Rääkimata asjad.

Rääkimata asjad ja väljaütlemata tunded ja kõik..Rasketest asjadest on hea rääkida, sest siis hakkab kergem. Kui sul pole neist asjadest kellelegi rääkida on veidi raskem. Kui sul oli selline inimene, aga ta on ühel või teisel viisil su ulatusest välja hõljunud on asi veel raskem. Nagu minul praegu. Kuigi.. Natuke aitas üks teine asi. Ja praegu on mul isegi päris normaalne olla. Lihtsalt oodata on vaja.... Oodata... Unustada...
Kui piisavalt kaua oodata tulevad kõik asjad su enda juurde.. Jaaa....
Ja kõik haavad paranevad.. Ja teised asjad ka...
Kuigi...
Aga see ei loe. eriti. Lihtsalt...
Saan hakkama. Kindlasti saan. Muidugi, loomulikult.
Igatsus... Kahetsus...Ei, seda mitte.
Igatsus küll, ja kurbus kaotatud asja pärast või hirm seda mitte enam tagasi saada.
See on tõsi, et mõnda asja märkad alles siis, kui see kadunud on. Praegu on küll nii. Kõik viib ühe asjani, mida mul enam pole. Vähemalt praegu.
Ma peaks selle tagasi võitma või võtma.
Kuigi. Peaks vist vastupidi olema, mu uhkus ütleb ka midagi sarnast. Samas, minu jaoks toimub kõik liiga aeglaselt, nii et kõige parem on asjad enda kätte võtta. Muidugi ilmselt rikun ma nii jälle kõik ära, aga keda huvitab? Pealegi ma arvan, et pole enam eriti midagi rikkuda. Ei, pigem, et selleks, et nii palju seda rikkuda, et kõik kadunud oleks, peaksin ma ikka väga üliinimlikke pingutusi tegema.
Jah, nii et pole viga.
Mu uhkus ikkagi viriseb nurgas natuke, aga ma pole kunagi suutnud eriti kaua kellegi peale pahane olla. Pealegi ei tohi ka. Ilmselt ta ei saa arugi, et ma olen või peaksin olema. Kuigi see on tema viga. Aga ükskõik. Sel pole ju vahet, tegelikult. No veidi, sest sellega saaks veidi huvitavaid olukordi tekitada, aga ma pole nii õel et kedagi tahtlikult haavaks, isegi kui selle mõttega on hea mängida.
Nii et... Kõik saab korda. Need teised asjad ka.. Kui ma pingutan ja kõik.
See pole muidugi nii oluline. Oluline on olla õnnelik.
Mida ma tavaliselt olen. Ajutised tagasilöögid ei vääri mainimist. Tegelikult tunnen ma juba praegu, et olen jälle veidi elurõõmsam.
Ma mõtlesin veel igasuguseid asju, aga nüüd kogu see emotsioonide pundar minus tahtis kuidagi välja ronida ja ma unustasin need ära.. Teisekord siis.
Asjad on mõnikord ikka täiesti mõttetult keerulised.

