Catchy
kolmapäev, 13. veebruar 2008
teisipäev, 5. veebruar 2008
Pealkirjastamine imeb.
Seega siis et. Ma olen totaalne luuser. Tõesti. Ärge proovige vastupidist väita. Ma pole kindel, kas ma olen alati nii hale olnud või on see mingi viimase aja saavutus.Vast ikka alati. Huvitav kas ma jäängi selliseks? Jah, tõenäoliselt küll. Need rumalad kalduvused vigu teha on juba sügavalt mu olemusse juurdunud. Mul ikka on vaja käituda niimoodi. No tõesti.
Teine asi on see kohutav passiivsus. Nagu mul on jumala pohhui koolist. Mul on nii savi kas ma lähen sinna krdi arvutigraafikasse või magan kaheteistkümneni. Ma tean küll jah, et see on äärmiselt kasulik ja võiks olla ka huvitav. Aga. Mind ei huvita! Ma tahan lihtsalt magada.
Mis ei tähenda, et mul mingi masendus oleks jälle. Ei, ma olen üsna sellises tasases rahuluoluookeanis, mida vaid segab see, et ma tean, et ma olen luuser. Selline fakt lihtsalt.
Ja ma endiselt ei taha midagi. Vist isegi seltskonda ei taha.. Kuigi vast peaks ikka pingutama. Tahaks lihtsalt ühel troopilisel saarel üksinda raamatut lugeda, kokteili juua ja midagi näksida. Ning päikseloojangul rannale magama jääda palmi alla.
Ei saa öelda, et inimesed on nõmedad või maailm imeb, sest mul on liiga savi praegu. Jama. Jamps.
Aga pole viga. Varsti tuleb kevad ja kevad on. Minu ainuke lootus olla õnnelik.
Ja tõesti, ärge muretsega, vahet pole ju tegelikult.
Eks ole ju.
Jah.
Aga kui ei taha, no siis ei taha.
Või kui isegi tahad, aga tegelikult ei taha. Noh, siis on veits jamam. Siis tuleb mõelda ja vaadata, mida rohkem tahad. Mina... Ma arvan, et ikka ei taha. Süda ja mõistus ei taha ja keha, see vana mõrd (tegelikult väga kena ja kobe keha), temal pole üldse sõnaõigust.
Käisin kumus, kumukumukumkumkumkumkuuuu...........
Seal oli üks ilus mees profiilist vaadatuna ja üks äärmiselt ilus naine, vaat et minu iluideaal..... (Huvitav kas kutsuks sillu välja või läheks koju?).... Kuradi kena naine oli. Loodan, et tal on keegi kes sellist ilu väärib. Muidugi on võimalik, et ta on kohutava iseloomuga. Aga äkki mitte.
Maalid olid nagu ikka. Plankton ruulis. Konrad Mägi on üle prahi. Ja skulptuurid on ka kaunid.
Pitsat oli liiga palju.
Sõnad olid keerulisemad kui ma arvasin.
Külm oli ka.
Rongis magada oli hea, aga mitte õige.
Mirju perekond on vahva ja Mirju ise ka.
Mul on kummastavad sugulased.
Mu õlad on väga jubedalt pinges. Ja lähen vist ikka koju. Kuigi! Kurat!
Vabandust.
Särki on vaja.
Oh sh..
Ega ma vist ei jõua ka enam. grrrr
No siis tuleb pärast tunde.
Äkki õpin miskit muud täna ära, see kompentseerib.
Nt see majaraibe. Või (jah inka kindlasti) kirjand.
Või mõni raamat (aga ma ei saa, Ship of Destiny on palju huvitavam..)
Msn-is on nii palju inimesi, aga mitte kellegagi rääkida.
Miks ma siia mingit ilget soga kirjutan?
Ei tea.
Eks ma vist hakkan ära kammima jälle, nagu ikka.
(palju slängi täna ma vaatan.)
Ummmm....
Põhimõtteliselt siis.
Vastused kõik teie küsimustele tulevad nüüd:
*katapulteerub*
Teine asi on see kohutav passiivsus. Nagu mul on jumala pohhui koolist. Mul on nii savi kas ma lähen sinna krdi arvutigraafikasse või magan kaheteistkümneni. Ma tean küll jah, et see on äärmiselt kasulik ja võiks olla ka huvitav. Aga. Mind ei huvita! Ma tahan lihtsalt magada.
Mis ei tähenda, et mul mingi masendus oleks jälle. Ei, ma olen üsna sellises tasases rahuluoluookeanis, mida vaid segab see, et ma tean, et ma olen luuser. Selline fakt lihtsalt.
