Muusika ja unistused

Kõigepealt muusika.
Käisin Folgil. Muusika oli hea.
Lemmik oli Genticorum, kelle tegemisi ma ka edaspidi kavatsen jälgida. Nad on ikka jubepalju reisinud ja reisivad ka edaspidi, aga sellegipoolest on väga avatud ja sõbralikud ja jutukad. Pole aimugi kuidas nad seda suudavad. Ilmselt on tore kui sul on sõpru üle maailma.. Tahaks ka nii elada. Ilus. Imeline.
Ühesõnaga... Ostsime õega kahepeale kaks nende plaati. Üldiselt naeratasin ma terve festivali igast suvalistel hetkedel sest mul tulid nad jälle meelde :). Nad andsid kolm kontserti, aga ühega juhtus nii, et oli jube ilm ja halb reklaam ja ilmselt ei tulnud ka kõrge hind ega kurjad turvamehed kasuks.. Kokkuvõttes olime me Anuga ainsad kes seal olid. Ooh, kui imelik oli.. Aga ei kahetse üldse :). Kui kolm toredat meest kes mängivad head muusikat ikka sulle laule pühendavad ja ainult sinule muusikat mängivad ja naeratavad siis ..ohjah :). Ja üks neist laevas mulle oma fliisi, sest ma olin nii läbivettinud :). Ja nad on nii armsad ja lõbusad ja tegid palju nalja ja üldse.. Jube toredad. Rääkisime nendega veel vahepeal ja värki.. Ja hiljem järgmistel päevadel kuskil tänaval vms kohtudes nad ikka vahetasid ka paar sõna meiega :). Like.. how sweet can you be? Ja muusika on hea ja prantsuse keel ilus :). Loodan, et näen neid veel kunagi.. Eks ikka. Pole üldse võimatu.
Nooh, edasi siis ... Ma muutun alati bloge lugedes ja nii väga selliseks.. Ma ei teagi.. Väga pehmeks.. Sirvisin igastages Genticorumi festivale jne.. Ja see, et nad nii palju inimesi kohtavad ja kohti.. See on lihtsalt.. Teate nii valus igatsus. Ma nii tahaks seda... Ja sattusin veel ühte tüdruku kodulehte vaatama, ka muusik, 19. Ja ta on juba mitu aastat mööda maailma tuuritanud... Ma ei tea miks aga see on nii ..võluv, see... saate aru.. festivalid, muusika, magamiskotid, võõrad kohad..rongijaamad... uued tuttavad, muusikud kunstnikud... See on.. Teadmatus, hetk, elu, ilu.. See on unenäos elamine. See on.... Aga miks pingutada.. Te kas teate seda tunnet või ei.. Ei teagi kumba loota, see on ühtaegu valus aga ka kaunis.

Ja.. Siinkohal tänaksin Riionid ja tema blogi, mis mind alati kas mõtlema või naeratama paneb. Või samamoodi igatsema.. Sul on ilusad mõtted.

Mõnikord.. Kui elada..lihtsalt.. mõtlemata, noh.. Seda on raske kirjeldada. Kui ma elan, kiiresti ja väsitavalt ja palju seltsides või nii, siis ma ei jõua mõelda. Mul on selleks üksi vaja olla. Kuigi viimasel ajal ma olengi üksi koguaeg. Aga miski summutab mu mõtteid pidevalt. Mul on pidev näriv tunne nagu mul oleks vaja asju läbi mõelda, aga .. Ei teagi. Midagi igastahes on..
Ja olen sel suvel mitu korda kogenud ka selgushetki. Omamoodi kirgastumist. Nähes maailma selgemalt.. Peamiselt seisneb see selles, et ma tajun väga selgelt kui väga ma ikka armastan oma sõpru. Ma tahaks seda neile kuidagi näidata. Ma arvan, et leian mõne viisi kuidas..
Armastage oma lähedasi ja näidake neile seda, ärge öelge vaid näidake. Ja armastage maailma. Armastage kõiki ja kõike, ning eelkõige armastage iseend, sest ainult nii saate seda ka teistele jagada. Ja ärge kellelgi laske seda ära võtta. Armastuse allikas ei kustu iialgi. Mõnikord on seda võib-olla vaja veidi hoida, kuid.. Ta taastub. Ta tuleb alati uuesti. Kuniks on elu...

