Üks sõna

Bussimomendid

2011-09-06T17:26:00.003+03:00

Kirjutaks haikudena, aga ma pole kahjuks nii osav.

Olin bussis. Tuli sisse kena poiss. Nägi selline folk-hipi välja ja väga stiilne. See oli iseenesest juba päris hea. Maha ta ei istunud, hoopis seisis ja võttis oma armsast kotist välja Akadeemia. Avaldas muljet.

Sõitsin Nõmme poole. Bussi tuli üks ilus pikkade juustega tüüp. Mul oli hea tuju ja ta oli tore, pilgud kohtusid ja naeratasime samal ajal. Pärast ta läks Tehnikaülikooli juures maha.

Tulin trammi ja märkasin Aapot, aga tema mind ei näinud. Ma ei tahtnud jõllitada niisiis teesklesin ka, et ei näe teda, kuni ta mind märkas. Siis tegin seda "oi sina ka siin" asja.

Täna olid bussis kaks koera. Ilusad koerad olid. Targad. Jalutasid pimedaid.

Tihti ma istun bussis või pigem trammis ja ma vaatan kedagi, kes enamasti on lihtsalt huvitav, mõnikord ilus. Ja ma vaatn neid ja kõike nende juures.. Nende huulte kuju ja seda väikest kortsu silmade vahel ja seda kuidas valgus langeb nende juustele ning veel miljonit asja. Tahaks neid maalida, aga ikka ma mõtlen, et jah, eks järgmine kord kui nii on, siis küsin.
Õnneks on mul nüüd koolis üks neiu, keda ma tahan maalida. Saab küsimiseks hoogu võtta.

Mulle meeldivad tühjad bussid. Nad on hästi unised ja oma universumi moodi. Trammidesse samas nagu jääb alati midagi, mulle tundub... Ehk on asi selles, et bussid vahel tuhisevad peatustest mööda, trammid mitte.

Varem ma seda ei märganud, aga nüüd on bussid täis mudilasi. Neil on jube rasked kotid.
Ükskord oli üks poiss ära eksinud bussis, ju magas peatuse maha. Ta nuttis ja üks mees aitas teda ja see oli suht vinge (mitte see nuttev laps vaid ikka abistav tegu).

Martinil on üks hea lugu bussisaatjatest, jäätisest ja vanamehest. Küsige talt kui te teda näete.

Ma varsti kirjutan veel. Asjadest, mis on kogunenud. Neid on päris palju. Veider veider aeg oli. Kui asjad on lihtsalt on nad.. noh, lihtsad. Kuigi ma praegu veel mäletan, et tegelikult ei ole nii. Muidugi see kõige olulisem asi on ikkagi väga keeruline. See endiselt hämmastab mind kuidas ma samaaegselt/vaheldumisi olen jube küüniline ja naiivne. Noh, naiivne pole päris õige sõna. See on selline kaalutletud valik ikkagi. Olla naiivne ja uskuda headusesse.
Kohati väga keeruline valik.

Koomiksid

2011-06-08T13:16:00.004+03:00

Näe, tegin näoraamatusse lehe, et teada saada, kas ma olen valesti aru saanud ja tegelikult on eestis ainult kaks koomiksifänni (mina ja Hanna):
http://www.facebook.com/pages/Koomiksi-manga-pood-Eestis/148441068560720

Spread the word.
Muhahahahhhaaaa!

o hai

2011-05-11T20:34:00.000+03:00

Bonobo - Black Sands + Rainymood = pure bliss

jea, y u no write smth meaningful?
ei tea.
i suck.

Bensh - Hard Rain

2011-04-05T19:06:00.000+03:00

See nädal Islandil oli nii hea.. Nostalgia...

2011-03-09T21:49:00.002+02:00

Nostalgia

2011-03-07T18:16:00.003+02:00

Issand jumal
:D

Avastasin midagi imeliselt nostalgilist. Nimelt Somnium Mirabile, millest minu rollimänguri teekond algas, jutuka logid. Aasta 2003 September. Ilmselt ma kuskil siis või veidi varem olingi liitunud foorumiga. Võib-olla isegi palju varem. Ma olin nii häbelik ja noor, et ma ei rääkinud seal suurt midagi, kuna kõik tundusid nii vinged ja targad.
Siis kuskil 2004 aasta lõpus vist avastasin ma et Curu tegleb larbiga. Ehk siis peaaegu poolteist aastat hiljem.. Ja ma olin hästi rõõmus, sest ma olin juba nii ammu tahtnud minna, aga kartsin.
Siis kuskil 2005 alguses oli mu esimene D&D, Brokennon, Urg, veel D&D.. Piiksukas Toomemäel.. Ohjah :D
Ja 2005 aprill Kettamaailm. Minu esimene Päris Larp!

Aga siin suur aitäh SoM-ile, millest kõik algas. Mul on kahju, et ma nii noor ja nii kartlik olin.. Oleks olnud väga tore teie kõigiga sõbraks saada, aga asjad läksid teisiti. Siiski, minu jaoks jääb SoM ja kõik Somnikud alati selleks esimeseseks ja armsaks.

Larbist ja muust

2011-03-03T00:15:00.003+02:00

Viimasel ajal on päris tore olnud. Mulle meeldib hästi palju tööd teha ja organiseerida. Ideede puhul vajan küll kedagi, kelle peal põrgatada või, et Tali üle vaataks ja nõus oleks, aga muidu on äge. Ma täitsa tunnene, et ma oskan nüüd selle võrra natuke paremini kirjutada.
Vahepeal oli hästi pingeline, kui ma veel umbes 3 asja pidin tegema ja keegi teine peale minu mängu vastu huvi ei tundnud... Aga nüüd on jälle vabalt aega ja olulised asjad peaaegu valmis ja Tali on ka hästi palju abiks (ja noh alguses tegi ta enamiku tööst). Üldse on täitsa tore olnud mängu teha koos. Lõbusaid hetki ikka on (jaa, praegu ka meenusid mõned XD). Ja meil tulevad koos mõnikord head mõtted. Nii et, aitäh, Tali :).
Kardan natuke, et pärast mängu on nii suur pingelangus, et on halb olla. Aga ei usu. Igastahes praegu on äge, kuigi ma muretsen, et mõni ei jää rahule. Ja noh, eks igast jamasid võib olla. Aga suva sellest. Ainus probleem on see, et ei saa väga hästi mängust rääkimata olla. Sellepärast on hea, et ma koos Hannaga elan. Mängijatega olles tekib kohe hull stress enda tagasihoidmisest :P.
Ega mul vist muud olegi.

Olge head ja armsad.
Teie Ally

Jeff Buckley - New Year's Prayer (1997)

2010-12-17T22:34:00.000+02:00

I love this

The Offspring - Gone Away

2010-12-02T15:39:00.001+02:00

Well thanks Zelor XD.
Aga tegelikult ka, hullult hea laul. Mul on selle taustaks enda peas oma muusikavideo, mõned võivad arvata millest ;). Kui ma oskakas animeerida, siis teeks ära. Actually, maybe I will someday. Ja see pole tegelt ka D&N-i porno (vähemalt mitte tervenisti).
Ja: http://humon.deviantart.com/journal/36649624/
XD XD, smooth, very smooth.

2010-11-09T18:17:00.002+02:00

So deep, so dark :). On kuidagi juhtunud, et viimase aja tegelased on sinnakanti läinud. Ja siis kuulan eriti sünget kraami ja loen luudest krõbisevaid luuletusi. Mõnus. Võib-olla on ka minus 15-aastane gooti-poiss/tsikk?
Hullult mõnus igastahes, kuigi äng mulle ise tundub liiga hale, aga midagi selles on..kui teda muuga vürtsitada.
Igastahes võite mulle soovitada kõike taolist.
Mõtlesin ühe luuletuse ka siia panna, aga see oleks ühe mu chari suhtes vist liiga paljastav, nii et kunagi hiljem.

2010-09-13T23:06:00.001+03:00

Take my love, take my land
Take me where I cannot stand
I don't care, I'm still free
You can't take the sky from me
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me
There's no place I can be
Since I found Serenity
But you can't take the sky from me...

But they can take your spaceship and throw you in jail, so I'm not really sure if that counts as freedom...

Tere!

2010-09-06T12:14:00.001+03:00

Tundub, et hakkab paremini minema, vähemalt pole ma enam nii mures, larp aitas kõvasti, väga äge oli.

2010-08-25T12:27:00.001+03:00

tulin just palavikuga Boheemi gm-miitingut tegema.. ostsin teed ja kooki.. ja teine gm ei ilmunud kohale. eriti masendav. oleks saanud tutuda selle asemel. rääkimata rahast .(

//pärast ikka tuli :)

2010-08-20T09:22:00.002+03:00

Heh. Nüüd ma mõistan kui väga on ikka vaja muljetada ja üldse öelda GM-idele kui tublid nad on.

2010-06-10T13:27:00.000+03:00

Dramatic Sponges

2010-06-02T13:20:00.000+03:00

2010-05-29T11:13:00.001+03:00

Meie maailmas on praegu nii raske elada. Vaheldumisi vihkan kõike ja siis jälle armastan, loodan ja usun. Igalpool on asju, mis teevad haigeks... ja kõik on pöördumatult reostatud. ja ega tagasiteed enam pole, we're all doomed. Aga kuna see juba nii tõsine on, siis on kuidagi raske seda tõsiselt võtta. See tähendab et enam pole muhvigi teha, peale selle, et lapsi ei tasu saada, sest neil tuleb ilgelt sitt elu.

2010-03-25T15:57:00.001+02:00

Kuna ma Hannalt kingitust küsisin, siis peab chaini jätkama:

Kolm esimest kommentaatorit, kes kommentaarikastis minult kingitust küsivad, saavad selle. Aasta jooksul. Ise teen. Võite öelda, ka mida te soovite, äkki isegi oskan seda teha.

Vastutasuks tuleb korraldada samasugune jagamine omas blogis (või Facebookis vms. kohas).

Lots of love .)
Ally

2010-03-06T17:00:00.002+02:00

Tere jälle. Ma pole siia terve igavik postitanud. Ei tea kas on ka praegu eriti hea aeg, kuna talv ja lumi on üsna ära kurnanud. See aasta oli talv ise päris mõnsa, oleks ta ainult poole lühem.. Või on enda süü, et ma miskeid vitamiine ei söö või midagi. Aga noh, nagu iga aasta, on jälle masendus, motivatsioonipuudus ja lähen endast välja. Aga mis sellest ikka rääkida (va. seda, et võiks linnades olla meeletult hea, kiire ja toimiv ühistrantsport, linna ääres suured parklad ning linna sees autodel sõidukeeld. stupid cars...). Praegu kirjutades tuli meelde, kuidas ma olen mõelnud, et väljend "endast välja minema" on nii äge... endast välja.... Halvas mõttes küll.. Aga see võib ju päris hea ka olla kui sa endast välja lähed.

Peale selle on mul tunne, et ma olen väga silmakirjalik.. Ja isegi arvan, et see on hea... Millega ma küll nõus ei saa olla, kuna see ni rõve asi on... Ajab segadusse. Asi on selles, et olen mõelnud rohkem kui tavaliselt erinevatel rohelistel teemadel ja kahjuks olen ma ise oma ideaal-inimesest ikka tohutult kaugel. Hetkel ma isegi ei ürita mitte (kuigi ma suht andestan endale, sest talv imeb vilinal).
Näen päris eredaid unenägusid, kuigi häirivatel teemadel. Siiski hea. Veel häid asju: täna paistis päike, kassid on armsad, Tartus on üks ilus tänav, Hannal oli naljakas blogipostitus.. Ongi vist kõik. Peale selle on armastus ka väga kaunis ja vajalik asi, paneb kohe mõistma seda värki, kuidas inimesed leiavad kellegi, kes on olulisem kui kõik muud asjad, punutakse pesa ja saadakse lapsed jne. Kuigi ikka peab reisima ja hobidega ka tegelema. Muidu läheb ikka jamaks. Mis tuletabki meelde, et ma pole kuskil 6 kuud tantsinud ja ma lähen varsti hulluks. Ja seda salajast ideed, mis pole tegelt salajane, aga mida ikka peab salajas hoidma, et keegi ära ei napsaks, tahan ma ka teha. Sest see oleks über-äge. Isegi kui see läbi kukub. Kunsti tahaks ka teha, reisida natuke, matkata ja maailma muuta... V-b nüüd vähem kui enne, aga natuke ikka.
Mmm. This is so random.

omg :D ...:D Mu pere kiisu just mängis omaette trepil... Nii nunnu.

Varsti postitan dA-sse pilte.

Jne, vms. blaah.. no point in anything.
I still love you people. If not with my heart, then with my brain... Too weak for emotions... Must wait until spring. End of transmission.

Knights Who Say Ni

2010-01-21T22:26:00.001+02:00

Antsy Pants - Vampire

2010-01-02T19:18:00.001+02:00

(Sry, et igav video)
Remember that, Hanna? :D

blink-182 - I Miss You

2009-12-08T20:00:00.001+02:00

Mmmm, Nightmare before Christmas references...
Igatsen koju.
Siin on ilus. Hingematvalt kaunis. Ma naeratan kui ma mõtlen tagasi suvele.
Rühmatöö ei lähe nii hullusti kui võiks, aga täna oli ikkagi nii kurb päev. Stress. Tahaks kuidagi end välja elada. Loen päevi mil koju saab. Loodan, et projekt hakkab varsti sujuma, muidu on siin nii raske. Ei, ma saan küll üksinda imeliselt hakkama, aga see töötegemine hakkab pähe.
I miss you on nii hea lugu, aitab kõvasti.

kimya dawson - I like giants - Music Video

2009-10-14T18:14:00.001+03:00

I love this song :)

Vonda Shepard - Tell Him

2009-10-05T18:48:00.001+03:00

Today - Jefferson Airplane

2009-10-05T18:04:00.001+03:00

Euroopas trippides kasvas see laul südame külge. Mäletan kuidas kõndisin Pariisis Ladina kvartalis. Päike paistis, tänav oli täiesti tühi. Tundsin nagu oleksin teises maailmas ja klappidest tuli see laul..

M.I.A. - Paper Planes

2009-10-05T17:57:00.001+03:00

Yea, all I wanna do is... at least in the HPC RP

2009-09-29T16:27:00.001+03:00

Nägin unes, et ma olin väga-väga armunud. Made me feel all warm and fuzzy inside.

2009-09-23T21:53:00.002+03:00

Vahel peab olema õnnetu, et olla rõõmus. Või noh, peaaegu alati. Vanasti küll kestis see pikemalt. Aga ega ma ei kaeba. Ma olen liiga defineerimata jälle. See kõlab pisut pahasti, aga minapilt on tegelikult väga vajalik. Muidu muutub kõik liiga segaseks (ja asjad on juba liigagi segased). Ma pean selle sulgude kommentaariga silmas minu üleüldist hämmeldust selle suhtes kuidas maailm toimib. Muidugi juhtub see ainult siis kui ma peatun, et selle üle järgi mõelda.
Ma olen ikka liiga ebakindel vahel. Ei tasu nii vastuvõtlik olla asjadele. Kuigi ma tahan ikkagi parem olla, aga seda siis kui mul jälle energiat on. Praegu on aeg lihtsalt chillida vms.
Jaa. Puud on punased ja ... Inimesed joovad esmaspäeva õhtuti. Söövad õunu vahetunnis. On üksikud. Käivad sõpradega väljas. Mina ka.
Täna käisin ujumas. Pärast sõin shokolaadi *facepalm*.
Rollimäng tekitab sõltuvust :). YAY!!!! ENTERTAINMENT!!
Nüüd saab minut üks neist saikodest keda tegelikult olemas ei ole, kes päris elust võõranduvad ja ainult läbi rollika elavad.
Tundub, et mul ei õnnestu kellegi uuega Tlnas kohtuda, aga see ei segaks mind üldse, kui ma ainult HZM-ga hängiks ja foorumirahvaga. The first are the dearest people to me in the world and the second are just fun arn weird.
Aga ikkagi oleks tore... Näha Jannet. Või Sveni. Või Marchesat. Või... Anyone.
Ah ma enam ei viitsi. Mõni päev jälle.
Bonne nuit!

2009-08-10T22:04:00.003+03:00

berliin on väga tore, kuigi väsitav ja öömaja on raske leida. otsustasime leeloga oma itaalia lennust loobuda ja sinna hoopis hääletada, on vaheldust, ta siin praegu minu k6rval uuribki kaarti.
k6ndimist on jube palju ja raha on peaaegu otsas, aga sellest pole midagi.
eile öösel p6lesid tuled nagu ufod. raske raske raske oli k6ndida, aga ikkagi kerge. ilusaid kohti oli ja huvitavaid kohti. luurasime ühe squati ligi ja uurisime graffitit. sünge ja p6nev. inimesed on kiired ja ilusad. koerad on truud.
küpsised on otsas, k6rvas on üks ilus kilpkonn (k6rvar6ngas).

2009-08-09T20:29:00.001+03:00

Berliin. Kell 4 öösel täiesti segasel electro peol hullult vinges rajoonis. Ja pärast 2h tantsimist selge karge hommik, vesi ja liiv. Ostsin kirbuturult torukübara. Kohtasin veidraid inimesi ja see klubi Oranierburger str.-l on ikka üle prahi. Elagu underground, graffiti ja tasuta sissepääs. Jäime metroos piletita s6itmisega vahele ja pääsesime 5euroga mängides lolli ja vaest välismaallast. Kiirteed ja hääletamine, kuumus, väsitav.
elu on sitaks lahe

2009-07-31T01:45:00.002+03:00

http://www.myspace.com/benshmusic
Kohtasin Reykjavikis ühte toredat tüüpi, teeb päris huvitavat muusikat, kuulake :)

2009-07-19T19:37:00.001+03:00

M6tlesin, et peaks siia midagi kirjutama. Olen Isafjorduris, tore on. Eile p2ike paistis. N2gin t2na hommikul/p2eval unes, et olin kodus. Varsti l2hen tagasi Reykjaviki.
V2ga ebaentusiastlik postitus tundub. Tegelikult mulle siin meeldib, praegu lihtsalt pisut v2sinud.

Skaftafell

2009-07-05T20:57:00.003+03:00

Olen oma laptopi vargusest juba peaaegu yle saanud, hetkel olen Skaftafellis, siin on uskumatult ilus. Island on vapustav maa. Siiani j2tsid k6ige sygavama mulje Vik'i l2hedal olevad rannad. Kui j6uan, l2hen sinna tagasi.

2009-07-01T02:29:00.002+03:00

Jõudsin tervelt kohale, kott ka käes, kõik korras. Lendamisest kopp ees. Island on nagu Eesti ainult vihmasem. Palju muru, kauguses mäed. Varsti lähen magama, siin mõned teised veel ööbimas, üks tore Austria tüdruk ka. Päris kohale pole veel jõudnud, et ma tõesti siin olen. Sürr. : D

Michael Jackson - Earth Song

2009-06-27T17:31:00.001+03:00

Puhka rahus Jackson
Aitäh muusika eest

'Friends' A Cappella - Flight of the Conchords FOTC (Business Time Humans Dead Jenny)

2009-06-27T16:51:00.001+03:00

Touch and Go - Would You Go To Bed With Me

2009-06-24T19:55:00.001+03:00

Mõeldes Reinisest. Oleks ikka pidanud talle seda ütlema :)

The Moon - The Mighty Boosh - The Best Of

2009-05-23T09:04:00.001+03:00

I am the moon

Kallis maailm,

2009-05-21T18:04:00.002+03:00

Millest küll alustada? On möödunud hea hulk aega ja mõtteid on olnud nii- ja naasuguseid. Näiteks haaras mind paar nädalat tagasi kirglik viha linna ja autode vastu. Võib-olla on asi ristmiku kõrval elamises. Käisin siis Kadrinas ja niisama kirusin tsivilisatsiooni. Lõpuks läksin Lindaga paariks päevaks rabasse, mis oli tõeline õndsus. Vaikus, linnud, kõndimine. Raba oli maagiline. Pisut jube ka. Aga see oli osa sellest. Ainult puugid ja räpasus-tunne ei meeldinud. 2h vihmas bussi ootamine imes ka. Tartus maitsesin siis jälle tsivilisatsiooni mõnusid : läksin vanni. Hanna tuli ka külla (sa oled nii tore, ma armastan sind). Sõime ja tsillisime niisama. See oli hea nädalavahetus.
Eelmine nädalavahetus käisin Tallinnas. Muuseumites ja sushit söömas. Eva ja Adele olid head, õhus oli armastus, tunne oli positiivne. Eurovisiooni oli Hanna ja Zeli emaga naljakas vaadata. Uni oli hea, toidu unustasin maha. Sain häid kogemusi söögikohtades, ei küsitudki iga asja eest 20 krooni lisaks vaid anti nisama juua-süüa. Väga lahe. Elagu teeninduskultuur. Paneb kohe tahtma tip'i jätta (noh, ma jätangi, aga, et siis on hea tunne ja võib kohe julgelt kolmandiku summast jätta).
Tallinnast läksime Leeloga (ta oli ka kaasas) Kadrinasse. Seal tegin talle ekskursionni ja avastasin vingeid kohti, kus isegi pole ammu käinud. Mõnus oli. Käisime lendamas ka. Päike oli juba loojunud, kell oli umbes 21.30. Lendasime mere poole. Esimest korda sel marsruudil ei hakanud mul ei külm ega igav. Meri oli imeline hõbedane. Tekkis tunne nagu oleks ma keset suurt lõputust, see oli kirjeldamatu. Oli palju linde. Roostik ja liiv tekitas ufo-maastiku ja üle kõige oli ikkagi see hõbe...
Slovakkia andis meile 12 punkti. Eurovisoon on hea, kui seda mitte tõsiselt võtta, paljudele toob ta rõõmu.
Koduõues redised ja "Night watch". Õed, perekond ja Tiina rääkis oma Kunstikooli ajast.
Hea on olla elus.
See nädal on saanud palju tööd teha, tunne on hea. Sain inspiratsiooni teha oma koomiksit ja alustada diplomitööd (jah, ma tean, mul on veel aasta aega). Eile umbes kell 17 tundsin ma, et kunst on minu kutsumus. Ma tegelikult ei uskunud, et see kunagi juhtub, tundus, nagu see peaks juba olema sündinud, kuid ei. See oli nagu see jumalik säde või anne või inspiratsioon või ma ei teagi. Aga ma mõistsin, et see on õige, mis ma teen ja see on mulle määratud, see pole mitte ainult huvitav ja lihtne vaid see paneb ka ka mu südame põksuma ja silmad särama. Mul ükskõik, kellena te mind näete, aga ma lähen skulptuuri õppima. Ma ei ütle, et must saab skulptor, isegi kunstnik on liigne sildistamine. Kõige enam paelub mind environmental art ja seda tahan ma teha ja üritan ka see suvi otsa lahti teha. See pole mitte lihtsalt eriala, vaid see on Kutsumus. Lõpuks ometi! Tänan sind Universum! Ilmselt pole palju inimesi, kes midagi sellist oma elu jooksul tunnevad, kuigi ma loodan et on.
Olen praegu väga õnnelik (kuigi see ei takista mind ikkagi olemast kergesti ärrituv). Elu on hea, inimesed on armsad, mina olen väga õnnelik inimene - igas mõttes. Olen ju tegelikult päris raske iseloomu ja energiaga inimene, aga ikkagi on mul mitu inimest, kes must tõeliselt hoolivad, kuigi ma võin neile tõsiselt närvidele käia. Ja neile haiget teha või lihtsalt olla liiga äärmuslik ja emotsionaalne.
Igastahes, elu on hea. Kõik on hea. Mis on halb, ei loe. Ma armastan teid kõiki. Ja üle kõige armastan ma neid, kes armastavad mind. Kirglikult, valusalt ja nii palju, kui ma jaksan!
Teie siiras, oma Kutsumuse leidnud, kuid endiselt meeste suhtes negatiivsel arvamusel, Ally.

