Nägin mingi poole-teise tunniga ühe hästi pika ja kireva unenäo.
Olin Anuga Tallinnas. Ei mäleta kuidas sinna saime ja seda, et see Tln on teadsin ka selle järgi, et teadsin, mitte sellepärast et see sedamoodi välja oleks näinud. Kõndisime üle mingi tee ja siis mööda mingit hämarat ladude vahelist teed. Ta kõndis hästi kiiresti ja mul oli raskusi tal järel püsimisega. Peale selle oli seal mingi mees, kes kandis sama jopet ja ma kartsin, et kaotan Anu ära. Siis ta rääkis telefonis kellegagi hästi vihaselt. Midagi sellest, et millal ta siis veel mind näha saab vms. (See on äkki sellest, et ma käin nende juures Simsi mängimas mõnikord ja ma ise küll mõtlen, et kas ma neile närvidele ei käi, aga Anu ütleb alati, et ei käi). Sealt edasi midagi loogilist vist ei tule. Järgmine selge asi, mida mäletan on see, kuidas me Erlessaga mingis pargis või erapeol oleme ja uurime ühte vaha ust ning räägime sellist larbi teksti, et äkki see on portaal ja mida need laigud tähendada võiks ja kuidas seda lahti teha. Siis näeme, et ühe heki peal on hunnik raamatuid pandud (üks oli mingi Pratchetti oma). Tahtsin neid endale võtta, aga mõtlesin, et ilmselt need on siia vaatamiseks pandud või midagi. Siis hakkas vihma sadama. Ma siis kirusin kõvasti ja väga nördinult, et millised inimesed küll raamatuid nii halvasti kohtlevad, et jätavad vihma kätte jne. Läksime Erlessaga ära mööda mingit vanalinna teed. Üks mees ja naine sealt pargist tulid mulle järgi ja naine rääkis, et see, kelle oma see park oli on tegelikult väga korralik mees jne. Kuidagi muutusid raamatud hoopis loomadeks ja me rääkisime loomade väärkohtlemisest. Mina ütlesin midagi sellist, et mulle ei meeldi kuidas kassid ja koerad on oma sellise metsiku ja loodusliku poole kaotanud. Üldiselt oli vestlus huvitav, kuidi ma natuke ikka mõtlesin, et jumal küll, mida ma räägin? Siis jooksis endine Erlessa, kes nüüd oli kas Mirju või mingi messoost isik, Hanna juurde, kes tänaval seisis ja nägi välja selline nagu ta HP2-l oli. Ma siis jooksin ka ja kallistasin teda, see naine kes muga rääkis läks ilmselt ära. Edasi juhtus üks kolmest asjast (tõenäoliselt olid need erinevad unenäod, aga ma ei oska öelda milline siia kuulub): Olime Kai ja mu emaga mingis väikses aga hubases korteris ja vaatasime mingit kummalist sega seebikast ja actionist. Mingi mustlasnaine elas seal ja aeg-ajalt tuli ta sisse ja siis ma muutusin selliseks Sherlock Holmes'i moodi psühholoogiks ja seletasin, mis ta tegema peab. Mingi hetk ta oli vist rase ka. Igastahes vaatasime telekat, vahepeal ma proovisin pilti suuremaks muuta ja ei leidnud enam kanalit üles, siis Kai oli pettunud. Midagi me rääkisime temaga veel.. Mu seljakott ja asjad olid maas. Ma mõtlesin koguaeg, et pakin need ära, aga siis ikkagi ei pakkinud. Emaga me rääkisime ka igast sügavamõttelist asja...Ei mäleta.//Teises variandis olime mingis väikses hämaras kohas nagu Urg aga palju palju rääbakam. Seal oli palju kardinaid ja punakas kuma ja vist keegi vaatas jälle telekat. Mul oli ühes käes pind ja see tegi roppu moodi valu. Küsisin siis kelleltki mingit nõela ja Hanna või Mirju andis mulle sellise pisikese noa (Hoar oli vist ka seal). Hakkasin siis oma kätt nokkima ja avastasin, et see on hoppis nagu selline hiiglaslik vill. Lõikasin selle siis katki, aga pindu seal polnudki... // See on vist küll mingist muust unenäost, kahju, et ma algust ei mäleta.. Võitlesin mingi suure naisega, mingi mehe vabaduse pärast. Kuigi ta nagu tegelikult polnud mu vaenlane ja see polnud eriti tõsine võitlus ka. Vahepeal puhkasime. See mees sebis seal niisama ringi, tegi vist mingit uurimustööd. Minu arvates toimus see vee all. Aga seal oli tegelikult mingi pikk stoori nii et tagasi mu teise unenäo juurde. / Läksime Mirjuga rongi peale, mul oli ratas ka kaasas. Kell oli umbes 6, sest pidin 9 kooli kunstiajalukku jõudma (seda unenägu nägingi oma kunsta tunni ajal btw, ja plaanin täna rattaga koju minna). Uurisin siis rongiplaane (ratas oli all platvormil veel, rongiplaan rongis) ja siis seal olid mingid jumala imelikud peatused ja rong jõudis Elvasse 21. paiku ning Tartusse jõudmis aega polnud märgitudki. Kutsusin siis Mirju, et ta ka vaataks, ta ei osanud midagi öelda ja ma mõtlesin, et lähen parem bussiga, siis läheb ainult 2.30 aega. Rong hakkas vaikselt liikuma, aga uksed olid lahti. Ma hüppasin siis välja ja hüüdsin Mirjule ka, et noh, hüppa! Aga ta ainult vaatas mind veidi nukra näoga ja rong kadus mingi kaubarongi taha. Mõtlesin, et ilmselt ta tuleb siis Ülemisetes maha. Enne olime vist rongijaamas Eblingut ka näinud ja arutasime siis kas ratast saab bussiga viia ja ta ütles midagi sellist, et saab küll, nad ise panevad need kinni. Siis hiljem (võib-olla hoopis enne rongi asja, pole kindel. Ja mingi hetk unenäos sain ma vist aru, et see pole tõeline ja lootsin üles ärgata, aga mitte erilise veendumusega) olime mingis väikses hämaras, aga hubases kohas. Hanna oli seal kindlasi, vist ka Mirju ja Zelor. Rääkisime seal midagi ja siis Hanna vaatas, mind sellise pühaliku näoga nagu ta teeks mulle kohe suure kingituse ja ütles midagi sellist nagu: Lähme saame Carlosega kokku. Ja ma teadsin, et Carlos on mingi tõeliselt äge kunstnik ja olin ka selline pühalik ja samas veidi närvis, et ma ei oska taga midagi tarka rääkida. Ja Mirju ja Zelor olid ka sellised hästi vaiksed ja tõsised, nagu see Carlos oleks selline eriti püha tüüp.
Ja siis oli kõik. Carlost ei näinudki.
See oli huvitav, et ma teadsin, et olen Tallinnas, aga see polnud üldse Tlna moodi. Kõik oli selline suitsune ja hämar, väga võimas õhkkond oli. Kõik need hämarad ladude piirkonnad ja suitsused baarid ja vaikselt rääkivad inimesed või lihtsalt vaikus. Rongijaamas oli surmvaikus. Nagu tummfilmis. Ma ei mäleta nüd, et isegi Mirju midagi öelnud oleks. Nagu mingi eelmise sajandi London. Pidevalt imbus mingi udu kuhugi. Seal pargis oli küll üsna selge kõik. Ja korteris ka, aga seal oli selline tunne nagu oleks keegi värvid tooni võrra tuhmimaks keeranud. Ilus muidu.
Olen viimased nädal aega peaaegu iga öö selliseid väga eredaid asju näinud. Üks öö nägin, kuidas mingi väikese poisi vaim ühte korterit kummitas, mis me vaatamas käisime. Ja üks öö kuidas ma kogemata oma õelape halvatuks tegin (ta oli selline läbipaistev ja ta selgroog ja seljaaju oli näha ja siis ma nägin et tal polnud seljaaju ja peaaju ühendatud ja see oli kuidagi minu süü(sest ta vist veel ei jaksanud oma pead kanda) ja siis ta käed olid ka kuidagi imelikult), aga ta oli hiljem täiskasvanud (ja meessoost) ning tal oli täitsa hea elu.
Jah.
Iseenesest minu päris eluga üsna seostatud unenäod. Vanasti ma seda eriti ei uskunud.
Muidu on elu hea jne.

