Feeling kind of funny..

..yeah..funny...
Lühis.
Ma tunnen üheaegselt tuimust, totaalset pohhuismi, väsimust, veidrat seletamatut õnnelikkust, ehedat meeliülendavat rõõmu ja ebamugavust. Peale selle valutab terve mu keha, eriti pea ja lihased ja üldse kõik on väga kurnatud. Jah. Kurnatud. Selline õudselt tühjaksimetud tunne on. Sellepärast eriti ei tahagi kellegagi suhelda. Nad ainult võtavad ja võtavad ja võtavad.. Ühest kallistusest piisaks, heast sõnast, huvist, armastusest. Ma kahtlen iga päevaga aina rohkem selles, kas see on seda ikka väärt. Ja üldse.. Aga ma arvan et keegi pole nii paljuks petmiseks võimeline. I'm so naive.. Aga kahju on, et usaldus on läinud. Head mälestused määrduvad ja hääbuvad unustusse. Mineviku headus hävitatakse oleviku leekides.
Hetkel on kaks asja millest ma jõudu ammutan: see, et mu õde saab lapse (millegipärast teeb see mind ülemõistuse õnnelikuks) ja see, et ma näen Hannat varsti. Viimasega kardan ma, et teen temaga samamoodi nagu minuga on tehtud - võtan rohkem kui annan.. Ma proovin mitte. Minu arvates ei saa oodata sõbralt toetust ja abi seda ise pakkumata. See on ju loomulik... Võib-olla ongi selles asi.. Et tasuks nagu võlga, mineviku võtmisi. Võib-olla, aga seegi limiit saab ju ükskord täis. Siis on veel see, et teenid krediiti tulevikuks. Aga saab see tasutud? Või oled lihtsalt isetu ja teed kõike armastusest. Aga... Võib-olla see on ebanormaalne ja räige, et iga asja eest tahetakse midagi vastu, aga.. Ütleme, et on klaasitäis vett, kõik võtavad sellest lonksukese, andmata midagi vastu. Ühel hetkel saab klaas tühjaks. See... Ei ole hea.
Pealegi ei taha ma teeneid või midagi. Ma juba mainisin millest piisab. Pool aega kõikidest vestlustest ootan ma ainult küsimust "Kuidas sul läheb?". On seda liiga palju? Võib-olla. Aga suva.
Ma olen nii tühi praegu.
Ma arvan et asi võib hindamistes olla. Palju stressi, tööd ja loomingut. See võtab ikka päris palju välja sinust.. Imeb tükikesi mu hingest. Valus valus valus. Kui ma praegu veel kedagi lohutama peaks.. Mul on tunne, et siis ma laguneksin lihtsalt laiali nagu peotäis lehti...
Naljakad võrdlused.
Ma olen isekas inimene. Ma armastan ennast. Ma armastan kõike muud siin ilmas. Kas palava fanatismiga või lihtsalt õrna kiindumusega. Ma võtan asju nii nagu nad on ja armastan neid nii nagu nad on. Armastan nende vigu ja puudusi. Ma ei mõista midagi hukka. Võib-olla mõistan ka, aga ainult heade kavatsustega. Maailmas on palju halba, aga miks nende üle vinguda? Miks viriseda sellest kuidas kõik sulle haiget teevad ja inimesed on julmad? See on loomulik. Nii ongi. Tuleb elada heade asjade pärast mitte rikkuda kõike halvaga. Imelik. See on selle isiku minu jaoks vist rikkunud. Ta ei ole üldse see kellena ta tundus. Võib-olla polnud see tahtlik, aga ikkagi.. Ma ei salli silmakirjalikkust. Asjad nähku välja sellised nagu nad on ja inimesed käitugu nii kui nad mõtlevad. Üks kallis inimene kutsus mind kord silmakirjalikuks. Leian, et mitte ausalt. Aga samas ma ei tea. Oma arust olen ma nii siiras kui üldse oskan olla. Aga see selleks. Kord mind nii kutsuti ja olgu ma neetud kui keegi seda veel kunagi teeb.