The song for sunny days : )

2009-05-03T20:33:00.001+03:00

well, well

2009-04-14T10:51:00.002+03:00

Tundub, et ma olen haige. Kohe ikka köha ja nohu ja palavik. Pole päris kaua juhtunud.
Arsti juurde minna ei taha, kindlasti kargavad mu mandlite kallale kohe.

Lots of food and tv

2009-04-13T20:35:00.002+03:00

I know it's bad for me. But.

Hanna, Mirju: vaadake Stand up!!. See on päris vahva, vaatasin esimese osa ära.
Nüüd on mul suurem frustratsioon möödas ja on pisut süüdlaslik tunne ka. Et ma nii kuri olin.
Peaks mingi päris sünnapeo ka tegema. Sellise, kus oleks lihtsalt tore ja mõnus. Mitte mingi hullumeelne tõmblemine ja sõdimine.
Miks ei ole kedagi msn-is kui neid vaja on?

Hea, et mul ikka Hanna on. Sest tema teab, kes ma olen ja armastab mind mu vigade pärast.
Ja hea, et mul on Mirju. Sest tema armastab mind mu vigadele vaatamata ja see paneb mind tahtma olla parem.

Tegelikult on suur õnn kui sul on inimene, kellele sa võid loota ja kellest sa tead, et olgu sul nii üksik olla kui tahes, nemad hoolivad sust ikka. Ja mul on neid kaks.

Praegu on tegelikult päris hea olla. Kogu see looderdamine oli selline leevendav. Või tuimestav.
Päeval oli pisut seda keegi-ei-armasta-mind tunnet jälle, aga ma vist pole enam nii maniakaal-depressiivne, et nüüd kohe kurvastama hakata. Lihtsalt..koolis ei ole nagu kellegagi mingit sidet. Leelol on nüüd ka jälle oma elu. Ootan Karmenit, aga pisut kardan, et kui ta tuleb, siis on ta samasugune.

Kuigi tegelikult on asi lihtsalt pilvedes, ma tean küll. Tundub, et päikest niipea ei tule.

Tahaks Tallinna Mirju ja Hanna juurde. Ilmselt on hea, et ma siin elan. Siis on igatsus suurem.
Võib-olla reedel lähen kah.

Võib-olla see Soome reis tegi mind liiga sõltuvaks. Kui nukker on olla tuleb esimese mõttena kohe, et läheks räägiks kellegagi. Vanasti ma lihtsalt olin kurb, siis otsustasin, et saan sellest üle ja õppisin end uuesti tundma ja armastama, et iseendast jõudu ja tuge leida. Nüüd olen selline karjaloom ja nõrguke, et pidevalt on vaja kellegi elumahlu imeda. Või on see mingi üleskasvamise osa. Üldse, muutumine on nii veider.

Kas minna filmi vaatama või ei? Ma peaksin ühe esitluse ka tegema.

Ei taha suureks saada, tugevaks saada, targaks saada. Tahangi jääda väikseks ja nõrgaks ja rumalaks. (Kuid ma kardan, et ma juba olengi suur ja tugev. Targaks vist tegelikult ei saagi keegi).

Tahaks jaaniööl Pedassaares olla. Nagu too aasta, kui me Hannaga Zeli jälitasime ja temast loodusfilmi tegime. See oli muljetavaldav. Nagu ka need tuled, see üksildus ja armastus. Kuigi ma vist sain mingi hetk nende peale pahaseks. Ei mäletagi enam miks. Ja see hämar ruum ja Hoone. Ja SUVI.

Ma vist arvan, et abi oleks inimestest, kuid tegelikult saan ainult ma ise end aidata. Ma pean selleks aega võtma. Enne kui kool ja inimesed maha murravad. Baah, homme geograafia. Palju õnne õpetaja, seda sa siis oma moraalilugemisega saavutasidki: ei taha enam tundi tulla.

Sillu võiks tulla ja mulle pai teha.

Ja päike ka.

Minu eelneva loogika järgi peaks ma siis rõõmus olema, et ma ikka veel nõrk olen. Kuid see polnud vist see, mida ma mõtlesin.. Ma mõtlesin seda usaldamist ja haiget saamist. Kuigi ma ikka usaldan ka ja endale tundub, et ei hoidu millestki ka valu hirmust. Lihtsalt selline ükskõiksus on sees, kõik on nii sarnane ja miski ei tõmba piisavalt, et end pingutada. Või noh, mõned asjad tõmbavad (kuigi mitte praegu) kunst ja mõned uued ja vanad tuttavad. Aga mingit suhet (mida kõik usinasti kaela määrivad) küll ei ole isu algatada. Ehk kui ära armuks, siis küll. Aga seda juhtub nii harva.

Vist kisub juba pikaks. Ei tea. Muutumine on hea, aga see ajab segadusse, ma pole kindel, kas ma olen praegu parem kui enne.

*õhusuudlus*

It's a dream, it's not a dream, it's a dream..

2009-04-12T18:09:00.000+03:00

Eesti rongid on ikka vahvad. Arvan, et kui kunagi nad ära vuntsitakse, siis hakkan neid vanu igatsema. See rappumine ja kolin ja nüüd need vinged luuletused… okei, rappumine mulle tegelikult ei meeldi. Aga Soome rongide haudvaikus oli kohati ikka päris jube.
Päeval tekkis hetkeks nii halb tunne. Selline tüdimus ja kurbus. Aga nüüdseks vist läks üle.
Sain hääletades esimese viie minutiga peale, vist oli kolmas auto, mis möödus. Tüüp oli ise Kadrina KK lõpetanud ja kunagi ka Kadrina Tartu vahet hääletanud. Rääkisime kunstikoolist ka natuke, tal seal mõned tuttavad.
Noorus on hukas, aga sellegipoolest kohtan ma aeg-ajalt ikka selliseid viisakaid kümneaastaseid poisse. Võib-olla ma lihtsalt näen juba nii vana välja, et nad ei ülbitse minuga.
Eile, kui Rakverest Vokut saatmast tagasi sõitsin (kuskil 14 paiku), jäin autos magama ja kui koju jõudsin läksin magasin edasi. Ärkasin täna hommikul kell 9. Küllap siis magasin seda viimase kahe nädala magamata und.
Unes nägin ma järgmist: mina ja Leelo jooksime ringi mingis Tartu moodi kohas, kuni jõudsime ühe mäeni, millest viis alla mingi ropult järsk trepp. Mina hakkasin ennast tasapisi siis sealt alla vinnama, Leelo vist jooksis. Ma lõpuks pidin ka jooksma, sest see oli nii järsk, aga ma pidurdasin mulla sees umbes nagu slaalomit sõites, Leelo samamoodi. Siis sõitis meist rattaga mööda üks poiss, kes kukkus. Jooksime tema juurde, tema sõbrad ka. Ta nagu tõmbles või midagi. Leelo hoidis teda süles ja rääkis midagi, enam ma ei mäleta mida. Siis käskis ta mul kiirabi kutsuda. Seda ma justkui veel mäletan, kuidas nad kohale jõudsid ja ma mõtlesin, et kuidas nad sinna üles küll saavad.
Mingi hetk ajas mu õde mind hetkeks ülesse.
Kell 21 ma ärkasin ja kui olin paar hetke üleval olnud hakkas koer ulguma (auauauauauuuuuuu). Maja oli pime. Õues oli pime. Kõik oli vaikne. See oli jube sürr. Lõpuks tuli küll meelde, et naabril oli sünnipäev. Aga see tunne, kui lähed valges magama ja ärkad pimedas, on alati nii imelik. Ma teadsin küll, et olen üleval, aga ikka oli unenäo tunne. Läksin lohutasin koera, pesin hambaid ja läksin tagasi magama.
Enne 9 nägin veel ühte unenägu. See oli üsna pikk ja huvitav tegelikult. Peamiselt puudusin ma seal koolist, et mingit huvitavat eraelu elada. Aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan kuidas olime kooliga ühe poes ja siis ma sain ühe sõbraga seal kokku, ma läksin WC-sse ja mõne aja pärast tuli sinna omanik ja ütles, et pood suletakse kohe (kl 11). Läksin välja ja ma olin pimedas paneelmajade rajoonis. Igalpool oli lumi. Kõik tundus jube reaalne, aga ma teadsin, et see on uni, sest sellist kohta Tartus pole ja lumi on sulanud (tundub, et ma saangi sellest tavaliselt ilma järgi aru). Üritasin üles ärgata, sest mul oli nii halb tunne seal, aga ei õnnestunud. Kõndisin siis edasi, lootes, et jõuan kuidagi välja. Üritasin unenägu nautida, ja vaatasin taevast, mis oli talviselt karge ja sinine, olid mõned roosad pilved, kõik oli endiselt väga reaalne. Jõudsin maanteeni. Kaugusest tuli üks kaubk. Hääletasin, mõeldes, et see auto peatub ja võtab mu peale. Võttiski. Ma ei mäleta enam, mis see autojuht rääkis. Sõitsime üle mingi kivikuhila. Ärkasin.
Ükskord varem nägin ma ka ühte huvitavat unenägu. Seal juhtus enne ka midagi, aga see osa, mis ma mäletan, algas nii: ma olin suures duširuumis (nagu mõne kooli oma), seal oli üks blond mees, tumeda mantliga. Ma läksin välja ja tulin siis tagasi sisse. Olin alasti ja ütlesin sellele mehele, et mis ta nüüd passib siin, mingu ära. Aga ta tuli hoopis minu juurde ja ma nägin et tal oli nuga ja konks. Ta vist midagi ei öelnudki, aga ma teadsin, et ta on sarimõrvar või midagi. Kujutasin ette, kuidas ta mind selle konksuga ringi veab ja tegin seda, mida ma alati loodan, et need õudukate teismelised teeksid: palusin tal, et ta mind lihtsalt ära tapaks (tõmbaks kaelaveenid läbi), et ma ei peaks piinlema. Hetkeks oli see “see peab uni olema” tunne ka, aga läks liiga kiresti üle, et terve unenägu enda rajale keerata.
Järgmine hetk olen riides ja autos. Sarimõrvar on muutunud Jakobiks, aga ta on ikka mõrvar. Autos on ka minu analoog-õde Leelo (vist midagi kaksiku sarnast). Jakob annab meile joint’i, küsime, mis see on ja ta ütleb, et see on kangem kui tubakas (politsei ütleb meile hiljem, et see oli tee). Tõmban joint’i millel pole filtrit ja kõrvetan oma huuled ära. Ta pakub ka teelusika peal valget pulbrit, ütleb et see on kokaiin. Ahvatlus on, saaks ära proovitud, aga ei taha abitus olekus olla, juhuks kui tekib võimalus põgeneda. Ütlen talle, et ta annaks seda mulle enne, kui ta mu ära tapab, et siis on vähemalt hea olla.
Siis: politsei, kiirabi. Mõrvarit ma enam ei näe, Leelo viiakse kiirabiga ära ja mind pannakse ühte bussi, mis on mõeldud sarimõrvarite käest pääsenutele. Buss on hõredalt inimesi täis, kõigil on üsna passiivne ilme. Olen Leelo pärast mures ja hakkan nutma, kõvasti, valjusti ja väga valus on(vaimselt). Üks mees ütleb midagi sellist nagu: nüüd ta hakkab mõistma. Ta ei mõtle Leelot. Ärkan.
See huulte kõrvetamine ja kurbus olid nii ehedad, et sellepärast jäi meelde.
Praegu on maailm nii aeglane ja kurb ja tühi ja unenäoline.
Jõgeva. Meenub Curu sünnipäev. Tähed. Kas siis oli larp ka?
Rongijaamad. Neid mälestusi on nii palju.
Kas kellelgi on mõni larpi-idee? Ma vist tahaks uuesti proovida. Paar mõtet on, aga need on pisut suured.
Meie larp läks vist hästi, enamikel oli tore, kuigi väga juhet-tekitav. Endal oli selline väljaväänatud tunne, polnud sellist “Nüüd on see tehtud” tunnet.
Taliesin käitus küll kuidagi nõmedalt toopäev ja ajas mind oma neurootilisusega peaaegu hulluks ja vingus mu kodu üle liiga palju ja solvas mind pisut sellega (ma olen oma kodu ja pere suhtes üldse pisut tundlik). Eriti arvestades, et mina tema kodu kohta pole midagi halba öelnud ja ise ta ka ühtegi mängu-kohta välja ei pakkunud. (Hea siis, et Goblin ei jõudnud, ta oleks kindlasti mind kohe mitu korda solvanud ja tahtlikult, erinevalt Talist).
Igastahes ei suuda ma vist mängu korradada kellegagi, kes iga asja peale paanikasse satub. Keegi kindlasti suudab, aga mina ei saa tasakaalutute inimestega hästi hakkama.
Rolle oli muidugi vahva välja mõelda.
Mul on pisut nõme olla. Peaks vist igasuguste lahedat tuttavatuga suhteid soojendama, ehk puhub see elu sisse.
Hea, et ma Marchesaga jälle rääkisin.
Üks asi on veel meeltes mõlkunud: Gokusen. See on üks jaapani draamasari. Ma ootasin terva teine hooaeg, et midagi uut juhtuks, aga kõik oli nii sarnane. Siiski, Kumiko on minu kangelane ja ta omab täiega. Aga selleks, et Gokusenist paroodiat teha vajate te ainult: palju tänaval jooksmisstseene (nad olid kõik uskumatult heas vormis ja nende linnas oli kõik jooksmiskaugusel ja neil oli alati mõte kuhu poole joosta), väga palju kaklemist (ja need debiilikud said alati peksa, selle asemel, et politsei kutsuda või vähemalt Kumiko, kes niikuinnii lõpuks kohale tuli ja neist kõigist paremini kakles), kui nad peksa said oli neil marrrastused alati suunurgas ja põsel (kuidas nad üldse ellu jäid kui neid üle nädal jalaga kõhtu taoti?) sinikaid ei olnud… tegelikut muu on vist juba niigi naeruväärne, et seda enam parodeerida ei õnnestu. Ma ikka odan, et ta saab Tetsuga kokku ja võtab pereäri üle. Kõik need ilusad ja viisakad mehed ei vääri teda. Isegi see politseinik 2 hooajas oli päris kobe (see, kes oli ilgelt ülbe ja nõme).
Filmisoovitus: Aachi ja Ssipak; I heart Huckabees ja La Belle Verte.
Mul on veel ühte nädalavahetus vaja, et rõõmsaks saada. Aga seda pole. So it’s time to be a bitch again. And snap at everyone and whine and bitch and piss people off. Or I can try the other version: make myself really sad, cry for half an hour and then do something that makes me happy.
Kodus. Mul vist juba ongi parem. Nii külm on küll, aga pole viga. Varsti lähen filmi vaatama.
Kevad on ju, ma peaks õnnelik olema, mis toimub?

2009-04-09T00:15:00.001+03:00

Poolteist aastat hoovõttu, kaks nädalat unetuid öid ja valmis ta ongi.

2009-04-08T23:26:00.001+03:00

10 väikest neegrit
9 väikest neegrit
8 väikest neegrit

....mõned väiksed neegrid?

2009-04-08T01:44:00.000+03:00

Organizing a LARP is mildly exhausting

Tere!

2009-03-28T07:14:00.004+02:00

On saabunud kevad ja inimesed vaatavad vahepeal maast üles ja vahepeal naeratavad ka. Veel mitte eriti, aga üsna pea teevad nad seda tihti. Mina, kelle jaoks kevad on põhimõtteliselt mind ülejäänud aasta töös hoidev kütus, olen entusiastlikult väheste riietega ringi lipanud, kinnitades endale, et ma ei jää haigeks. Siiani on mõjunud. Küll mõjub edasi ka, aju on selline.

Ma loodan, et Kadrinas mingi jube külm pole, muidu saab raske olema.

Hästi kena on, eriti siis kui päike paistab. Talvel olen ma ikka masendav inimene vahel.

Koguaeg ma muidugi ka rõõmupallike pole, inimesed ajavad ikka närvi tihti. Meessugu on ka endiselt kohutavalt pettumustvalmistav. Aga ma arvan lihtsalt, et asi on Eestis, siin on meestel erakordselt madalad käitumisnormid. Muidugi on ka väga armsaid ja tarku ja viisakaid mehi, aga nad on tugevad vähemuses kahjuks.

Nägin Zelorit ja Hannat täna öösel unes. See oli veidi imelik tegelikult, Zel oli vist mingi LSD laksu all koguaeg. Aga tuli väike igatsus. Eks ma varsti näen teda ka. Võib-olla nägin teda unes, sest tal on sünnipäev täna.

Ma tahan nii väga suusatada, see oli nii hea. Elagu ekstreemspordid! Eriti need, mis keerulised pole!

Sillu tahab kiisupoega. See on tore.

Ma loodan, et ma kolima ei pea jälle. See on nii õudne.

Tegelikult see ongi see. See ongi kõik, saate aru? Rohkem ei ole midagi. See ongi täius ja ilu. Asjad ei peagi olema keerulised, et nad oleksid sügavad.

Ja ilu on igalpool. Grimmu suvehommikul raudteel ja valgus paistmas läbi Leelo kaelakee ja härmas kuused Lapimaal ja roostes väravad ja salapärane pimedus kõrvaltänavas ja otseteed, mida ma ei tea ja see armas modell ja too tüdruk, kelle nime ma ei tea ja uus tuttav ja tantsimine ja kena muusik.

Armunud on nii hea olla. Eriti kui sa oled armunud millessegi, mis sind alt vedada ei saa. Sellepärast on inimesed halvad. Eriti mehed, sest nad mõtlevad teistmoodi ja teevad sellepärast meile väga palju haiget. Meie: jumalannad, teemandid, delikaatsed lilleõied, lumehelbed, nõiad, elu hoidjad...

Aga elu, kevad, maailm, energia - sellesse on hea olla armunud. Eks ma muidu armastan neid ka, aga kevadeti olen ma just nimel armunud. Ja tegelikult on kevadel iga naeratusega selline pisut peadpööritav tunne, nii et miks mitte olla armunud ka tollesse noormehesse poejärjekorras või meie imearmsasse modelli (kes on küll vist nii nooruke, et siis ma oleks juba pedofiil).

Muide, ma leidsin endale facebookis mingid USA sugulased ja kuigi mul on oma sugulastest täiega savi oli mu vanaonu tütre pojaga päris huvitav rääkida.

Elu on ikka nii hea. Pole midagi paremad kui olla siin just sel hetkel elus ja sellises vanuses. Me elame nii põneval ajastul, igavlemine on patt.

Ja ostke Milkat, saate mind Alpidesse saata (SUUSATAMA!!!).

Ma vist tõmban nüüd otsad kokku.

MA ARMASTAN TEID KÕIKI!!!!

(Välja arvatud neid, kes ise teavad ka, et nad mulle ei meeldi. Teie olete nõmedad jobudest luuserid. VOH!)

tsjatktk

2009-03-06T15:10:00.001+02:00

ehk: tahan siia jääda, aga tahan koju tagasi ka.