Mmm.. vihmvihmvihm

Jaa. Sajab vihma. Väljas ja sees ja igalpool. Ja päike on ka kuskil.. pilve taga või kellegi sees. Päikest on vaja. Vihma ka. Vihm puhastab. Ilma vihmata ei oska päikest igatseda. Täna sadas.. Homme.. Homme on võib-olla jälle päike. Kui homme pole, siis ülehomme kindlasti. Muidugi, mis ma virisen? Mul on halvemaidki päevi olnud. Tänane oli omamoodi ilus.. Eriline.. Ka kurbus võib ilus olla. Ja oli ka. Selline südantsoojendav nukrus. Ja mõttetus... Aga... Läheb üle. .Ikka läheb. Muidugi. Lihtsalt õpin sellest üht teist.
Täna polnud tähti. On pilved.. Aga ka pilvede taga on tähed.. Alati... Nad ei lähe kunagi ära.. Nad on alati sinuga. Nad surevad ja sünnivad, kuid nad ei lahku kunagi. Iialgi, ei iialgi. Jah, tähed. Mmm.. nukrus. Sa oled rumal. Jaah, olen. Ikka, loomulikult, tihti, alati. Ja siis?
Aga Sillu tuli minuga kiikuma. Ta on tore ja armas. Temas on päike.. See on hea.
Kiikumine on ka hea. Jaa, väga hea.
Sain isegi veidi õpitud, seega läks päev asja ette. Oleks muidugi rohkem võinud, aga see segas veidi, see kurbus. Enam seda pole, no enne vist ka polnud. On.. On mingi tunne.. Selline tunne, et midagi on valesti. Kõik teavad seda tunnet, ma arvan , nii et seletada pole vaja. Raske on aru saada sellest tundest.. Pole viga. Küll aeg asjad paika paneb. Tahaks msn-i.. Aga uru arvuti teeb mingeid veidraid trikke.
Raske on midagi mõelda, mis õige oleks, raske millelegi kindlaks jääda..ma olen nii vastandlik ja üldse.. Ma küll mõtlen kõike mida ütlen, aga samas ei mõtle ka. Sest näiteks ütlen üht asja, see on täiesti tõsi ja osa minust on selles veendunud, aga samas osa minust jälle leiab, et see ikka päris pole nii. Mida sellise mõistusega teha, ah? Tegelikult.. tegelikult on mul ükskõik. Saadaks kõik kuradile praegu ja läheks..läheks teeks midagi põhjapanevad. Tahaks kellegagi rääkida kõigest. Või lihtsalt emajõe kaldal vaikides istuda. Või Slovakkiasse lennata.. Või olen ma lihtsalt füüsiliselt väsinud ja tahan magada.
Asi on ikkagi selles, et ma tunnen seda rahuloelematust ja tahan midagi teha, et ma ei tunneks seda miski-on-valesti tunnet enam. See paneb mind ohkama ja mossitama ja kurvastama ja ei lase mul naeratada. Damn you, you stupid feeling! No homme on parem.. Jaa, homme... Alati on homme. Noh, kuni seda enam pole.. Kui elad sellisel ajal.. või sellisel vanusel. Aga praegu on.. alati on.. ja nii kerge on lükata kõik sellesse nägematusse homsesse. Homme. Ma teen seda homme.
Võib-olla teen kah. Ma loodan, et teen. Ja kardan täna, et homme ma seda ikkagi ei tee.. Kardan, et jään igavesti kartma ja lootma ja... Praegu räägib minus üks nukker päev ja väsimus. Pessimism ei ole hea.. Hirm ei ole hea... Tõde.. jaa, tõde on hea.. Hmmm. Sellisel juhul.. jah, ma kardan selle homse pärast. Kardan, et ta tuleb samasugune nagu tänane. Vahel on vaja kurbust ja väsimust, et endale halbu asju tunnistada. Olgu nii. Nüüd ma tean seda, tunnistan seda. Ja siis? Mida ma nüüd teen?

Mis ma ikka teen...
Mõtlen sellele homme...

Homme.

Life is like a box of chocolates...