Niisiis. Olen koolis. Õpin üldkompat (pole alustand aga ikkagi..). Mulle meeldib koolimaja öösel. Kuigi praegu on siin ebatavaliselt palju inimesi. Hindamised ju. A-rühmast on kohe eriti palju. Aga ma ei oska nendega eriti suhelda nii et olen parem siin.
Mis siis veel? Mingit filosoofiat pole vist eriti mõtet siia rääkida, kuna ma pole juba ammu midagi mõelnud. Täiesti tõsiselt. Ma ütlen noh, tuimus.

Comfortably numb.

Disaaiiiin.....

Disainisime galeriid. Üllatavalt fun oli. St. ma alati mõtlesin et "oh, õpiks disaini" aga tundus muidu ilgelt igav. Aga see oli tõesti lahe!!! Nagu väga!!! Kuigi me tegime kahe peale seda ja mul õnnestus jälle mingi debiilne värdjas kaaslaseks saada kes midagi ei tee. Viimane kord kui paaristööd teen. Ma vihkan kellestki sõltumist. Muidu olin suht rõõmus mõneks hetkeks, kuna töö kaitsmine läks ka päris hsti, veidi tekst lonkas ja unustasin mõned asjad ära, aga iseenesest olin suht kindel ja käed ei värisenudki väga. Peale selle avastasin et Patrik ja Jaan on hullult toredad, st. teadsin seda enne ka aga ikkagi.. Viimane nädal olen kuidagi sattunud nendega kokku koguaeg. Päris hea on lollitada niimoodi. Üldse on suht norm kursus. Kuigi imelikud on nad ikkagi.
Inimeste ignoreerimine ei õnnestu eriti hästi. Nad otsivad mu ise üles. Deem. Ja ma ei oska kuidagi delikaatselt neile öelda ka, et...umbes, sorri, su probleemid on mulle liiga suured. Aga juba sellega tulid igasugused asjadf meelde ja hullem uppumistunne on. kohutavkohutav, aga ma ise olen niiviisi üksi jäänud, ma ei taha teistele ka nii teha.
Väga palju stressi.
Üldkompa!!
Uni.
Või mitte uni vaid väsimus ja roidumus.
õudne.
Nälg ka, aga isu pole.
Deeeeeeemmm.
Peaks magama. Ja sööma.
bleh.

Müristamine, vihm, rahe välk, müristamine

just sellises järjekorras on nad täna ilmnenud. Ilgelt tsill nagu. Kurat, kuidas oleks tahtnud õues olla.. Selle asemel olin ateljees ja viitsin aega kuna mul ei tulnud pilt välja nii et jätsin selle pooleli lihtsalt. Kohe hakkab materjaliõpetus. Neli tundi. Disainime galeriid. Palun tapke mind keegi. Anyone? Ok, asi polegi väga hull, aga see on niiii tüütu. Imbi aina räägib ja räägib ja räägib...Bleh.
Aga ujumine on päris tore. Eriti kui ma muid asju mõtlen, siis ma ei pane eriti tähelegi mida ma teen ja ei väsi ära :). Mõtlesin proovida koomiksit joonistada.. Aga nii keeruline on asju piltidega väljendada.. Sõnadega on ikka palju parem.. Aga ma arvan, et see on niiviisi palju huvitavam.
Aga muidu on tore. Peas on õnnis tühjus koguaeg. Kui mõni mõte tuleb matertatakse ta eos surnuks. Unenägudes on see veits keerulisem, aga pole viga. Nii niii tore on ainult koolile mõelda :). Kuigi pärast saab ikka päris raske olema, aga teate mis? Mul on jumala pohhui! Praegu vähemalt...
Terve korter on mingi julm laga muidu.. Üksi on seal suht tore.. Aga Gala on nii spooky kuidagi. Kui temaga rääkida, siis on normaalne, aga kui ta vaikselt omi asju ajab, siis on selline tunne nagu .. Ma ei tea.. Hästi ebamugav ja külm ja õudne. Ma arvan, et ta on mu peale pahane (kes ei oleks, eks ole?), aga mul on vist suht suva.. Ma võin vabandada ja kõik ja mul on kahju, aga ma ei usu, et sellest talle piisaks. Pealegi nagu ma ütlesin on mul ükskõik. Kõigest. Peale kooli. Kes ikka inimsuhteid vajab, põrgusse ma ütlen.
Üldkompa imeb.
Kõik muu saab korda.
No Üldkompa ka ma loodan..

