-

Tuleb väga selgelt meelde see suvi kui olin pärnus ja jalutasin rannal, kuni jõudsin muulini. Noh..muul oli nagu muul ikka.. ja seal lõpus oli mingi väike..julla..tornike vms. kivid olid nii sinka-vonka..eriti selgelt ei näinud kui hästi käidav ja nii.. tundus täitsa normaalse pikkusega. Hakkasin minema. Miks, pole aimugi. Aga kui ma kõndisin, mõtlesin ja keskendusin ma vaid kividele, järgmisele sammule.. Mõnes kohas pidi tegema pikki hüppeid..või võtma riske.. ja tee osutus oodatust palju pikemaks loomulikult. oli veidi keeruline, aga ka hea, sest see oli nii fokusseeritud tegevus ja iga edukas samm või hea suur ja lame kivi tõi rõõmu. ja lõpuks jõudsin ma siis sinna lõppu..aga mingit võidurõõmu polnud, pigem nukrus, et see teekond otsa sai..

Alleria sanoo

Haa. Vot seda mu web messenger mulle ütleb..sest see on soomekeelne mingil salapärasel põhjusel.
Kuulan Genticorumi, aga rohkem nii taustaks, sest vaikus oleks liiga kurb.
Nii. Ma tean, et ma olen tahtnud blogi kirjutada juba ammu, aga miks? Pole aimugi.
Üks päev kummitas see lugu: (video on mingi suvaline)
Ei tea miks. Üks rida sellest vist seostus kuidagi..minuga..või ma ei tea. Suht depressiivne lugu muidu.
Aa, jaa, ma olen väga õnnelik :).
Lihtsalt..niisama..ja see on hea hea tunne :).
Woot! Happiness!
Ja sügis on ka ilus, kohati. Näiteks eile ja üleeile olid nii ilusad päiksepaistelised ilmad...Hullult kena..Oranzid lehed vastu sinitaevast..või kollased lehed tuulekeerises ja mina nende keskel. Chill.
Samas. See jube külmik on endiselt mu korteris. Ok, tegelt see pole üldse oluline ja mul on suht ükskõik.
Läti-reis jääb vist ära kuna Galal ja Sillul on liiga palju õppida.
Samas Mirju tuleb millalgi külla, mis on positiivne :).

Mul tuli just meelde kui palju asju mul teha on o_o.

Aga see pole oluline tegelt. Oluline on olla õnnelik.
Mmmhmh.
Elagu egoistid....

Või noh... Eriti tore on ju õnnelik nii, et sa teed teisi ka õnnelikuks, eks?

Mulle meeldib elu. see on nii huvitav.
igasuguseid ootamatuid asju juhtub...
Sellepärast ei tohikski kunagi meelt heita..sest tulevikku me ei näe (või mina vähemalt mitte, mõni vb näeb ka).

Black fox on hea, seda saab lõputult kuulata, nice..

Kuna mul pole siia vist muud kirjutada siis... tõmbame otsad kokku. Ainus põhjus miks ma kirjutasin oligi vist, et öelda, et ma olen õnnelik.
Olge teie ka. (St. maailm)

Vihmapilved ja kollased lehed..

Sügis...Vaieldamatult sügis, kuigi kalender nii veel ei väida.
Inimesed on nagu ikka..ehk veidi nukramad kui muidu. Olen koolis (nagu ikka) ja mõtlesin, et kirjutaks veidi (lugesin Oti blogi jälle..deem, see on liiga hea, lugege kindlasti (kui keegi seda blogi loeb)). Hetkel on siin ainult üks inimene veel.. aga küll neid tuleb veel.. Päikesest on kahju..sellest, et teda pole..
Õhtud on täidetud peamiselt väsimuse ja tühjusega..Lihtsalt energiat ei ole..
Aga üldiselt ei oska elurütmi kuidagi iseloomustada..Ehk siis väsimusega..Selline sügisene melanhoolia..Ei jaksa olla ei kurb ega õnnelik. Lihtsalt olen. Kuigi tahaks elada.
Aga tahtmisest on vähe..vaja on pidevat pingutust.. Näiteks, et olla vabam.. Ma olen kindlasti palju vabam kui olin mõned aastad tagasi.. aga tahan veel!
Ja lugege Dali "Geeniuse päevik"-ut. Väga väga hea.
Joke on esimesel kursusel siin.. Rääkisin temaga natuke..Või täitsa palju. Ta käis ühel matkal. Kandis mu kotti. Tundub tore. Kuigi muidu on I kursus veidi veider... Aga mis seal ikka. Ongi hea. Kuigi eriti suhelnud pole nendega, ilmselt peamiselt sellepärast, et pole suitsetajate ringis :P. Noh, see-eest ei haise ma nii haigelt kui nemad.
Mulle ei meeldi sügis.
Talv on veel hullem. Aga sügis on ka halb.
Kõik on nii..masendav... Või on asi vaid minus.
Kuigi Silluga Toomel kiikuda oli küll seff. Peaks seda kordama.
Ilmselgelt täna siit mingit asjalikku teksti küll ei tule.