..you never know what you're going to get...
Noh. See sai endale vähemalt vastuse... Miinuseid on, aga plusse kindlasti rohkem, vähemalt mulle.. Nii et kurvastamiseks pole põhjust. Mingi nädalaga saan üle. Üldsegi olen ma kurb hoopis teistel põhjustel kui võiks arvata. Mingi naiste värk vist.. või jäärade.. või Allyde... Aga need pole eriti targad põhjused ega ka pikaajalised nii et nad lähevad varsti ära. Sest ma olen tugev. Ja tark ja ilus :). Kellel on suur ego? Minul on! :). Aga nagu ma eile Lindale ütlesin, siis kuni ma sellega kedagi ei kahjusta pole ju vahet?! Pigem vastupidi. Sest nõrgemaid peab kaitsma ja aitama.. Ehk siis kõiki peab kaitsma ja aitama.. Nii palju kui ma suudan.. Mida tegelikult pole palju. Aga natuke ikka. Parandame maailma! Ja endast nõrgemate peale pole mõtet ka vihastada, sest sa paraned kiiremini kui nemad ja üldsegi.. ilmselt nad ei mõista iseenda vigu. Lihtsalt... aidata... Muidugi... Ma ikkagi ei oska eriti.. Kuigi ma üritan. Aga ma olen veidi liiga temperamentne ja otsekohene ja aus ja taktitundetu. Nii et ma teen veidi rohkem kahju kui kasu... Aga vähemalt ma proovin..
Peale selle mõtlesin ma eile, et kuna ma nii .. selline..noh. Olen selline nagu ma olen, siis kindlasti teen ma oma elus paljudele haiget. Tahtmatult. Ja mul on niii kahju neist kõigist.. Kõik need vaesed väiksed inimesed... Isegi kui ma üritan ennast muuta, siis keegi saab kindlasti haiget. Mina ka loomulikult. Aga mitte väga. Või noh.. Armid ju jäävad, aga.. Ei. Mul on elamisega liiga palju tegemist, et neile mõelda või oma südant valutada. Sekundid jooksevad.. Elu lõpp tiksub aina ligemale. Mul on tunne nagu raiskaks ma oma elu parimaid aastaid praegu... Ma tahan elada!! Teha asju... Teha kõiki neid asju, mida ma tahan teha. Kõike mis pähe tuleb. Nähe kõike, tunda kõike. Korraks oli tunne nagu ma juba peaaegu saaks seda teha. See tundus nii võimalik.. Nii reaalne.... Aga siis võeti see jälle ära. Seda leinan ma kõige rohkem. Aga mitte ka üleliia. Sest kõige olulisem olen ikkagi mina. Ja kui ma piisavalt tahan ja piisavalt pingutan saan ma ka üksi hakkama. Mul ei ole selleks kedagi teist vaja.
Jõudsin järeldusele, et mul pole sõpru.. On kül inimesed, kellest ma ääretult-ääretult hoolin, aga.. Aga pole kedagi, kes minust sama ääretult hooliks. Peale mu enda loomulikult. Aga see on rohkem selline fakti nentimine, mitte kibestumus või midagi. Ma lihtsalt jõudsin äratundmisele.. Võite mind ümberveenda kui tahate. Aga ma lihtsalt ei tunne seda.. Seda, et keegi must hooliks. Aga pole viga. Sest nõrgemaid peab hoidma ja kaitsma ja armastama . Ei saa ju loota, et keegi sinule sama teeks. Pole viga..pole viga.. Praegu vähemalt mitte. Ma ammutan jõudu endast ja maailmast ja lootusest ja kõigest sellest ilust ja imest mu ümber. Pole viga.
Optimism omab :).
Mul oleks vaja, et ma oskaks teid rohkem aidata.. Ei oska. Lihtsalt.. ei oska. Need on minu jaoks liiga suured. Jah. Isegi minu jaoks...
Andke mulle andeks, palun..

Huvitavad asjad..

...ja lihtsad asjad ja keerulised asjad.. ja imelikud asjad... Üldiselt.. Head asjad? Või..? Hmm.. Oleneb kelle jaoks.. Minu jaoks.. Hee... Jaa, mõneti head, mõneti halvad.. Teiste jaoks vist vahet pole. Mõne inimese jaoks halb. Mõne jaoks hea. Vähemalt praegu.. Aga ma ei taha kellelegio halba.. Aga lõpuks ikkagi keegi saab ju haiget... Ma ei tahaks seda. Aga mida kuradit ma tegema peaks? Mina küll midagi välja ei suuda mõelda. Põhimõtteliselt võib ju nii ka.. aga... mitte et see tore poleks :P. Hee. On küll. Aga... Hmm... Aga see tundub mõneti vale.. Aga ka mitte... Hmmm, eks aeg näita. Ma arvan.. Vist... Aaaga... Ma ei tohiks ju... Või? Mh?Ah? Või tohin? No siis võiksin kui ma ainult ennast kahjustaks. Mida ma küll ka teen.. Aga teisi ka. Nemad on olulisemad.. Sest esiteks oleks see minu süü ja teiseks ei parane nad nii hästi kui mina. Ma arvan. Hmm. Crap. Keeruline. Liiga keeruline... Miks ma seda teen? Sest ma tahan? Aga kas tahan ikka? Jaa tahan küll, samas aga ei taha ka... Kuigi... põhimõtteliselt oleks see ju võimalik..vist... Teha nii, et kõigil oleks hea.. Ja keegi ei saaks viga... Njaa.. No ma üritan. Või noh.. proovin... või midagi.
Tegelikult eelnev tekst ei olnud eriti abistav.. See ei teinud asju eriti selgemaks..Aga ükskõik. Ja kõigile keda huvitab: ma ei taha sellest teiega rääkida nii et jah. Vabandust aga.. Njah...