Või nii me loodame.

Armastage. See on ainus mis meil on. Armastus.

Oh those midnight posts...

Miks ma kirjutan alati südaöösel? Ju mul on siis palju aega. Ma pole vist maininud, et kaks mu õdedest saavad lapse :). Tore.
Igastahes... Mõtlesin üks päev, et huvitav kas teiste inimeste mõtlemine käib samamoodi nagu minu oma...Võib-olla... Endiselt igatsen ja põlastan inimeste seltsi samaaegselt.
Ehh....
Keskendun praegu sisemise rahu leidmisele. Mida muud mul ikka teha on. Vabaneda häbist ja kahetsusest ja valust. Vaikselt edeneb ka.
Ja kui sa järgid oma südamesoovi siis toetab sind terve Universum.. Ma ei tea kas ma usun seda, aga.. Ma unus endasse ja oma unistustesse. Ja ma ei loobu oma naiivsusest ja unistustest ja igavesest otsingust sinisema taeva järgi. Ja ma tunnen kaasa inimestele, kes seisavad elu lävepakul ja heidavad päikese kõrvale kui lapseliku naiivsuse. Mina tahan seda päikest ja taevast ja maailma. Ja käigu kuradile kõik kes arvavad et ma ei leia seda iialgi! Otsimisega saavutan ma ikkagi rohkem kui teie iial suudate!

Ride on my gallant huntsmen!
When must I come again?
For you should never want for a fox
to chase all over the glen.
And when your need is greatest
just call my upon my name.
And I will come and you shall have
the best of sport and game.

"Black fox" Heather Dale

Niiice : ).

Käisin Pärnus. Sadas peamiselt. Vaatasin neid dok filme päris palju... Need olid imehead. Poleks varem uskunud. Need polnud üldse nii tüütud ja kuivad kui ootasin. Need rääkisid elust endast, väikestest asjadest, mis moodustavad igapäeva elu.. Aga need olid omamoodi võõrad, nii et polnud igav ja samas nii tuttavad, et polnud liiga võõrik... Mõned olid väga armsad..Mõned kurvad ja mõtlemapanevad... Andis rohkem aimu kui suur ja kirju on maailm... Kuigi see tekitab minus alati sellise veidra jõuetustunde.. Nii palju on valesti, tahaks midagi muuta.. Muidugi kõik algab endast..Oma lähedastest, oma maast.. Aga ikkagi tahaks teha midagi suurt ja tähendusrikast..

Tuli praegu meelde kui me Mirjuga käisime talvel vanalinnas ringi ja kirjutasime lume sisse asju Final Fantasyst :P. See oli armas... Ja kõik need ilusad ja armsad hetked Hannaga..Nii palju olulist ununeb. Jama.

Mul on tunne nagu tahaks või peaks midagi ütlema, aga sõnad ei taha end ilmutada praegu... Eks siis hiljem. Praegu kajavad laulud mu peas juba vastu, väsimusest on aju mõttetööd vähendanud...
eks siis magama.

Taevas on palju tähti. Palju palju... Aga me ei näe neid.... Ja kui näeme siis me ei vaata.
Palun palun, süda mõistus hing, ära unusta tähti vaadata, otsida, iialgi!

Once upon a time

Rütm.
Tuhat liibuvat keha üksteise vastas.
Tuhat hinge üheks põimund’.
Tuhat häält karjumas üht.
Rütm.
Viib sind edasi.
Teine reaalsus
Teine ilm.
Teine mõistus,
Teised inimesed.
Rütm.
Võtab sind ja veel
999 hinge.
Laenab kolmeks minutiks..
Üheks õhtuks..
Terveks eluks...
Ja sel korral on vooluga kaasaminek
hingematvalt hea.
Tunne rütmi.
Kumedat heli
Sinu südame rütmi.
Ja tuhat hinge saavad üheks.
Rütmiks.