Ohjah.

No proovida võib ikka.
Näiteks.. Kui mõtekaks lugeda mu tundeid..Hmm.. Kohe räägime neist..
Olen vabanenud päris paljudest halbadest asjadest.. Halbadest mälestustest.. Ja ma juba peaaegu, et ei vihkagi kedagi.. Ainult väääga tsipuke on veel selliseid negatiivseid tundeid. Tunnetest vabanemine on üllatavalt lihtne. Palju lihtsam kui nende allasurumine (ja sel juhul teevad nad ootamatuid külastusi aeg-ajalt). Tundub, et positiivseid juurde leida on keerulisem ja siis on selline tühi moment praegu...
Aga ma ei kurda, elu tõotab ülesmäge minna (samas, ülesmäge on raskem, aga seeeest rõõmsam :)).
Täna on hea päev...
Ma vist ei jää ikkagi kooli... Toomemägi kõlab ahvatlevalt.
Umm. Näeme millalgi. Võtke ühendust.

Muusika ja unistused

Kõigepealt muusika.
Käisin Folgil. Muusika oli hea.
Lemmik oli Genticorum, kelle tegemisi ma ka edaspidi kavatsen jälgida. Nad on ikka jubepalju reisinud ja reisivad ka edaspidi, aga sellegipoolest on väga avatud ja sõbralikud ja jutukad. Pole aimugi kuidas nad seda suudavad. Ilmselt on tore kui sul on sõpru üle maailma.. Tahaks ka nii elada. Ilus. Imeline.
Ühesõnaga... Ostsime õega kahepeale kaks nende plaati. Üldiselt naeratasin ma terve festivali igast suvalistel hetkedel sest mul tulid nad jälle meelde :). Nad andsid kolm kontserti, aga ühega juhtus nii, et oli jube ilm ja halb reklaam ja ilmselt ei tulnud ka kõrge hind ega kurjad turvamehed kasuks.. Kokkuvõttes olime me Anuga ainsad kes seal olid. Ooh, kui imelik oli.. Aga ei kahetse üldse :). Kui kolm toredat meest kes mängivad head muusikat ikka sulle laule pühendavad ja ainult sinule muusikat mängivad ja naeratavad siis ..ohjah :). Ja üks neist laevas mulle oma fliisi, sest ma olin nii läbivettinud :). Ja nad on nii armsad ja lõbusad ja tegid palju nalja ja üldse.. Jube toredad. Rääkisime nendega veel vahepeal ja värki.. Ja hiljem järgmistel päevadel kuskil tänaval vms kohtudes nad ikka vahetasid ka paar sõna meiega :). Like.. how sweet can you be? Ja muusika on hea ja prantsuse keel ilus :). Loodan, et näen neid veel kunagi.. Eks ikka. Pole üldse võimatu.
Nooh, edasi siis ... Ma muutun alati bloge lugedes ja nii väga selliseks.. Ma ei teagi.. Väga pehmeks.. Sirvisin igastages Genticorumi festivale jne.. Ja see, et nad nii palju inimesi kohtavad ja kohti.. See on lihtsalt.. Teate nii valus igatsus. Ma nii tahaks seda... Ja sattusin veel ühte tüdruku kodulehte vaatama, ka muusik, 19. Ja ta on juba mitu aastat mööda maailma tuuritanud... Ma ei tea miks aga see on nii ..võluv, see... saate aru.. festivalid, muusika, magamiskotid, võõrad kohad..rongijaamad... uued tuttavad, muusikud kunstnikud... See on.. Teadmatus, hetk, elu, ilu.. See on unenäos elamine. See on.... Aga miks pingutada.. Te kas teate seda tunnet või ei.. Ei teagi kumba loota, see on ühtaegu valus aga ka kaunis.