Mmm.. Üldiselt on hästi. Ka keerulised asjad võivad head olla..Vähemalt on huvitav, elu muutuski liiga igavaks. Kuigi kui igav oli tahtsin põnevust ja nüüd tahaks jälle igavust .... Noo.., tegelikult ikkagi mitte.

Unistused on head.. Alati on võimalus, et need teostuvad :).

Mmmh.... Miks? Miks? Miks? Miks? Miks nii? Nagu.. See ei sobi üldse... Mina olen mina.. Ma olen ... Liiga... Liiga palju igasuguseid asju....
Ohjeebus.

Eks elu näitab...

Külm on.

Võiks soojem olla.
Rumalad inimesed on nõmedad. Või inimesed, kes räägivad rumalaid asju.. Aga tegelikult, kes olen mina, et neid hukka mõista? Mul pole seda õigust. Kellelgi pole, aga ikkagi seda tehakse. Või just nimelt kõigil on? Või on ainult neil, kes suudavad tõesti näha vigu jne. Aga kas selliseid on?Hmm.. Põhimõtteliselt on, aga nad ei näe ka kõiki vigu.. Mina näen palju vigu, aga kas need on päriselt seal? Ja kas neist tasub rääkida, kui teha niikuinii midagi ei saa? Või ikkagi saab? Või käin ma lihtsalt kõigile pinda rääkides asjadest, mis mind häirivad? Ilmselt küll... Mitte, et ma arvaks, et ma ise ideaalne olen. Ma tean küll enda vigu. Neid on palju.. Üldse on kohati tunne, et ma olen kohutav inimene. Ja see on tõsi.. Aga see on ka vale. Mingi alaväärsuskompleks umbes. Aga... Mh. Ja mõnikord on mul tunne, et ma olen hiilgavaim isik maamunapeal ja ka see on vale ja ka see on tõsi. Ühest küljest tundub kõik see, mis ma olen praegu siia kirjutanud väga õige ja nagu ma mõtlekski nii. Samal ajal vaidleb osa minust vastu öeldes, et see on naeruväärne ja kõigel võib ju olla mitu poolt, aga sel poleks mingit mõtet. Ja kuidas ma saan sellega leppida, et kõik nii ebamäärane on?! Kuidas üldse niimoodi elada.....?
Jah.. Kuidas üldse elada...
Kuidas elada? Kuidas käib elamine? Ükskõik, kas siis õigesti või valesti elamine. Kas lihtsalt.. Lihtsalt nii, et lased asjadel minna? Et kõik, mis sa teed ongi elamine? Või on see vaid pettus, unistus, unelm. Sa kujutad ette, et sa elad, kuigi sa seda ei tee.... ei tee. ei tee. ei tee! Ei ela! Miks? Miks ei? Ma ei tea. Aga see pole ju elu! Või on? Mis on üldse elu... Elu on... Kas elu on see, kui sa hingad? Kas elu on see, kui sul on mingi eesmärk mille nimel elada? Kas elu on siis, kui sind armastatakse või kui sina armastad? Kas elu on sinu soontes tormav adrenaliin? Kas elu on see joovastav elujanu, elusoov, instinkt? Kas elu on.... magamine, söömine? Kas elu on kõik need asjad kokku?
Elu... Mida see tähendab? Või.... sa võid elada.... aga mitte elada. Tõeliselt.. ihu ja hingega.... Või kas saab elada ka vaid hinge ja mõistusega? Lennata kõrgustesse... Sest keha..Keha, see on kasutu raske ja takistav mass... Masin, mis hoiab meie tõelist keset elus.. Aga samas takistab ka seda. Jaa... Ma tahaks lennata, elada, olla... Käia kohtades, kus keegi veel käinud pole...
Aga mõnikord ma tahan lihtsalt .. olla.... lihtsalt mugavalt ära elada. Ja teinekord on selline tunne, et mu süda rebeneb igatsustest lõhki, igatsusest, janust maailma järgi. Ma tahaks kõike endasse ahmida... Kõike, kohe! Alati...
Inimese elu on nii lühike... Või on ta just piisavalt pikk? Kas asjad, millest unistan praegu, püsivad ka edaspidi? Või kahekümne aasta pärast pole sellest midagi alles? Kas ma muutun, muutun nii palju, et ei tunne ennastki ära? Võib-olla.. Eks siis näen.. Kui ikka näen.. Kas ma siis veel mäletan, milline olen praegu?
Võib-olla.. Võib-olla sünnime me pidevalt ümber ja elame juba ei-tea-mitmendat elu. Aga kui me neid eelmisi ei mäleta, siis mis mõtet sellel on? Sa võid ju surra ja näha teispoolsust, aga kui sa hiljem seda ei mäleta, siis seda ju nagu poleks olnudki?
Mõned inimesed ütlevad, et nad mäletavad oma eelmisi elusid jne.. Aga... miks teised seda ei tee? Miks mõned inimesed on veendunud, et pärast elu pole midagi ja teised veendunud, et on? Või on kõikide jaoks see, mis nad endale ette kujutavad? Võib-olla kui inimene sureb, ühineb tema "hing" ülejäänud energiaga ja on siis kuni uuesti sündimiseni mingis unenäos? Ja sellepärast on "taevas" kõigile erisugune. Need, kes arvavad, et pole midagi, ei näe lihtsalt und.. Ja on kinnise ja "surnuna". Ja need, kes kujutavad endale põrgut näevad õudusunenägusid...
Võib-olla on see ka uni...
Aga parem ilus uni kui julm üles ärkamine.