Ja ma endiselt ei taha midagi. Vist isegi seltskonda ei taha.. Kuigi vast peaks ikka pingutama. Tahaks lihtsalt ühel troopilisel saarel üksinda raamatut lugeda, kokteili juua ja midagi näksida. Ning päikseloojangul rannale magama jääda palmi alla.
Ei saa öelda, et inimesed on nõmedad või maailm imeb, sest mul on liiga savi praegu. Jama. Jamps.
Aga pole viga. Varsti tuleb kevad ja kevad on. Minu ainuke lootus olla õnnelik.
Ja tõesti, ärge muretsega, vahet pole ju tegelikult.
Eks ole ju.
Jah.
Aga kui ei taha, no siis ei taha.
Või kui isegi tahad, aga tegelikult ei taha. Noh, siis on veits jamam. Siis tuleb mõelda ja vaadata, mida rohkem tahad. Mina... Ma arvan, et ikka ei taha. Süda ja mõistus ei taha ja keha, see vana mõrd (tegelikult väga kena ja kobe keha), temal pole üldse sõnaõigust.
Käisin kumus, kumukumukumkumkumkumkuuuu...........
Seal oli üks ilus mees profiilist vaadatuna ja üks äärmiselt ilus naine, vaat et minu iluideaal..... (Huvitav kas kutsuks sillu välja või läheks koju?).... Kuradi kena naine oli. Loodan, et tal on keegi kes sellist ilu väärib. Muidugi on võimalik, et ta on kohutava iseloomuga. Aga äkki mitte.
Maalid olid nagu ikka. Plankton ruulis. Konrad Mägi on üle prahi. Ja skulptuurid on ka kaunid.
Pitsat oli liiga palju.
Sõnad olid keerulisemad kui ma arvasin.
Külm oli ka.
Rongis magada oli hea, aga mitte õige.
Mirju perekond on vahva ja Mirju ise ka.
Mul on kummastavad sugulased.
Mu õlad on väga jubedalt pinges. Ja lähen vist ikka koju. Kuigi! Kurat!
Vabandust.
Särki on vaja.
Oh sh..
Ega ma vist ei jõua ka enam. grrrr
No siis tuleb pärast tunde.
Äkki õpin miskit muud täna ära, see kompentseerib.
Nt see majaraibe. Või (jah inka kindlasti) kirjand.
Või mõni raamat (aga ma ei saa, Ship of Destiny on palju huvitavam..)
Msn-is on nii palju inimesi, aga mitte kellegagi rääkida.
Miks ma siia mingit ilget soga kirjutan?
Ei tea.
Eks ma vist hakkan ära kammima jälle, nagu ikka.
(palju slängi täna ma vaatan.)
Ummmm....
Põhimõtteliselt siis.
Vastused kõik teie küsimustele tulevad nüüd:
*katapulteerub*
laupäev, 26. jaanuar 2008
Ilu ja rahu...
Kas teate kui ilus on üks paarinädalane laps.. Kui pehme, ideaalne ja õrn. Ja nii ümmargune, jah, algus on tõesti täiuslik.. Ning need selged suured silmad, mis vaatavad su sisse ja sinust läbi ning sa ei tea, mida ta küll mõtleb või kuidas see ta mällu jääb.. Tema õhkõrnad blondid ripsmed ja imetillukesed sõrmed.. Poolik muie läbi une või aevastus... Täiuslikkus kehastunud ühes tillukeses abitus olendis.
Või mõni hääl.. Nagu White Rabbit'is see laulja.. See on paeluvalt intensiivne. Või Crash Test Dummies'i vokalist. Tegelt ei peaks seda isegi kuidagi sõnastama vaid lihtsalt kaasa voolama.
Ahh. Ilu.
Ilu duššgeeli lõhnas, mis õhkõrnalt mu sõõrmeisse jõuab.. Ilu veetilgas, mis mööda juuksesalku voolab peegeldades ja väänates punast põrandat.. Ilu rahus.
Vaht mu saunast veel veidi punetaval nahal.. Pimedus... Ilu talumatus kuumuses või hingekinnilöövas külmas.
Teis kõigis on midagi kaunist.
Käisin saunas. Äärmiselt lõõgastav oli. Üldse on mutrikesed mu peas vist jõudnud ühe seieri jälle edasi loksutada. On selline vaba ja lihtne tunne. Ma ei vaja midagi, ma ei taha midagi. Aga mitte sellised emo moel vaid ...selline tühjuses hõljumise tunne.. soe rahulik.. chill...
