reede, 9. mai 2014
Kevad
Mõistsin täna, et ma olen stressis, aga ei saanud hästi aru miks. Enamik aega olen kodus ja ei tee midagi.
Üks faktor on muidugi raha ja selle puudumine ja see, et mu "töö" on niivõrd juhuslik ja mu usk sellesse on vist veidi langenud. Tundub perspektiivitu. Ses suhtes see mulle muidugi meeldiski, et kõik on enda teha.. Aga millegipärast olen ma praegu väsinud sellest.
Aga kõige suurem põhjus on vist see, et võtsin kaks kohustust, mis tundusid päris toredad ja tänuväärsed - larpi kahes koolis tutvustada. Probleem on selles, et paratamatult pole sama vabadust teha oma asja ja oma nägemust. Inimestel on konkreetsed soovid ja raamid juba ees ja see tekitab minus sellist jõuetust ja huvi kaob ära, sest teeks nagu mingit tellimustööd. Sellepärast vist olekski larpi proffesionaalselt tegemine ilgelt nõme. Kokkuvõttes on see vastik tunne, et see on kohustus mulle ja see on koguaeg kuklas, aga ma väldin seda ja siis tekibki selline pinge. Proovin siiski endas leida mingi energia, et need kaks ära teha ja siis on vähemalt selge, et see pole minu jaoks ja keegi teine võib selle oma südameasjaks võtta... Vähemalt sellisel kujul...
Endiselt on päris kurb ja raske olla. Kuidagi kasutu tunne on.
Vaja mai üle elada ja siis on parem.
teisipäev, 6. september 2011
Bussimomendid
Kirjutaks haikudena, aga ma pole kahjuks nii osav.
Olin bussis. Tuli sisse kena poiss. Nägi selline folk-hipi välja ja väga stiilne. See oli iseenesest juba päris hea. Maha ta ei istunud, hoopis seisis ja võttis oma armsast kotist välja Akadeemia. Avaldas muljet.
Sõitsin Nõmme poole. Bussi tuli üks ilus pikkade juustega tüüp. Mul oli hea tuju ja ta oli tore, pilgud kohtusid ja naeratasime samal ajal. Pärast ta läks Tehnikaülikooli juures maha.
Tulin trammi ja märkasin Aapot, aga tema mind ei näinud. Ma ei tahtnud jõllitada niisiis teesklesin ka, et ei näe teda, kuni ta mind märkas. Siis tegin seda "oi sina ka siin" asja.
Täna olid bussis kaks koera. Ilusad koerad olid. Targad. Jalutasid pimedaid.
Tihti ma istun bussis või pigem trammis ja ma vaatan kedagi, kes enamasti on lihtsalt huvitav, mõnikord ilus. Ja ma vaatn neid ja kõike nende juures.. Nende huulte kuju ja seda väikest kortsu silmade vahel ja seda kuidas valgus langeb nende juustele ning veel miljonit asja. Tahaks neid maalida, aga ikka ma mõtlen, et jah, eks järgmine kord kui nii on, siis küsin.
Õnneks on mul nüüd koolis üks neiu, keda ma tahan maalida. Saab küsimiseks hoogu võtta.
Mulle meeldivad tühjad bussid. Nad on hästi unised ja oma universumi moodi. Trammidesse samas nagu jääb alati midagi, mulle tundub... Ehk on asi selles, et bussid vahel tuhisevad peatustest mööda, trammid mitte.
Varem ma seda ei märganud, aga nüüd on bussid täis mudilasi. Neil on jube rasked kotid.
Ükskord oli üks poiss ära eksinud bussis, ju magas peatuse maha. Ta nuttis ja üks mees aitas teda ja see oli suht vinge (mitte see nuttev laps vaid ikka abistav tegu).
Martinil on üks hea lugu bussisaatjatest, jäätisest ja vanamehest. Küsige talt kui te teda näete.
Ma varsti kirjutan veel. Asjadest, mis on kogunenud. Neid on päris palju. Veider veider aeg oli. Kui asjad on lihtsalt on nad.. noh, lihtsad. Kuigi ma praegu veel mäletan, et tegelikult ei ole nii. Muidugi see kõige olulisem asi on ikkagi väga keeruline. See endiselt hämmastab mind kuidas ma samaaegselt/vaheldumisi olen jube küüniline ja naiivne. Noh, naiivne pole päris õige sõna. See on selline kaalutletud valik ikkagi. Olla naiivne ja uskuda headusesse.
Kohati väga keeruline valik.
Olin bussis. Tuli sisse kena poiss. Nägi selline folk-hipi välja ja väga stiilne. See oli iseenesest juba päris hea. Maha ta ei istunud, hoopis seisis ja võttis oma armsast kotist välja Akadeemia. Avaldas muljet.
Sõitsin Nõmme poole. Bussi tuli üks ilus pikkade juustega tüüp. Mul oli hea tuju ja ta oli tore, pilgud kohtusid ja naeratasime samal ajal. Pärast ta läks Tehnikaülikooli juures maha.
Tulin trammi ja märkasin Aapot, aga tema mind ei näinud. Ma ei tahtnud jõllitada niisiis teesklesin ka, et ei näe teda, kuni ta mind märkas. Siis tegin seda "oi sina ka siin" asja.