Viimasel ajal märkan aeg-ajalt, et käitun ebameeldivalt. Enda jaoks ja ma arvan ka et teistele, aga rohkem endale. Ma ei ole enam laps.. Aga ma pole ka täiskasvanu. Mul pole õigust käituda lapsikult, aga pole ka meelekindlust käituda täiskasvanulikult. Mõtlen mõnikord tagasi ja ei mõista kuidas inimesed võisid mind mu irratsinaalsete tujudega kannatada. Ja mulle veel tundus, et ma polnud eriti tiineidzer. Kuigi tõesti polnud ma kõige hullem, siis ma ei saa aru ka kuidas ma nii rumalasti oma kehva meeleolu teiste peale välja valasin ja nii lapsikult oma tujusid demonstreerisin. Ja hullem veel, ma teen seda ikka. Mossitan ja nurisen ja solvun ja vihastan. Inimeste peale, kes seda ei vääri, juba sellepärast, et nad pole nii olulised. Ma vist mõistan lõpuks Fitzi, miks ta selline idikas oli. Ta lihtsalt.. Ei teagi. Aga ma tunnen temaga hingesugulust. Siiski, miks? Äkki kestab see puberteediiga ikka ja võib süüdistada hormoone? Või mu halba temperamenti? Kehva kannatust? Suutmatust end kontrollida? See laps minus ärritab mind kui ta niisugune on.. Ma ei tea... Ei, see pole mu sisemine laps, tema nutaks ja trambiks jalgu vastu maad. Äkki see on see, mis tast alles jääb, kui too täiskasvanu teda maha surub. See sapisus ja väiklus. Või on ikkagi asi mu kannatuses, ma lihtsalt ei suuda taluda kui mind õpetatakse, ei suuda neid sarkastilisi märkusi endale hoida, ei suuda viisakalt öelda, et, jah, ma juba tean seda, vaid ikka pean midagi läbi hammaste nähvama. Peab endale suukorvi muretsema. On vist aeg õppida ühiskonnaga toime tulema. Ka aususeks on oma koht ja oma kannatamatuse demonstreerimine igal võimalusel pole see. Peab ära õppima viisakuse käänuteed. Eks ka viisakus võib õel olla...Samas on ausus alati olnud tugevalt mu osa. Võimetus valetada endale ja teistele. Või ka jultumus ja taktitus, kuidas soovite. Ütlen, enne kui mõtlen... Pole just suurem asi voorus, kuid siiski miski, millele oma põhimõtteid rajada. Aga kes ma olen siis ilma aususeta? Samas loomulikult pole see ausus, see on lihtsalt.. ma võin ju seda endale ka hoida. ma võin end väljendada ilma viha ja kurjuseta.
Saab raske olema.
Laupäeval on mäng, ma pole hästi valmistunud ja kardan. Aga ma kavatsen end nautida, kuigi mu tegelasel on nii palju probleeme. Ah, see selleks. see pole tegelikult ju probleem.. Kui on aeg vahetada dimensiooni, siis teeme seda. Või annan endast vähemalt parima..et rolli sisse elada...

