neljapäev, 21. mai 2009

Kallis maailm,

Millest küll alustada? On möödunud hea hulk aega ja mõtteid on olnud nii- ja naasuguseid. Näiteks haaras mind paar nädalat tagasi kirglik viha linna ja autode vastu. Võib-olla on asi ristmiku kõrval elamises. Käisin siis Kadrinas ja niisama kirusin tsivilisatsiooni. Lõpuks läksin Lindaga paariks päevaks rabasse, mis oli tõeline õndsus. Vaikus, linnud, kõndimine. Raba oli maagiline. Pisut jube ka. Aga see oli osa sellest. Ainult puugid ja räpasus-tunne ei meeldinud. 2h vihmas bussi ootamine imes ka. Tartus maitsesin siis jälle tsivilisatsiooni mõnusid : läksin vanni. Hanna tuli ka külla (sa oled nii tore, ma armastan sind). Sõime ja tsillisime niisama. See oli hea nädalavahetus.
Eelmine nädalavahetus käisin Tallinnas. Muuseumites ja sushit söömas. Eva ja Adele olid head, õhus oli armastus, tunne oli positiivne. Eurovisiooni oli Hanna ja Zeli emaga naljakas vaadata. Uni oli hea, toidu unustasin maha. Sain häid kogemusi söögikohtades, ei küsitudki iga asja eest 20 krooni lisaks vaid anti nisama juua-süüa. Väga lahe. Elagu teeninduskultuur. Paneb kohe tahtma tip'i jätta (noh, ma jätangi, aga, et siis on hea tunne ja võib kohe julgelt kolmandiku summast jätta).
Tallinnast läksime Leeloga (ta oli ka kaasas) Kadrinasse. Seal tegin talle ekskursionni ja avastasin vingeid kohti, kus isegi pole ammu käinud. Mõnus oli. Käisime lendamas ka. Päike oli juba loojunud, kell oli umbes 21.30. Lendasime mere poole. Esimest korda sel marsruudil ei hakanud mul ei külm ega igav. Meri oli imeline hõbedane. Tekkis tunne nagu oleks ma keset suurt lõputust, see oli kirjeldamatu. Oli palju linde. Roostik ja liiv tekitas ufo-maastiku ja üle kõige oli ikkagi see hõbe...
Slovakkia andis meile 12 punkti. Eurovisoon on hea, kui seda mitte tõsiselt võtta, paljudele toob ta rõõmu.
Koduõues redised ja "Night watch". Õed, perekond ja Tiina rääkis oma Kunstikooli ajast.
Hea on olla elus.
See nädal on saanud palju tööd teha, tunne on hea. Sain inspiratsiooni teha oma koomiksit ja alustada diplomitööd (jah, ma tean, mul on veel aasta aega). Eile umbes kell 17 tundsin ma, et kunst on minu kutsumus. Ma tegelikult ei uskunud, et see kunagi juhtub, tundus, nagu see peaks juba olema sündinud, kuid ei. See oli nagu see jumalik säde või anne või inspiratsioon või ma ei teagi. Aga ma mõistsin, et see on õige, mis ma teen ja see on mulle määratud, see pole mitte ainult huvitav ja lihtne vaid see paneb ka ka mu südame põksuma ja silmad särama. Mul ükskõik, kellena te mind näete, aga ma lähen skulptuuri õppima. Ma ei ütle, et must saab skulptor, isegi kunstnik on liigne sildistamine. Kõige enam paelub mind environmental art ja seda tahan ma teha ja üritan ka see suvi otsa lahti teha. See pole mitte lihtsalt eriala, vaid see on Kutsumus. Lõpuks ometi! Tänan sind Universum! Ilmselt pole palju inimesi, kes midagi sellist oma elu jooksul tunnevad, kuigi ma loodan et on.
Olen praegu väga õnnelik (kuigi see ei takista mind ikkagi olemast kergesti ärrituv). Elu on hea, inimesed on armsad, mina olen väga õnnelik inimene - igas mõttes. Olen ju tegelikult päris raske iseloomu ja energiaga inimene, aga ikkagi on mul mitu inimest, kes must tõeliselt hoolivad, kuigi ma võin neile tõsiselt närvidele käia. Ja neile haiget teha või lihtsalt olla liiga äärmuslik ja emotsionaalne.
Igastahes, elu on hea. Kõik on hea. Mis on halb, ei loe. Ma armastan teid kõiki. Ja üle kõige armastan ma neid, kes armastavad mind. Kirglikult, valusalt ja nii palju, kui ma jaksan!
Teie siiras, oma Kutsumuse leidnud, kuid endiselt meeste suhtes negatiivsel arvamusel, Ally.

1 kommentaar:

Hellera ütles ...

"Mis on halb, ei loe."

LOLZ

*kalllllllib*