Ja.. Siinkohal tänaksin Riionid ja tema blogi, mis mind alati kas mõtlema või naeratama paneb. Või samamoodi igatsema.. Sul on ilusad mõtted.

Mõnikord.. Kui elada..lihtsalt.. mõtlemata, noh.. Seda on raske kirjeldada. Kui ma elan, kiiresti ja väsitavalt ja palju seltsides või nii, siis ma ei jõua mõelda. Mul on selleks üksi vaja olla. Kuigi viimasel ajal ma olengi üksi koguaeg. Aga miski summutab mu mõtteid pidevalt. Mul on pidev näriv tunne nagu mul oleks vaja asju läbi mõelda, aga .. Ei teagi. Midagi igastahes on..
Ja olen sel suvel mitu korda kogenud ka selgushetki. Omamoodi kirgastumist. Nähes maailma selgemalt.. Peamiselt seisneb see selles, et ma tajun väga selgelt kui väga ma ikka armastan oma sõpru. Ma tahaks seda neile kuidagi näidata. Ma arvan, et leian mõne viisi kuidas..
Armastage oma lähedasi ja näidake neile seda, ärge öelge vaid näidake. Ja armastage maailma. Armastage kõiki ja kõike, ning eelkõige armastage iseend, sest ainult nii saate seda ka teistele jagada. Ja ärge kellelgi laske seda ära võtta. Armastuse allikas ei kustu iialgi. Mõnikord on seda võib-olla vaja veidi hoida, kuid.. Ta taastub. Ta tuleb alati uuesti. Kuniks on elu...

Või nii me loodame.

Armastage. See on ainus mis meil on. Armastus.

Oh those midnight posts...

Miks ma kirjutan alati südaöösel? Ju mul on siis palju aega. Ma pole vist maininud, et kaks mu õdedest saavad lapse :). Tore.
Igastahes... Mõtlesin üks päev, et huvitav kas teiste inimeste mõtlemine käib samamoodi nagu minu oma...Võib-olla... Endiselt igatsen ja põlastan inimeste seltsi samaaegselt.
Ehh....
Keskendun praegu sisemise rahu leidmisele. Mida muud mul ikka teha on. Vabaneda häbist ja kahetsusest ja valust. Vaikselt edeneb ka.
Ja kui sa järgid oma südamesoovi siis toetab sind terve Universum.. Ma ei tea kas ma usun seda, aga.. Ma unus endasse ja oma unistustesse. Ja ma ei loobu oma naiivsusest ja unistustest ja igavesest otsingust sinisema taeva järgi. Ja ma tunnen kaasa inimestele, kes seisavad elu lävepakul ja heidavad päikese kõrvale kui lapseliku naiivsuse. Mina tahan seda päikest ja taevast ja maailma. Ja käigu kuradile kõik kes arvavad et ma ei leia seda iialgi! Otsimisega saavutan ma ikkagi rohkem kui teie iial suudate!

Ride on my gallant huntsmen!
When must I come again?
For you should never want for a fox
to chase all over the glen.
And when your need is greatest
just call my upon my name.
And I will come and you shall have
the best of sport and game.

"Black fox" Heather Dale

Niiice : ).

Käisin Pärnus. Sadas peamiselt. Vaatasin neid dok filme päris palju... Need olid imehead. Poleks varem uskunud. Need polnud üldse nii tüütud ja kuivad kui ootasin. Need rääkisid elust endast, väikestest asjadest, mis moodustavad igapäeva elu.. Aga need olid omamoodi võõrad, nii et polnud igav ja samas nii tuttavad, et polnud liiga võõrik... Mõned olid väga armsad..Mõned kurvad ja mõtlemapanevad... Andis rohkem aimu kui suur ja kirju on maailm... Kuigi see tekitab minus alati sellise veidra jõuetustunde.. Nii palju on valesti, tahaks midagi muuta.. Muidugi kõik algab endast..Oma lähedastest, oma maast.. Aga ikkagi tahaks teha midagi suurt ja tähendusrikast..

Tuli praegu meelde kui me Mirjuga käisime talvel vanalinnas ringi ja kirjutasime lume sisse asju Final Fantasyst :P. See oli armas... Ja kõik need ilusad ja armsad hetked Hannaga..Nii palju olulist ununeb. Jama.