Igasuguseid asju võiks rääkida, ühest unenäost, nagu Mirju seda tihti teeb, minu tragikoomilisest arstiülevaatusest ja sellest, et mu kehas on 16 kilo rasva (oh woe), aga ikkagi tahaks toda head kooki, mis mu õde teeb; mu pidevast koduigatsusest, nagu sügelus ligipääsmatus kohas; oma väsimusest ja apaatiast ning koolist; inimestest, kuidas ma ei jaksa nendega tegeleda praegu; kuidas ma ihaldan rahu ja vaikust ning kuidas ma kardan, et selline ongi elu ning selliseks ta jääbki.
Aga tõde on, et elu ongi tõepoolest just see. See lõputuna sirutuv tee, mis siiski läheb liiga kiiresti. See pidev voolav alla-üles mäge minek.. Ei mingit säravat homset, kus kõik igavesti säraks, ainult ühelt tipult teisele. Hirmutav on mõelda, et elu ei lõppegi minu häppi endinguga vaid sirutub ja laiub lõputuna ilma konkreetse lõputa, peale surma muidugi. Tekib tunne, nagu oleks ma jõel triiviv leht (nii kasutatud väljend, ma tean). Kõik mu eesmärgid on tühised ja mõttetud... Võib-olla peaks mõne usu poole pöörduma, et leida oma elule mõte, aga tean, et ei suudaks ühegiagi kaua olla. Tegelikult ma ju tean, et sellistest mõtetest pole kasu. Ela tänases... Aga inimesed, raisad, on loodud olema pidevalt arutlevad elajad.