Igatsen Hannat.

Kardan igasuguseid asju. Või mitte äris ei karda vaid nad tekitavas minus ebamugavust ja sisemist tõrget. No mitte koguaeg, ainult kui ma neile mõtlen, ja ma üritan seda vältida, nagu ka nende asjade juhtumist (nagu näiteks inimestega kokku saamine).

Huvitav kuidas Curul läheb.

Võib-olla peaks lihtsalt kõik maha matma ja käega lööma.
Naah, liiga keeruline.
Lihtsalt..pohhui..
Ükskõik.
Ignoreeri.
Mõtle koolist.. Nii..väga hea...mõtle koolist...

Tore.
Mu käed on kuivad.
Vastik.
Ja madal vererõhk imeb.

Aga kõige olulisem on tegelt et täna oli sitaks lahe ilm!!!

Kool...Kool.Kool!!!!!!!!!!!!

Kerged süümepiinad ja samas ka kergendus on vahelduseks muretseda millefi nii tühise pärast kui kool. Põhimõtteliselt, ma puudun kuradi palju ja hindamised on nädala pärast, mul on miljon asja teha ja ma ei jõua neid valmis... Kuid ma arvan, et nii hull asi pole, et mind välja visataks või midagi, aga halvasti läheb ilmselt küll... Näiteks avastasin ma, et ma olen mingi kolmes arvutigraafika tunnis käinud ainult (!!!) õnneks jäin skulptuuri arvelt tundi ja tegin mõned asjad ära. Seegi hea. Muidu siis on veel skulptuur... Aga seda saan ma (Thank god!!) kodus teha. Joonistamise ja maali saan mõne õhtuga korda. Kompast ma ei taha mõeldagi. Eriala kompa ja kirjaõpetuse saan ka korda ma arvan. Vabajoonistamine on ka mingi üheõtu värk.. Ja.. aa... Rohkem polegi.. No siis pole väha hullu. Aga ikkagi. Üsna paha. Kurat kui paha paha inimene ma olen!! Miks ma nii.. kohusetundetu või mida iganes, olen??!!!! No suva. Pole oluline eriti.. No ma muidugi kardan ja muretsen, sest see n ikkagi suurem osa mu elus..vist.. No stress on suht julm. Vähemalt mu pea ei valuta enam. Eile valutas. aga see oli sellepärast et ma mingi kolm päeva frikin lugesin non-stop ja ei maganud eriti. Kui magasin siis kooli arvelt. Shit shit SHIT!!!!
No parem hilja kui mitte kunagi. Peaasi mingidgi hinded saada. Alati on järgmine poolaasta. No vähemalt mingi aeg eks ole. Ee... üldiselt. Kõik muu saatsin ajutiselt sinnasamusesse ja mul on kõigist ja kõigest niiiii pohhui. Mul on ennat vaja päästa vahelduseks. Ma ei taha kedagi näha ka, Gala oli isegi hull. Kuigi nüüd, siin internetis olles, on veidi isu jälle inimesi näha.. Aga ei. Parem mitte. See on paha paha paha!!! Nope, ei kedagi. Parem keskendun ühele asjale: kool. Ja blokeerin absoluutselt kõik muu. Siis äkki saan veel midagi muuta.. Muidugi saan, alati annab midagi muuta. Usus on jõud, kuni on usku, on lootut.. usu. usu.... ... No ma üritan. Aga kas ikka üritan??? Ma ei tea.. Võib-olla. Ma tahaks, ma pean!!! No ühe nädala võib ju kohusetundlik olla.. Pealegi on mõne aine hindamine vb nädala lõpupoole, siis jääb veel paar päeva.. pluss veel nädalavahetus.. Nii. Tubli. Hinga. Rahu. You can do it. Ofcourse I can. I'm a queen. Queens can do anything.. Anything at all...