Nädal enne lapimaad
Tegin oma elevanti, väga tore oli, olin kirvega päris vilunud juba. Kui nikerdamiseks läks siis tuli väike väsimus.
Esmaspäevast ja teisipäevast ma tegelikult eriti midagi ei mäleta.
Kolmapäeva õhtul oli briti tüdrukute juures pannkoogi pidu, mis on neil vastlapäeva asemel. Päris tore oli, sai lõpuks millestki rääkida, keskkonnast ja religioonist, mitte lihtsalt hämada, kuigi see soome tüdruk, kellega ma sellest rääkisin tundus küll üsna hirmunud. Pannkoogid olid ka head. Hiljem mängisime mingeid veidraid seltskonnamänge. Üks oli see sõnade näitlemise ja äraarvamise mäng ja hiljem oli suht sarnane asi, aga kellegagi koos pidi arvama. Seal oli üks läti poiss Janis ja vene poiss Aleksei, kes olid nii naljakad ja omamoodi armsad. Lõpuks vajus asi nagu kuidagi ära, aga kokkuvõttes oli ikka tore. Siis läksime koju jälle keset ööd ja häirisime oma korterikaaslasi.
Neljapäeval pärast tunde läksime ühele saksa kunstnike näitusele, mis oli täitsa äge. Seal oli üks teos, mis oli lahe, kus oli laud ja siis igasugused korduvad elemendid. Toit oli ka hea. Harjutasime värvide vaatamist ka abstraksetel maalidel. Hiljem üritasime talisuplust tegema minna, aga meil polnud sularaha nii et läksime koju lihtsalt. Jasu oli tore.
Reedel läksin pärast tunde Lukijosse koolitööd tegema, aga jätsin mantli keskkooli ja pärast oli ilge jama selle kätte saamisega, sest juba kell kolm oli kool kinni. Üks tore sekretäri onu aitas mind. Siis jõime Leeloga teed ja kõndisime koju.
Navetta juures oli mingi vastlapäeva üritus. Kaks jääskulptuuri olid luikedust. Kohtasime Jakobit ja Sallat, neil oli väga külm. Käisime koolis, kuulasime muusikat ja siis läksime meie poole küpsiseid küpsetama. Küpsised maitsesid hästi, aga olid liiga lömmis ja kõvad. Jakob tutvustas oma muusikat, selline elektro. Leelole meeldis väga, mulle tundus ka täitsa huvitav. Siis vaatasime mingit ülinapakat Uus-Meremaa õudusfilmi “Must lammas”. Tõenäoliselt polnud piisavalt inimesi, et normaalset õudukat teha ja nad pidid peategelastena lambaid kasutama.
Kuskil 12-01 läksime kooli tagasi, õnneks tegid mõned inimesed seal veel graafikat, nii et polnud vaja isegi turvafirmasse helistada. Igastahes oli üks jääplokk veel alles ja sellest tegime fallose. Peamiselt vist sellepäraast, et see oli lihtne. Ma küll uitasin peamiselt ringi. Leelo ja Jakob olid ikka väga pühendunud. Jää oli üsna mõnus materjal, nagu võid lõikaks. Üks hetk saatsin Salla koduteele ja vist üsna varsti pärast seda läksime koju magama.
Laupäev oli niisama uina-muina ja pakkimine.
Lapimaa
Asusime teele 22 hommikul 7.30 paiku. Sõitsime rongiga Lappeenrantasse ja sealt autoga tagasi Imatrasse, sest Jakob oli rongist maha jäänud. Siis hakkas teekond päriselt pihta. Ega suurt midagi ei juhtunud. Alguses juhtis meie autot Tom, aga ta ta oleks peaaegu magama jäänud, siis tuli autot juhtima läti poiss Reinis. Lätlased on ikka ägedad autojuhid. Ta tegi palju adrenaliinirohkeid möödasõite igastahes.
Vahepeal tegime peatusi. Magasin palju. Oli palju ilusaid vaateid ja lugematu arv puid. Ma sain maanteehüpnoosi nendest puudest juba. Autos oli jube külm. Kuskil 1 paiku jõudsme kohale. Maja on väga äge. Mitu kaminat ja saun ja puumaja on . samas oli ikka pesumasin ja nõudepesumasin ja isegi mikser. Meie toal polnud akent nii et seal oli koguaeg tunne, et öö on. Magada oli hea, kui hiline ärkamine oli.
Peale minu ja Leelo oli veel 15 inimest: Muriel Sveitsist, kes meiega samas toas oli, räägib prantsuse ja hispaania keelt ka, hästi lumelauaga sõidab ja muidu vahva on; Reinis ehk “läti poiss” või hiljem “okasmups”, kes oleks nagu kuskilt läti metsadest välja roninud, ära tsiviliseeritud ja soome rahvusvahelist äri õppima saadetud, ta on üsna pahur, oma pahural moel väga kuum ja tema suurimad armastused elus on ta kitarr ja fotokas, ta võib ära tunda meeleheitliku karjatuse “ma tahan pilti teha!” või seksika läti aksendi järgi; hispaania tüdrukud Laura ja Inma: üsna toredad, oskavad mitmes keeles ropendada ja räägivad palju omavahel hispaania keeles; briti tsikid Charlotte, Emma ja Liz, kes tegutsevad nagu tiim, on väga viisakad, veidra huumoriga, naljakate zestidega ja väga konservatiivsed; prantslased Julian, Laura, Tom ja Oliver, Laura on pisut ülbe, Julianiga ma pole eriti rääkinud, Tom organiseeris reisi, on täitsa tore, paneb palju pidu, halb muusikamaitse, Oliver on väga nunnu ja küsib alati kõigilt kuidas neil läheb; Jakob muutub aina toredamaks, isegi see, et neist Leeloga paarike sai ei sega eriti; siis on veel saksa neiu Barbara, kellel on äge tätokas, muidu on pisut imelik; Tsiili tüdruk Anita, kes on selline klassikaline lõunamaine iludus ja väga armas ja sõbralik ja hoolitsev; ja viimasena Morgan, kes on ka äge.
Esimene päev oli põhimõtteliselt lihtsalt magamine ja toidu ostmine. Käisime Levis, otsisime infot selle kohta, mis me teha saame. Kuskil lähedal künkal käisime kelgutamas ka, päris vahva oli. Õhtul käisime saunas, väga hea ja karm saun, pärast käisime lumes ka hullamas. Hilja õhtul mängisime joomismänge. zalmarit tegime ka : viin pluss salmiaki. Maitses täitsa hästi. Üllatavalt lõbus oli. Magama läksin üsna varakult, teised jõid edasi või tegid muid lollusi.
Teieipäeval oli enesetunne hea, läksime suusatama. Ma arvasin, et neil Levis ainult üks mägi ongi, see, mis kohe vastas on. Leelo ka mulle midagi ei rääkinud, nii et sõitsin siis koos teistega üles. Ega ta nii kõrge ei tundunud ja üldse ma arvasin, et see pole nii keeruline. Hakkasin siis minema. Esimene emotsioon oligi umbes, et siin ma nüüd suren. Viskusin siis meeleheitlikult lumme. Siis nägin et teised sõitsid niimoodi viltu, proovisin siis seda, tuli välja, aga peatumine mitte. Siis tuli Jakob ja üritas mind õpetada, aga ma ikka kukkusin sada miljon korda. Siis tuli suusa patroll ja küsis kas kõik on okei. Siis seletas ta, et ma peaks minema laugematele mägedele ja aitas mind sealt alla. Selle käigus sain siis suusatamise ka selgeks. Kiire ja karm õppemeetod väga tore onuke oli, kahjuks ta nime ei mäleta. Mattis või martti. Siis olin üleni lumine ja märg aga muidu väga tubli. Ikka ajasin end püsti koguaeg ja ei andnud alla.
Lauged mäed olid palju lihtsamad, kukkusin ainult paar korda igastahes varsi olin jumala proff. Peamine võti asjal oli olla enesekindel ja oma keha usaldada. Olin peamiselt koos Charlotte’iga. Mingi hetk olid lihased väga valusad, aga muidu oli ikka uskumatult lõbus. Kohtasime sda sõbralikku meest ka veel, ta oli väga tore. Kuskil viie paiku lõpetasime. Õhtul olin jube väsinud. Tegime kooki ja siis käisin saunas ka. Magama sin kuskil kahe paiku alles, sest Jakob ja Leelo läksid enne mind sauna. Olin nii vihane, et nad seal nii kaua olid, aga saunas lõõgastudes hakkas parem. Kook tuli täitsa hea, kuigi väga teraline jahu oli.
Kolmapäeval olin päris väsinud ja läksime alles umbes kaheteistkümneks suusatama. Lihased olid päris valusad, aga üllatavalt suusatades eriti mitte. Käisime paaril rajal soojendamas, siis otsustasin ühele pikemale ringile minna. Enne käisin sõin ka korra. Siis läksin. Hullult äge oli, läbisin kolm rada.
Üks pikk oli jube mõnus, ilusad vaated ja üsna aeglane, võis sirgelt minna. Sõitsin gondliga ka. Siis oli üks rada, kus oli üks pisike jupp punast rada, mõtlesin, et äkki saan hakkama.
Eks oleksin vist saanud ka, kui ma poleks nii halvasti kukkunud. Igastahes ma ilmselt kukkusin, kuigi ma ei mäleta kuidas. Hiljem tuli meelde, kes mind aitas. Ma ei usu, et ma teadvuse kaotasin, lihtsalt mäluauk. Mingid kaks naist aitasid mind. Alguses küsisid soome keeles, kas kõik on korras, siis inglise keeles. Kõik oli oranzikas-kollase tooniga.
Huvitav on, et esimesed hetked arvasin ma et kõik on korras, ja saan hakkama küll, siis kui kollane ära ei läinud hakkas aeglaselt kohale jõudma, et midagi on mäda. Üritasin oma suuski jalga saada, aga see ei tulnud ka välja. Siis on selline väga unenäoline ala, kus ma mäletan, kuidas mulle tundus, et ma elasin läbi oma unenägu ja kuidas ma mõtlesin, et sellest peaks Leelole rääkima.
Veel mäletan Markkut (suusaatrollimees, sain ta nime teada), kes küsis kas ma teda mäletan, nägu mäletasin, aga muud mitte, midagi küsis ta Charlotte’i kohta ka. Kirjutasin oma nime vist ka kuhugi. Siis kästi mootorsaanile istuda.
Sõidust mäletan loodusvaateid ja mägesid ja kuidas ma mõistsin, et ma ei mäleta midagi ja et kus ma üldse olen. Midagi meenus et Lapimaa, aga miks, seda ei mäletanud. Leelost midagi spetsiifilist ei mäletanud, aga teadsin, et ta on väga oluline, nii et keskendusin temale.
Alla sõites nägin Leelot, Morganit ja Jakobit ja karjusin Leelole hästi entusiastliku häälega “Leelo, mul on peapõrutus ja ma ei mäleta mitte muhvigi! Päriselt ka!” ja siis veel midagi, kas aita mind, või nii äge. Jakob ütles hiljem, et see kõlas nagu ma oleks karjunud midagi umbes nagu “ma sain tasuta mootorsaanisõidu! Väga äge on!”. Siis läksin mingisse esmaabi hütikesse, Leelo tuli ka kohe varsti järgi. Seal meenus mulle see naine, kes mind aitas, päeva ikka ei mäletanud, kohta vist mäletasin ka juba. Igastahes sealt läksime varsti minema, Morgan tuli koos minuga koju. Seal ma peamiselt tuikusin ringi ja hiljem magasin. Leelo ajas mind üles ja ise panin ka äratusi. Teistel oli eriti hullumeelnu pidu. Pärast nelja, kui vaikseks jäi oli palju parem magada.
Neljapäeval oli olemine normaalne, pea hakkas kergesti ringi käima ainult. Käisime lumekülas, mis oli nagu hotell, kus tubades olid igast skulptuurid. Suht kena. Teel tagasi tahtis Reinis palju pilte teha ja siis me peatusime koguaeg ja me nägime ilusaid vaateid ja noh, Reinist muidugi ka. Leelo tegi hästi palju imelikke pilte Reinisest, Jakobist ja teetopsi peegeldusest. Hiljem käisid enamik inimesi kelgutamas, mina, Leelo ja Jakob vaatasime filmi “Waking life”, mis räägib igasugustest filosoofilistest asjadest ja unenägudest. Pärast kui tagasi tulid, siis nad vaatasid mingit nõmedat filmi ja ma läksin suht varakult magama.
Reedel oli üsna varajane äratus, pidime juba üheksa mootorsaani kohas olema. See oli päris äge, ilusad vaated ja pisut adrenaliini. Käisime mingis loomafarmis ka, aga need põhjapõdrad olid nii ahistatud moega ja me ei hakanud neid rohkem kiusama. Külm oli ka ja väga hüplik tee nii et õhtuks oli mulj älle peavalu ja halb olla. Aga iseenesest oli vahva. Vähemalt on tehtud ja rohkem vist ei läheks ka. Õhtul teised jälle jõid, mul oli halb nii et läksin juba seitsme paiku magama ja magasin kuskil 14 tundi.
Laupäeval läksid mõned inimesed kelgukoertega sõitma, aga ma ei viitsinud ja rahast oli ka kahju, nii et ma jäin koju. Õhtul läksime Levisse koos Jakobi, Leelo, Anita ja Reinisega, sest Anital oli raha kaduma läinud mootorsaani reisil ja mina tahtsin arsti juurde minna, aga peamine eesmärk oli sõbralikule suusamehele tänukiri saata. Sain teada, et ta nimi oli Markku ja kirja sain ka ära anda. Anita oma raha küll ei saanud, aga minu missioon oli täidetud. Hiljem õhtul nägime päris ilusaid virmalisi (olime neid näinud igal ööl va. see öö, kui me saabusime), ikka ainult rohelisi, aga nad liikusid ägedalt. Vaatasime ühte filmi ka, pakkisime ja läksime magama.
Pühapäeva hommikul oli koristamine ja muidu sebimine. Murieliga tekkis mingi imelik konflikt, aga muidu oli kõik hea ja kena. Sõitsime arktika muuseumisse. Mulle meeldis kõige rohkem näitus saamidest ja nende elust, olekski pidanud ainult sinna minema. Muu oli kas liiga kuiv või liiga segadusseajav muudkui :“keera seda” ja “vajuta siia”. Võib-olla oleks parem olnud, kui oleks seal mitmel päeval käinud. Mõnele inimesele meeldis muidugi väga, lugesid muudkui huviga jääaja kivimitest jne. Võib-olla mingi äriinimeste värk.
Sealt läksime edasi jõuluvana juurde. Ma tegelikult mõtlesin, et see on ainult detsembris ja me lihtsalt uitame kuskil jõulukülas ringi nii et ma olin väga üllatunud kui me jõuluvana juurde läksime. Ta oli täitsa okei onu, oskas igas keeles midagi öelda. Parim asi oli selle juures, et me saime grupipildi, jee! Siis oli umbes 45 minutit täiesti mõttetut ringiuitamist ja siis hakkas päris sõit pihta.
Tegime ühe pikema peatuse kus kõik sõid ja jõid kohvi ja bensu võtsime ka. Siis mingi hetk me sõitsime teistest ette, sest bensujaam oli kinni. Autos oli jube kitsas ja enamiku ajast kuulasime me mingit metalit, et Reinis magama ei jääks. Igastahes lõpuks ei leidnudki me kuskilt ühtegi avatud bensujaama enne kuskil nelja ja üks hetk oli Reinis ikka päris kuri ja ropendas tükk aega. Ma olin ka nii väsinud, et ei olnud nagu midagi öelda, et tal lihtsam üleval oleks olla. Proovisin ikka ise ärkvel püsida, et ehk on nagu lihtsam kannatada, kui keegi kõrval saamoodi on.
Kui me siis lõpuks bensujaama leidsime olid kõik nii rõõmsad ja toredad, teised jõudsid ka järgi. Leelo üritas Reinisele seda saldejumps krõmps-krõmps nalja seletada, aga ta ei saanud eriti aru õnneks, ja tal oli siis hea tuju nii et ta vist ei solvunud ka. Saime teada, et läti keeles on vahvel vahvel (ainult, noh, selline vahvjel).
Viimane tund ta ikka juba pisut sõitis teeservast teeserva ja ma jäin ka koguaeg magama, aga ikka väga vinge autojuht, sõitis meiega 9-06 kahe kohvipausiga (noh kuskil 3-4 h olime me seal lumekülas ja muuseumis ka). Jõudsime turvaliselt koju, kuigi kõik olid väga väsinud ja närvilised nii et erilisi südamlikke hüvastijätte polnud. Rohkem nagu, et “miks te oma kotte nii kaua välja võtate?!”. Aga meel oli hea ja kõndida ka tore.
Ja nii saigi meie vene toakaaslastel puhkus läbi.
Esmaspäeval ma magasin peamiselt ja pakkisin asju lahti. Vene tüdrukud olid vist end lõpuks mugavalt sisse seadud, köögis oli elamise märke.
Teisipäeval läksin Jaan Luige skulptuuri kursusele. Väga harjumatu on, et nii tihti onmodellil pause, kuidagi raske on rütmis püsida. Aga muidu oli tore, kuigi ma pole enam harjunud eesti keelega ja juhendamisega. Siis pärast tunde oli Lukijos loeng ühe eestlase ja kahe ameeriklase poolt, kes olid eesti ühingust Non Grata ja nad rääkisid performanceist ja näitasid asju, mis nad olid teinud. Suht ägedad tüübid olid. Hea on teada, et võid õppida maali, aga ikkagi lõpuks midagi muud teha. Üldse on sellne maailmapildi laienemis tunne koguaeg, igasugused võimalused avanevad koguaeg, nii palju on võimalik teha. Siis läksid nad Navettasse pidu panema, me jäime Salla, Leelo ja Jakobiga ühte väga veidrat filmi “Inland empire” vaatama. Ma olin üsna väsinud, nii et see ajas mind vahepeal üsna närvi, aga see oli samuti selline avardav kogemus.
Pärast seda läksime Navettasse, kus pidu oli peaaegu läbi, tüübid kirjutasid oma kontaktandmed veekindla markeriga külmikule, vein joodi ära ja asi läbi. Jasu näitas mulle ja Leelole oma projekte. Tekkis jälle selline loominguline võbin, mõnus. Siis mindi ühte baari, ma olin ikka väga väsinud, aga tore oli ikka, soomlased olid ka toredad ja Jussi oli ka väga tore, nad lubasid meile lahkumispeo ka korraldada. Ja siis kuskil 2-3 läksime magama.
Kolmapäeval oli koolis juba täitsa tore, vahepeal sujus.
Õhtul asusime mina, Leelo, Jakob, soome tüdruk Sini ja Morgan Tampere poole filmifestivalile.
Rongisõit kestis 4 tundi, aga rongid soomes on ülimugavad, siin on isegi istmete sees raadiod, nii et oli tore. Rääkisime igasugustel põnevatel teemadel ka, vahepeal läks ehk pisut teravaks, aga muidu oli hea.
Mulle üldse meeldivad rongisõidud, selline vahepeal olemise tunne.
Tampere oli lahe, selline ”oo, linn” tunne oli, mis on eriti irooniline, sest Tampere on euroopa suurim küla. Mikko ja Suvi, kelle juures me ööbisime olid ääretult ägedad ja sõbralikud ja loomingulised. Nende korter oli ka selline äge ja kaootiline ja täis igasuguseid vingeid vidinaid. Siis üheks läksime filmi vaatama. Klubi oli umbes nagu Genklubi, ainult suurem, ägedam ja korralikum.
Nii äge oli näha suurt hulka silmapaistvaid inimesi koos jälle. Oli neli filmi vist. Need olid sellised väga avant garde ja rohkem kunst kui lugu ja olulisem oli see, mis see film sinuga tegi, kui see, mis seal otseselt toimus. Esimene film oli veidi aeglane, pikad kaadrid, aga see oli lahe, et muusika tuli otse (oli bänd) ja oli väga hea ka. Üsna psühhodeelne. Kahjuks olin nii väsinud ja raske oli keskenduda, et ma jäin magama koguaeg ja pidin mingeid nippe välje leiutama et üleval püsida, aga üliäge oli ikka.
Värskendav on sellist kraami näha vahelduseks. Siis ülejäänud kolm olid mingite prantslaste poolt, kellest Jakob väga vaimustus. Esimene oli väga äge ja mulle väga meeldis. Seal ka lugu polnud, lihtsalt korduvad kaadrid ja valge müra ja vahepeal kaadrid kus lint põles, mis oli väga laheda efektiga.
Prantslased kasutasid vanu filme ja vana tehnikat, et seda teha. Siis üks oli selline puhas psühho hüpnoosi asi, animatsioon ruudust, mis lihtsalt läks ähmasemaks ja selgemaks ja muutis värvi. Polnudki nii lsd tripp kui ma arvasin et on. Viimase ajal ma jälle magasin väga palju, aga see oli ka väga väga lahe ja midagi täiesti uut, millele ma polnud varem mõelnud.
Pärast filme läksime peole. Muusika oli parem kui Imatras, tantsisin natuke, aga pärast ma olin nii väsinud, et muutusin kurvas ja vihaseks.
Kui ära läksime (3-4 paiku) olin üsna kurb, aga sain üllatavalt kiirest normi. Kõndisime ringi ja Jakob, Morgan ja Sini läksid pitsat sööma. Mikko läks prügikastidest toitu otsima. Tema jaoks oli see kuidagi nii loomulik (kuigi ta ütles et ta teeb seda ka ainult umbes kaks korda kuus, kui ta purjus on) aga minu ja Leelo jaoks täielik eksootika ja midagi üsna mõeldamatut nii et läksime koos temaga. Ta rääkis oma paarist kunsti projektist ja kuidas ta selle prügikasti värgiga algust tegi.
Iseenesest väga hea mõte ja omamoodi protest isegi: poed peavad puuviljad ja valmistoidud mingi aja pärast ära viskama, isegi, kui see veel kõlbab, nii et me läksime siis poodide prügikastidesse kolama, kohtadesse, kus aeda sisse sai. Üks oli kinni, teisest saime hunniku banaane, apelsini, paprikat, tomatit ja kapsast. See oli täiesti veider kogemus, selline linnaelu ikka. Siis läksime Mikko poole ja magama ka üsna varsti.
Kirjutatud neljapäeval: Täna oli imeliselt hea päev, midagi erilist me ei teinud, aga ma tundsin ennast nii hästi. Sain kuus kallistust ka. Korraks käisime ühes teise ringi poes, kus oli väga palju igasugust ägedat kraami. Tampere tundub hullult mõnus ja selline pisut boheemlaslik ja samas väga linnalik. Ilm oli pilvine ja majad pole ka just erilised, aga siin oli nii hea. Suvi ja Mikko korter on üsna kaootiline aga täis igasuguseid väikseid vingeid aardeid. Juba selle pärast tasub kunstnik olla, et selliste inimestega koos viibida. See kui kaks inimest leiavad mingis kohas ühise keele ja hakkavad koos ideid arendama- see tekitab selliseid võnkeid ja loominugulisust energiat, lihtsalt imeline tunne. Vaatasime paari Mikko projekti, täitsa vahvad olid. Ma tunnen et see eksperimentaalne asi, see on midagi sellist kuhu ma tahan jõuda, aga see pole praegusel hetkel minu jaoks ja ma pean enne mingid astmed läbima, kõik juhtub siis kui peab juhuma. Igastahes oli minu jaoks ääretult hea energiaga päev.
Samas Leelo perekonnas juhtus tõsine õnnetus, aga see kuidagi ei jõua siin olles kohale, kuigi kui pikemalt mõelda, sii on ikka jube. Praegu oleme rongis Imatra poole, kolm rongi oli kokku. Jakobil polnud õpilaspiletit, kahes rongis kedagi ei huvitanud, aga nüüd sattus just selline, kes oli eriti nõme ja ta pidi lausa ostma alates Tamperest pileti, mitte ainult sellele rongile. Halb õnn. Aga noh, see on ainult raha, pole vaja põdeda.
Kohe varsti olemegi Imatras, siis sööma ja koju magama.
Reede: Jakobiga tekkis mingi veider kultuuridevaheline konflikt eile õhtul, igastahes on ta minust pisut valesti aru saanud, aga pole hullu ehk.
Täna on skulptuur päris hästi sujunud. Tulin just lõunalt ja vaatasin kolme performance’it, mis inimesed, kellel see kursus oli olnud nädal aega, olid teinud. Esimest ma väga ei näinud, kuna ta lamas põrandal koguaeg, aga heli oli üliäge. Teine oli selle veidra jaapani poisiga ja oli nagu pisut mingi rituaal ja toit oli olulisel kohal. Kolmas oli väga lahe; kõigepealt oli naine riietatud üleni musta ja üritas ühte sammast paigast nihutada, siis ta vist andis alla, kõndis õue, joonistas lumme enda ümber südame, võttis mustad riided ära, all oli kõik valged riided, siis tõmbas kampsuni niimoodi pähe, et see oli tal üle näo ja hakkas taganema, mis oli eriti veider, sest kõik jälitasid teda fotokatega, nii et see nägi välja nagu põgenemine, siis õpuks jõudis ta ühe sidemetesse mässitud puu juurde ja kallistas seda. Nüüd ma peaks skulptuuri jätkama ja õhtul lähme lappenrantasse peole (jälle). See nädal on ikka täitsa segane olnud. Pluss veel umbes kolm teretulemast tagasi pidu eestis.
Btw, neljapäeval on mul tlnas 3-4 tundi vaba aega. Mirju, Hanna? Saate mulle seltsi pakkuda?