Neetult sitt on olla. Miks? Ei tea. No tean.. Aga ei tea ka.
Lihtsalt mingi madalseis veits jälle. Olen viimased päevad põhimõtteliselt lihtsalt mööda vedelenud. Alguses oli tore küll jah.. Aga nüüd on nagu.. Igav. Kõik on nii tuim ja veniv ja ahistav ja kõige hullem on see, et mul pole mingit isu midagi teha. Peale selle kerge ärevuse, mis mul alati on. Ma pole kurb ega midagi ja naeratan ja naudin kodu ja kõik.... Aga tüdinud olen ... Tüdinud oma elust ja sõpradest ja probleemidest ja maailmast.
Mul on tunne, et lõikasin endale kallid inimesed oma elust ära ja kui nad mulle enam kallid polnud kaotasin ka osa endast. Sest midagi on kindlasti puudu.
Teate, Pod aitab. Tõsiselt. Pole midagi paremat kui palju bassi ja rokki.... Tunnen juba palju rohkem optimismi. Elagu POD!
Ma olen liiga tühi. Pean end täitma uuesti. Teistest ja maailmast ja endast. Et saaksin jälle teistele ja maailmale midagi tagasi anda.
Selleks oleks vaja... Ma ei tea mida täpselt.
Esiteks.. Minna Tartusse, maalida. Teiseks.. näha kedagii väga toredat, näiteks minna tallinna. Kolmandaks.. tutvuda uute inimestega, kasvõi põgusalt (larp?). Neljandaks.. teha ühel päeva kõike mida pähe tuleb, Curu soovitas. Kõlab põnevalt.
Aga. Siin saan ma multikaid vaadata.
Yes, It's a lame excuse, I know.
Ohhh... Ok, the Avatar must wait I guess.
Igastahes pean ma midagi tegema. See lämmatab mind.
Praegune hetk.
Homme on.. Kolmapäev.....Hmm. Sobib. Tartu, siit ma tulen.
Oh kuidas mulle meeldiks rohkem lause Maailm siit ma tulen. See peab ootama. Aga mitte kaua.
Varsti lähen ma nii segi et riigipiirid mind ei peata.

Voodoo people.

Watch out.

Their in your ear. And comeing closer.


Btw. Comment. Siis on mul huvitavam.

Päike. Rohi. Taevas.

Suvi. Kodu.
Käisin lendasin täna. Suht tore oli.

Tore on olla. Eemaldasin end vist kõigest, mis mulle muret võiks teha ja alustasin uuesti. Ei tea, kas see on hea või halb... Aga mul on suhteliselt ükskõik...
Three Days Grace on hea bänd.

Huvitav kas normaalsed inimesed tunnevad end nii? See on omamoodi hea, aga tundub kuidagi vale. Ma oleks pigem mina ise, kui normaalne.

Red Hot Chili Peppers on ka hea.

Ja raamatud. Eriti Hobb. Gaiman ka.
Anansi, jaa...

Torukübarad.
Love them.
Leidsin Vidocq. Mmhmh. Hea. Ja üks selline fil, Scanner Darkly, Dicki raamatu järgi. Ka hea, huvitavalt tehtud.

Aa, Riia on ka kena.

Kas see on mõtetu postitus või mis??

*sisesta lause, mida ma tahaksin öelda*

Feeling kind of funny..