*end of mad ranting*

And I don't want the world to see me,
cause I don't think that they'd understand.
When everything's made to be broken,
I just want you to know who I am.

Miks ma nii õnntu olen? Kuidas on võimalik nii õnnetu olla? Kuidas saab kedagi nii õnnetuks teha.. Ja kuidas ma võin lasta endal nii õnnetu olla?
Jah, ma olen tõepoolest rumal.
Aga tühja sellest.

Negatiivsust on juba liiga palju. Samas ongi ju vaid negatiivsed ja positiivsed emotsioonid.. Ja kui ma end halvasti tunnen ja seda väljendada tahan, siis ma teen seda. Parem ju ikka kui lihtsalt rääkida mida ma täna tegin. Midagi ei teinud, muide. Eile ma kirjutasin siia pikalt kui väsinud ma olen, aga siis tuli elektrikatkestus ja post kadus, mina läksin magasin. Kas pole veider ja kohutav, et me iga päev vajume pikkadeks tundideks lihtsalt mingisse musta tühjusesse? Kui ma seda Prätsu raamatut lugesid, kus Surm esimest korda magas ja sellest väga shokis oli, mõtlesin ma vist esimest korda, et, tõesti, me lihtsalt kaotame oma elust mingid tunnid iga päev. Samas, ilma uneta me funktsioneerida ei saaks. Ma mõtlesin sellele ükspäev, päris kohutav oleks koguaeg mõelda. Päev otsa seda teha on niigi piinarikas. Ja mõtleme me ju igal viimselgi sekundil.. Välja arvatud magades. Kui ei vea, siis mõtleme seal ka. Been there, done that.
Ma tunnen ennast kohutavalt.
Ma ei tea, mida ma tegema peaks...
Mul pole midagi öelda ka.
Ega teha vist...
Ilmselt see lihtsalt laheneb ise mingil hetkel.

Ilmselt küll.
Kuidas ma igatsen neid aegu, kui kõik oli hästi. Need olid parimad... Tõeliselt tõeliselt fantastilised.
Tulevad uued ajad muidugi.
Eilse pärast pole mõtet muretseda, homse pärast küll... Ja olevikku pole olemas.

Cowboy Bebop..77% tõmmatud... Loodan, et see on mingi hea variant.

Teate mis? Ma peaksin rõõmus olema sellega mis mul on. Ma peaksin olema õnnelik, et mul on olemas pere, kelle juurde tulla, õde, kes on mulle ka hea sõber, hoolivad vanemad, isegi kui nad mulle närvidele käivad; hea kool, toredad õpetajad ja kursusekaaslased; imeilus kodumaa; imeilus linn, kus ma elan; armas korter; hoolivad inimesed Tallinnas; toredad tuttavad Tartus; ilusad, teravad emotsioonid; peale selle olen ma imeline ja kaunis olend; mul on.. mu tulevik ja unistused ja minu usk ja tugevus... mul on.. ma ise. Mul on.. terve maailma imed..

Nii et pole põhjust viriseda. Sest iseenesest pole midagi halvasti. Said kõrvetada, kah mul asi.. Elad üle.

Huvitav, kas see on väga veider, et ma endale kolmandas isikus viitan pidevalt?

Aga keda huvitab, tõsiselt? Mind mitte.

Ma lähen ja kaotan oma elust nüüd 8-10 tundi. Loodan ka teile kena ajakaotust.

Taas on kätte jõudnud

selle maailma lõpp

ning ennustatud, et

ta tuleb ülehomme jälle.

Taas käes on viimsed tunnid -

see armuaegon napp,

me haarame surilinad

ja heidame need ülle.