PäiväMoiHeiTerve

2009-02-17T15:13:00.000+02:00

15.02
Istun praegu meie köögis ja kuulan mingit ägedat ja pisut psühhot muusikat. Õues on külm jälle. Olla on päris hea.
Lugesin just Lovecrati ma pole kindel kas ta mule meeldib. Pisut ilmselge on, aga samas on need vihjamised päris huvitavad. Leelo on siin minu vastas ja joonistab. Plaanib kuidas tagasitulles korteris mööblit paigutada. Tal on korvtool. Huvitav, kas saan raatuse tänavale järgmiseks aastaks ka jääda. Mulle meeldib seal. Kõrgel on nii mõnus elada. Eriti kui lift on. Pragu olengi millegipärast kõige rohkem seda korterit igatsenud. Oma voodit. Oma kööki. Hakke (neid linde. Jõudsin selleni niimoodi: mina: kuule, kes ned värdjad seal tartus elavad, Leelol mõtlik nägu ja: ee, mis sa täpselt mõtled, mina: aa, mul tuli juba meelde, hakid. Tema: Mul tuli esimesena meelde kunstikooli esimene kursus). Inimesi ka, kui neile mõtlen ja kevadet igatsen ka.
Käisime ujumas täna siis mõtlesin sellele, kuidas tagasitulles on. Kahju, et ma Karmenit alles aprillis näen. Eile tekkis väike frustratsioon selle kohaga. Suht pommiauk ikka. Võib-olla ma olen lihtsalt eestit idealiseerima hakanud. Inimesed on siin ju iseenesest toredad, ihtsalt pisut kopp on ees. Kool on äge, Tartu kooli küll ei igatse.
Ujumast tagasi tulles mõtlesime et proovime siis selle kebabi ära mis neil siin iga nurga peal on ja see oli täiesti üskumatult rõve. Peaegu maitsetu ja nägi üsna võigas võlja.
Aga siis õhtul läksime ühele olengule ja seal tekkis kohe selline kodune tunne ja heldimus, sest see meenutas neid väiksedi boheeemlastlikke Karlova puumaju. Täielik kunstnike pesa. Kõik oli maale ja igasuguseid ägedaid vidinaid täis ja olid puuahjud. Seal oli väga hea olla. Ma eriti kellegagi ei rääkinud, aga soomlased olid ka ikka päris ägedad ja mitte nii hullud kui vahetusõpilased. Kook oli väga hea, banaani, maasika ja vahukoorega. Morgan leidis endale soome sõbra Ville. Ville oli palju reisinud ja talle ei meeldinud ameeriklased väga. Ekas oli ta ka korra käinud ja sisse saada üritanud. Inimesed olid kõik nii armsad ja boheemlaslikud. Kunstnikud on ikka igalpool ühesugused. Ühel oli perefirma, mis torusid teeb. Villel ja Jussil olid sünnipäev. Nad said ühe pezi kommide masina ja siis tubakapaberid ja ühe plaadi. Mingit muud kraami ilmselt ka. Ville oli väga rõõmus tubakapaberi üle ja päris purjus oli ta ka. Saksa poiss Jakob tegi mingit huvitavat bananaani värki suhkru ja rummiga ja põlema panemisega. Maitses hästi. Briti tüdruku Emmaga rääkisime pikalt toidust. Sain teada, et ameerikas segatakse shokolaadi vahaga. Nagu..mida? miks? Siis lõpuks läksime koju tudule.
Reedel läks leelo Lappeenrantasse oma nigeeria sõbra juurde. Aga too oli vist liiga..ei teagi. Teistmoodi ja tõsine. Nii et see jäi soiku. Mina tegin kodus kooki, sest Leelo oli kuidagi nii kurb tundunud( tegelt vist polnud). Kook tuli maitsev aga liiga kuiv (see oli minu kuues kook Imatras ja esimene, kus õunu sees polnud). Vahemärkus: Leelo tehtud vaarika ja toorjuustukook sai ka just valmis ja on imehea. Tema brokoli, lillkapsa ja juustu supp on ka vaimustav. Ja neile, kes soome tulevad: 3,5 % maito on täitsa okei.
Reedel tegin maksakastet ka. Täitsa hea tuli. Olen uhke.
Koolis tegin eelmine nädal puuskulptuure. Õpetaja on rangem kui Jannnne, tema valvsa pilgu all küll ei julge varem ära minna või midagi. Muidu suht äge. Ma olen küll väga nõrkade kätega, nii et kirvega vehkimine väsitab kiiresti ära. Alguses voolisime mingeid suvalisi asju, siis hakkasime ühest pakust pead tegama. Alguses Eero ütles meile, et kui ühtegi mõtet pole, tehke pea. Siis mul tuli millegipärast kohe mõte elevant teha. Siis tuli õps ja ütles, et tehke pea. Ma olin nii pettunud… aga nüüd ma hakkasin ühest pisemast pakkust elevanti tegama. Jee!!
Laupäeval proovisime kooli minna. Luusisime seal tükk aega ringi, oma kaardiga sisse ei saanud millegipärast. Üks uks oli lahti, aga oli ilmgelge, et sealt ei tohiks sisse minna. Leelo käis sealtkaudu korra sees ka. Siis pidime juba peaaegu koju minema, kui üks tüdruk tuli ja saime sisse. Aga kohe tuli turvamees ka ja pidime ära minema. Päeval mõtlesime, et tegime midagi valesti, aga õhtul sel peol saime teada, et ta tuli mingi tagaukse pärast ja, et ta oli üldse mingi jobu olnud ja me ei meeldinud talle, sest me rääkisime inglise keeles. Hea teada, et ta meie pärast ei tulnud aga üllatav, et siin selliste eelarvamustega inimsed on.
Neljapäeval käis Leelo politseis (ta leidis võltsitud raha) ja siis tal oli tore vestlus nende inspektoritega. Sõna otseses mõttes tore. Ta ikka suudab kõigiga hästi läbi saada. Rääkisid Tartust ja hansapäevadest.
Enne seda käisid tema, britid ja kooli direktor Lappeenrantas ka, kus mingi pervert neid umbes kilomeeter maad oma autoga jälitas.
Õhtul tegime kooki ja makarone mingi salatiga. Morgan tuli ka külla. Päris tore oli. Kook oli hea.
Kolmapäeval oli valentinipäeva pidu. Eriti ei viitsinud minna, aga pilet oli juba ostetud. Lootsime, et on mõni bänd, aga ei. Ikka see jubjube muusika. Rääkisime Tuijaga juttu. Ta oli aasta jaapanis lapsehoidja. Täiesti sürr. Varsti läheb jälle, aga ainult paariks nädalaks. See on päris veider, mis ta rääkis, et jaapanis on vaja oma mehe või muu meessoost sugulase allkirja kui näiteks telefoni arvet tahad avada ja kuidas ühel naisel oli vaja olnud kiiret südameoperatsiooni, aga arstid ilma mehe allkirjata ei teinud (naine oli muidu teadvusel ja vaimselt terve) ja pidid siis ootama kuidas too mitu tundi teisest jaapani otsast kohale lendas. Ei teadnudki, et seal ikka veel see asi nii paigas on. Siis tuli jakob ja pakkus meile viina. Ta tundus nagu mingi narkodiiler, endal oli tal ka vist pisut selline tunne. Läksime siis välja külma kätte ja jõime viina. Mitte palju, aga täitsa piisavalt. Ega ma vist neist siidritest ei saagi purju jääda, mul hakkab enne halb kui ma neid piisavalt ära jõuan juua. Õues olime mina, Leelo, Jakob ja Leeloga koos ehtekunsti õppiv tüdruk Salla. Oli üllatavalt äge. Sain Jakobiga ka jutu peale, muidu oli ta mulle koolis alati nii imelik ja pisut hirmutav tundunud. Eks tundub ikka, aga nüüd ma saan taga rääkida. Pärast läksime sisse tagasi, ma rääkisin Jakobiga koolis ja talisuplusest. Pärast läksime Leeloga tantsima. Ma arvasin alalti et ma ei saa purjus peaga tantsida, sest mul hakkab halb, aga ei hakanudki. Oli hoopis palju rohkem liikumisvabadust ja ma tegin oma saabastega põrandal liueldes ka igasuguseid ägedaid asju. Umbes poole ühe paiku läksime ära, et oleks lahkudes veel hea tuju mitte juba tüdimus.
Esmaspäeval käisime ujumas.
Teisipäeval ei teinud midagi.
Nädalavahetusel joonistasime.
Reedel vist suurt midgi ei teinud. Vaatasime sõrmuste isandat ainult.
Neljapäeval oli olnud plaan minna talisuplust tegema, aga meil oli kolmapäevast toss täitsa väljas. Muidu keevitamises suurt midagi ei toimunud, peamiselt looderdasime.
Kolmapäeval läksime õhtul Lappeenrantasse. Algne plaan oli minna mingile olengule, kuhu mingid seal õppivad eestlased olid Leelot kutsunud. Jõudsime kohale ja läksime uitama. Lappeenranta on palju ilusam ja tihedam kui Imatra, mõnusad mäed ja majakesed. Vaade järvele oli ka väga kena. Kui siis lõpuks otsustasime neile helistada ei saanud me neid kätte. Uitasime veel ringi ja otsustasime minna peole, mis David ja Tom korraldasid. Pidime Davidiga kokku saama linnuse ees. Mis tähendas mingit mäge. Me muidugi otsisime usinalt mingit päris hoonet, peamiselt kuna ma ei saanud pooltest asjadest aru, mis David ütles. Olime kunstimuuseumi juures. Läksime tagasi alla ja sii proovisime alt mäe taha minna. Poole peal vaatasime, et ei saa ja otsustasime üles tagasi minna. Ronisime mööda mingeid täiesti sürre kohti ja jõudsime tagasi kunstimuuseumi juurde. Siis otsustasime et kõnnime niisama ringi, kuni ta meile uuesti helistab. Leidisme ühe imeilusa koha kus me kohe tükiks ajaks lihtsalt lumme istuma jäime. Sealt oli kuskil 200 kraadine vaade järvele, laevadele ja järves olevatele saartele ja teistele kallastele. Lõpuks siis David helistas jälle, saime seekord aru kuhu pidime minema. Tema vaeseke oli meid pool tundi õues oodanud.
Lõpuks jõudsime siis õnnelikult kohale. Pisike korter oli puupüsti inimesi täis. Üsna huvitav rahvas oli koos. Kohe pisteti õlu ka kätte. Suutsin purgi ikka ära lõpetada, aga mulle vist küll ei kehti see, et mida rohkem jood, seda rokem meeldib. Leelo rääkis mingi prantslasega majanduskriisist ja mina ajasin mingit sellist suva juttu ühe soome tüdrukuga. Pärast jälgisin ühte prantsuse poissi, kes meenutab ühte näitlejat (ainult tal pole nii suur nina). See on vist küll kõikide prantslste teema, aga tema oli kohe eriti selline katsumisaldis. Küll nad ikka mürasid selle ühe sõbraga.
Siis läksime edasi klubisse. Jah, muusika oli endiselt kohutav või noh, täpselt sama mis mujal. Tutvusimegi teel klubisse nigeeria poisiga, kes siin miskit inseneri asja õppis. Nad tantsisid Leeloga, mina tantsisin ka vahepeal ja ülejäänud aeg jälgisin hämmastusega seda prantsuse poissi. See oli neil nii loomulik, et nad koguaeg üksteit kallistasid ja niisama mürasid. See oli just selline sõprade värk ja nende jaoks väga normaalne, aga eestis seda juba ei näe. Igastahes oli see ülletavalt võluv ja mul tekkis ikka tõsine huvi. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga neid oli lihtsalt nii ilus vaadata, et ma ülejäänud õhtu lõbustasingi end nende jälgimisga. Eriti see näitleja moodi mees oli huvitav, kuna ta nägi kohe eriti eksinud välja kui ta üksi oli, naised teda ei huvitanud ja oma sõpru armastas ta kohe väga. Teised tüübid ikka üritasid endale naisi sebida vahepeal. Mingi hetk ma tantsisin mingi india mehega ka, ta oli normaalne ei ajanud väga ligi. Tantsida oli tore kuigi meil on Leeloga mõlemal juba india meestest kopp ees kuna neil on kõigil hästi rõvedad deodorandid, inglise keelt nad hästi ei räägi, pressivad hullult ligi ja süüa ka teha ei oska. Töötavad ainult mingites kebabi kohtades.
Jama oli see, et meie buss tagasi läks alles 4.25, nii et kuskil paar tundi oli lihtsalt selle masendava muusika kuulamist ja igavlemist. Poole nelja paike läksime ära ja istusime bussipeatuses lihtsalt. Nigeerialane Kingsley rääkis kuidas tema maal ei suitseta ükski naine avalikult (kuigi me Leeloga ka ei suitseta). Suht imelik tüüp. Selline pisut totu.
Bussis oli suht raske ärkvele jääda, aga sain hakkama. Siis läksime koju magama. Neljapäeval läksin kooli ka, kuigi alles pärastlõunaks. Leelo vaeseke pidi juba 8 paiku ära minema. Päev otsa kummitas mingi jube muusika sealt klubist.
Meiei vene neiud on väga vaiksed ja häbelikud, me vaevu näeme neid. Pisut nagu kummitused oleks – vahel kuuled samme või ukse avamist, aga kedagi ei näe. Esimene nädal sõid nad ainult küpsiseid, siis lõpuks julgesid juustu ka osta. Meil oleks nagu mingi karm diktatuur siin leeloga, et nad isegi kööki ei julge tulla kui me siin oleme. Jobukesed.
Ülejärgmine nädal lähme Lapimaale.
Hanna, Mirju, andke ka oma aadress.
Tahaks liha. Hästi küpsetatud liha.
Ega muud ei tulegi pähe.
Soome on naljakas ja pisut tüütu koht. Kool on äge.
Kallistan kõiki! Olge tublid!

3. nädal

2009-02-03T10:06:00.000+02:00

Esmaspäeval ei teinud me vist suurt midagi. Läksime kooli. Jannne ütles, et ma võin homsest tulla tema metalli skulptuuri kursusele, Leelo pidi minema järgmisest nädalast graafikasse. Koolis oli üks uus vahetusõpilane usast. Nad seal koristasid puutöö osakonda, aga ma viilisin ja rääkisin Leeloga hoopis. Ta otsustas ehtekunsti õpsidega rääkida, et äkki ikka saab sinna. Siis läks ta raamatukokku, ma läksin mässasin arvutis natuke. Õhtul.. tõenäoliselt vaatasime House’i.
Teispäeval hakkas siis keevitamine pihta. Üks oli masin mis töötas mingi elektronide süsteemil, üks hapniku ja asetüleeniga ja siis üks oli veel, mis nagu traati sulatas, elektriga. Mulle meeldib see hapniku ja asetüleeniga värk, siis ma näen ka midagi, ei pea maski kandma. Aga need väiksed paugud ei meeldi. Üldiselt on täitsa äge, natuke ebakindel, aga Eestis tahaks kindlasti edasi teha. See oli hea, et palju inglise keeles rääkisid, vahetusõpilasi oli palju: mina, usa tüdruk Morgan, üks jaapani poiss ja üks saksa poiss. Janne täitsa hästi seletas, veidi vähe võib-olla, aga üsna rahulik oli ja kiitis koguaeg. Nad vist kiidavadki siin soomes palju.
Lõuna ajal tegin tutvust Morganiga (ma ikka olen üksinda sotsiaalsem) ta on selline üsna boheemlasliku olekuga ja täitsa tore. Ta tegelikult juba oskab päris hästi keevitada, aga jannne pani ta sinna kursusele sisseelamiseks.
Toit oli see nädal väga hea. Üks päev oli mingit hästi head õunakooki.
Õhtul läksime siis sinna joonistamiskursusele, aga sattusime hoopis mingile vene kunstiajaloole. Aga loeng oli inglise keeles ja väga huvitav, nii et otsustasime ülejäänud nädal ka seal käija. Lektor oli Olga Shusirova, ta inglise keel polnud just parim, aga ta rääkis väga hästi neist töödest, et kohe pani teise pilguga vaatama.
Kolmapäeval ja neljapäeval saime sinna ja tagasi autoga, reedel kõndisime. Hästi külm oli, nii et me praktiliselt jooksime, jõudsime 30 minutiga koju.
Mulle meeldivad need pardid, kes siin on. Nad on nii armsad kui niimoodi kambakesi paterdavad meie poole.
Saime teada, et ei pea korteri eest mitte midagi maksma, jee!
Reedel otsustasime siis klubisse ka minna, kutsusime Morgani ka. Bussisõit oli päris imelik, see Imatra on nii laialivalgunud, et linnas on suured metsatukad, kust buss läbi sõidab. Morganit polnud, natuke muretsesime, aga otsustasime, et mis seal ikka. Klubi ise oli päris uhke. Alguses oli üsna tühi. Kui me jõudsime tulid just kaks sellist rokitädi ka, nii et alguses oli natuke nagu, et, kas oleme ikka õiges kohas. Hinnad olid nagu arvata olid täiesti hullud, aga üks kena baaritädi andis mulle tasuta vett. Diskosaal oli äge. Ja saali ääres olid toolid justkui vaatamiseks. Alguses üks mees ja naine hüppasid seal ringi, me siis leeloga läksime ka. Muusika polnud väga hea, kahjuks läks õhtu jooksul ainult halvemaks. Siis jõudis morgan ka kohale, ta oli tund aega bussis ringi tiirutanud. Olime rõõmsad. Tantsisime. Leelo leidis ühe india mehest tantsupartneri, see ikka üritas leelot kinni püüda, aga too lipsas minema. Üldse oli neid seal terve punt ja kõik jäid vist üksinda. Morgan õnnetus õhtu jooksul ligi meelitada hunniku veidrikke, kellest väikeste raskustega lahti saime. Mul oli muusikast üle karjudes ühe soomlasega vestlus kunstist ja sellest mis eriala on mõtet õppida. Üldiselt oli muusika jura, aga õhtu ikkagi hea. Poole viie paiku jõudsime koju, teekond läks üllatavalt ruttu.
Laupäev oli selline magamise ja lugemise päev. Pühapäeval tegin kooki, ma ikka ei oska, jama tuli.
Lugesin “Meister ja Margarita” läbi. Tegelased ja dialoogid meeldisid. Päris tore oli.
Praegu on esmaspäev, täna õhtul või homme tulevad siia kaks vene tüdrukut. Praegu on küll harjumatu, et keegi siia tuleb. Alguses ikka tahtsime seltsi, aga nüüd oleme juba nii mugavalt siin, et ei kujutagi ette.. äkki neil on mingid halvad harjumused või häirime meie neid kuidagi. Nonii. Nad jõudsid kohale. Üks pidavat veidi inglise keelt rääkima. Ohjah.
Homme lähebki Leelo ehtekunsti. Mina lõikasin täna ühe masinaga metalli, see oli üllatavalt lihtne ja mitte nii jube kui ma kartsin. Kindad kärssasid natuke ja käed väsisid ära.
Kuidagi imelik on. Üldse pole mingit koduigatsust või teistsugust tunnet. Muidugi alles kolm nädalat ka. Vahepeal ikka mõtlen, et tartus on palju parem. See on hea, et tagasitulles on eestis juba esimesed kevadehõngud.
Siin on üsna ilusad ilmad. Paks lumi ja miinuskraadid koguaeg. Üks päev oli päikest ka.
Olen igasugust ägedat muusikat avastanud ja eile lugesin ühe koomiksi jälle: “Playing the game”, see oli päris huvitav, luulevormis dialoogidega.
Vaatasime “Babel”’it. See oli väga kurb ja väga hea film.
Üks asi veel, mille kohta ma iga kord mõtlen, et järgmine kord kirjutan temast: poemüüja. Meie Siwas on üks hullult äge tädi kes on alati ülisõbralik. Aitäh poetädi.
Üks mu lend Islandile jäeti ära, nüüd pean läbi Stockholmi minema, üks tund on vahepeal aega. Läheb kiireks. Ja neil on seal praegu ikka hull jama. Äkki juuliks on pisut parem. Aga kõik läheb kindlasti lõpuks hästi.
Olin tubli ja hakkasin lõpuks larbi rolle ka kirjutama.
Karmenile: raha on läinud kuskil 700-1000 krooni nädalas, aga me oleme siin hullult toitu ostnud ikka. Saab vähemaga ka läbi. Ja kui Jaan ja Patrik pinda käivad siis see innustabki sind uusi soome sõpru leidma. Kui nendega ise rääkima hakata siis nad polegi väga hullud, saab jutule küll. Või äkki on teil seal sama hullud vahetusõpilased kui siin. Millel te soome tulete?

mm..

2009-01-27T09:34:00.000+02:00

Esmaspäeva hommikul läksime kuskil ühetesitkümneks kooli (neil algab kool iga esmaspäev kell üks), otsisime keskkonna kunsti kohta natuke. Kodus sõime kartuleid. Pärastlõunal molutasime vist niisama, sest mul küll meelde ei tule, mis me tegime. Suht vähe inimesi oli koolis. Hiljem läksime postkontorisse, ma panin postkaardi issile teele ja ostsin Muumide postmarke, aga nad on nii nunnud, et vist ei raatsi kuhugi panna neid. Kodus vaatasime “Fauni(?) labürinti”, mis oli teistmoodi kui ma ootasin, aga päris äge film. Siis lõikasime Leeloga juukseid ka. Tal on ümbes selline soeng nagu Uma Thurmanil Pulp Fictionis, lühikesed ja siis tukk ka. Ma lihtsalt piirasin.

Teisipäeval läksime Lappeenranta realiseerimiskeskusesse, mis oli hiigelsuur ja alguses oli tunne, et sealt võib kõike leida, aga mda aeg edasi seda vähem huvitav kõik oli. Aga seal oli ikkagi tohutult palju põnevaid asju. Näiteks ühed väga armsad teetassid, mis olid sellised üliväiksed kopsikud. Siis nad ostsid sealt 300 euro eest igasugust kraami, mis on eriti irooniline, sest asi peaks selline keskkonnasõbralik olema, aga nad ikka ostavad täiega.

Lõuna ajal rääkisime Tuijaga veel natuke, aga ma olin veidi väsind ja polnud suurt midagi öelda. Proovisime lihatoite ka. Suht head, aga need pajaroad mulle ei meeldi nad panevad nendesse mingeid veidraid asju nagu oad ja spinat.

Pärastlunal hakkasid nad seda hönnät tegema siis. Meist suurt abi polnud, kuna me ei saanud aru, mis vaja teha on, aga nad olid ise ka suht segaduses.

Õhtul läksime teise koolimajja pärast pikka vaevlemist, kuna ma väga ei viitsinud. Teekond oli kena, aga Leelo kõnnib minust kiiremini nii et see oli veidi tüütu. Jõudsime kuskil 45 minutiga kohale. Seal oli ainult paar inimest, igaüks tegi oma asja, õpetajat polnud. Aga tore oli jälle joonistada. Hiljem kõndisime teiseltpoolt jõge tagasi, tegime pilte ka.

Kodus lugesin natuke Sandman’i ja siis läksime magama. Uni oli hea, aga ärgata oli küll vääga raske.

Kolmapäeval olimegi patused ja jäime kooli veidi hiljaks, vahet küll polnud, sest kõik hilinesidki koguaeg. Teised tegid hönnät edasi, me tegime plakati ja maketi vakstust.

Õhtul vaatasime “Shokolaadi”. Tore film. Johnny Deppiga.

Neljapäeval läksime raamatukokku, panime hönnä üles. Täiega äge raamatukogu oli. Seal on niiiii palju koomikseid! Isegi üks Neil Gaimani oma!! Ja CD-sid on ka palju. Ja isegi ingliskeelset kirjandust. Nii et raamatukogu meile meeldis. Laenutasime hunniku koomikseid ja CD-sid ja ühe raamatu soomekeelsete unelauludega.

Lõuna ajal rääkisime paari inimesega ka – Laura, Jasu ja Saimaga. Jasu oli see roosa pluusiga poiss (see nädal tal oli teine pluus), kellel oli äge tukk ja Laura oli üks lokkis punakate juustega tüdruk, kes mulle ka kohe meeldis. Kahjuks me neid nüüd järgmine nädal ilmselt ei näe. Õhtul vaatasime “Matrixit”. Leelo oli vaimustunud.

Üldiselt meil see nädal polnud nii tore. Eks alati on raske kellegagi päev otsa ninapidi koos olla. Elab üle.

Oleme igast asju teada saanud üksteise kohta. Näiteks et tal on mingi sada poolõde-venda. Noh okei, tegelt umbes 8.

Ma olen suutnud oma parema käe pöialt kaks korda vannitoa uksevahele jätta.

Reede hommik oli üsna mõttetu. Pärastlõunal läksime vahetusõpilaste bussituurile Imatras ja Lappeenrantas. Me poleks pidanud seal tegelt olema, sest see oli üliõpilastele, aga Eero sokutas meid kaasa. See oli üsna uskumatu ja äge, sest neid oli nii palju ja pooled neist olid üsna segased. Seal oli mingi 8 pranslast ja kaks toredat läti poissi. Nad olid igasugustest erinevatest koolidest seal piirkonnas. See tuutor, kes seda asja ajas oli seal kolm aastat õppinud tüüp Kaplinnast, ta nägi seline pisut araablane välja või väga päevitunud hispaanlane. Ta kandis lillasid tunkesid, mille küljes olid käerauad ja piits, nii et suht huvitav tüüp. Lahe oli, et vahelduseks inimesed tulid ise meiega rääkima, kuigi nad olid täpselt selised ohjeldamatu nooruse näited. Eks vahetusõpilased vist lähevadki käest ära veidi. Nad kutsusid meid igastahes ühele peole, aga hiljem me otsustasime koos ühe armsa soome tüdrukuga ühte Imatra klubisse minna. Igastahes ma olin üsna rahul ja rõõmsameelne, et lõpuks natuke aega koos ekstravertsete ja rõõmsameesete inimestega sai koos olla, aga Leelol olid vist ainult halvad emotsioonid jäänud, sest me rääkimine ja siis mul läks ka kogu rõõm ära, eriti kuna ta nii eelarvamuslikult negatiivselt suhtus kõigesse. Ma tundsin end siis halvasti ja tõmbusin endasse. Kodus hakkasin lugema ja ei tahtnudki midag muud teha. Alles siis kui 22.22 telefoni vaatasin nägin, et see soome tüdruk oli meile bussiajad ka saatnud. Siis oleks tahtnud minna ja mul olid süüpiinad kah, et ma talle varem ei öelnud, et me ei tule. Vaatasime “Equilibriumi”.

Laupäeval olin ma kurb ja pettunud ja vihane ja kahetsesin ja olid süüpiinad ja üleüldse oli kogu reede ja laupäev minu jaoks täiesti rikutud. Nutsin siis natuke ja proovisin halbadest tunnetest lahti lasta. Vahepeal aitas ka. Käisin jalutasin. Leidsi ühe ilusa koha raudtee ääres, kus kodune tunne oli. Mõnus sumin ja lage maa. Leidsin paju ka, tõin oksi koju. Halb enam polnud, aga selline tühi oli. Mõtesin, et miks ma siia Soome tulin üldsegi.

Kodus siis lugesin. Aga kui Leelo koju tuli, siis mul hakkas nii kurb jälle, et ma hakkasin nutma ja nutsin kaua. Siis me rääkisime Leeloga ja mul hakkas parem ja ma sain taga normaalselt rääkida jälle. Tegin nutmise ajal kartuleid, väga head kartulid tulid. Nüüd on kõik okei, kahju ainult untsuläinud ajast. Aga ehk see tähendab, et hullemat madalseisu enam ei tule. Eks neid juhtub Eestis ka.