Aga see on lihtsalt jälle üks auk, isegi mitte suur, ning pärast ülesmäge ronimist tuleb jälle too hetkeline päikesevalgus...nii, et tegelikult pole ju vahet... kaugelt vaadates on näha vaid künklik maastik, mitte iga soomülgas või tipust avanev vaade.

Ma tahan, et laupäev oleks hea.
Ma teen nii, et laupäev oleks hea.

Crash Test Dummies: God Shuffled His Feet

Ah näedsa siis, ilmaasjata emotsesin. Õhtul tiksus neid õnnitlusi terve hunnik, pluss veel üks vahva hansapangatädi ja Sillu/Karmeniga käisin ka väljas ja BodyShopilt sain ka "kingi".
Tore oli :).
Tänud, armastan.

Vaatasin, et eelmine post oli üsna segane.

Vaadake südame, mitte silmadega, siis saate aru.

absurdsus kuubis

Emoemoemoemoemoemoemo*laseb ennast maha*
Hullult veider on ennast ühtaegu haletseda ja samal ajal tänitada, et "jumal küll, laps, lõpeta see nõmetsemine nüüd ära ja hakka elama". Ohjah. Teate, et mõned inimesed tõepoolest sooritavad enesetapu nii, et valavad end bensuga üle ja panevad põlema?! Nagu kui haige saab veel olla! Miks? Miks te seda teete?? On ju olemas palju rahulikumad meetodid. Aga äkki tahavadki pauguga lahkuda. Või, et neist midagi alles ei jääks. Või, et nad ikka kindlalt sureksid. Kõige kindlam viis end tappa oleks vist nii, et seisad pangal, võtad alkot ja uinuteid valad end selle värgiga üle, mis veega leeki juurde saab ja hüppaks alla merre. Kui jõuab võib veel randme ka ribadeks tõmmata. Siis vast ikka ellu ei jää nagu nende vaeste hingedega, keda ära päästetakse juhtub. Aga miks selline jube morbiidne tekst? Aga ei ole ju! Lihtsalt huvitav minu arvates.
Kas poleks maailm huvitav, kui kõik oleks ühesugused? Tegelt ei oleks ju, Kuigi. Äkki ikkagi. Või saaksid arutelud liiga kiiresti otsa? Ilmselt inimesed toituvad konfliktidest, nii et siis läheks jah igavaks(näljaseks). Aga siis ei saaks keegi viriseda teiste vigade kallal, sest kõigil oleks need.
Ma vihkan silmakirjalikkust ja püüan sellest hoiduda, aga mõnikord juhtub kogemata, ise ei saa arugi. Aga silmakirjalikkus, mis kohe näkku kargab on küll tülgastav. Äkki pole praegu hea aeg kirjutata, sest mul nii halb tuju on? Kes teab, ehk olengi ausam. Inimesed on niiiii niiii nõmedad!!! Kohutavad!! Silmakirjalikud peletised!!! Ja miks? Sellepärast, et ma tunnen, et ma ise olen selline, seega ma kannan kogu oma negatiivsuse võrdelisesse mõistesse ülejäänud maailmaga. Huvitav, kas pole? Kui ma olen rõõmus ja jumaldan end, siis jumaldan ma ka kõiki teisi, kogu maailm on ilus ning täiuslik. Aga millised nad siis ikkagi on, noh, see oleks sama hea, kui küsida, et kas ma olen siis pidevalt õnnetu või pidevalt rõõmus.
Ja sellepärast ongi egoistid kõige paremad inimesed!
Kui nad just nii skisod pole, et teisi ei näegi.
Aga ärge halage koguaeg! Kas mina halan või? Jah! Nii et te võite ka ! Muidu oleks ma silmakirjalik!
Aga kui halada ei tohi (no nagu selgus, siis tegelt võib, aga see on lihtsalt nõme), siis kuidas negatiivsusest vabaneda, kui see vastu kõiki ootusi siiski tšakraid ummistama hakkab? No siis, kullake, tuleb. Teha näiteks selline postitus. Ma arvan et ka röökimine, nutmine ja peksmine on head lahendused. Selleks, et vältida karmavõla tekkimist oleks hea teha eelpool mainitud tegevusi teiste inimeste kuulde ja nägemisulatusest välja, et neile mitte emotsionaalseid, vaimseid või füüsilisi vigastusi tekitada.