Feeling really emo today...

Või ma ei tea. Selline väääga imelik tunne on. Selline tunne, et laseks end hea meelega maha. Mitte mingi masendus vaid selline "argh!!!!" tunne. Umbes, et, mis mul viga on? Ja mida ma tegema peaks?? Ja üldse... Ja vääga väga halb on. Süda kripeldab. Ja halb on ja rumal ja tobe tunne on. Tunne, et ma olen viimane idioot ja üldse... Ja miljon ja üks mõtet on peas ja niiiii palju asju on öelda, aga selle asemel vaikin... Et mitte veel suurem idioot olla. Ja ma ei saa millelegi keskenduda, sest kõik need tunded on ees. Õnneks on mingi eriti lebo nädal, nii et elan üle.
Mul on vaja kellegagi rääkida. Kuigi millest? Ma olen kõigest rääkinud juba. Aga see pole aidanud eriti.. Üheks õhtuks on ehk veidi kergem hakanud, aga...
Ma vihkan seda.
See on rumal.
Eriti niimoodi...
Ja sellega see tehnika, et nuta ja saa sellest üle ei tööta, sest see on liiga väikestes kogustes..

Umm. Midagi juhtus just. Ja... noh.. kõik need tunded, mis ennegi pluss midagi positiivset ja veidi adrenaliini. Omamoodi kaif.
Ja nüüd on mul lihtsalt rahulikum olla. Mitte nii tobe enam.. Aga halb on ikkagi.

Pea valutab.

Külm on ka.

Ja tahaks magada.

Võib-olla olen ma haige?
Viis päeva kuni ma 17 saan :). Ja kuni H/Z/M-i näen. JEEE!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ok, see muutis mind veidi rõõmsamaks.
:)
Peaks kiikuma minema.