Täna olid bussis kaks koera. Ilusad koerad olid. Targad. Jalutasid pimedaid.
Tihti ma istun bussis või pigem trammis ja ma vaatan kedagi, kes enamasti on lihtsalt huvitav, mõnikord ilus. Ja ma vaatn neid ja kõike nende juures.. Nende huulte kuju ja seda väikest kortsu silmade vahel ja seda kuidas valgus langeb nende juustele ning veel miljonit asja. Tahaks neid maalida, aga ikka ma mõtlen, et jah, eks järgmine kord kui nii on, siis küsin.
Õnneks on mul nüüd koolis üks neiu, keda ma tahan maalida. Saab küsimiseks hoogu võtta.
Mulle meeldivad tühjad bussid. Nad on hästi unised ja oma universumi moodi. Trammidesse samas nagu jääb alati midagi, mulle tundub... Ehk on asi selles, et bussid vahel tuhisevad peatustest mööda, trammid mitte.
Varem ma seda ei märganud, aga nüüd on bussid täis mudilasi. Neil on jube rasked kotid.
Ükskord oli üks poiss ära eksinud bussis, ju magas peatuse maha. Ta nuttis ja üks mees aitas teda ja see oli suht vinge (mitte see nuttev laps vaid ikka abistav tegu).
Martinil on üks hea lugu bussisaatjatest, jäätisest ja vanamehest. Küsige talt kui te teda näete.
Ma varsti kirjutan veel. Asjadest, mis on kogunenud. Neid on päris palju. Veider veider aeg oli. Kui asjad on lihtsalt on nad.. noh, lihtsad. Kuigi ma praegu veel mäletan, et tegelikult ei ole nii. Muidugi see kõige olulisem asi on ikkagi väga keeruline. See endiselt hämmastab mind kuidas ma samaaegselt/vaheldumisi olen jube küüniline ja naiivne. Noh, naiivne pole päris õige sõna. See on selline kaalutletud valik ikkagi. Olla naiivne ja uskuda headusesse.
Kohati väga keeruline valik.
kolmapäev, 8. juuni 2011
Koomiksid
Näe, tegin näoraamatusse lehe, et teada saada, kas ma olen valesti aru saanud ja tegelikult on eestis ainult kaks koomiksifänni (mina ja Hanna):
http://www.facebook.com/pages/Koomiksi-manga-pood-Eestis/148441068560720
Spread the word.
Muhahahahhhaaaa!
http://www.facebook.com/pages/Koomiksi-manga-pood-Eestis/148441068560720
Spread the word.
Muhahahahhhaaaa!
kolmapäev, 11. mai 2011
teisipäev, 5. aprill 2011
kolmapäev, 9. märts 2011
esmaspäev, 7. märts 2011
Nostalgia
Issand jumal
:D
Avastasin midagi imeliselt nostalgilist. Nimelt Somnium Mirabile, millest minu rollimänguri teekond algas, jutuka logid. Aasta 2003 September. Ilmselt ma kuskil siis või veidi varem olingi liitunud foorumiga. Võib-olla isegi palju varem. Ma olin nii häbelik ja noor, et ma ei rääkinud seal suurt midagi, kuna kõik tundusid nii vinged ja targad.
Siis kuskil 2004 aasta lõpus vist avastasin ma et Curu tegleb larbiga. Ehk siis peaaegu poolteist aastat hiljem.. Ja ma olin hästi rõõmus, sest ma olin juba nii ammu tahtnud minna, aga kartsin.
Siis kuskil 2005 alguses oli mu esimene D&D, Brokennon, Urg, veel D&D.. Piiksukas Toomemäel.. Ohjah :D
Ja 2005 aprill Kettamaailm. Minu esimene Päris Larp!
Aga siin suur aitäh SoM-ile, millest kõik algas. Mul on kahju, et ma nii noor ja nii kartlik olin.. Oleks olnud väga tore teie kõigiga sõbraks saada, aga asjad läksid teisiti. Siiski, minu jaoks jääb SoM ja kõik Somnikud alati selleks esimeseseks ja armsaks.
:D
Avastasin midagi imeliselt nostalgilist. Nimelt Somnium Mirabile, millest minu rollimänguri teekond algas, jutuka logid. Aasta 2003 September. Ilmselt ma kuskil siis või veidi varem olingi liitunud foorumiga. Võib-olla isegi palju varem. Ma olin nii häbelik ja noor, et ma ei rääkinud seal suurt midagi, kuna kõik tundusid nii vinged ja targad.
Siis kuskil 2004 aasta lõpus vist avastasin ma et Curu tegleb larbiga. Ehk siis peaaegu poolteist aastat hiljem.. Ja ma olin hästi rõõmus, sest ma olin juba nii ammu tahtnud minna, aga kartsin.
Siis kuskil 2005 alguses oli mu esimene D&D, Brokennon, Urg, veel D&D.. Piiksukas Toomemäel.. Ohjah :D
Ja 2005 aprill Kettamaailm. Minu esimene Päris Larp!
Aga siin suur aitäh SoM-ile, millest kõik algas. Mul on kahju, et ma nii noor ja nii kartlik olin.. Oleks olnud väga tore teie kõigiga sõbraks saada, aga asjad läksid teisiti. Siiski, minu jaoks jääb SoM ja kõik Somnikud alati selleks esimeseseks ja armsaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)