Vaatasime “5 sentmeetrit sekundis”, mis oli ka teistmoodi kui ma ootasin, aga väga huvitav, omamoodi, filosoofiline ja ilus. Lugesin Sandman’I ka lõpuni.

Täna (pühapäeval) käisime ujumas. Hästi väike ja tihe ujula on. Ühes ruumis 5 rada, beebide bassein, lastebassein ja toru.Vees on kloori vähem kui Eestis. Pilet on 3.20 eurot. Aurusaun on jumalik. Saun on ka päris äge, kiviistmed on. Talisuplust saab ka teha.

Suht mõnus oli ujuda. Vahepeal tekkis väike võistlusmoment ühe poisiga, siis sai mõnusalt ujutud ikka.

Hiljem kodus vaatasime House’I esimese hooaja lõpuni.

Citymarket on pühapäeviti kinni. Väga sürr. Seal on nii kirjas: 9-21 9-18 (12-21). Mis need sulud peaks tähendama? Et mõnikord on lahti?

Aa, ja meil vist ongi koristaja. See reede oli ka prügi ära viidud ja mitte ainult. Ta oli isegi asju ümberpaigutanud, et kenam oleks või midagi. Mis neil viga on? Millised inimesed tahavad, et nende korteris koristaja käiks? Uskumatu.

Pole aimugi, mis me järgmine nädal õpime. See Jannnnnne on ikka imelik mees. Eks näis mis saab.

Tahaks kassipoega. Aga ma tahan alati kassipoega. Nad on nii armsad.

Veebruari viimane nädal on neil vaheaeg. Mõtlesime, et teeme koomiksi siis, et punkti saada.

Siin on vahepeal täitsa kena. Olge siis tublid. Eks ma proovin ka olla.

Hei!

2009-01-19T11:00:00.000+02:00

Niisiis , raporteerin Soomest. Ei teagi kohe, kas alustada algusest või praegusest ja tagasi liikuda. Arvan, et alustan algusest.
Esmaspäeva öösel magasin päris hästi, umbes kolm korda ärkasin üles ka. Nägin neid klassikalisi jään-laevast-maha unenägusid ja ühte unenägu, kus ma olin hästi õnnelik ja kõndisin õuna süües Toomemäel paljajalu ringi. Hommikul jätsin siis ema ja isaga hüvasti (issit kallistada ei jõudnudki :( ) ja läksin oma üliraske kotiga rongile.
Rongis olin ikka magamiseks liiga ärevil, kirjutasin sommidele väikse enesetutvustuse. Tallinas jätsin veel Mirjuga hüvasti ja läksimegi laevale. Siis hakkas väike reisiärevus kohale jõudma.
Mingi hetk läksime laeva peale kolama, hästi suured lained olid või “rasked ilmastikuolud” seega me käisime nimoodi ühest seinast teise kõikudes. Väga lõbus oli me naersime tükk aega nagu hullud. Käisime välistekil ka väga kaunis oli. Natuke valgust langes läbi pilvede Tallinnale, nagu oleks miskilt tõotatud maalt ära sõitnud. Mingi hetk hakkas küll kõikumisest halb ka. Siis üritasin feta salatit osta aga see müüja ei saanud vist aru, hiljem saime ikka kätte, küll hirmsa hinna eest aga ikkagi. Vaatasime mingitest puuetega inimestest saadet telekast, mida mingid sommid lummatult jälgisid, ja tsillisime niisama. Pisut igav oli. Palju alkoholikaste oli näha :P.
Helsingi nägi üsna hirmuäratav välja, nagu mingi hiiglaslik tehas. Aga need nunnud kivisaarekesed, millest me laevaga möödusime, meenutasid kohe muumisid. Sadamast läksime bussile, saime rongijaama ja seal maandusime ühes kohvikus. Teenindajad olid armsad, maja ka üsna ilus. Rongipiletid olid täiega veidrad. Saime teada, et vauno on vagun. Meie rong jagunes poole peal kaheks ja läks eri suundades (noh, et nii pidigi minema).
Rongid olid sellised väga ilusad ja veidi hirmsad, sest igalpool pidi nuppu vajutama. Aga süüa sai osta. Seal olid praktiliselt mõttetud väiksed padjad, mis pead üldse ei toetanud. Veel oli vagunis neli ekraani, mis näitasid reisi alguses umbes viis minutit mingit videot ja siis ülejäänud aeg ainult kella. Neid ekraane mõnitades sai väga palju nalja. Üldse tegime nalja enda ja soomlaste üle ja väga lõbus oli. Kontrolör ütles meile midagi ja me ei saanud aru ja siis ta ütles sellise eriti pahase häälega, et “ei mitä”, mis oli ka naljakas. Leelo oli veendunud, et ta ütles midagi siivutut meile. Soomlased olid ülivaiksed ja meil oli oma vestluse ja naermisega tunne nagu oleksime miskid lõunamaallased.
Üks hetk oli rong millegipärast väga vaikne (mootoreid polnud ka kuulda) ja siis ma parajasti seletasin midagi ja jäin aina vaiksemaks ja vaiksemaks, sest mu hääl kõlas lihtsalt nii valjusti. Rongis saime ka sõnumi, et raha saame alles reedel. Enne Imatrat tõusin ma hullult vara ja läksin sinna seisma, kõik teised ootasid veel mingi 10 minutit.
Imatras oli meile vastu tulnud projektijuht Jean-Eric (me Leeloga kutsume teda prantsusepäraselt, muidu ütlevad nagu Janne aga ülipika n-iga) ja üks tuutor Eero, selline suur habemik mees. Jean küsis kohe, mis me õppida tahame ja suunas meid sellisele kursusele nagu Environmental art (umbes nagu keskonna kunst). Siis viis meid meie korterisse ja näitas kuidas kooli saab. Ja see nagu oligi kõik. Rohkem me temast kuulnud pole. Müstika. Vahepeal need tuutorid ikka ütlevad et “you must ask jannnne that” (te peate seda jannnelt küsima), kui nad midagi ei tea. Kui teisipäeva hommikul kooli läksime siis ta ei tundnud meid vist äragi. Ja ma korra helistasin talle, et wifi kohta küsida ja siis ta ei saanud vist üldse arugi mis see wireless internet on.
Meie korter on kolmetoaline, millest ühes magame, teise võib mingi hetk keegi juurde tulla ja kolmas on selline elutuba. Rõdu on ka ja köök ja vannituba. Meenutab sellist annelinna korterit natuke, mis on enam-vähem korda tehtud. Et pole just euro korter aga elada saab. Ahi on natuke jura, selline väga vana, ei tea kas saab kooki küpsetada. Aga siin on mingid ägedad vanad kummutid, mis on vahvad. Leelo jaoks on väga oluline et meil vann on. Kohe siin kõrval on pood Siwa, mis on selline väike külapoeke.
Wifit pole. Üldse mulle tundub, et nad nagu ei saa päris aru, mida ma mõtlen. Küllap Eesti on meid ära rikkunud. Neil pole siin Imatras mitte kuskil wifit nagu on Eestis kohvikutes või ostukeskustes või bussis, rongis. Luuserid. Kuidas nad üldse hakkama saavad. Aa, muide trantspordi hinnad olid meiele parajaks üllatuseks: Helsingi-Imatra 46 eurot, Imatra 10 korra busssipilet 30 eurot, kuupilet 56 eurot. Nagu..karm. Aga meie ei maksa selle eest vähemalt :P.
Viimased kolm päeva oleme Leeloga hästi tublid olnud, ärkame 7.30, magama lähme umbes 22.30. hommikuti, õhtuti võimleme. Sööme hommikul, lõunal ja 5-6 paiku õhtul. Muide koolilõuna on meie tasuta ja neil on siin väga hea ja mitmekülgne toit. Õhtuti loeme kordamööda igasuguseid lugusid ka ette üksteisele (meil on ühtekokku 26 raamatut, neist 8 inglise keelsed).
Olen juba Leelot veidi paremini tundma ka õppinud. Ta on vahel selline juhmivõitu ja ajab mind vahepeal närvi, kui koos midagi teeme. Aga ta on ka hästi optimistlik ja me ajame üksteist naerma koguaeg ja toetas mind kui ma hästi kurb olin. Ei tea kas meil on sarnane huumorisoon, aga nalja saab ikka kõvasti. Ma pole vist elusees nii palju naernud kui siin olles (kohati oli see küll selline naer läbi pisarate, väljend, mida ma varem ei mõistnudki päris).
Enda kohta olen ka paar asja avastanud. Siis kui teise päeva pärastlõunal selline eriti ühiskonnast isoleeritud tunne oli avastasin, et ma olen inimestest ja ühiskonda kuulumise tundest siiski üsna sõltuv, mida ma pole varem täheldanud. Ja see ka, et nii imelik tunne on, et mitte keegi siin peale Leelo ei tunne mind, mis tekitab ka kuidagi ankruta tunde, mis on samuti midagi sellist, mida ma ei oodanud. Tuleb välja, et ma olen üsna sõltuv enda tutvusringkonnast.
Niisiis. Esimene päev. Pärast hommikusi toiminguid läksime kooli, aega veel oli kuskil veerand tundi. Kohtusime oma õpetaja Marjaga, kes sai ka alles siis teada, et me ta loengusse tuleme. Uitasime seal siis ringi, Eero lubas meile maja näidata, aga siis meil algas tund juba, kohtusime teise tuutori Katriga ka. Eero tundub hästi sõbralik (üks päev ta rääkis mingist star warsi värgist ühe teise vahetusõpilasega), Katri on seline imelik pisut kõhedusttekitav tüdruk. Ta on kuidagi nii tuim (soomlased vist ongi sellised), aga tema oli esimene, kes meiega rääkis ja meile linna näitas ja üldse me ei teaks temata mitte midagi.
Loengust me suurt midagi muidugi aru ei saanud aga huvitav oli ikkagi. Siis anti meile ülesanne teha väikestele saviruudukestele erinevaid pindu. Tegime neid kuni lõunani. Lõbus oli, aga veidi isoleeriv ja üksik on ikka võõras keelekeskonnas olla. Keegi neist meiega eriti seltsima ka ei tulnud. Õpetaja on hästi tore ja äge, ta ütleb nii lahedalt joo ja nii, hästi pikalt ja mõtlikult ja entusiastlikult. Ta tundub meiega rahul, kuigi vahepeal me mõtleme, et äkki ta lihtsalt arvab, et oleme kaks pisut uina-muina virukat, et meist polegi midagi oodata.
Lõuna ajal saime koos Katriga teise majja lõunat sööma sõita, mis asub umbes 5 km kaugusel. Toit on väga hea. Neil on siin taimetoitlastele ja eraldi toit ja salatilett ja üldse väga hea.
Pärastlõunal vist midagi erilist ei juhtunud. Tegime saviruudukesi edasi.
Õhtul läksime koos Katriga linna, et Leelo sünnat tähistada. Jõgi on ilus ja pimedas on seal jõeääres täitsa kena jalutada. Need vahemaad on ikka harjumatud, aga mis teha. Siin on ujula ja raamatukogu. Paari nädala pärast lähme vist talisuplema ka.
Kesklinn oli nagu ikka, aga rahustav oli natuke neoonvalgust vahelduseks näha. Käisime restoranis Rosso söömas Leeloga. Toit oli väga maitsev, Leelo sõi juustusuppi suitsutatud põdralihaga, mis hästi hea oli. Hiljem tulime bussiga tagasi, kena bussijuht oli. Väga harva käivad siin bussid küll, kord tunnis.
Too õhtu ma vist olingi kõige kurvem. Kõik oli kuidagi pettumuse valmistanud (va. see skulptuuri tund). Keegi meist ei huvitunud või ei hoolinud ja tundusid nii ükskõiksed. Aga isegi kui pisarad olid silmad, siis musta huumorit jagus ja naerda sai ka. “Huumor päästab maailma” nagu kirjutas Hesse.
Kolmapäeval pidime koolis tegema juppidest kokku ehitise või varjupaiga moodi asja. Me tegime sellise tetrise kujukese, aga nii palju kui me teisi nägime, siis ehitasid nad väikseid savionnikesi või telliskivi maju. Vähemalt meil oli lõbus, isegi kui oli tunne, et kas me ikka saime õigesti aru. Aga me otsustasime, et nad ei ole lihtsalt nii loomingulised kui meie (mõned lõpptulemused olid tegelikult täitsa toredad).
Mingi värk oli, et Katri ütles, et me ei saa auto peale tulla ja me ootasime bussi siis, mida ei tulnud. Lõpuks Leelo ikka hüppas neile auto ette ja nad võtsid meid peale. Ma olin igastahes väga solvunud ja masendunud, aga nad vist sellepärast ei tahtnud meid võtta, et nad ei sõitnud tagasi tervet teed, mis on eriti loll põhjus. Noh, ma igastahes mossitasin siis. Katri tutvustas meid ühele tüdrukule nimega Tuija, kes 20. Eestisse tuleb õppima. Nii et, Karmen, kui sa seda loed, ma panen sulle südamele, et sa ta eest hoolitseks, et ta ennast nii hüljatu ja üksikuna ei tunneks nagu meie Leeloga tundsime.
Pärast pidime siis pisut maad kõndima, mis oli üsna meeldiv. Päike piilus pilvevahelt natuke. Me siis rääkisime ja jõudsime järeldusele, et meil olid lihtsat liiga kõrged ootused ja me ei kujutanud ette, et peame kõigega ise hakkama saama ja et meist nii vähe hoolitakse. Sellest hakkas kuidagi kergem. Leelo lohutas mind ka palju ja oli tõeline päiksekiir. Pärast kooli olime kodus ja tegime kreeka salatit ning vaatasime “House’i”.
Neljapäeval lõpetasime jupimajaga. Hakkasime lõpliku ülesannet kavandama “Hönnä”. Ajutine eluase põgenikele või kodututele ümbertöödeldud materjalidest. Enamik vist hakkasid kohe tegema, aga me ikka kavandasime ja vaidlesime naersime ja lollitasime kõvasti.
Eero näitas meile kooli ka, hästi armas ja ilus, küll endsine sealaut, aga väga äge. Eriti lahe on et diplomitöö tegijatel on omad boksikesed, kus nad siis töötavad (me pole küll näinud kedagi sinna minemas või välja tulemas). Graafikaklassid olid ka päris vahvad, parajasti käis remont seal.
Leelo räägib nendega tuutoritega peamiselt (reedel küsis Eero mult kas ma inglise keelt oskan. Nojah siis). Ta oli üsna tore, aga jälle see, et küsige kui midagi vajate. Võib-olla me lihtsalt tundume nii igavad siis. Veider, kuidas selline jääralik soov panna end maksma ja inimesi mind austama mul just siin tekib. Küllap eestis on mul alati olemas mingid inimesed, kellelt ma seda saan, aga siin...
See on lahe, kuidas meie õpetaja meile ütleb lahkudes “Don’t work too hard!” (Ärge liiga kõvasti töötage). Tavaliselt oleme seal viimastena. Nüüd küll enam mitte, sest üks poiss, kes alguses puudus on nüüd ka seal kauem. Ta kannab sellist roosatriibulist pluusi ja tal on hästi veider tukk. Vahepeal ta vahetab koolis ka riideid, mis on hästi imelik. Veel on siin üks pisikene mustapäine mees, kes kannab ägedaid riideid ja platvormtosse, ta nimi on vist Matti või midagi. Veidi selline trollilik on (nagu need Norra trollid), üks tüdruk on ka, kes on selline väike ja suure juuksepahvakaga, kes on trolli moodi. Üks tüdruk, Eeva tõenäoliselt, on selline klassikaliselt ilus, Leelo kutsub teda muinasjutu-tüdrukuks. Ülejäänud on sellised nagu nad on. Üks imelik poiss on veel, kes koguaeg õpetajale midagi seletab (mille peale õps siis: Niiiii. Joooo). Ükskord ta vist kutsus õpetajat niimoodi sõrmi nipsutades.
Kui lõunat sööma läksime, siis olime alles üleval, kui riides Katri meile järgi tuli. Ma siis vaatasin, kuidas ta tuleb, aga nagu ei osanud midagi öelda. Hiljem Leelo kirjeldas, et mul oli selline mõttelage nägu peas.
Söömas kohtasime Tuijat ja tema sõbrannat, kelle nimi ka Tuija oli. Värskendav oli kellegagi lõpuks normaalselt rääkida ja nii, et mõlemal on vestluspartner. Aga me vist hirmutasime nad ära, sest kui me hästi entusiastlikult ütlesime, et homme näeme siis polnud nad just vaimustunud (ja ega me neid ei näinudki järgmine päev). Õhtul vedelesime kodus jälle.
Reedel tegime alguses kavandeid, aga siis tuli Marja ja ütles ühe meie idee kohta, et me seda edasi eeks (äkki ta lihtsalt tahtis, et me edasi liiguks) üldse oli ta palju leebem kui meie õpetajad, me oleme ikka harjunud et kõik ideed enne läbi nokitakse. Ta tegi meile peaaegu seda joooo asja, ütles umbes yeeeees. See on ikka nii eriline, kuidas ta seda ütleb. Kohe omaette maailm. Me üks õhtu arutasime, et kui ikka õigesti joo ei õpi ütlema, siis pole soome keel selge (oleme vaikselt iga päev paar sõna õppinud). Ma olen tähele pannud et nad kõik ütlevad seda üsna süvenenult, aga Marja eriti. See on selline mõtlik ja heakskiitev ja huvitatud ja see-on-tõesti-hea-idee. Paneb kohe mõtlema, et küllap neis savimajakestes ikka midagi on, et nii sügava usuga saab joo öelda.
Me teeme sellise kuusnurga kujulise telgi asjanduse, kus keskel on ahi ja igas nurgakeses on paar inimest. Proovime ühendada idee ümbertöötlemisest, rõõmust, ringlusest ja tsirkusest (sest telk on tsirkusetelgi moodi). Õhtul me vist lärmasime ja naersime nii palju, et roosatriibuline poiss kolis alla tööd tegema.
Aga peamine: päike paistis!!! Nägime seda küll ainult hommikul ja lõunal, aga ilus oli. Eriti hommikul oli tunne nagu päike tõuseks igaltpoolt sest kõikjal oli silmapiir roosa. Imatra ei tundugi enam nii kole, omamoodi kena.
Lõuna ajal näitas eero meile teist kooli ka. Tõsiselt vinged foto ruumid ja arvutiklass täis Mac’e. Üldse on palju ruumi, aga teine koolimaja on pisut hubasem.
Õhtul viis Katri meid ühte teiseringi poodi. Teel sinna rääkisime millestki ja tuli välja, et ta on tärpentinile allergiline ja ei saa koolis maalida (ta tundub ülde pisut haiglane või tal lihtsalt ei vea). Siis ta rääkis meile tärpentini ohtudest ja kuidas ta on tundnud kunstnike, kes on olnud “Salves of turpentine” (tärpentiini orjad) ja et nad pidid iga päev tärpentini nuusutama. Jaa. Slaves of turpentine... Võib-olla ta oli alarmeeritud sellest, et Leelo päeval suures koolis ütles, et kohe õige kunstikooli tunne tekib kui tärpentini lõhn on. Aga igastahes see värk ajas üsna naerma. Nad on siin Soomes ikka pisut paranoilised. Kuigi ma tean et tärpentiin on tõesti mürgine.
Pood oli üsna vinge. Ostsin paar postkaarti.
Pärast läksime nende Citymarketisse. Nii äge oli hiiglaslikus poes, kus on tundmatud tootemärgid. Ja kommilett! Ja pingviinijäätis!!! Aga hapukoore kilo maksab neil siin 205 kr. Väga defitsiit tundub. Päris hea ja kreemine on muidu.
Ostsin 10 Marabou piparmündi shokolaadi. Halvaad ei leidnud.
Neil on siin mingi veider tootja Pirkka, mis teeb vist kõike lambipirnidest nisujahuni.
Veel toimus üks üliveider ja salapärane intsident, millele me pole seni seletust leidnud (kuigi nüüd on juba ükskõik ka) – koju tulles oli prügi välja viidud ja uued prügikotid asemele pandud. Oli see puhtustarmastav varas, kortermajade puhastusteenus, päkapikud, Soome iseeneseslikult hävinev prügi või uneskõndimine, kes teab.
Laupäeval plaanisime ujuma minna, aga kui olime hommik otsa lugenud ja välja läksime, siis unustasime võtme tuppa. Nii et selleks ajaks kui võtme saime ja ujulasse jõudsime, enam ujuma ei saanud, käisime jälle Citymarketis ostsime hunniku postkaarte (MUUMID!!). Kodus tegime õunakooki. Seest jäi ikka toorevõitu, vist oli liiga palju tainast. Vaatasime “Juno”t väga armas ja lahe film.
Täna (pühapäeval) ma lugesin, õppisin ja vaatasime “Shokolaadi”, ka hea film. Homme plaanme uuesti ujumisega õnne ja teisipäeva õhtul lähme ühele õhtusele joonistamiskursusele sinna kaugesse kooli.
Leelo ema helistab talle peaaegu iga õhtu, ma vist niisama eriti ei mõtleksi kodu peale, aga siis tuleb ikka jälle meelde.
Ilmselt ma järgmine nädal enam nii põhjalikult ei kirjuta, aga säravamad hetked proovin ikka jäädvustada.
Olge k6ik ikka m6nsad ja vahvad! Kallistan!

2009-01-08T22:52:00.003+02:00

2009-01-07T21:39:00.001+02:00

Nonäedsa. Nüüd kus ma asusin oma talvemasekaga võitlusesse ei olegi mul enam pikki filosoofilisi postitusi nagu eelmstel aastatel.

Ei tea kas see on hea või halb.

Arvan et järgmine nädal kirjutan pikemalt, siis juba Imatras.

2008-12-05T09:13:00.002+02:00

Mõned luuletused Triin Soometsalt, mis mulle meeldisid:

Vägista mind tsementpõrandal

laula mulle hällilaulu

palveta mu eest

luba, ma vägistan sind tsementpõrandal

luba, ma laulan sulle hällilaulu

luba, ma palvetan su eest

See oli puhas vesi,

puhtam kui kunagi.

Ta võtis paljakäsi,

ta võttis põhjani

Jää sulas suve algul,

et valus oli silm,

kuus korda vajus kaldu

ta põhjatu maailm

ja selle sulavalu

ta peale valati.

Ta võttis paljujalu.

Ta võttis alasti.

Ära aja mind mehele

mina ise enda armas

ise ennast ma ehitan

hoian end iseendale

oma käsi on savam

oma ihu on ilusam

mina se, mu emake

ära kiida mind mehele

mehed on metsaelajad

mina ise enda armas

***

Ma näen teid kõiki unes. Isegi neid, keda ma muidu ei näe. Imelikes olukordades. Mõnikord juhtub seal asju, mida ma päris elus teha ei tohi. Ühest küljest suurendab see kiusatust, aga tavaliselt lõppevad ka unenäos asjad halvasti nii et hoiatab ka.

Ärkasin hommikul ja hakkas kummitama Ultramelanhooli üks laul.. "..ära ole see, kes sa oled, ole ilus.."

Ma igatsen teid. Ma ei teagi, mis ma nüüd selle lausega mõtlesin. Küllap ma siis kedagi igatsen. Sõpru igatsen, aga mõnikord teevad nad rohkem kahju kui kasu ja siis on kurb. Aga ikka igatsen, sest igatsedes ja unistades muutub ju kõik jälle ideaalseks isegi kui tegelikkus seda pole.

Ige hakkas veritsema jälle (käisin eile tarkusehammast välja tõmbamas). Krdi hambad. Läksin seekord pisut närvi arsti juures. Piinlik. Aga mis sa teed. You'l never change what's been and gone.

Naeratage, see töötab päriselt ka.

2008-12-02T18:46:00.000+02:00

Veebruari-märtsi paiku Soome Imatrasse : )

I had a lucid dream!!!