No ma natuke nutsin, aga koolis ei saa korralikult, inimesed lähedal, isegi korteris nad ilmselt kuuleks mind, nii et see langeb ära, röökimine vist ka. Peksmine.. Noh, see pole tegelt rahuldav kui nõrk olla. Ma vist pean proovima seda keerulisemat meetodit ja kuskil rahulikult istuma ja laskma asjadel endast välja nõrguda.
Nagu te mõistate, peksan ma täiega segast.
Mäletan, et tahtsin 18 sünnipäeval, midagi suuremat teha. Siis midagi väikemat ja nüüd leidsin, et miks pingutada. Ühest küljest, mind ei koti sünnad üldse, aga nüüd on küll seletamatult nukker olla. Äkki, sest väiksena sai sünnipäeval hästi palju tähelepanu ja armastust ja nüüd vaid ühe sühise sms-i, kui sedagi. Noh, mind tõesti ei huvita, no ma sündisin 18 aastat tagasi, so what? AGA näib et ikka kotib. Mingi kauge kaja ajast, mil soovisin sünnipäeval olla koos inimestega keda mina armastaksin ja kes mind armastaks. Nii et tahaks et keegi kallistaks ja sooviks entusiastlikult head sünnipäeva, mitte lihtsalt sisutäiteks, tahaks olla rõõmus ja teha midagi erilist. Ilmselt on see mingi ühiskonna poolt üles haibitud teema, 18 jne. Või on asi selles et niigi on kurb ja siis nüüd on veel kurvem sellepärast, et pole päris suvakas päev. Aga mul ei seisa kellegi teise sünnipäev ka meeles ja ma ei soovi kunagi kellelegi palju õnne, sest ma armastan neid niigi ja, mis mõttega, nii et ma ei oodanudki midagi... Aga täitsa niisama tavaline esmaspäev on ka kohutavalt masendav. Nüüd ma olen lihtsalt lambist 18, ilma tseremoonitsemiseta...
Igatsen kohutavalt Hannat, Zelorit ja Mirjut, täna rohkem kui tavaliselt.
Kuidas saab küll nii jubedalt hale olla? Kohutav on kuulata enda mõtteid. Väga väga emo. Ma vist olen juba ses kurbusemullis sees, et on raske välja toksida. Oleksin juba peaaegu kirjutanud midagi sellest kui üksi ma olen ja kuidas keegi mind ei armasta, kuid sain ikka aru, et see oleks juba liig.
Tundub, et minu peamine võte enesehaletusesust üle saamiseks ongi see, et mingi osa mu ajust ütleb, et aitab, see on juba liiga napakas ja siis ma hakkan naerma selle üle, kui hale-naljakat juttu ma suust välja ajan (või trükin või mõtlen).
Tegelikult ma tahtsin hoopis teistest asjadest rääkida, no teinekord siis.
Mm, nüüd ma tunnen enda vastu sooja kiindumust. Palju parem, näib et vaikne natmine aitab siis ka.
Ja mis ma rääkisin? Nüüd on kõik palju armsam.. Tegelikult on õues ilus ilm ja Sillu on nunnu ja Karmen on tore ja seitsme mäe ja mere taga olevad HZM on vahvad ja head. Vist on nii palju soojust jagatud, et raske on unustada seda, ja ega ma tahagi. Loodan, et ma üksi nii ei tunne. Hea on, kui sellistel päevadel nagu täna võid ikka loota, et tegelikult kuskil on keegi, kes sulle mõtleb.
Ma armastan teid kõiki. Ärge seda kurjasti kasutage, neile, kes seda teinud on.. Mul on kahju, aga teie armastamine teeb liiga palju haiget. Ma parem kasutan seda energiat seal, kus see õitsele lööb.
Tegelikult ma hoolin teist väga ja ma tahan, et iga teie päev oleks täis avastusi ja rõõmu, isegi kui ma teise sünnipäeval seda ei ütle. Loodan, et teiega on samamoodi, siis saan ma uskuda, et te armastate mind iga päev ja ei pea vajalikuks seda täna kinnitada. See oli ilgelt naeruväärne lause ja väga raske uskuda. Aga see kehtib minu puhul, see võib kehtida ka teiega, sellisel juhtul, aitäh :):

