga reaalne. Jõudsin maanteeni. Kaugusest tuli üks kaubk. Hääletasin, mõeldes, et see auto peatub ja võtab mu peale. Võttiski. Ma ei mäleta enam, mis see autojuht rääkis. Sõitsime üle mingi kivikuhila. Ärkasin.
Ükskord varem nägin ma ka ühte huvitavat unenägu. Seal juhtus enne ka midagi, aga see osa, mis ma mäletan, algas nii: ma olin suures duširuumis (nagu mõne kooli oma), seal oli üks blond mees, tumeda mantliga. Ma läksin välja ja tulin siis tagasi sisse. Olin alasti ja ütlesin sellele mehele, et mis ta nüüd passib siin, mingu ära. Aga ta tuli hoopis minu juurde ja ma nägin et tal oli nuga ja konks. Ta vist midagi ei öelnudki, aga ma teadsin, et ta on sarimõrvar või midagi. Kujutasin ette, kuidas ta mind selle konksuga ringi veab ja tegin seda, mida ma alati loodan, et need õudukate teismelised teeksid: palusin tal, et ta mind lihtsalt ära tapaks (tõmbaks kaelaveenid läbi), et ma ei peaks piinlema. Hetkeks oli see “see peab uni olema” tunne ka, aga läks liiga kiresti üle, et terve unenägu enda rajale keerata.
Järgmine hetk olen riides ja autos. Sarimõrvar on muutunud Jakobiks, aga ta on ikka mõrvar. Autos on ka minu analoog-õde Leelo (vist midagi kaksiku sarnast). Jakob annab meile joint’i, küsime, mis see on ja ta ütleb, et see on kangem kui tubakas (politsei ütleb meile hiljem, et see oli tee). Tõmban joint’i millel pole filtrit ja kõrvetan oma huuled ära. Ta pakub ka teelusika peal valget pulbrit, ütleb et see on kokaiin. Ahvatlus on, saaks ära proovitud, aga ei taha abitus olekus olla, juhuks kui tekib võimalus põgeneda. Ütlen talle, et ta annaks seda mulle enne, kui ta mu ära tapab, et siis on vähemalt hea olla.
Siis: politsei, kiirabi. Mõrvarit ma enam ei näe, Leelo viiakse kiirabiga ära ja mind pannakse ühte bussi, mis on mõeldud sarimõrvarite käest pääsenutele. Buss on hõredalt inimesi täis, kõigil on üsna passiivne ilme. Olen Leelo pärast mures ja hakkan nutma, kõvasti, valjusti ja väga valus on(vaimselt). Üks mees ütleb midagi sellist nagu: nüüd ta hakkab mõistma. Ta ei mõtle Leelot. Ärkan.
See huulte kõrvetamine ja kurbus olid nii ehedad, et sellepärast jäi meelde.
Praegu on maailm nii aeglane ja kurb ja tühi ja unenäoline.
Jõgeva. Meenub Curu sünnipäev. Tähed. Kas siis oli larp ka?
Rongijaamad. Neid mälestusi on nii palju.
Kas kellelgi on mõni larpi-idee? Ma vist tahaks uuesti proovida. Paar mõtet on, aga need on pisut suured.
Meie larp läks vist hästi, enamikel oli tore, kuigi väga juhet-tekitav. Endal oli selline väljaväänatud tunne, polnud sellist “Nüüd on see tehtud” tunnet.
Taliesin käitus küll kuidagi nõmedalt toopäev ja ajas mind oma neurootilisusega peaaegu hulluks ja vingus mu kodu üle liiga palju ja solvas mind pisut sellega (ma olen oma kodu ja pere suhtes üldse pisut tundlik). Eriti arvestades, et mina tema kodu kohta pole midagi halba öelnud ja ise ta ka ühtegi mängu-kohta välja ei pakkunud. (Hea siis, et Goblin ei jõudnud, ta oleks kindlasti mind kohe mitu korda solvanud ja tahtlikult, erinevalt Talist).
Igastahes ei suuda ma vist mängu korradada kellegagi, kes iga asja peale paanikasse satub. Keegi kindlasti suudab, aga mina ei saa tasakaalutute inimestega hästi hakkama.
Rolle oli muidugi vahva välja mõelda.
Mul on pisut nõme olla. Peaks vist igasuguste lahedat tuttavatuga suhteid soojendama, ehk puhub see elu sisse.
Hea, et ma Marchesaga jälle rääkisin.
Üks asi on veel meeltes mõlkunud: Gokusen. See on üks jaapani draamasari. Ma ootasin terva teine hooaeg, et midagi uut juhtuks, aga kõik oli nii sarnane. Siiski, Kumiko on minu kangelane ja ta omab täiega. Aga selleks, et Gokusenist paroodiat teha vajate te ainult: palju tänaval jooksmisstseene (nad olid kõik uskumatult heas vormis ja nende linnas oli kõik jooksmiskaugusel ja neil oli alati mõte kuhu poole joosta), väga palju kaklemist (ja need debiilikud said alati peksa, selle asemel, et politsei kutsuda või vähemalt Kumiko, kes niikuinnii lõpuks kohale tuli ja neist kõigist paremini kakles), kui nad peksa said oli neil marrrastused alati suunurgas ja põsel (kuidas nad üldse ellu jäid kui neid üle nädal jalaga kõhtu taoti?) sinikaid ei olnud… tegelikut muu on vist juba niigi naeruväärne, et seda enam parodeerida ei õnnestu. Ma ikka odan, et ta saab Tetsuga kokku ja võtab pereäri üle. Kõik need ilusad ja viisakad mehed ei vääri teda. Isegi see politseinik 2 hooajas oli päris kobe (see, kes oli ilgelt ülbe ja nõme).
Filmisoovitus: Aachi ja Ssipak; I heart Huckabees ja La Belle Verte.
Mul on veel ühte nädalavahetus vaja, et rõõmsaks saada. Aga seda pole. So it’s time to be a bitch again. And snap at everyone and whine and bitch and piss people off. Or I can try the other version: make myself really sad, cry for half an hour and then do something that makes me happy.
Kodus. Mul vist juba ongi parem. Nii külm on küll, aga pole viga. Varsti lähen filmi vaatama.
Kevad on ju, ma peaks õnnelik olema, mis toimub?
neljapäev, 9. aprill 2009
kolmapäev, 8. aprill 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)