Mul on tunne nagu tahaks või peaks midagi ütlema, aga sõnad ei taha end ilmutada praegu... Eks siis hiljem. Praegu kajavad laulud mu peas juba vastu, väsimusest on aju mõttetööd vähendanud...
eks siis magama.

Taevas on palju tähti. Palju palju... Aga me ei näe neid.... Ja kui näeme siis me ei vaata.
Palun palun, süda mõistus hing, ära unusta tähti vaadata, otsida, iialgi!

Once upon a time

Rütm.
Tuhat liibuvat keha üksteise vastas.
Tuhat hinge üheks põimund’.
Tuhat häält karjumas üht.
Rütm.
Viib sind edasi.
Teine reaalsus
Teine ilm.
Teine mõistus,
Teised inimesed.
Rütm.
Võtab sind ja veel
999 hinge.
Laenab kolmeks minutiks..
Üheks õhtuks..
Terveks eluks...
Ja sel korral on vooluga kaasaminek
hingematvalt hea.
Tunne rütmi.
Kumedat heli
Sinu südame rütmi.
Ja tuhat hinge saavad üheks.
Rütmiks.


Neetult sitt on olla. Miks? Ei tea. No tean.. Aga ei tea ka.
Lihtsalt mingi madalseis veits jälle. Olen viimased päevad põhimõtteliselt lihtsalt mööda vedelenud. Alguses oli tore küll jah.. Aga nüüd on nagu.. Igav. Kõik on nii tuim ja veniv ja ahistav ja kõige hullem on see, et mul pole mingit isu midagi teha. Peale selle kerge ärevuse, mis mul alati on. Ma pole kurb ega midagi ja naeratan ja naudin kodu ja kõik.... Aga tüdinud olen ... Tüdinud oma elust ja sõpradest ja probleemidest ja maailmast.
Mul on tunne, et lõikasin endale kallid inimesed oma elust ära ja kui nad mulle enam kallid polnud kaotasin ka osa endast. Sest midagi on kindlasti puudu.
Teate, Pod aitab. Tõsiselt. Pole midagi paremat kui palju bassi ja rokki.... Tunnen juba palju rohkem optimismi. Elagu POD!
Ma olen liiga tühi. Pean end täitma uuesti. Teistest ja maailmast ja endast. Et saaksin jälle teistele ja maailmale midagi tagasi anda.
Selleks oleks vaja... Ma ei tea mida täpselt.
Esiteks.. Minna Tartusse, maalida. Teiseks.. näha kedagii väga toredat, näiteks minna tallinna. Kolmandaks.. tutvuda uute inimestega, kasvõi põgusalt (larp?). Neljandaks.. teha ühel päeva kõike mida pähe tuleb, Curu soovitas. Kõlab põnevalt.
Aga. Siin saan ma multikaid vaadata.
Yes, It's a lame excuse, I know.
Ohhh... Ok, the Avatar must wait I guess.
Igastahes pean ma midagi tegema. See lämmatab mind.
Praegune hetk.
Homme on.. Kolmapäev.....Hmm. Sobib. Tartu, siit ma tulen.
Oh kuidas mulle meeldiks rohkem lause Maailm siit ma tulen. See peab ootama. Aga mitte kaua.
Varsti lähen ma nii segi et riigipiirid mind ei peata.

Voodoo people.

Watch out.

Their in your ear. And comeing closer.


Btw. Comment. Siis on mul huvitavam.

Päike. Rohi. Taevas.

Suvi. Kodu.
Käisin lendasin täna. Suht tore oli.

Tore on olla. Eemaldasin end vist kõigest, mis mulle muret võiks teha ja alustasin uuesti. Ei tea, kas see on hea või halb... Aga mul on suhteliselt ükskõik...
Three Days Grace on hea bänd.

Huvitav kas normaalsed inimesed tunnevad end nii? See on omamoodi hea, aga tundub kuidagi vale. Ma oleks pigem mina ise, kui normaalne.

Red Hot Chili Peppers on ka hea.

Ja raamatud. Eriti Hobb. Gaiman ka.
Anansi, jaa...

Torukübarad.
Love them.
Leidsin Vidocq. Mmhmh. Hea. Ja üks selline fil, Scanner Darkly, Dicki raamatu järgi. Ka hea, huvitavalt tehtud.

Aa, Riia on ka kena.

Kas see on mõtetu postitus või mis??

*sisesta lause, mida ma tahaksin öelda*