Me ürpidele maalitud

on võikad surmamärgid -

irvitavad kolbad

ja süsimustad käed.

Lõkkekumas helendavad

valged surnusärgid,

mille tuhmudes saab mööda

järjekordne viimnepäev.

Canis Vedru

Taevas on üks pilv..

..tegelikult küll rohkem.
Neid on palju.. Aga taevast on ka näha. Sinine. Nagu ikka. Soe on ja päike paistab.

Mõtlesin eile selle peale, miks me nimetame valuks seda, mis tegelikult valu pole? Või on see lihtsalt teist tüüpi valu? Üks asi on füüsiline valu.. See näitab, et midagi on su kehas valesti eks ole. Aga vaimne valu.. või ükskõik kuidas seda nimetada.. see pole ju päris valu. See on rohkem selline lämmatav ebameeldiv surve või ängistus. Kuigi tõesti, valu on selle tunde kirjeldamiseks vist kõige parem.
Ja ma tõepoolest paranen hästi. Täiesti imeline. Ja uskumatu. Kuigi mitte ka nii hästi kui ma arvasin, aga ikkagi päris hästi. Paremini kui ma tegelikult ootasin. Aga võib-olla just niisama hästi kui teised inimesed.
Teise asjana üllatasin ma end sellega kui palju ja sügavalt ma haiget võin saada ja kui palju valu tunda. Täielik müstika. Mul on tunne, nagu oleks ma varem ka nii palju haiget saanud, aga kui mõtlen millega, siis tunduvad need väga tühised asjad. Ilmselt on asi selles, et nooremana on ka väiksemad mured, mis teevad küll sama palju haiget. Hnmm.. Kehv sõnastus, aga mõte peaks kohale jõudma.
Üldiselt ma ei tea, mida selle valuga peale hakata. Ma osalt sõdin sellega, osalt lepin sellega, ja ajaga see ilmselt maheneb ja ununeb. Probleem on selles, et põhjus, miks ma seda tunnen on alles. Ja ma ei tea mida sellega teha. Ma võiksin selle endast eemaldada.. Nagu jala amputeerimine. Aga see oleks väga valus. Ja mu moraal vist ka ei luba seda. Või ma ei tea mis. Headus. Mis iganes. Siis üks võimalus on sellega tegeleda, aga ma kardan, et siis ma mitte ainult ei saa haiget vaid lähen katki, ja paranemine pole enam niiväga lihtne. Ma ei tea, mida teha.
Iseenesest oleksin ma praegu õnnelik. Või lihtsalt rahul. Aga kogu see valu rikkus kõik ära ja tegi mind õnnetuks, ja see ei lähe ära ka (ja mille kuradi pärast ma koguaeg "ja"-de ette komasid panen??). Aga muidu on suhteliselt rahulik olla. Praegu vähemalt. Ilus ilm on. Kõik on hästi. Välja arvatud üks asi.

Üks asi, mis mind imestama paneb on see, et ma olen viimasel ajal avastanud, et ma polegi selline egotsentriline mõrd nagu ma alati arvanud olen. Üldse olen ma imepäraselt isetu ja ennastohverdav. Võib-olla on see ainult mingi enesepettus. Aga tõesti. Kuigi mingit tänu ma selle eest ei saa, aga ma polegi seda eriti tahtnud.. Samas oleks asjad palju lihtsamad kui lähtuksin põhimõttest, et mina enne teisi. See lahendaks paljud probleemid. Aga millegipärast ma ei suuda seda. Ilmselt ma hoolin kellestki siis rohkem kui endast. Päris veider.
Vähemalt saab see nädal varsti läbi ja ma saan Tallinna minna ja koju.
Nägin tõeliselt veidrat unenägu täna öösel. See oli väga pikk ja keeruline. Praegu mäletan ma ainult seda osa, kus muuseumis kipskujud märatsema hakkasid ja mingi maffia-teema oli seal.

Be happy, don't worry.