..yeah..funny...
Lühis.
Ma tunnen üheaegselt tuimust, totaalset pohhuismi, väsimust, veidrat seletamatut õnnelikkust, ehedat meeliülendavat rõõmu ja ebamugavust. Peale selle valutab terve mu keha, eriti pea ja lihased ja üldse kõik on väga kurnatud. Jah. Kurnatud. Selline õudselt tühjaksimetud tunne on. Sellepärast eriti ei tahagi kellegagi suhelda. Nad ainult võtavad ja võtavad ja võtavad.. Ühest kallistusest piisaks, heast sõnast, huvist, armastusest. Ma kahtlen iga päevaga aina rohkem selles, kas see on seda ikka väärt. Ja üldse.. Aga ma arvan et keegi pole nii paljuks petmiseks võimeline. I'm so naive.. Aga kahju on, et usaldus on läinud. Head mälestused määrduvad ja hääbuvad unustusse. Mineviku headus hävitatakse oleviku leekides.
Hetkel on kaks asja millest ma jõudu ammutan: see, et mu õde saab lapse (millegipärast teeb see mind ülemõistuse õnnelikuks) ja see, et ma näen Hannat varsti. Viimasega kardan ma, et teen temaga samamoodi nagu minuga on tehtud - võtan rohkem kui annan.. Ma proovin mitte. Minu arvates ei saa oodata sõbralt toetust ja abi seda ise pakkumata. See on ju loomulik... Võib-olla ongi selles asi.. Et tasuks nagu võlga, mineviku võtmisi. Võib-olla, aga seegi limiit saab ju ükskord täis. Siis on veel see, et teenid krediiti tulevikuks. Aga saab see tasutud? Või oled lihtsalt isetu ja teed kõike armastusest. Aga... Võib-olla see on ebanormaalne ja räige, et iga asja eest tahetakse midagi vastu, aga.. Ütleme, et on klaasitäis vett, kõik võtavad sellest lonksukese, andmata midagi vastu. Ühel hetkel saab klaas tühjaks. See... Ei ole hea.
Pealegi ei taha ma teeneid või midagi. Ma juba mainisin millest piisab. Pool aega kõikidest vestlustest ootan ma ainult küsimust "Kuidas sul läheb?". On seda liiga palju? Võib-olla. Aga suva.
Ma olen nii tühi praegu.
Ma arvan et asi võib hindamistes olla. Palju stressi, tööd ja loomingut. See võtab ikka päris palju välja sinust.. Imeb tükikesi mu hingest. Valus valus valus. Kui ma praegu veel kedagi lohutama peaks.. Mul on tunne, et siis ma laguneksin lihtsalt laiali nagu peotäis lehti...
Naljakad võrdlused.
Ma olen isekas inimene. Ma armastan ennast. Ma armastan kõike muud siin ilmas. Kas palava fanatismiga või lihtsalt õrna kiindumusega. Ma võtan asju nii nagu nad on ja armastan neid nii nagu nad on. Armastan nende vigu ja puudusi. Ma ei mõista midagi hukka. Võib-olla mõistan ka, aga ainult heade kavatsustega. Maailmas on palju halba, aga miks nende üle vinguda? Miks viriseda sellest kuidas kõik sulle haiget teevad ja inimesed on julmad? See on loomulik. Nii ongi. Tuleb elada heade asjade pärast mitte rikkuda kõike halvaga. Imelik. See on selle isiku minu jaoks vist rikkunud. Ta ei ole üldse see kellena ta tundus. Võib-olla polnud see tahtlik, aga ikkagi.. Ma ei salli silmakirjalikkust. Asjad nähku välja sellised nagu nad on ja inimesed käitugu nii kui nad mõtlevad. Üks kallis inimene kutsus mind kord silmakirjalikuks. Leian, et mitte ausalt. Aga samas ma ei tea. Oma arust olen ma nii siiras kui üldse oskan olla. Aga see selleks. Kord mind nii kutsuti ja olgu ma neetud kui keegi seda veel kunagi teeb.

Niisiis. Olen koolis. Õpin üldkompat (pole alustand aga ikkagi..). Mulle meeldib koolimaja öösel. Kuigi praegu on siin ebatavaliselt palju inimesi. Hindamised ju. A-rühmast on kohe eriti palju. Aga ma ei oska nendega eriti suhelda nii et olen parem siin.
Mis siis veel? Mingit filosoofiat pole vist eriti mõtet siia rääkida, kuna ma pole juba ammu midagi mõelnud. Täiesti tõsiselt. Ma ütlen noh, tuimus.

Comfortably numb.

Disaaiiiin.....