Igav, et asjad kunagi järsult ei muutu, ikka see nõme järk-järgult halvenemine või paremaks muutumine.
Igastahes ei ütleks, et ma ennast nüüd hästi tunneks, aga ka mitte enam nii tasakaalutult. Passiivselt vist. Kuigi inimeste seltsi ei ihalda ikka. Päris mitu korda olen inimestele ära öelnud kui nad mind näha on tahtnud, paar korda isegi otse näkku, et ei. Kuigi nägin vana klassiõde, see oli okei. Aga inimesed on ikkagi ärritavad pigem. Ma ilmselt jään alatiseks sellisesse vaatleja rolli ja ausalt öeldes polegi mul selle vastu midagi.
Ah ma ei tea. Elu on nii ..ma ei tea. Mul on tunne, et sellega, et ma praegu siin ükskõiksuses rabelen riskan ma väärtuslikke hetki, mis peaksid kuuluma armastusele ja elamisele.
Võib-olla Holland aitab kastist välja murda jälle.
Avastasin, et nägin nooremana ikka väga ilus välja, isegi piltidel. Kuigi siis nii ei tundunud. Ilmselt 10 aasta pärast on jälle, et oi kui kena ma 17 aastaselt olin ehkki praegu just ei ütleks. Aga siis olid mul (vähemalt suvel) sellised heleblondid läikivad juuksed, sale ja sihvakas keha, ilusalt päevitunud jume, kena nahk, ilus nägu, piltidel vähemalt ka kenad ja maitsekad riided... Ohjah. Ei oska me ikka meile antud õnne nautida.