Kodu

Esimene aprill. Peaks vist mingeid lollusi tegema või...?

Kodu. Kodu pole koht... Või on? Mm.. Ei. Kohas võib olla kodu, aga ta ise ei saa kodu olla. Kodu on sinus endas, sinu südames. Kodu on seal, kus süda ...
Kodu on miljonis väikses detailis. Kodu on õhus, päikses, lõhnas, tundes. Kodu on selles, et neid asju tunnetades koged sa jälle neid kunagisi tundeid.. Soojust..
Kodu on.. siin.. kodu on Tartus. Kodu on mu sõprades... Kodu on kevades. Kodu on minus endas.
Siin on hea olla. Millegipärast... Siin on hea ja kindel ja tuttav. Siin on sadu mälestusi.. See on minu kindlus, minu kodu. Sellepärast mulle ei meeldigi siia eriti inimesi tuua. See on liiga isiklik koht..
Siin tundub päike soojem ja kõik on palju intensiivsem. Siin on hea...
Kas see koht oleks sama ilma inimesteta? Võib-olla... Mälestused jääks ju ikka. Jah. Kodu.
Tartu on teistmoodi kodu. Seal saan ma peavarju, kui teised asjad alt veavad. Kui siinne kodu äkki vaenulik ja halb tundub.. Mida ta vahel teeb... Sõbrad on ka sellised... Neilt saab lohutust, kui muu seda ei paku. Ja kui ka sõbrad seda ei paku siis.. Well, then you're fucked.
Või ka mitte... Oleneb. Sa võid kas murduda või alla anda ja needa kõike ja ennast. Või võib otsida tuge endast ja edasi minna. Mõnikord võib teha mõlemat... Mõnikord on raske teha kumbagi.. Raske on võidelda, raske on alla anda. Aga võitlema peab ja alla anda ei tohi. Sellepärast peabki end kaitsma. Et keegi su tuge sinult ära ei saaks võtta...
Jah. Kodu on minus endas. Alati.
Isegi kui ma seda mõnikord üles ei leia.... See on muidugi kohutav tunne. Kui sa ennast ei leia. Kui kõik sinu ümber on läinud ja sa ei suuda isegi ennast leida... Aga ka see möödub.
Kõik möödub.
Ja kõik tuleb tagasi.
Mõnel moel.
Ja on asju, mis juhtuvad, kui sa oled kannatlik ja ootad. Kannatlikkus on voorus. Mis mul puudub. Ma tahaks kõike, kohe. Aga ei saa. Kunagi ei saa. Miks? Miks?? MIKS?
Miks ma ei võiks kordki saada, mida ma tahan? Kordki, nagu see kord.
Mh.
Pole aus.
Miski pole aus.
Ja ma olen rumal ja naeruväärne mõeldes nii nagu ma mõtlen. Kasva suureks.
Ei taha.
Nii palju mõtteid.... Ja ma ei saa neist jälle aru.

Mul on tunne nagu ma oleks midagi valesti teinud. Või mitte päris. Midagi on valesti ja see on mu enda süü. Mm. Just. Mul on tunne nagu ma oleks milleski süüdi, aga pole aimugi milles. Teaks ma vähemalt, mida ma teinud olen... Keegi pole mulle midagi öelnud.. Lihtsalt endal on selline tunne. Äkki mu alateadvus üritab mulle midagi öelda? Öelda, et ma olen halb ja rumal? Jaa, võib-olla. Vist ongi nii. Aga miks? Mida ma tegin? Seal läheb asi ähmasemaks.. Asi vist pole selles, mida ma teen või tegin vaid rohkem selles, et ma olen.. olen see, kes ma olen...
See on rumal.
Naeruväärne...
Mis mul viga on? See on nii eba-minulik. Või ei ole? Well, praegu kuluks see ära kui ma teaks, kes kurat ma olen... Aga tean ju! Või.. kas ikka tean???


(Lõpp läks kuidagi hullumeelseks sonimiseks. Ignoreerige.)