Disainisime galeriid. Üllatavalt fun oli. St. ma alati mõtlesin et "oh, õpiks disaini" aga tundus muidu ilgelt igav. Aga see oli tõesti lahe!!! Nagu väga!!! Kuigi me tegime kahe peale seda ja mul õnnestus jälle mingi debiilne värdjas kaaslaseks saada kes midagi ei tee. Viimane kord kui paaristööd teen. Ma vihkan kellestki sõltumist. Muidu olin suht rõõmus mõneks hetkeks, kuna töö kaitsmine läks ka päris hsti, veidi tekst lonkas ja unustasin mõned asjad ära, aga iseenesest olin suht kindel ja käed ei värisenudki väga. Peale selle avastasin et Patrik ja Jaan on hullult toredad, st. teadsin seda enne ka aga ikkagi.. Viimane nädal olen kuidagi sattunud nendega kokku koguaeg. Päris hea on lollitada niimoodi. Üldse on suht norm kursus. Kuigi imelikud on nad ikkagi.
Inimeste ignoreerimine ei õnnestu eriti hästi. Nad otsivad mu ise üles. Deem. Ja ma ei oska kuidagi delikaatselt neile öelda ka, et...umbes, sorri, su probleemid on mulle liiga suured. Aga juba sellega tulid igasugused asjadf meelde ja hullem uppumistunne on. kohutavkohutav, aga ma ise olen niiviisi üksi jäänud, ma ei taha teistele ka nii teha.
Väga palju stressi.
Üldkompa!!
Uni.
Või mitte uni vaid väsimus ja roidumus.
õudne.
Nälg ka, aga isu pole.
Deeeeeeemmm.
Peaks magama. Ja sööma.
bleh.

Müristamine, vihm, rahe välk, müristamine

just sellises järjekorras on nad täna ilmnenud. Ilgelt tsill nagu. Kurat, kuidas oleks tahtnud õues olla.. Selle asemel olin ateljees ja viitsin aega kuna mul ei tulnud pilt välja nii et jätsin selle pooleli lihtsalt. Kohe hakkab materjaliõpetus. Neli tundi. Disainime galeriid. Palun tapke mind keegi. Anyone? Ok, asi polegi väga hull, aga see on niiii tüütu. Imbi aina räägib ja räägib ja räägib...Bleh.
Aga ujumine on päris tore. Eriti kui ma muid asju mõtlen, siis ma ei pane eriti tähelegi mida ma teen ja ei väsi ära :). Mõtlesin proovida koomiksit joonistada.. Aga nii keeruline on asju piltidega väljendada.. Sõnadega on ikka palju parem.. Aga ma arvan, et see on niiviisi palju huvitavam.
Aga muidu on tore. Peas on õnnis tühjus koguaeg. Kui mõni mõte tuleb matertatakse ta eos surnuks. Unenägudes on see veits keerulisem, aga pole viga. Nii niii tore on ainult koolile mõelda :). Kuigi pärast saab ikka päris raske olema, aga teate mis? Mul on jumala pohhui! Praegu vähemalt...
Terve korter on mingi julm laga muidu.. Üksi on seal suht tore.. Aga Gala on nii spooky kuidagi. Kui temaga rääkida, siis on normaalne, aga kui ta vaikselt omi asju ajab, siis on selline tunne nagu .. Ma ei tea.. Hästi ebamugav ja külm ja õudne. Ma arvan, et ta on mu peale pahane (kes ei oleks, eks ole?), aga mul on vist suht suva.. Ma võin vabandada ja kõik ja mul on kahju, aga ma ei usu, et sellest talle piisaks. Pealegi nagu ma ütlesin on mul ükskõik. Kõigest. Peale kooli. Kes ikka inimsuhteid vajab, põrgusse ma ütlen.
Üldkompa imeb.
Kõik muu saab korda.
No Üldkompa ka ma loodan..

Igatsen Hannat.

Kardan igasuguseid asju. Või mitte äris ei karda vaid nad tekitavas minus ebamugavust ja sisemist tõrget. No mitte koguaeg, ainult kui ma neile mõtlen, ja ma üritan seda vältida, nagu ka nende asjade juhtumist (nagu näiteks inimestega kokku saamine).

Huvitav kuidas Curul läheb.

Võib-olla peaks lihtsalt kõik maha matma ja käega lööma.
Naah, liiga keeruline.
Lihtsalt..pohhui..
Ükskõik.
Ignoreeri.
Mõtle koolist.. Nii..väga hea...mõtle koolist...

Tore.
Mu käed on kuivad.
Vastik.
Ja madal vererõhk imeb.

Aga kõige olulisem on tegelt et täna oli sitaks lahe ilm!!!