2008-11-25T10:17:00.001+02:00

See oli nii vinge. Mitte sellised nagu mul varem on olnud, kus ma kohe üles ärkan, kui ma aru saan et see on uni, ei. Pärs pikk oli ja lahedate detailidega. Väga äge.

MUTO a wall-painted animation by BLU

2008-10-19T19:58:00.001+03:00

Breakfast Club - Simple Minds

2008-10-11T22:54:00.001+03:00

Ma armastan seda filmi ja laulu. Gotta love the 80's....

Aeon Flux

2008-10-10T23:29:00.001+03:00

http://www.mtv.com/ontv/dyn/aeon_flux/series.jhtml

Freaky.

Nägin sellest kunagi mingeid juppe.. nüüd tuli jälle meelde.

Kukerpillid - Tahan Lennata

2008-09-13T18:07:00.001+03:00

Tracy Chapman Telling Stories

2008-08-16T06:06:00.001+03:00

Ta on imeline. Isegi ta kurvad laulud teevad mu õnnelikuks.
Mirju ja Hanna, Hoar ütles, et ta pole mind kutsunud, ja et ta vaatab palju mängijaid on vms, nii et tõenäoliselt ta mind ei kutsu.
Ja: Miks ma igal pool sarjades näen õnnelikke lesbi-paarikesi?? Ta on ka lesbi.
Aga ilmselt on ka lesbid õnnetud. Nagu heterod ja geidki. We're all miserable.
Va kui Tracy Chapmani kuulata kuna ta on nii äge!!!! (Tänud raadio Uuno ja Karmen)

2008-05-23T10:45:00.002+03:00

Nägin mingi poole-teise tunniga ühe hästi pika ja kireva unenäo.
Olin Anuga Tallinnas. Ei mäleta kuidas sinna saime ja seda, et see Tln on teadsin ka selle järgi, et teadsin, mitte sellepärast et see sedamoodi välja oleks näinud. Kõndisime üle mingi tee ja siis mööda mingit hämarat ladude vahelist teed. Ta kõndis hästi kiiresti ja mul oli raskusi tal järel püsimisega. Peale selle oli seal mingi mees, kes kandis sama jopet ja ma kartsin, et kaotan Anu ära. Siis ta rääkis telefonis kellegagi hästi vihaselt. Midagi sellest, et millal ta siis veel mind näha saab vms. (See on äkki sellest, et ma käin nende juures Simsi mängimas mõnikord ja ma ise küll mõtlen, et kas ma neile närvidele ei käi, aga Anu ütleb alati, et ei käi). Sealt edasi midagi loogilist vist ei tule. Järgmine selge asi, mida mäletan on see, kuidas me Erlessaga mingis pargis või erapeol oleme ja uurime ühte vaha ust ning räägime sellist larbi teksti, et äkki see on portaal ja mida need laigud tähendada võiks ja kuidas seda lahti teha. Siis näeme, et ühe heki peal on hunnik raamatuid pandud (üks oli mingi Pratchetti oma). Tahtsin neid endale võtta, aga mõtlesin, et ilmselt need on siia vaatamiseks pandud või midagi. Siis hakkas vihma sadama. Ma siis kirusin kõvasti ja väga nördinult, et millised inimesed küll raamatuid nii halvasti kohtlevad, et jätavad vihma kätte jne. Läksime Erlessaga ära mööda mingit vanalinna teed. Üks mees ja naine sealt pargist tulid mulle järgi ja naine rääkis, et see, kelle oma see park oli on tegelikult väga korralik mees jne. Kuidagi muutusid raamatud hoopis loomadeks ja me rääkisime loomade väärkohtlemisest. Mina ütlesin midagi sellist, et mulle ei meeldi kuidas kassid ja koerad on oma sellise metsiku ja loodusliku poole kaotanud. Üldiselt oli vestlus huvitav, kuidi ma natuke ikka mõtlesin, et jumal küll, mida ma räägin? Siis jooksis endine Erlessa, kes nüüd oli kas Mirju või mingi messoost isik, Hanna juurde, kes tänaval seisis ja nägi välja selline nagu ta HP2-l oli. Ma siis jooksin ka ja kallistasin teda, see naine kes muga rääkis läks ilmselt ära. Edasi juhtus üks kolmest asjast (tõenäoliselt olid need erinevad unenäod, aga ma ei oska öelda milline siia kuulub): Olime Kai ja mu emaga mingis väikses aga hubases korteris ja vaatasime mingit kummalist sega seebikast ja actionist. Mingi mustlasnaine elas seal ja aeg-ajalt tuli ta sisse ja siis ma muutusin selliseks Sherlock Holmes'i moodi psühholoogiks ja seletasin, mis ta tegema peab. Mingi hetk ta oli vist rase ka. Igastahes vaatasime telekat, vahepeal ma proovisin pilti suuremaks muuta ja ei leidnud enam kanalit üles, siis Kai oli pettunud. Midagi me rääkisime temaga veel.. Mu seljakott ja asjad olid maas. Ma mõtlesin koguaeg, et pakin need ära, aga siis ikkagi ei pakkinud. Emaga me rääkisime ka igast sügavamõttelist asja...Ei mäleta.//Teises variandis olime mingis väikses hämaras kohas nagu Urg aga palju palju rääbakam. Seal oli palju kardinaid ja punakas kuma ja vist keegi vaatas jälle telekat. Mul oli ühes käes pind ja see tegi roppu moodi valu. Küsisin siis kelleltki mingit nõela ja Hanna või Mirju andis mulle sellise pisikese noa (Hoar oli vist ka seal). Hakkasin siis oma kätt nokkima ja avastasin, et see on hoppis nagu selline hiiglaslik vill. Lõikasin selle siis katki, aga pindu seal polnudki... // See on vist küll mingist muust unenäost, kahju, et ma algust ei mäleta.. Võitlesin mingi suure naisega, mingi mehe vabaduse pärast. Kuigi ta nagu tegelikult polnud mu vaenlane ja see polnud eriti tõsine võitlus ka. Vahepeal puhkasime. See mees sebis seal niisama ringi, tegi vist mingit uurimustööd. Minu arvates toimus see vee all. Aga seal oli tegelikult mingi pikk stoori nii et tagasi mu teise unenäo juurde. / Läksime Mirjuga rongi peale, mul oli ratas ka kaasas. Kell oli umbes 6, sest pidin 9 kooli kunstiajalukku jõudma (seda unenägu nägingi oma kunsta tunni ajal btw, ja plaanin täna rattaga koju minna). Uurisin siis rongiplaane (ratas oli all platvormil veel, rongiplaan rongis) ja siis seal olid mingid jumala imelikud peatused ja rong jõudis Elvasse 21. paiku ning Tartusse jõudmis aega polnud märgitudki. Kutsusin siis Mirju, et ta ka vaataks, ta ei osanud midagi öelda ja ma mõtlesin, et lähen parem bussiga, siis läheb ainult 2.30 aega. Rong hakkas vaikselt liikuma, aga uksed olid lahti. Ma hüppasin siis välja ja hüüdsin Mirjule ka, et noh, hüppa! Aga ta ainult vaatas mind veidi nukra näoga ja rong kadus mingi kaubarongi taha. Mõtlesin, et ilmselt ta tuleb siis Ülemisetes maha. Enne olime vist rongijaamas Eblingut ka näinud ja arutasime siis kas ratast saab bussiga viia ja ta ütles midagi sellist, et saab küll, nad ise panevad need kinni. Siis hiljem (võib-olla hoopis enne rongi asja, pole kindel. Ja mingi hetk unenäos sain ma vist aru, et see pole tõeline ja lootsin üles ärgata, aga mitte erilise veendumusega) olime mingis väikses hämaras, aga hubases kohas. Hanna oli seal kindlasi, vist ka Mirju ja Zelor. Rääkisime seal midagi ja siis Hanna vaatas, mind sellise pühaliku näoga nagu ta teeks mulle kohe suure kingituse ja ütles midagi sellist nagu: Lähme saame Carlosega kokku. Ja ma teadsin, et Carlos on mingi tõeliselt äge kunstnik ja olin ka selline pühalik ja samas veidi närvis, et ma ei oska taga midagi tarka rääkida. Ja Mirju ja Zelor olid ka sellised hästi vaiksed ja tõsised, nagu see Carlos oleks selline eriti püha tüüp.
Ja siis oli kõik. Carlost ei näinudki.
See oli huvitav, et ma teadsin, et olen Tallinnas, aga see polnud üldse Tlna moodi. Kõik oli selline suitsune ja hämar, väga võimas õhkkond oli. Kõik need hämarad ladude piirkonnad ja suitsused baarid ja vaikselt rääkivad inimesed või lihtsalt vaikus. Rongijaamas oli surmvaikus. Nagu tummfilmis. Ma ei mäleta nüd, et isegi Mirju midagi öelnud oleks. Nagu mingi eelmise sajandi London. Pidevalt imbus mingi udu kuhugi. Seal pargis oli küll üsna selge kõik. Ja korteris ka, aga seal oli selline tunne nagu oleks keegi värvid tooni võrra tuhmimaks keeranud. Ilus muidu.
Olen viimased nädal aega peaaegu iga öö selliseid väga eredaid asju näinud. Üks öö nägin, kuidas mingi väikese poisi vaim ühte korterit kummitas, mis me vaatamas käisime. Ja üks öö kuidas ma kogemata oma õelape halvatuks tegin (ta oli selline läbipaistev ja ta selgroog ja seljaaju oli näha ja siis ma nägin et tal polnud seljaaju ja peaaju ühendatud ja see oli kuidagi minu süü(sest ta vist veel ei jaksanud oma pead kanda) ja siis ta käed olid ka kuidagi imelikult), aga ta oli hiljem täiskasvanud (ja meessoost) ning tal oli täitsa hea elu.
Jah.
Iseenesest minu päris eluga üsna seostatud unenäod. Vanasti ma seda eriti ei uskunud.
Muidu on elu hea jne.

2008-04-17T20:33:00.002+03:00

Viimasel ajal märkan aeg-ajalt, et käitun ebameeldivalt. Enda jaoks ja ma arvan ka et teistele, aga rohkem endale. Ma ei ole enam laps.. Aga ma pole ka täiskasvanu. Mul pole õigust käituda lapsikult, aga pole ka meelekindlust käituda täiskasvanulikult. Mõtlen mõnikord tagasi ja ei mõista kuidas inimesed võisid mind mu irratsinaalsete tujudega kannatada. Ja mulle veel tundus, et ma polnud eriti tiineidzer. Kuigi tõesti polnud ma kõige hullem, siis ma ei saa aru ka kuidas ma nii rumalasti oma kehva meeleolu teiste peale välja valasin ja nii lapsikult oma tujusid demonstreerisin. Ja hullem veel, ma teen seda ikka. Mossitan ja nurisen ja solvun ja vihastan. Inimeste peale, kes seda ei vääri, juba sellepärast, et nad pole nii olulised. Ma vist mõistan lõpuks Fitzi, miks ta selline idikas oli. Ta lihtsalt.. Ei teagi. Aga ma tunnen temaga hingesugulust. Siiski, miks? Äkki kestab see puberteediiga ikka ja võib süüdistada hormoone? Või mu halba temperamenti? Kehva kannatust? Suutmatust end kontrollida? See laps minus ärritab mind kui ta niisugune on.. Ma ei tea... Ei, see pole mu sisemine laps, tema nutaks ja trambiks jalgu vastu maad. Äkki see on see, mis tast alles jääb, kui too täiskasvanu teda maha surub. See sapisus ja väiklus. Või on ikkagi asi mu kannatuses, ma lihtsalt ei suuda taluda kui mind õpetatakse, ei suuda neid sarkastilisi märkusi endale hoida, ei suuda viisakalt öelda, et, jah, ma juba tean seda, vaid ikka pean midagi läbi hammaste nähvama. Peab endale suukorvi muretsema. On vist aeg õppida ühiskonnaga toime tulema. Ka aususeks on oma koht ja oma kannatamatuse demonstreerimine igal võimalusel pole see. Peab ära õppima viisakuse käänuteed. Eks ka viisakus võib õel olla...Samas on ausus alati olnud tugevalt mu osa. Võimetus valetada endale ja teistele. Või ka jultumus ja taktitus, kuidas soovite. Ütlen, enne kui mõtlen... Pole just suurem asi voorus, kuid siiski miski, millele oma põhimõtteid rajada. Aga kes ma olen siis ilma aususeta? Samas loomulikult pole see ausus, see on lihtsalt.. ma võin ju seda endale ka hoida. ma võin end väljendada ilma viha ja kurjuseta.
Saab raske olema.
Laupäeval on mäng, ma pole hästi valmistunud ja kardan. Aga ma kavatsen end nautida, kuigi mu tegelasel on nii palju probleeme. Ah, see selleks. see pole tegelikult ju probleem.. Kui on aeg vahetada dimensiooni, siis teeme seda. Või annan endast vähemalt parima..et rolli sisse elada...

Igasuguseid asju võiks rääkida, ühest unenäost, nagu Mirju seda tihti teeb, minu tragikoomilisest arstiülevaatusest ja sellest, et mu kehas on 16 kilo rasva (oh woe), aga ikkagi tahaks toda head kooki, mis mu õde teeb; mu pidevast koduigatsusest, nagu sügelus ligipääsmatus kohas; oma väsimusest ja apaatiast ning koolist; inimestest, kuidas ma ei jaksa nendega tegeleda praegu; kuidas ma ihaldan rahu ja vaikust ning kuidas ma kardan, et selline ongi elu ning selliseks ta jääbki.
Aga tõde on, et elu ongi tõepoolest just see. See lõputuna sirutuv tee, mis siiski läheb liiga kiiresti. See pidev voolav alla-üles mäge minek.. Ei mingit säravat homset, kus kõik igavesti säraks, ainult ühelt tipult teisele. Hirmutav on mõelda, et elu ei lõppegi minu häppi endinguga vaid sirutub ja laiub lõputuna ilma konkreetse lõputa, peale surma muidugi. Tekib tunne, nagu oleks ma jõel triiviv leht (nii kasutatud väljend, ma tean). Kõik mu eesmärgid on tühised ja mõttetud... Võib-olla peaks mõne usu poole pöörduma, et leida oma elule mõte, aga tean, et ei suudaks ühegiagi kaua olla. Tegelikult ma ju tean, et sellistest mõtetest pole kasu. Ela tänases... Aga inimesed, raisad, on loodud olema pidevalt arutlevad elajad.

Aga see on lihtsalt jälle üks auk, isegi mitte suur, ning pärast ülesmäge ronimist tuleb jälle too hetkeline päikesevalgus...nii, et tegelikult pole ju vahet... kaugelt vaadates on näha vaid künklik maastik, mitte iga soomülgas või tipust avanev vaade.

Ma tahan, et laupäev oleks hea.
Ma teen nii, et laupäev oleks hea.

Crash Test Dummies: God Shuffled His Feet

2008-04-12T12:54:00.001+03:00

2008-04-08T21:55:00.001+03:00

Ah näedsa siis, ilmaasjata emotsesin. Õhtul tiksus neid õnnitlusi terve hunnik, pluss veel üks vahva hansapangatädi ja Sillu/Karmeniga käisin ka väljas ja BodyShopilt sain ka "kingi".
Tore oli :).
Tänud, armastan.

2008-04-07T17:34:00.002+03:00

Vaatasin, et eelmine post oli üsna segane.

Vaadake südame, mitte silmadega, siis saate aru.

absurdsus kuubis

2008-04-07T16:49:00.004+03:00

Emoemoemoemoemoemoemo*laseb ennast maha*
Hullult veider on ennast ühtaegu haletseda ja samal ajal tänitada, et "jumal küll, laps, lõpeta see nõmetsemine nüüd ära ja hakka elama". Ohjah. Teate, et mõned inimesed tõepoolest sooritavad enesetapu nii, et valavad end bensuga üle ja panevad põlema?! Nagu kui haige saab veel olla! Miks? Miks te seda teete?? On ju olemas palju rahulikumad meetodid. Aga äkki tahavadki pauguga lahkuda. Või, et neist midagi alles ei jääks. Või, et nad ikka kindlalt sureksid. Kõige kindlam viis end tappa oleks vist nii, et seisad pangal, võtad alkot ja uinuteid valad end selle värgiga üle, mis veega leeki juurde saab ja hüppaks alla merre. Kui jõuab võib veel randme ka ribadeks tõmmata. Siis vast ikka ellu ei jää nagu nende vaeste hingedega, keda ära päästetakse juhtub. Aga miks selline jube morbiidne tekst? Aga ei ole ju! Lihtsalt huvitav minu arvates.
Kas poleks maailm huvitav, kui kõik oleks ühesugused? Tegelt ei oleks ju, Kuigi. Äkki ikkagi. Või saaksid arutelud liiga kiiresti otsa? Ilmselt inimesed toituvad konfliktidest, nii et siis läheks jah igavaks(näljaseks). Aga siis ei saaks keegi viriseda teiste vigade kallal, sest kõigil oleks need.
Ma vihkan silmakirjalikkust ja püüan sellest hoiduda, aga mõnikord juhtub kogemata, ise ei saa arugi. Aga silmakirjalikkus, mis kohe näkku kargab on küll tülgastav. Äkki pole praegu hea aeg kirjutata, sest mul nii halb tuju on? Kes teab, ehk olengi ausam. Inimesed on niiiii niiii nõmedad!!! Kohutavad!! Silmakirjalikud peletised!!! Ja miks? Sellepärast, et ma tunnen, et ma ise olen selline, seega ma kannan kogu oma negatiivsuse võrdelisesse mõistesse ülejäänud maailmaga. Huvitav, kas pole? Kui ma olen rõõmus ja jumaldan end, siis jumaldan ma ka kõiki teisi, kogu maailm on ilus ning täiuslik. Aga millised nad siis ikkagi on, noh, see oleks sama hea, kui küsida, et kas ma olen siis pidevalt õnnetu või pidevalt rõõmus.
Ja sellepärast ongi egoistid kõige paremad inimesed!
Kui nad just nii skisod pole, et teisi ei näegi.
Aga ärge halage koguaeg! Kas mina halan või? Jah! Nii et te võite ka ! Muidu oleks ma silmakirjalik!
Aga kui halada ei tohi (no nagu selgus, siis tegelt võib, aga see on lihtsalt nõme), siis kuidas negatiivsusest vabaneda, kui see vastu kõiki ootusi siiski tšakraid ummistama hakkab? No siis, kullake, tuleb. Teha näiteks selline postitus. Ma arvan et ka röökimine, nutmine ja peksmine on head lahendused. Selleks, et vältida karmavõla tekkimist oleks hea teha eelpool mainitud tegevusi teiste inimeste kuulde ja nägemisulatusest välja, et neile mitte emotsionaalseid, vaimseid või füüsilisi vigastusi tekitada.
No ma natuke nutsin, aga koolis ei saa korralikult, inimesed lähedal, isegi korteris nad ilmselt kuuleks mind, nii et see langeb ära, röökimine vist ka. Peksmine.. Noh, see pole tegelt rahuldav kui nõrk olla. Ma vist pean proovima seda keerulisemat meetodit ja kuskil rahulikult istuma ja laskma asjadel endast välja nõrguda.
Nagu te mõistate, peksan ma täiega segast.
Mäletan, et tahtsin 18 sünnipäeval, midagi suuremat teha. Siis midagi väikemat ja nüüd leidsin, et miks pingutada. Ühest küljest, mind ei koti sünnad üldse, aga nüüd on küll seletamatult nukker olla. Äkki, sest väiksena sai sünnipäeval hästi palju tähelepanu ja armastust ja nüüd vaid ühe sühise sms-i, kui sedagi. Noh, mind tõesti ei huvita, no ma sündisin 18 aastat tagasi, so what? AGA näib et ikka kotib. Mingi kauge kaja ajast, mil soovisin sünnipäeval olla koos inimestega keda mina armastaksin ja kes mind armastaks. Nii et tahaks et keegi kallistaks ja sooviks entusiastlikult head sünnipäeva, mitte lihtsalt sisutäiteks, tahaks olla rõõmus ja teha midagi erilist. Ilmselt on see mingi ühiskonna poolt üles haibitud teema, 18 jne. Või on asi selles et niigi on kurb ja siis nüüd on veel kurvem sellepärast, et pole päris suvakas päev. Aga mul ei seisa kellegi teise sünnipäev ka meeles ja ma ei soovi kunagi kellelegi palju õnne, sest ma armastan neid niigi ja, mis mõttega, nii et ma ei oodanudki midagi... Aga täitsa niisama tavaline esmaspäev on ka kohutavalt masendav. Nüüd ma olen lihtsalt lambist 18, ilma tseremoonitsemiseta...
Igatsen kohutavalt Hannat, Zelorit ja Mirjut, täna rohkem kui tavaliselt.
Kuidas saab küll nii jubedalt hale olla? Kohutav on kuulata enda mõtteid. Väga väga emo. Ma vist olen juba ses kurbusemullis sees, et on raske välja toksida. Oleksin juba peaaegu kirjutanud midagi sellest kui üksi ma olen ja kuidas keegi mind ei armasta, kuid sain ikka aru, et see oleks juba liig.
Tundub, et minu peamine võte enesehaletusesust üle saamiseks ongi see, et mingi osa mu ajust ütleb, et aitab, see on juba liiga napakas ja siis ma hakkan naerma selle üle, kui hale-naljakat juttu ma suust välja ajan (või trükin või mõtlen).
Tegelikult ma tahtsin hoopis teistest asjadest rääkida, no teinekord siis.
Mm, nüüd ma tunnen enda vastu sooja kiindumust. Palju parem, näib et vaikne natmine aitab siis ka.
Ja mis ma rääkisin? Nüüd on kõik palju armsam.. Tegelikult on õues ilus ilm ja Sillu on nunnu ja Karmen on tore ja seitsme mäe ja mere taga olevad HZM on vahvad ja head. Vist on nii palju soojust jagatud, et raske on unustada seda, ja ega ma tahagi. Loodan, et ma üksi nii ei tunne. Hea on, kui sellistel päevadel nagu täna võid ikka loota, et tegelikult kuskil on keegi, kes sulle mõtleb.
Ma armastan teid kõiki. Ärge seda kurjasti kasutage, neile, kes seda teinud on.. Mul on kahju, aga teie armastamine teeb liiga palju haiget. Ma parem kasutan seda energiat seal, kus see õitsele lööb.
Tegelikult ma hoolin teist väga ja ma tahan, et iga teie päev oleks täis avastusi ja rõõmu, isegi kui ma teise sünnipäeval seda ei ütle. Loodan, et teiega on samamoodi, siis saan ma uskuda, et te armastate mind iga päev ja ei pea vajalikuks seda täna kinnitada. See oli ilgelt naeruväärne lause ja väga raske uskuda. Aga see kehtib minu puhul, see võib kehtida ka teiega, sellisel juhtul, aitäh :):

2008-03-15T17:45:00.002+02:00

Igav, et asjad kunagi järsult ei muutu, ikka see nõme järk-järgult halvenemine või paremaks muutumine.
Igastahes ei ütleks, et ma ennast nüüd hästi tunneks, aga ka mitte enam nii tasakaalutult. Passiivselt vist. Kuigi inimeste seltsi ei ihalda ikka. Päris mitu korda olen inimestele ära öelnud kui nad mind näha on tahtnud, paar korda isegi otse näkku, et ei. Kuigi nägin vana klassiõde, see oli okei. Aga inimesed on ikkagi ärritavad pigem. Ma ilmselt jään alatiseks sellisesse vaatleja rolli ja ausalt öeldes polegi mul selle vastu midagi.
Ah ma ei tea. Elu on nii ..ma ei tea. Mul on tunne, et sellega, et ma praegu siin ükskõiksuses rabelen riskan ma väärtuslikke hetki, mis peaksid kuuluma armastusele ja elamisele.
Võib-olla Holland aitab kastist välja murda jälle.
Avastasin, et nägin nooremana ikka väga ilus välja, isegi piltidel. Kuigi siis nii ei tundunud. Ilmselt 10 aasta pärast on jälle, et oi kui kena ma 17 aastaselt olin ehkki praegu just ei ütleks. Aga siis olid mul (vähemalt suvel) sellised heleblondid läikivad juuksed, sale ja sihvakas keha, ilusalt päevitunud jume, kena nahk, ilus nägu, piltidel vähemalt ka kenad ja maitsekad riided... Ohjah. Ei oska me ikka meile antud õnne nautida.