Kuigi üht teist ma vist tahan, aga mitte halvasti. Need on rohkem püüdlused kui iha millegi järgi.
Tahan õppida, hästi. Tahan, et mind tunnustataks. Tahan end armastada ja mitte nii palju häbeneda. Tahan tutvuda uute inimestega ja näha kuidas see mulle mõjub. Tahan olla ma ise.
See on lihtsalt minu rada. Tõepoolest, see pole teie oma moodi. Milline üllatus. See ei tähenda, et see õigem või valem oleks kui teie oma. Laske ma teen enda vead. See, et minu intuitsioon teie loogikaga võistelda ei suuda ei tähenda, et ma seda vähem usaldaks.
Ühte asja tahan veel, aga aju ütles, et see pole hea mõte, sest see segab teisi asju, nii et ma siis kuulasin aju ka veidi.
Mõnikord tunnen ma end teiste reaalsuste poolt ahistatuna. Mõnikord ma vihkan teid selle eest, millised te olete ja ma tahaks teile näkku röökida kui lollid te ise ja teie jubedad mõtted on. Aga see on vaid teie tee. Kahtlemata on tunne mõnikord vastastikune.
Lihtsalt.. kahju hakkab. Mu südamel hakkab valus, kui talle näib, et talle midagi valet öeldakse.
Aga tegelikult olen ma rõõmus. Ma leian oma tee. Mis on mulle õige.
HAA!!!!
Ja see polnud väga kellegi pihta suunatud, midagi drastilist pole juhtunud, vaid mõned mõtted mis on pinnale kerkinud.
Colorless green ideas sleep furiously
(Long live Literary nonsense)
Või mõni hääl.. Nagu White Rabbit'is see laulja.. See on paeluvalt intensiivne. Või Crash Test Dummies'i vokalist. Tegelt ei peaks seda isegi kuidagi sõnastama vaid lihtsalt kaasa voolama.
Ahh. Ilu.
Ilu duššgeeli lõhnas, mis õhkõrnalt mu sõõrmeisse jõuab.. Ilu veetilgas, mis mööda juuksesalku voolab peegeldades ja väänates punast põrandat.. Ilu rahus.
Vaht mu saunast veel veidi punetaval nahal.. Pimedus... Ilu talumatus kuumuses või hingekinnilöövas külmas.
Teis kõigis on midagi kaunist.
Käisin saunas. Äärmiselt lõõgastav oli. Üldse on mutrikesed mu peas vist jõudnud ühe seieri jälle edasi loksutada. On selline vaba ja lihtne tunne. Ma ei vaja midagi, ma ei taha midagi. Aga mitte sellised emo moel vaid ...selline tühjuses hõljumise tunne.. soe rahulik.. chill...
Kuigi üht teist ma vist tahan, aga mitte halvasti. Need on rohkem püüdlused kui iha millegi järgi.
Tahan õppida, hästi. Tahan, et mind tunnustataks. Tahan end armastada ja mitte nii palju häbeneda. Tahan tutvuda uute inimestega ja näha kuidas see mulle mõjub. Tahan olla ma ise.
See on lihtsalt minu rada. Tõepoolest, see pole teie oma moodi. Milline üllatus. See ei tähenda, et see õigem või valem oleks kui teie oma. Laske ma teen enda vead. See, et minu intuitsioon teie loogikaga võistelda ei suuda ei tähenda, et ma seda vähem usaldaks.
Ühte asja tahan veel, aga aju ütles, et see pole hea mõte, sest see segab teisi asju, nii et ma siis kuulasin aju ka veidi.
Mõnikord tunnen ma end teiste reaalsuste poolt ahistatuna. Mõnikord ma vihkan teid selle eest, millised te olete ja ma tahaks teile näkku röökida kui lollid te ise ja teie jubedad mõtted on. Aga see on vaid teie tee. Kahtlemata on tunne mõnikord vastastikune.
Lihtsalt.. kahju hakkab. Mu südamel hakkab valus, kui talle näib, et talle midagi valet öeldakse.
Aga tegelikult olen ma rõõmus. Ma leian oma tee. Mis on mulle õige.
HAA!!!!
Ja see polnud väga kellegi pihta suunatud, midagi drastilist pole juhtunud, vaid mõned mõtted mis on pinnale kerkinud.
Colorless green ideas sleep furiously
(Long live Literary nonsense)
esmaspäev, 21. jaanuar 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)