Oh those midnight posts...

Miks ma kirjutan alati südaöösel? Ju mul on siis palju aega. Ma pole vist maininud, et kaks mu õdedest saavad lapse :). Tore.
Igastahes... Mõtlesin üks päev, et huvitav kas teiste inimeste mõtlemine käib samamoodi nagu minu oma...Võib-olla... Endiselt igatsen ja põlastan inimeste seltsi samaaegselt.
Ehh....
Keskendun praegu sisemise rahu leidmisele. Mida muud mul ikka teha on. Vabaneda häbist ja kahetsusest ja valust. Vaikselt edeneb ka.
Ja kui sa järgid oma südamesoovi siis toetab sind terve Universum.. Ma ei tea kas ma usun seda, aga.. Ma unus endasse ja oma unistustesse. Ja ma ei loobu oma naiivsusest ja unistustest ja igavesest otsingust sinisema taeva järgi. Ja ma tunnen kaasa inimestele, kes seisavad elu lävepakul ja heidavad päikese kõrvale kui lapseliku naiivsuse. Mina tahan seda päikest ja taevast ja maailma. Ja käigu kuradile kõik kes arvavad et ma ei leia seda iialgi! Otsimisega saavutan ma ikkagi rohkem kui teie iial suudate!

Ride on my gallant huntsmen!
When must I come again?
For you should never want for a fox
to chase all over the glen.
And when your need is greatest
just call my upon my name.
And I will come and you shall have
the best of sport and game.

"Black fox" Heather Dale

Niiice : ).

Käisin Pärnus. Sadas peamiselt. Vaatasin neid dok filme päris palju... Need olid imehead. Poleks varem uskunud. Need polnud üldse nii tüütud ja kuivad kui ootasin. Need rääkisid elust endast, väikestest asjadest, mis moodustavad igapäeva elu.. Aga need olid omamoodi võõrad, nii et polnud igav ja samas nii tuttavad, et polnud liiga võõrik... Mõned olid väga armsad..Mõned kurvad ja mõtlemapanevad... Andis rohkem aimu kui suur ja kirju on maailm... Kuigi see tekitab minus alati sellise veidra jõuetustunde.. Nii palju on valesti, tahaks midagi muuta.. Muidugi kõik algab endast..Oma lähedastest, oma maast.. Aga ikkagi tahaks teha midagi suurt ja tähendusrikast..

Tuli praegu meelde kui me Mirjuga käisime talvel vanalinnas ringi ja kirjutasime lume sisse asju Final Fantasyst :P. See oli armas... Ja kõik need ilusad ja armsad hetked Hannaga..Nii palju olulist ununeb. Jama.

Mul on tunne nagu tahaks või peaks midagi ütlema, aga sõnad ei taha end ilmutada praegu... Eks siis hiljem. Praegu kajavad laulud mu peas juba vastu, väsimusest on aju mõttetööd vähendanud...
eks siis magama.

Taevas on palju tähti. Palju palju... Aga me ei näe neid.... Ja kui näeme siis me ei vaata.
Palun palun, süda mõistus hing, ära unusta tähti vaadata, otsida, iialgi!