Get Out Alive-Three Days Grace

2008-03-15T14:31:00.001+02:00

Vaatasin mitut videot, mis sellele loole on tehtud, aga need ei tundunud õiged. Parem niimoodi, et igaüks mõtleb ise oma visiooni. Minu arvates on see hea lugu. Nautige.

2008-03-06T18:20:00.002+02:00

Ma ei oska seda kuidagi öelda, ilma et ma ennasthaletsev või ma ei tea, mis veel ei tunduks. Liiga dramaatiline või. Või puberteediealine.

Aga jumal küll. See on minu blog. Nii et ma võin siia kirjutada, mis tahan. Algselt tegingi selleks et saaksin kuskil viriseda oma elu pärast...
Ma ütleks, et ärge nüüd edasi lugege, aga kõik alati loevad.
Põhimõtteliselt.. Ärge mind haletsege vähemalt. Mul pole sellega midagi teha.

Ma ei tea mis mul viga on. Ma loodan, et mitte midagi tõsisemat kui minu tavaline mõõnaperioodi värk. Hulluks ma ehk ei lähe, ma arvan. Mulle siiski tundub, et ma klammerdun elu külge niipalju, et ei saaks seda eitada. Natuke küll manipuleerida vaid.
Ma magan rahutult. Ärkan küll üsnagi heas meeleolus. Hea võrdub siis siinses kontekstis sellega, et ma ei taha nutta või kellegi peale karjuda. Selline sügav ükskõiksus ja mehhaaniline hommikurituaalidest läbiliikumine.
Koolis suudan ma parimal juhul rahu säilitada, vähemalt väliselt. Siiani olen ma õpetajaid ignoreerinud, nendega ninakalt rääkinud, nende ees nutma hakanud või lihtsalt vihaselt põrnitsenud. tundides ma kas viibin taaskord ükskõiksusolekus või nihelen sest mul on nii halb ja ahistav olla, et tahaks midagi segi peksta või nutta. Va. iseseisvate töödega saan hakkama. Nutma hakkan iga väiksema häiriva asja peale. Nt. praegu ma nutan või pigem üritan mitte nutta. vahepeal on ikka täitsa okei ka olle, siis kui Karmeniga olen, ilmselt ma imen tema head energiat või midagi. Vahepeal ma küll hakkan ka temaga halvasti käituma. Siis lähen kas minema või läheb tema minema. Sellised toredad võimed nagu kaastunne, loomingulisus, optimism jne on kadunud. Kas olen vati sees või siis kuristikus.
Kedagi teist ma näha ei taha. Ma teeks kõigile ainult haiget ja nemad mind niikuinii ei saa aidata.
Ma olen katki.
Ma ei tea miks.
Võib-olla kasutasin ma oma viimased energiavarud ära ja päikest pole ikka veel, nii et ei saa laadida.
Midagi erilist pole juhtunud. Enne oli kõik korras ja isegi nagu läks veits ülesmäge, tulid jälle kevadised lootused ja ootused, tegutsemisind. ja siis....
Viimased päevad on kõige hullemad olnud. Aga ma polnud juba enne päris ma ise.
Kuigi Niitaga oli tore, ta on imeline laps. Kuigi temaga ka kaua ei jaksanud. Aga ta vist annab nii head ja puhast energiat, et temaga on hea.
Ma ei tea mida ma tegema peaks, kõik on nii sassis.
Ma tõesti ei tea miks. Midagi pole muutunud.. äkki selles ongi asi?
Lihtsalt sees on nii valus ja halb olla.
Palun, palun, kõik hea, mis siin maailmas on, palun tehke mind terveks, ma ei saa, ei tohi katki minna, ei tohi, ei tohi, ei tohi

Kursajuhataja andis ühe nr., helistan sinna homme lõuna ajal. Ma ei taha selline olla.

Koolis on küll veidi muresid, aga ma ei usu, et asi selles on. Varsti Amsterdam, btw, kui te mulle midagi sünnaks kinkida tahate, siis võiksite mulle enne 19. märtsi raha anda.

Pliit läks ka katki. Tahaks uut korterit. See nõme külmik on ikka siin.
See häiris mind ka kui nad seal pööningul käisid, kui mind ei olnud. Igasugune turva- ja omanditunne lendas vastu taevast.
Võib-olla ongi asi selles, et ma ei saa seal ennast kaitstuna tunda ja siis pole stabiilsust vms?
ei tea..

ei te ei tea ei tea.
ei saa millestki aru.
kõik on veider ja sisutu.

Ma ei taha nutta nii palju koguaeg.
Jube.

Alati teie maniakaal-depressiivne Ally.

The Curse of Millhaven

2008-02-13T20:00:00.001+02:00

Catchy

Pealkirjastamine imeb.

2008-02-05T18:10:00.000+02:00

Seega siis et. Ma olen totaalne luuser. Tõesti. Ärge proovige vastupidist väita. Ma pole kindel, kas ma olen alati nii hale olnud või on see mingi viimase aja saavutus.Vast ikka alati. Huvitav kas ma jäängi selliseks? Jah, tõenäoliselt küll. Need rumalad kalduvused vigu teha on juba sügavalt mu olemusse juurdunud. Mul ikka on vaja käituda niimoodi. No tõesti.
Teine asi on see kohutav passiivsus. Nagu mul on jumala pohhui koolist. Mul on nii savi kas ma lähen sinna krdi arvutigraafikasse või magan kaheteistkümneni. Ma tean küll jah, et see on äärmiselt kasulik ja võiks olla ka huvitav. Aga. Mind ei huvita! Ma tahan lihtsalt magada.
Mis ei tähenda, et mul mingi masendus oleks jälle. Ei, ma olen üsna sellises tasases rahuluoluookeanis, mida vaid segab see, et ma tean, et ma olen luuser. Selline fakt lihtsalt.

Ja ma endiselt ei taha midagi. Vist isegi seltskonda ei taha.. Kuigi vast peaks ikka pingutama. Tahaks lihtsalt ühel troopilisel saarel üksinda raamatut lugeda, kokteili juua ja midagi näksida. Ning päikseloojangul rannale magama jääda palmi alla.

Ei saa öelda, et inimesed on nõmedad või maailm imeb, sest mul on liiga savi praegu. Jama. Jamps.
Aga pole viga. Varsti tuleb kevad ja kevad on. Minu ainuke lootus olla õnnelik.

Ja tõesti, ärge muretsega, vahet pole ju tegelikult.

Eks ole ju.

Jah.

Aga kui ei taha, no siis ei taha.

Või kui isegi tahad, aga tegelikult ei taha. Noh, siis on veits jamam. Siis tuleb mõelda ja vaadata, mida rohkem tahad. Mina... Ma arvan, et ikka ei taha. Süda ja mõistus ei taha ja keha, see vana mõrd (tegelikult väga kena ja kobe keha), temal pole üldse sõnaõigust.

Käisin kumus, kumukumukumkumkumkumkuuuu...........
Seal oli üks ilus mees profiilist vaadatuna ja üks äärmiselt ilus naine, vaat et minu iluideaal..... (Huvitav kas kutsuks sillu välja või läheks koju?).... Kuradi kena naine oli. Loodan, et tal on keegi kes sellist ilu väärib. Muidugi on võimalik, et ta on kohutava iseloomuga. Aga äkki mitte.
Maalid olid nagu ikka. Plankton ruulis. Konrad Mägi on üle prahi. Ja skulptuurid on ka kaunid.

Pitsat oli liiga palju.
Sõnad olid keerulisemad kui ma arvasin.
Külm oli ka.
Rongis magada oli hea, aga mitte õige.
Mirju perekond on vahva ja Mirju ise ka.
Mul on kummastavad sugulased.

Mu õlad on väga jubedalt pinges. Ja lähen vist ikka koju. Kuigi! Kurat!
Vabandust.
Särki on vaja.
Oh sh..
Ega ma vist ei jõua ka enam. grrrr
No siis tuleb pärast tunde.
Äkki õpin miskit muud täna ära, see kompentseerib.
Nt see majaraibe. Või (jah inka kindlasti) kirjand.
Või mõni raamat (aga ma ei saa, Ship of Destiny on palju huvitavam..)

Msn-is on nii palju inimesi, aga mitte kellegagi rääkida.

Miks ma siia mingit ilget soga kirjutan?
Ei tea.
Eks ma vist hakkan ära kammima jälle, nagu ikka.
(palju slängi täna ma vaatan.)

Ummmm....
Põhimõtteliselt siis.
Vastused kõik teie küsimustele tulevad nüüd:

*katapulteerub*

Winona's Big Brown Beaver

2008-02-05T17:57:00.001+02:00

Crash Test Dummies: Keep a Lid on Things (album version)

2008-01-26T22:39:00.001+02:00

Ilu ja rahu...

2008-01-26T21:17:00.000+02:00

Kas teate kui ilus on üks paarinädalane laps.. Kui pehme, ideaalne ja õrn. Ja nii ümmargune, jah, algus on tõesti täiuslik.. Ning need selged suured silmad, mis vaatavad su sisse ja sinust läbi ning sa ei tea, mida ta küll mõtleb või kuidas see ta mällu jääb.. Tema õhkõrnad blondid ripsmed ja imetillukesed sõrmed.. Poolik muie läbi une või aevastus... Täiuslikkus kehastunud ühes tillukeses abitus olendis.
Või mõni hääl.. Nagu White Rabbit'is see laulja.. See on paeluvalt intensiivne. Või Crash Test Dummies'i vokalist. Tegelt ei peaks seda isegi kuidagi sõnastama vaid lihtsalt kaasa voolama.
Ahh. Ilu.
Ilu duššgeeli lõhnas, mis õhkõrnalt mu sõõrmeisse jõuab.. Ilu veetilgas, mis mööda juuksesalku voolab peegeldades ja väänates punast põrandat.. Ilu rahus.
Vaht mu saunast veel veidi punetaval nahal.. Pimedus... Ilu talumatus kuumuses või hingekinnilöövas külmas.
Teis kõigis on midagi kaunist.

Käisin saunas. Äärmiselt lõõgastav oli. Üldse on mutrikesed mu peas vist jõudnud ühe seieri jälle edasi loksutada. On selline vaba ja lihtne tunne. Ma ei vaja midagi, ma ei taha midagi. Aga mitte sellised emo moel vaid ...selline tühjuses hõljumise tunne.. soe rahulik.. chill...
Kuigi üht teist ma vist tahan, aga mitte halvasti. Need on rohkem püüdlused kui iha millegi järgi.
Tahan õppida, hästi. Tahan, et mind tunnustataks. Tahan end armastada ja mitte nii palju häbeneda. Tahan tutvuda uute inimestega ja näha kuidas see mulle mõjub. Tahan olla ma ise.

See on lihtsalt minu rada. Tõepoolest, see pole teie oma moodi. Milline üllatus. See ei tähenda, et see õigem või valem oleks kui teie oma. Laske ma teen enda vead. See, et minu intuitsioon teie loogikaga võistelda ei suuda ei tähenda, et ma seda vähem usaldaks.

Ühte asja tahan veel, aga aju ütles, et see pole hea mõte, sest see segab teisi asju, nii et ma siis kuulasin aju ka veidi.

Mõnikord tunnen ma end teiste reaalsuste poolt ahistatuna. Mõnikord ma vihkan teid selle eest, millised te olete ja ma tahaks teile näkku röökida kui lollid te ise ja teie jubedad mõtted on. Aga see on vaid teie tee. Kahtlemata on tunne mõnikord vastastikune.

Lihtsalt.. kahju hakkab. Mu südamel hakkab valus, kui talle näib, et talle midagi valet öeldakse.

Aga tegelikult olen ma rõõmus. Ma leian oma tee. Mis on mulle õige.
HAA!!!!

Ja see polnud väga kellegi pihta suunatud, midagi drastilist pole juhtunud, vaid mõned mõtted mis on pinnale kerkinud.

Colorless green ideas sleep furiously
(Long live Literary nonsense)

White Rabbit - Jefferson Airplane

2008-01-26T17:31:00.001+02:00

Tänks Kärts ;)

Stop crying your heart out

2008-01-21T13:42:00.001+02:00

Lihtsalt mõtlesin, et postitaks selle loo kah siis juba..

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

2008-01-18T22:04:00.001+02:00

Ladies and gentlemen of the class of '99

"WEAR SUNSCREEN!"

If I could offer you only one tip for the future, "sunscreen" would be it.

The long-term benefits of sunscreen have been proved by scientists,
whereas the rest of my advice has no basis more reliable than my own meandering experience.
I will dispense this advice NOW!
Enjoy the power and beauty of your youth.

Oh, never mind.

You will not understand the power and beauty of your youth until they've faded.

But trust me, in 20 years, you'll look back at photos of yourself and recall in a way you can't grasp now how much possibility lay before you and how fabulous you really looked.
You are not as fat as you imagine.
Don't worry about the future.
Or worry, but know that worrying is as effective as trying to solve an algebra equation by chewing bubble gum.

The real troubles in your life are apt to be things that never crossed your worried mind,
The kind that blindside you at 4 pm on some idle Tuesday.

Do one thing every day that scares you.

Sing

Don't be reckless with other people's hearts.
Don't put up with people who are reckless with yours.

Floss

Don't waste your time on jealousy.
Sometimes you're ahead, sometimes you're behind.
The race is long and, in the end, it's only with yourself.
Remember compliments you receive.
Forget the insults.
If you succeed in doing this, tell me how.

Keep your old love letters.
Throw away your old bank statements.

Stretch

Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life.
The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives.
Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.

Get plenty of calcium.

Be kind to your knees.
You'll miss them when they're gone.

Maybe you'll marry, maybe you won't.
Maybe you'll have children, maybe you won't.
Maybe you'll divorce at 40.

Maybe you'll dance the funky chicken on your 75th wedding anniversary.

Whatever you do, don't congratulate yourself too much,
or berate yourself either.

Your choices are half chance.
So are everybody else's.

Enjoy your body.
Use it every way you can.
Don't be afraid of it or of what other people think of it.
It's the greatest instrument you'll ever own.

Dance
Even if you have nowhere to do it but your living room.

Read the directions, even if you don't follow them.

Do not read beauty magazines.
They will only make you feel ugly.

"Brother and sister together we'll make it through,
Someday a spirit will take you and guide you there
I know that you're hurting but I've been waiting there for you
and I'll be there just helping you out
whenever I can..."

Get to know your parents.
You never know when they'll be gone for good.

Be nice to your siblings.
They're your best link to your past and the people most likely to stick with you in the future.

Understand that friends come and go,
but with a precious few you should hold on.

Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle, because the older you get,
the more you need the people who knew you when you were young.

Live in "New York City" once, but leave before it makes you hard.
Live in "Northern California" once, but leave before it makes you soft.

Travel

Accept certain inalienable truths:
Prices will rise.
Politicians will philander.
You, too, will get old.

And when you do, you'll fantasize that when you were young,
prices were reasonable, politicians were noble, and children respected their elders.

Respect your elders.

Don't expect anyone else to support you.
Maybe you have a trust fund.
Maybe you'll have a wealthy spouse.
But you never know when either one might run out.

Don't mess too much with your hair or by the time you're 40 it will look 85.

Be careful whose advice you buy,
but be patient with those who supply it.

Advice is a form of nostalgia.

Dispensing it is a way of fishing the past from the disposal,
wiping it off, painting over the ugly parts and recycling it for more than it's worth.

But trust me on the sunscreen.

"Brother and sister together we'll make it through,
Someday a spirit will take you and guide you there
I know that you're hurting but I've been waiting there for you
and I'll be there just helping you out
whenever I can..."

Everybody's Free, Everybody's Free
To Feel Good!

(Leiaksite selle ka Riioni blogist, aga juhuks kui pole seal tähele pannud vms...)

2008-01-18T21:46:00.000+02:00

Sir Ken Robinson: Do schools kill creativity?

Yes, yes they do.

: )

2008-01-17T09:55:00.000+02:00

Kuulan Oasist jälle. See lugu peegeldab mind praegu nii hästi, et selle kuulamine teeb kõik kergemaks. Olin eile lähemal haige olemisele kui viimase kolme aasta jooksul. Aga asjadega on nii, et tuleb need hullusti läbi põdeda enne kui paraneda saab. Ja nüüd ma vist teengi seda, paranen... Sest oma tundeid pole ju mõtet ignoreerida või tagasi hoida. Siis nad tulevad alatiseks tagasi kummitama. Parem välja elada kõik, sest ega see igavesti ikka kesta.. Veidi tühi tunne ehk on aga kergendunud ka. Mul on küll selline tunne vähemalt, lasin lahti ja võin nüüd edasi minna.
Samas kooliga olen täitsa ummikus. Esimesed nädalad on tsükliõpe ja ma olen neli päeva puudunud, suht sitt lugu.. Eriti kuna mul oleks nüüd vaja mõnda rahulikku päeva iseendale, mitte hullumeelselt õppima hakata. Aga ma proovin mõlemat teha. Vaikselt on juba terviku tunne jälle... Hea isegi. Rohkem elus tunne on, ma olen rohkem ma ise kui viimste kuude jooksul. Muutunud ka muidugi. Muutumine on vajalik. Nagu ka nõrkus ja valu. Noorena oleme me nõrgad ja painduvad.. kui me muutume tugevaks ja jäigaks, siis me sureme... Nii et mina ei kavatse kunagi valust loobuda, valuta pole ilu ja valuga saame me elada, aga iluta mitte.
Aga jah, stop crying your heart out...
Ma pean õppima ennast armastama jälle. Muidu pole mul maailmale midagi pakkuda.
Lähen täna Toomele kiikuma, kui koolis väga hull seis pole.. Aga ma vajan seda, et edasi minna nii et küll ma siis leian selle aja. Ja veel vajan ma kevadet. Ja vajan kinnitust.. et ma pole.. noh, see pole oluline tegelikult. Lihtsalt pean end hindama. Ja ma tahaks käia kohtades kus ma käinud pole... Eestis. Näiteks rattaga. Üksinda. Kahju, et talv on. Ja tahaks, et ma nii eksinud poleks. Ma ütlesin, et ma olen üksi.. Aga tegelikult ei ole. Kui ma seda just ei taha. Maailm on üks suur võrgustik ja mina olen üks neid miljarditest sõlmedest seal võrgus.. Kõigiga ühendatud. Ja kõigega.. Linnas on seda veidi raske tajuda küll.
Tahaksin veel igasuguseid asju kirjutada.. Ja osalt on need sõnad mulle endale, aga teisalt tahaks, et keegi mind tunneks nii nagu mina end tunnen... Nii et kui te seda loete võite märku anda. Võib-olla see oleks hea.
Ma nüüd kuulan veidi Oasist ja siis üritan koolitöösse sukelduda.
Olge nõrgad ja paindlikud. Ja tundke valu ja armastust.. Noh, eks see on kõigi isiklik valik muidugi.. Iga päev, teeme me valiku elamise ja suremise vahel.

2008-01-09T15:27:00.000+02:00

http://the-view-from-your-window.blogspot.com/

Hold up
Hold on
Dont be scared
Youll never change whats been and gone

May your smile (may your smile)
Shine on (shine on)
Dont be scared (dont be scared)
Your destiny may keep you warm

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Get up (get up)
Come on (come on)
Whyre you scared? (Im not scared)
Youll never change
Whats been and gone

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Were all of us stars
Were fading away
Just try not to worry
Youll see us some day
Just take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out
Stop crying your heart out
Stop crying your heart out

Muusikateraapia. Pärast umbes 20 korda tunnen end juba täitsa positiivsena.
Some day... Kevad...
Praegune hetk on hea.
Ma tunnen end nagu kevadel.. Lootus...
aaaahhh.....

Kas pole mitte kummaline, kuidas igal sõnal on tuhandeid tähendusi, sest kõigil on iga asja tõlgendamiseks oma personaalne võti?
Näiteks sõnaga paat tuleb igal inimesel päre erinev paat. Või armastus või tunne või muusika jne jne.
Imelik.
Aa, keda huvitab siis palju ägedaid asju leiate siit (õpime praegu mingit origami sarnast jama nii et...):
tõsiselt äge jää
lumhelbed(!)
väga nutikas paberiga mässamine
optiline
ka vahva
the world within

See et..
Noh.

Põhimõtteliselt.. ma lähen vast õpin nüüd. Mõned tunnid. Siis koju. Ja koristama ja veel veidi õppima ja kui veab siis maalin kah.
Wish me luck.

Oh, Spring, where are thou?

.

2007-12-30T14:29:00.000+02:00

Nii. Aega on vaid kolm minutit ja ma kasutan seda aega et öelda : laske oma sisemisel lapsel domineerida, nad teavad paremini.
Nähke ja kuulake rohkem, arvake vähem.
Naeratage iga päev vähemalt viis minutit, naermine on isegi parem.
Manipuleerige enda ajuga positiivses suunas, see on üsna lihtne ja väga tervislik.
Ärge virisege nii palju.
Nautige pühi.
Stress on nõme.
Kuigi natuke stressi kärab küll.
Tahaks langevarjuga hüpata.
Üldiselt on päris hästi.
Hea vaheaeg. Pole enam nii kurb.
ok, 20 sek

..just another day...

2007-12-17T10:01:00.000+02:00

Ma tunnen end natuke... nagu.. Raske on seda seletada.
Vist uhkus annab tunda. Ja eneseväärikus. Mis ütlevad, et aitab küll nüüd sellest jamast. Sa ei ole nii hale ju. Ei. Sa oled intelligentne ja andekas naine. Ilusate silmadega. Unistuste ja kirega. Humaansete vaadetega ja armastusega. Nii et aitab nüüd küll. Tuleb ise ennast väärtustada, et teised seda teeks. Noh, ja kui nad pigem loobuvad minust, kui natuke pingutavad, siis polegi nad mind väärt. Vot.
Aga kas mina teid olen väärt?
Ehk ikka.
Mõnikord.

Eile oli väga veider päev. Millegi pärast meenusid mulle läbi aastate jubedamad hetked mu elust. See oli suht piinarikas. Siis mul õnnestus endale veelgi rohkem haiget teha sellega, et lootsin asju, mida niikuinii ei juhtu. No eks ma vist olengi selline. Pettun palju elus.. Aga elame edasi.
Ma arvan, et asi on hindamistes. Ma olen siis alati väga närviline ja iga väiksemgi halb asi viib tasakaalust välja. Oleks ju kena kui keegi toetaks siis veidi, aga ega vist nii palju ka ei saa tahta. Tuleb ikka ise hakkama saada. Noh, seda olen ma alati teadnud. Ennekõike ennast usaldada. Teised inimesed tulevad ja lähevad...tulevad ja lähevad...
Ilmselt see on mingi emo-rant siin. Ja midagi traagilist pole juhtunud, ma olen lihtsalt tsipuke pettunud inimestes.

I'll give you a winter prediction: It's gonna be cold, it's gonna be grey, and it's gonna last for the rest of your life. (Phil "Groundhog day")

Roger Waters - Lost Boys Calling

2007-12-07T14:47:00.001+02:00

Tegelikult elu pole nii hull. Mõnikord on täitsa tore.
: )

2007-12-03T11:54:00.000+02:00

See on ametlikult kõige kohutavam talv, mis mul olnud on.

Ja ometigi on kõik nii hästi läinud.

Aga ma tunnen ennast kohutavalt. Hullemini kui kohutavalt.

Ja kõik inimesed käituvad nii rõvedalt. Kuigi nad käituvad nagu tavaliselt. Aga praegu on selline tunne nagu kuulaks seda jubedat penoplasti heli, kui ma neid jälgin. Ma olen oma tolerantsuse kilbi kaotanud... Varsti saab minust Acre. Ehk nii hulluks ikka ei lähe. Aga siiski.. Ilmselt hakkan ma õelutsema ja kõiki vihkama. Shit. No vähemalt kunagi tuleb kevad.
Ma ise käitun ka jubedalt. Te muudate mind oma jubedusega jubedaks. Tahan ilusate inimeste juurde.

(Nad peavad ju kuskil olema???!!)))

2007-12-03T11:50:00.000+02:00

miks kõik inimesed nii vastikud on? (mina ka)

Pluss poole pealt: lammutasin pesumasinat, leidsin kaotatud raha, sõin, olin rõõmus. Nüüd tahan TsinkPlekkPange, McDonaldsisse (blasphemy, I know) ja ujuma. Kellegi heaga. Kurat, selliseid pole! Te kõik olete halvad!!!
Ma ei armasta teid enam.

Ennast vist ka mitte...

Kurat.

Keepon dancing to Spoon's

2007-12-01T07:36:00.001+02:00

The cuteness!!!!!

2007-11-29T11:13:00.000+02:00

Mõtlesin siin et... Tahaks...
Hmm.
Noh. Ei tea.. Aga mõnikord nagu tahaks...Samas vist ikka mitte...
Noh et tahaks nagu...Kedagi päriselt omale. .. Aga selleni on vast aega.. Elu on alles ees. Praegu ei tasu veel asju tõsiselt võtta. Või noh, üldse ei tasuks asju tõsiselt võtta, elu on lihtsalt.. sõit karusellil...
Aga mõnikord tahaks seda kindlust ja noh.. Teada, et minust hoolitakse ja nii... Aga pole viga, ehk leian ma kunagi kellegi sellise..
Kes mulle oma südame, mõistuse ja hinge kingib..
Võib-olla....
Aga praegu.... Loodan, et ma liiga palju haiget ei saa.
Aga põrgusse kah. Elame olevikus janiiedasi. Peaks kooliga mässama veits, aga ma olen ala-motiveeritud.
Pealegi nagu ma ütlesin, ei tasu asju tõsiselt võtta.
Ohjah.
Hmm. Peaks vist mingeid vitamiine vms sööma. See on juba liig. Liiga palju depressiooni.
Ja hambaarst kuluks ka ära.
Ja nüüd ma lähen bussile ja koju ja siis kooli ja teen ka vahelduseks midagi..

Ninasarvik, kus sa oled!

(Nägin unes kilpkonna, jube nunnu oli!)

Jeff Dunham - Achmed the Dead Terrorist

2007-11-16T15:46:00.001+02:00

Lihtsalt..olge õnnelikud

2007-11-16T15:11:00.000+02:00

:)

:)

:D

Arvake kellel on hea tuju ? :D

Hee.

Mu kursusejuhataja võib teinekord ikka päris tore olla. Sain sellise positiivse energialaksu praegu. Nii hea on kellegagi arutada asju, mis väga paeluvad..Tahan veel. Ta rääkis bioväljadest ja Bachi õieteraapiast jms. Väga huvitav oli ja üldse just selline jama, mis mulle meeldib. Kõik see värk energiate klappimisest. Vilja on ikka väga inspireeriv mõnikord :p. Mõnus. :)
Pluss veel teine asi, mis mu südame alati põksuma paneb. Ei teagi kuidas seda nimetada, metafüüsika? Kõrgem matemaatika? No see oli tegelt rohkem keemia/füüsika, ehk siis üritasin ette kujutada millised molekulid ja aatomid ikkagi välja näevad.. Hullult ebamaine tunne tekiv kui kujutada seda kuidas kõik koosneb mingitest ilgelt väikestest asjadest, mis liiguvad ja mis koosnevad veel väiksematest asjadest ja mida hoiavad koos vaid laengud jne jne. Korraks tekkis isegi mõte kas ma valel alal pole... Aga ma ei viitsiks enne põnevaid asju nii palju kuiva matat tuupida. Agamuidu on füüsika huvitavad tahud ikka ülikõvad. Ilmselt seda inimesed tunnevadki, kui nad religioosset kogemust saavad...

Tahan rohkem aega või rohkem energiat. Just. Tahan aega iseendale ja energiat, et seda kasutada. Lihtsalt üksi olemine pole päris see. Kuigi mõnikord on parem olla pigem üksi kui koos kellegagi, kellega halb on. Mõnikord on inimesed nii väsitavalt negatiivset (siin haakub hästi see energiate teema... negatiivse energia lähedus pole eriti mõnus, või mis?).. Ja siis ei jaksa ise ka rõõmus olla. Veel vähem seda levitada. Teinekord jälle julmalt pingutan, et seda head energiat anda ja siis seda kas lihtsalt ei võeta vastu või ei oska ma seda õigesti anda, igastahes - pole mõju ja endal ka selline tühja käsna tunne.

Aga hetkel olen täis entusiasmi ja on reede ja ma lähen täna koju ja täna ei lase ma mitte kellelgi oma tuju rikkuda (nii et teie kõik väiksed tusatsejad, tõmmake uttu!). Vot nii.

Kuigi varsti on praktika nädal, mis saab ilmselt väike väljakutse olemas.. Pluss mingi sadamiljonit kooliasja mis teha, aga praegu ei huvitagi eriti. Ja kõik teised inimesed võivad ka põrgusse käia, mis mul teist ikka. Tunnen end üle pika aja niimoodi..Nii nagu kuskil eelmise kevade alguses. Hea on. Optimism omab. Ei tule minu energiat imema, vampiirid. Küll ma annan teile ise, kui nii küllastunud saan, et endale aitab. Praegu on seisund veel liiga habras.
Aga tunnen end hästi. Tunnen end jälle tervikuna. Kontakt taastatud :). Jep.. I'm the love of my life..
Aga kõik teie armsad kallid tupsununnud, kes te end nüüd hüljatuna tundsite, siis ärge muretsega, ma tegelikult armstan teid ka ja näitan seda nii palju kui jaksan. Ma ehk ei tee seda nii nagu teie teeksite, aga üritage mõista, et ma olen teist erinev ja miski, mis teile tegelikult midagi ei tähenda, tähendab mulle palju. Eks ma vaikselt õpin, mis teilegi oluline on.. Nii kuis jaksan. Võite mulle öelda ka teate ;). Aa, aga palun, armstage mind vastu ka. Ma ei suuda heategevusorganisatsioon olla, nagu ma olen avastanud. Näiteks... kallistused, kingitused ja sõnad sobivad kenasti.
Mmm.. seda ka, et olge rõõmsad, hoidke ja armastage asju, mis teil on ja ärge kardke (eelkõige siis ärge kardke tunda..ja ärge kardke teiste inimeste armastust vastu võtta).

Ma olen sõna armastus vist veidike liiga palju kasutanud juba :P. Aga praegu on lihtsalt selline tunne. Hea ju. Talvel juhtub seda nii harva. Liiga palju külmust ja surma ja tühjust. Samas ka seal on oma võlu... Lumi..lagendik, tähistaevas ja virmalised..Mm...unistus. Polegi juba ammu unistanud. Tere, unistused. Tore näha, et te, kullakesed, tagasi olete.
Peaks vist veel jälle vabandama ka kui ma teinekord liiga terav ja kuri olen. Juhtub. Mõnikord on kontroll liiga lõtv või midagi... Ma üritan teile nii vähe haiget teha kui saan... Mõnikord ronib küll selline õelus hinge, et tahaks tagasi teha, kui keegi on midagi halvasti öelnud või ütlemata jätnud... Mõnikord ma vist olen lihtsalt liiga õrnake.. Et kujutan olematuid deemoneid ja loodan liiga palju. Jah... Noh... Tegelt ma arvan, et ma pole üksinda. Me kõik tahame et meid armastataks (ja seda hästihästi palju). Selleks, et mina end piisavalt armastatuna tunneks on vist küll umbes väikeriigi elanikonna suurust jumaldajatehordi vaja.

Nonii. Seda vist tahtsingi öelda. Ega midagi uut pole, ma räägin seda sama asja lihtsalt uuesti ja uuesti. Ilmselt nii terve elu.

Aga jah.. Kallistused, musid ja suudlused teile (take your pick..).

//peaaegu unustasin: Samorost

Devo - Whip It (Dir. Gerald V. Casale)

2007-11-14T21:34:00.001+02:00

2007-11-14T20:20:00.000+02:00

Primus - Southbound Pachyderm

2007-10-20T14:39:00.000+03:00

Jah, ma tean, et ükskord saab seegi läbi

Siis kui kõikehõlmav sünk sarkasm

Ja tume loogika on värvin’d mustaks

Apelsini sinu käes

Ja päevade ja aastate sametist revolver

Tapab meid aeglaselt

Sa võtad igava musta jaki ja

Nööbid ta kurguni kinni

Aga täna ei ole veel see päev

Täna me hiilime treppidest salaja üles su tuppa

Ja sinu vanemad ei kuule meid

Kui sa liibud hääletult vastu mind

Nii vaikselt, nii tasa

Sünnib see, mida mäletada

Ei täna ei ole veel see päev

Ultramelanhool - Sametist revolver

Hea lugu. Lihtsalt sõnu lugedes nii hea pole.
Niisiis. Sügis on väga ilus.
Koolis on sadamiljon pluss üks asja teha.
Ja siis veel see, et..Heh. Aga sellest ma siin ei räägi.. Või üldse mitte kuskil.
Üldiselt.. Veider. Mitte halb, aga teistmoodi..
Noh. Eks näis mis saab...

A good day :)

2007-10-07T16:31:00.000+03:00

Jep.
Üldse on olnud hea nädal. Igast ootamatuid ja häid ja toredaid asju on juhtunud. Mmhmh. Veidi nagu jube ka, aga nii heas mõttes.. Noh, et veits nagu.. Noh, ootamatused on alati..ootamatud..ja hirm tundmatu ees janiiedasi. Aga kokkuvõttes siiski hea.
Nädalavahetusel oli Mirju siin. See oli ka väga tore. Tegime mingeid väga tsikkide asju :P. Näomaske ja pillow-talki jms. See oli armas. Polnudki teda ammu näinud. Aa, Mirjule meeldis lennata ka :).
Jah, käisin lendamas jälle.. Ja ma mõtlesin juba et mulle ei saa see rohkem meeldida..Aga täna... See oli....lihtsalt liiga...IMELINE.
Lendasime mere kohal. Meri oli... Kõige maagilisem asi, mida ma näinud olen. See oli nagu kuskilt teisest maailmast. Ja hiigelsuured tehasehooned imeväiksena mu all.. ja karjäär oli ka hullult vinge. Ja põldude kohal lendavad linnuparved nagu.. ei oskagi võrrelda. Maagiline. Võrratu. Olgugi et jalad olid jäätunud (ja on ikka veel ebanormaalselt külmad ja üldse olen vist veidi haigeks jäänud) ja oli ebamugav.. Ja raputas ka mõnusalt (aga see oli pigem kaif. Oligi adrenaliini vähe). Aaaaahhhh...... See oli tõeliselt tõeliselt lahe. Ma pole vist nii ilusaid pilte enne näinud oma elus.. Meri oli lihtsalt nii . Noh.. ! ..Teate...
Okei, te ei mõista. Ma ei oska seletada ka. No mis seal ikka.
Mm. Mida veel. Vaatasin lõpuks ometi Stalkeri ja Hero ära. Mirju luges enamiku ajast, kui Stalkerit vaatasime, mingit moeajakirja. Ma ei süüdista teda.. See läks oma kaadtite pikkuse ja tühjuse poolest sinna Kubricu kanti.. Aga mulle meeldis. See oli ikka väga hea tegelikult. Eriti need..mõned kohad... need spookyd kohad.
Hero oli lihtsalt kena.
22.22 tagasi Tartus. Armastan seda kellaaega.. (eino kena küll. msn-il mingi jube viirus. kuidas sellest lahti saada huvitav...).
Aa, jaa. Tartu. Heh.
Just.

2007-10-03T20:24:00.000+03:00

Läksin juukseid kammima,
kamm see kukkus merre.
Merest tõusis kullast mees,
ütles ole terve.

Tahtis anda suisa suud,
kaela kullast raha.
Küsis kaasaks kindlasti
tulla talle tahan.

Lubas ainult kätel mind
kogu elu kanda.
Vikerkaare otsa alt
varanduse anda.

Mina talle vastasin
enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse
annan ennast kätte.

Üles-alla, juuksed valla,
taeva servalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Mis ma kulla kutsele
oskan ikka kosta.
Pole ilmas varandust,
mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu,
pole mõistust meelel
kõval kullast asemel
pole laule keelel.

Üles-alla juuksed valla
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Puna palgeilt kolletab,
surmub silmist sära,
vikerkaare väravalt
võtme võtab ära.
Sestap talle vastasin,
enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse
annan ennast kätte.

Üles-alla, juuksed valla,
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

***
Kuulasin seda täna palju kordi joonistamise ajal. See vist eriti mu eluga ei seostu hetkel.. Aga lugu on sellegipoolest hea.

....

2007-10-01T15:42:00.000+03:00

Jah, ma just postitasin, aga tekkis isu veel üht-teist öelda. Lugesin siin vanu postusi ja.. Ei teagi..Lihtsalt tulid mõned mõtted.
Näiteks, ma pole vist rääkinud, et mu õde Tiina sai 29. augustil tütre Ronja, kes on väga armas, õrn ja karvane :P. Ja ta on imeilus ja ma loodan, et temast tuleb hea inimene..ja üritan sellesse ka panustada veidike.
Mis tähendab, et ma ei vihkagi väikseid lapsi enam nii väga kui vanasti. Kuigi mingid 3-5 aastased on muidugi teine asi kui beebid..
Ja siis paljud vanad postitused olid sellised veidi kurvad ja segased. Aga ei olegi nende seletuseks midagi öelda..Oli selline aeg lihtsalt.
Praegu hakkab varsti Saksa keel. Ma ei taha sinna minna. Sest. Lihtsalt..
Täna pole eriti hea päev olnud.. Üldse kohe mitte...
Aga tuleb see lihtsalt üle elada vast..Äkki homme on parem.. võib-olla... näen kedagi toredat või midagi...
(see klaviatuur on ilgelt räpane btw)
Fyd ei toimu ja Elesgali ka mitte. Nii et pole eriti ühtegi mängu mida oodata või kuhu minna. Omamoodi hea, kuna mul oligi sellest veidi kopp ees.
Samas Fy tegelast oleks tahtnud mängida. Olla hull, vägivaldne ja lõbutseda.
Varsti on Toompeal Birma toetuseks protest..Mul on kahju et mind seal pole. Aga täna on lihtsalt selline päev olnud....
Eile õhtul..Kui ma läksin raudteejaamast koju mõtlsin ma üksildusest..Ja see oli päris huvitav. Aga ma ei suuda vist oma mõttekäiku taasluua.. Üldiselt..Inimesed on alati üksi.. Aga saab olla üksi ka koos olles..Ja siis sa nagu unustad selle üksilduse mõneks ajaks.. Kuid.. Mingil tasemel on võimalik olla ka mitte-üksi..aga tavaliselt me ei julge sinna minna..või ei oska. kuid rohkem siiski ei julge. Kuid see on ka see mis paneb meid elama.. tahe olla mitte-üksi.. olla koos ühe kindla inimesega või mitmekümnega..või tunda sidet looduse või mõne muu elusolendiga..või vaadata silma igale võõrale, kes sulle tänaval vastu tuleb, et korraks tunda seda sädet.. või reisida maailmas ja olla ühendatud kõigega..või minevikuga..mõne hoonega..mõne ideega...ja mõned inimesed panevad end üksildust unustama rääkides palju-palju, mõned lugedes/kuulates teiste mõtteid..või kuulates muusikat..või vaikust..või lihtsalt mitte mõeldes vaid tehes midagi.. ja näiteid on igasuguseid..
Ja liikumapanevaim jõud maailmas on üksildus. Ning see on ka üks asi mis meil kõigil on ühine...
Kuigi...Ma arvan ja loodan, et maailmas on käputäis inimesi, kes ei ole üksi. Kunagi (kui veab) jõuame ka meie kõik nii kaugele..
veidi kobamisi kirja pandud..pole päris selgelt sõnastanud seda mõtet endale.. te ei pea nõustuma või midagi.. ega vastu vaidlema...lihtsalt.. see oli üks mõte, mis mul oli..ja tahtsin selle jädvustada, juhuks kui kunagi on vaja..

Sellised mõtted siis...

...

2007-10-01T14:38:00.000+03:00

//kui kedagi huvitab, siis te võite nüüd kommenteerida ilma et te sisse peaks logima vms. Nii et..tehke seda..
Olen seda mingis 6-s kohas näinud juba nii et mõtlesin, et võiks ju kah..

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Minu teada mitte

2. Millal viimati nutsid?
See oli vist mõned nädalad tagasi kui ma Fools Errandit lugesin ja see oli nii kurb.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Ei taha hetkel toidust mõelda, vastan kunagi hiljem..

5. Kas sul on lapsi?
........ei..

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Oleneb. Esmapilgul arvaksin, et ta on mingi ülbe egotsentriline mõrd, aga kui paremini tundma õpiks siis meeldiks küll (eeldusel, et ma temaga suhtlema hakkaks pärast esmamuljet). Aeg-ajalt käiksin tõsiselt pinda endale. Aga siis tuleb lihtsalt teiste inimestega suhelda.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei. Peamiselt kas otsekoheselt õel..või lihtsalt valestimõistetud.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei, aga poolel perekonnal on ja mul taheti ka kunagi.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Vabalt.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
...I'm not even going to answer that...

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Jup.

12. Kas pead end tugevaks?
Vaimselt..hmm, mitte just tugevaks, aga paindlikuks ja kiiresti paranevaks. Füüsiliselt ma arvan, et piisavalt.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Vanilje-iiris/piparmünt-shokolaad.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu, silmi, juukseid, käsi.

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Ei teagi.. Paljud asjad võiks teisiti olla veidi, aga siis poleks ma enam mina. Näiteks ma võiks vähem püsimatu olla, aga siis ma oleks juba hoopis keegi teine..
Võib-olla vastuolulisus. Või see, et ma ei mõista inimesi eriti..aga nii on see vist kõigiga..

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Midagi ei igatse. Minevikust vähemalt mitte. Tulevikult ootan nii mõndagi.

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Ei huvita eriti.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Valged sokid ja pükse pole, on must seelik.

20. Mida viimati sõid?
Jääteed, saiakesi (kuigi nad on saatanast, aga noh..), shokolaadi. Väga ebatervislik..Aga....

21. Mida hetkel kuulad?
Midagi. Vaikust. Arvuti suminat.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumepunane oleks kena..Aga kui võtta olemuse järgi, siis selline tume oranzikas-punane-pruun.

23. Lemmiklõhn?
blaah... Vee lõhn..st. vihma, mere jne jne.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Ühe isa sõbraga. Don't ask.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Midaiganes.
Ok, jalgpall, kui nad üksteisele jalga taha panevad ja nii.

26. Su juuksevärv?
Mingi pruun-blond.

27. Su silmade värv?
Hallid.

28. Kas kannad kontaktläätseid?
Ei.

29. Lemmiktoit?
vt küsimus nr 4.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Oleneb tujust.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
See oli päääris ammu... Ei mäletagi.

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Mingi helepruun mustritega ja teine on must.

33. Suvi või talv?
Kevad.

34. Kallistused või suudlused?
Võtaks küll mõne.

35. Lemmikmagustoit?
Vt. küsimus nr 4 ja 29.

36. Mis raamatut hetkel loed?
Loen tavaliselt umbes 5 raamatut korraga.. Hetkel kõige aktiivsemalt loen Wheel of time, Veronika decides to die ja mingid erialakirjandusvärgid, ei viitsi rääkida sellest..

37. Mida su hiirematt kujutab?
Mis mõttes minu ? Ma ei oma isiklikku arvutit rääkimata hiirematist..

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Pole telekat vaadanud umbes kuu aega vähemalt (kui mitte arvestada seda mingit soome või vene värki Tarus või mõned jupid mis möödaminnes Auras on nähtud).

39. Lemmikheli?
Oleneb.. Mere hääl on ilus. Ja metsas vaikust kuulata ka (sest see pole täiesti vaikus)..Puude kohin.. Lume krudisemine... Mõne inimese hääl...jne.

40. Rolling Stones või The Beatles?
.....ei..oska..vastata.....

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Prantsusmaa.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Oskan joonistada vist.. Aga midagi väga vapustavat teha ei oska. Võib-olla veel avastan elu jooksul oma ande.

43. Kus sa sündisid?
Rakveres (kuigi ma ei välista, et ma polregi sündinud vaid tulnukad tegid mu tehislikult vms, sest ma ei mäleta oma sündi(mis pole küll suur üllatus, aga..))

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
0. Aga tegelt oleks äge kui keegi midagi ütleks...Aga ei oota tõesti.

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Umm...Mitte keegi. Äkki Melian. Ta on paar korda midagi öelnud. Naah, vaevalt küll.

Noh, oli siis huvitav? Saite midagi uut teada? Didn't think so..

-

2007-09-29T23:57:00.000+03:00

Tuleb väga selgelt meelde see suvi kui olin pärnus ja jalutasin rannal, kuni jõudsin muulini. Noh..muul oli nagu muul ikka.. ja seal lõpus oli mingi väike..julla..tornike vms. kivid olid nii sinka-vonka..eriti selgelt ei näinud kui hästi käidav ja nii.. tundus täitsa normaalse pikkusega. Hakkasin minema. Miks, pole aimugi. Aga kui ma kõndisin, mõtlesin ja keskendusin ma vaid kividele, järgmisele sammule.. Mõnes kohas pidi tegema pikki hüppeid..või võtma riske.. ja tee osutus oodatust palju pikemaks loomulikult. oli veidi keeruline, aga ka hea, sest see oli nii fokusseeritud tegevus ja iga edukas samm või hea suur ja lame kivi tõi rõõmu. ja lõpuks jõudsin ma siis sinna lõppu..aga mingit võidurõõmu polnud, pigem nukrus, et see teekond otsa sai..

Alleria sanoo

2007-09-26T21:20:00.000+03:00

Haa. Vot seda mu web messenger mulle ütleb..sest see on soomekeelne mingil salapärasel põhjusel.
Kuulan Genticorumi, aga rohkem nii taustaks, sest vaikus oleks liiga kurb.
Nii. Ma tean, et ma olen tahtnud blogi kirjutada juba ammu, aga miks? Pole aimugi.
Üks päev kummitas see lugu: (video on mingi suvaline)
Ei tea miks. Üks rida sellest vist seostus kuidagi..minuga..või ma ei tea. Suht depressiivne lugu muidu.
Aa, jaa, ma olen väga õnnelik :).
Lihtsalt..niisama..ja see on hea hea tunne :).
Woot! Happiness!
Ja sügis on ka ilus, kohati. Näiteks eile ja üleeile olid nii ilusad päiksepaistelised ilmad...Hullult kena..Oranzid lehed vastu sinitaevast..või kollased lehed tuulekeerises ja mina nende keskel. Chill.
Samas. See jube külmik on endiselt mu korteris. Ok, tegelt see pole üldse oluline ja mul on suht ükskõik.
Läti-reis jääb vist ära kuna Galal ja Sillul on liiga palju õppida.
Samas Mirju tuleb millalgi külla, mis on positiivne :).

Mul tuli just meelde kui palju asju mul teha on o_o.

Aga see pole oluline tegelt. Oluline on olla õnnelik.
Mmmhmh.
Elagu egoistid....

Või noh... Eriti tore on ju õnnelik nii, et sa teed teisi ka õnnelikuks, eks?

Mulle meeldib elu. see on nii huvitav.
igasuguseid ootamatuid asju juhtub...
Sellepärast ei tohikski kunagi meelt heita..sest tulevikku me ei näe (või mina vähemalt mitte, mõni vb näeb ka).

Black fox on hea, seda saab lõputult kuulata, nice..

Kuna mul pole siia vist muud kirjutada siis... tõmbame otsad kokku. Ainus põhjus miks ma kirjutasin oligi vist, et öelda, et ma olen õnnelik.
Olge teie ka. (St. maailm)